esmaspäev, 29. september 2008

Ma ei saa sellest üle. Quelles phrases brillantes!

Michel Houllebecq "Elementaarosakesed"

"Mu elu pole õnnelik olnud," ütles Annabelle. "Ma arvan, et ma pidasin armastust liiga tähtsaks. Andsin ennast liiga kergesti kätte, mehed jätsid mu kohe maha, kui nad olid oma tahtmise kätte saanud, ja see tegi mulle haiget. Mehed ei maga naistega mitte sellepärast, et nad on armunud, vaid sellepärast, et nad on erutatud; mul läks aastaid, enne kui ma seda lihtsat tõsiasja mõistsin. Minu ümber elasid kõik niimoodi, ma liikusin vabameelses seltskonnas; aga provotseerimine ega võrgutamine ei pakkunud mulle mingit lõbu. Isegi seks muutus mulle vastikuks; ma ei suutnud enam taluda nende võidukat naeratust, kui ma kleidi seljast võtsin, nende juhmakat nägu orgasmihetkel ja eriti nende labasust, kui tegu oli tehtud. Nad olid haletsusväärsed, lodevad ja pretensioonikad. Ajapikku muutub vastikuks , kui sind peetakse ilusaks isendiks, kuna ma olin esteetiliselt laitmatu ja nad olid kangesti rahul, kui võisid mind uhkusega restorani viia. Üksainus kord tundus mulle, et nüüd on minuga midagi tõsisemat, ma hakkasin ühe tüübiga koos elama. Ta oli näitleja, väga huvitava välimusega, aga tal ei õnnestunud mind lüüa- tegelikult maksin üüriarveid peamiselt mina, Me elasime kaks aastat koos, ma jäin rasedaks. Ta tahtis, et teeksin aborti. Ma tegin seda, aga haiglast koju tulles teadsin, et meie vahel on kõik läbi. Ma jätsin ta kohe samal õhtul maha ja kolisin mõneks ajaks hotelli elama. Ma olin kolmkümmend aastat vana, see oli mu teine abort ja mul oli absoluutselt kõrini. See oli 1988. aastal, kõik hakkasid AIDSi-ohust teadlikuks saama, mulle oli see suur kergendus. Ma olin maganud kümnete meestega ja mitte ükski polnud mäletamist väärt. Me arvame tänapäeval, et elus on niisugune aeg, kui käiakse palju väljas ja lõbutsetakse; siis ilmub kuskilt surmakujutlus. Kõik mehed, kellega ma läbi käisin, kartsid kohutavalt vananeda, nad mõtlesid vahetpidamata oma vanusele. See vanuse-maania hakkab pihta väga varakult- ma olen seda näinud kahekümne viie aastaste inimeste juures-ja sealt edasi ainult süveneb. Mina otsustasin, et aitab, et ma astun mängust välja. Ma elan rahulikku, rõõmutut elu. Õhtuti ma loen, keedan taimeteed ja muid sooje jooke. Igal nädalavahetusel käin vanemate juures, tegelen palju oma vennapoja ja vennatütardega. Tegelikult on mul meest vaja küll, mõnikord on mul öösiti hirm, ma ei saa magama jääda. Muidugi on ju rahustid ja unerohud; aga sellest päriselt ei piisa. Tegelikult ma tahaks, et elu läheks ruttu mööda."

Michel jäi vaikseks; see kõik ei üllatanud teda. Enamik naisi on teismeeas väga erutatud, nad on väga huvitatud poistest ja seksist; aga siis nad vähehaaval väsivad, neil ei ole enam erilist tahtmist jalgu laiali ega tagumikku kuulekalt uurakile ajada; nad otsivad õrna suhet, mida nad ei leia, kirge, mida nad ise ka ei suuda enam õieti tunda; siis algavadki neil rasked aastad.


/.../Michel tundis Annabelle´ile kaasa tohutute armastusvarude pärast, mida ta tundis naises värisemas ja mille elu oli raisku lasknud; ta tundis Annabelle´ile kaasa ja see oligi ilmselt ainus inimlik tunne, mis teda veel puudutas. Kõige ülejäänu suhtes oli ta keha mattunud jäässe; ta tõesti ei suutnud enam armastada. /.../
Nad mõlemad teadsid, et see on nende viimane tõeline inimsuhe, ja see teadmine muutis iga minuti omamoodi südantlõhestavaks. Nad tundsid teineteise vastu suurt austust ja tohutut haletsust. Mõnel päeval, kui neid haaras mingi ettenägematu võluväe taevalik arm, oli neil ometi värske õhuga, karastava päikesega täidetud hetki; kuid enamasti tundsid nad, et nende sisimas ja maal, mis neid kannab, levib mingi hall vari, ja nad aimasid kõiges lõppu."

Uskumatult masendav, psühholoogiliselt usutav, teravalt ajastukriitiline, vaimukalt kirjasõnasse vormitud.

See postitus on pühendatud Nelli Rohtveele :)
Ilus muusika, aga halb film oli see, kus ta kõlas.
Mondo Bongo - Joe Strummer & The Mescaleros

Ja kui juba latiino, siis mu lemmikuid, vana hea Gotan Project.

pühapäev, 28. september 2008

Lugesin Aldous Huxley esseed "Taju uksed" (Vikerkaar 10/1991). 53. aastal manustas kirjanik indiaanlaste püha narkootikumi meskaliini, olles katsejänes psühholoogiliste uuringute tarbeks. Mitmete tajumuutuste seas pidas ta olulisimaks visuaalset tunnetust.

"Kaks lauda ja tool ühinesid, nagu mõnes Braque'i või Juan Gris' kompositsioonis, objektiivse maailmaga äratuntavalt seostuvaks natüürmordiks, millel puudus sügavus, igasuguse fotograafilise realismi taotlus. Ma ei vaadanud oma mööblit mitte utilitaristina, kes peab istuma toolidel või kirjutama laua taga, ega ka mitte fotograafina või teadusliku kirjeldajana, vaid puhta esteedina, keda huvitavad ainult vormid ja nende suhted vaateväljas või pildiruumis. Kuid nii vaadates asendus see puht-esteetiline kubisti vaateviis millegagi, mida ma võiksin kirjeldada ainult kui sakramentaalset visiooni reaalsusest./.../Ma veetsin mitu minutit- või olid need sajandid?- mitte lihtsalt neid bambusjalgu vaadates, vaid tegelikult need olles, või, et olla täpsem (sest "mina" ei olnud asjaga seotud, nagu teatud mõttes ka "nemad"), olles minu mitte-ise selles mitte-ises, mis oli tool."

"Roos on roos on roos. Kuid need toolijalad olid toolijalad olid toolijalad olid Miikael ja kõik inglid. /... /See oli van Gogh, ja pilt, mille kohal raamat avanes, oli "Tool"- see hämmastav portree "asjast iseeneses", mida hull kunstnik nägi iseäraliku jumaldava jubedustundega ja lõuendil püüdis edasi anda. Kuid see oli ülesanne, milleks isegi geeniuse jõud osutus täiesti võimetuks. Tool, mida van Gogh nägi, oli ilmselt samasugune, nagu minu nähtud tool. Ent kuigi võrreldamatult reaalsem kui tavalise taju tool, ei olnud tool tema pildil midagi rohkem kui fakti ebaharilikult väljendusrikas sümbol. Faktiks oli olnud ilmutatud Seesugusus, pilt oli ainult embleem. Sellised embleemid on Asjade Olemuse tõelise tundmise allikad, ja see tõeline tundmine võib aidata vaimu ette valmistada vahetuiks iseseisvaiks süvanägemisteks. Ja see ongi kõik. Sümbolid ei saa kunagi olla asjad, mida nad esindavad, ükskõik kui väljendusrikkad nad ka oleksid."

"Draperiid, nagu ma nüüd olin avastanud, on kaugelt rohkem kui abinõud mittekujutavate vormide tootmiseks naturalistlikesse maalidesse ja skulptuuridesse. Mida meie, teised, näeme ainult meskaliini mõju all, seda võib kunstnik sünnipäraselt näha kogu aeg. Tema taju pole piiratud sellega, mis on bioloogiliselt või sotsiaalselt kasulik. Väike osa Avara Vaimu teadmisest nõrgub aju ja ego piiravast ventiilist mööda tema teadvusse. See on teadmine, et kõigel oleval on oma seesmine tähendus. Kunstnikule nagu ka meskaliini kasutajale on draperiid elavad hieroglüüfid, mis esindavad mingil iseäralikul väljendusrikkal viisil puhta olemise äraarvamatut müsteeriumi. Isegi rohkem kui tool, kuigi võib-olla vähem kui need täiesti üleloomulikud lilled, olid mu hallide flanellpükste voldid küllastunud "on-usest".

Ja viimaks kirjutab ta: "Kurja hulk, väitis Pascal, võiks tunduvalt väheneda, kui inimesed suudaksid õppida vaid vaikselt oma tubades istuma. Mõtisklejal, kelle taju on puhastatud, pole tarvis oma tuppa jääda. Ta võib käia tegemas oma toimetusi, olles nii täielikult rahuldunud nägemast asjade jumalikku korda ning olemast osa sellest, et tal iial ei teki isegi kiusatust anduda "maailma räpastele sepitsustele", nagu Traherne neid nimetas. Kui me tunneme, et oleme universumi ainulised pärijad, kui "meri voolab meie soontes... ja tähed on meie kalliskivid", kui me kõiki asju tajume lõpmatutena ja pühadena, siis mis põhjust võib meil olla saamahimuks või endaupitamiseks, võimuihaks, või naudinguhimu süngemaiks vormideks"/...
/

Huxley lootis pärast droogi manustamist näha võimsaid hallutsinatsioone, värvikirevaid tulejugasid jne, kuid ei. Ta nägi neidsamu asju, mis olid varemgi ruumis, ent nendele lisanus sügavam tähendus, ta laskus nende olemusse.Ta nägi asjade taha. Siiski, värviaistingud teravnesid peadpööritavalt. Tema teadvusesse oli toodud loendamatul hulgal peeneid värvivarjundeid, mille suhtes tavainimene on pime. Ja õhkas siis:"Inimese kõrgesti arenenud värvimeel on bioloogiline luksus, hindamatu väärtusega talle kui intellektuaalsele olendile, kuid tarbetu tema kui looma edasielamise seisukohalt."

Olles manustanud meskaliini, ilmutus Huxley'le kui kirjamehele visuaalkunstniku maailm. Ta teadvustas endale, kuidas võib maalikunstnik asju vaadelda, neist mõelda. Ometi pole see minu arvates alati nii nagu Huxley kirjeldas. Taju avardub ja kitseneb ikkagi perioodiliselt. Kunstnikke on ka "lühinägelikke". Mõnele maalijale on natüürmordiga ühele poole saamine ülemine piir tema arengus.

Esseed lugedes mõtlesin oma lapsepõlve. Millega ma ometi tegelesin, kui olin laps? Teistega eriti ei mänginud, lugeda ma ka eriti ei armastanud, koolis lonkas ikka paar kolme teistele hinnetele järele. Laisk olin ma ka. Kõblata ei viitsinud ning tuba koristada samuti mitte. Ma lihtsalt istusin. Kas siis puu otsas või kiige peal. Ja nüüd sai mulle selgeks: MA VAATASIN. Ma tegelesin vaatamisega. Vaatasin inimesi, nende ilmeid, puid, loomi, mulda, vaatasin sitta ja tiigivett. Vaatasin enda ümber toimuvat ja enese sisse. Ma ei istunud niisama kõik need aastad. Ma töötasin end visuaalkunstnikuks. Kuigi ma seda ei teadnud. Ja "töötan" ikka veel ja veel rohkem, ma loodan.

Ma vaatan praegu ka päris palju. Alati ei kaasne sellega sõnaline tähenduste külgekleepimine, visuaalne mõtlemine võib olla ka mittemõisteline. Ja nagu Huxley kirjutas oma narkokogemusest: "Visuaalsed muljed on tugevnenud ja silm saab tagasi midagi sellest taju süütusest, mis oli omane lapsepõlvele, mil meeltesignaal ei olnud vahetult ja automaatselt allutatud mõistetele. Huvi ruumi vastu on vähenenud ja huvi aja vastu langeb peaaegu nullpunkti." Nii see on. Tihti leian end üsna süüdimatult lähedaloleva inimese näolappi uurimast, pean end suisa sundima neid mitte nii palju vahtima, et teisel imelik ei hakkaks. Tõesti, ma ei pruugi vaadeldavast midagi mõeldagi, ma uurin teda lihtsalt kui visuaalset objekti.

Teisalt võin ise kohmetuks muutuda, kui tajun, et keegi mind liiga palju jõllitab. Ikka mõtlen, et ei tea, mis ta nüüd sepitseb. Enamasti tundub mulle, et kaasinimesed ei vahi mind veeranditki nii palju kui mina neid. Eile käisin kirjanike maja saunas Andra Teede sünnipäeval. Näiteks mulle tundus, et Aapo oli ainus, kes mind VAATAS, teised olid rohkem sõnalises mõistetemaailmas. Aga see on ka loomulik, et märkasin teda inimesi vaatavat, sest ta oli seltskonnas peale minu ja Alberti ainus, kes tegeleb ka visuaalloomega. Aga Albert ei vaadanud sel ajal loomulikult enam midagi. Teised hakkasid mind VAATAMA alles siis kui olin leiliruumist väljunud ja paljana ringi tolknesin. Kui olin ALASTI. Ning loomulikult ilmusid ka fotoaparaadid, naklased on ju kirglikud aktifoto austajad. Ja mitmetest said kohe hopsti visuaalkunstnikud. :)

Nõndaviisi.

Foto: Ilves

laupäev, 27. september 2008

Mõnd ilu, hämmastavat peent ja kurba hing leiab, ilma et ta üldse otsiks...
Eile sõitsime Mehisega jalgratastega mööda emajõe luhaääri ja sügisesi teid, kaasas termosetäis teed rummiga. Jorutasime "Rändaja õhtulaulu" ja muid viisijupikesi, päike paistis, lehti langes, lasksime soojal sügispäeval end emmata.

Mõni hetk on elus liiga ilus, et suudaks seda välja kannatada. Mõni ilu teeb haigeks. Siis ei teagi, mida kõige selle iluga peale hakata, kas nutta või naerda, hulluda, vaikida või karjuda. Ja maailmas pole muud kui vaid see hetk, see joovastus. Kõik need sõjad ja koolitulistamised ja majanduslangused on mingite totrate töllide väljamõeldised. Neid pole olemas.

Nüüd istun taas arvuti taga ja mõtlen, et blogipidamine on küll kõige mõttetum asi maailmas, millele oma aega kulutada. Jah, praegu tundub mulle nii. Kuid miks ma seda kirjutan? Küllap on see mulle millegipärast ikkagi vajalik.

neljapäev, 25. september 2008

Viimased päevad olen olnud üsna tõbine. Alguses oli padunohu vahelduvate palavikuhoogudega, mis nüüd on asendunud köha ja üldise nõrkustundega. Eile õhtul kallasin küll ühe Aramise brändi teega hinge alla, kuid täna ärkasin ikkagi läkastades.

Küsisin Mehiselt, kas tal on vahel selline hingeseisund olnud, mida meenutavad kõige paremini mõne kunstniku maalid. Näiteks mul on vahel imat-suumani-maalide-tunne. Niisugusena on minu hinge ja ümbritseva kooskõla välja näinud üksildastel õhtutel või hallidel sügispäevadel. Või noh, mulle on tundunud nii. Mehis ütles, talle on mõnikord päikesepaistelise ilmaga rohetavas pargis istudes tundunud, justkui oleks ta Toomas Vindi maali sisse ära eksinud. Ühest Sirbist on mulle silme ette virvendama jäänud üks Kiwa mahlakas kujund: (siinkohal otsisin lõigu netist välja)
/.../
" Oleme koos Kumus toimunud audiogalerii kaaskuraatori Toomas Thetloffiga plaaninud Eestisse rajada ühe audiogalerii osana privaatvibratooriumi, igaühele just täpselt talle sobivat helimassaaži loova ruumi, mis töötaks ka reaalsuse lineaarsust katkestava mullina. Kahjuks pole õnnestunud veel leida pädevat spetsialisti, peab ootama, kuni kvantfüüsikud ja esoteerikud hakkavad koos töötama. Teine võimalus oleks ühendada Tõnis Vint arvutiga." /.../

Imat Suuman "Kõrvalmajas köetakse briketiga"

Toomas Vint "Kabiin pargis"


Tõnis Vint

esmaspäev, 22. september 2008

Millegipärast olen ikka endast mõnevõrra vanemate inimeste poole hoidnud. Nendega on enamasti parem klapp kui omavanustega. Ma ei tea, miks see nii on. Ehk teie oskate öelda, miks see nii on, kes te mu netinurgakest aeg- ajalt loete? Mind tõmbavad pigem VALMIS inimesed. Võib- olla seetõttu, et olen ise veel nõnda poolik.

Lapsena ka eriti omavanustega ei mänginud. Selle asemel eelistasin vanamuttidega külapingil istuda ja nende heietusi kuulata. Enamasti on, jah, lähedasemad inimesed ikka minust vanemad. Need, kellega tekib vastastikune mõistmine. Pigem mehed kui naised. Meestega on lahedam suhelda. Mehe loomus on vahetum, konkreetsem. Naised on tihtipeale parajad keerutajad ja salakavalad. Ning naiste jutuvadad, nutulaulud kipuvad laiali valguma, pikale venima, aga pihku ei jää midagi. Nojah. Ehk olen ise ka selline. Naine. Vast seetõttu mehi hindangi. Kui TEISTSUGUSEID.
Korrigeerin ja tsenseerin aeg-ajalt oma netinurgakest. Selgema pilguga vaatan üle, mida tahan nähtavana hoida, mida mitte. Öised vallatused kustutan tihtipeale ära, sest päeval olen teine ja näen asju teises valguses kui öösel. Ja päevasel ei saa eriti kergelt neisse ridadesse suhtuda. Nii et ei maksa imestada, kui mõni varasem postitus haihtunud on. :) Osalt on see äärmiselt tunnetuslik ja intuitiivne, see postituste valik, mis sobivad minuga, minu olemuse ja blogiga ning mis mitte. Võib olla isegi tore pilt ja tekst, aga näed, võta näpust, miskipärast ei taha oma blogisse. Siuke sensitiivne värk. Ärge pange tähele.
Olin õhtul kodu poole võnkumas, kui silmasin Rüütli tänaval üht pika halli habemega ätti seinanajal kössitamas ja kangemat lürpimas. Temast möödus kolmene noormeeste kamp. "Höh-höh-höh," räuskas vanamees, "mis te arvate, et eluks ajaks lähete naist võtma väi? Mis te arvate, et eluks ajaks võetakse naist väi?" Poisid ei teinud väljagi, kõmpisid edasi. Ätt viskas lonksu valget kõrist alla ja ruigas neile järele: "TUNNETE LEEVENDAMISEKS võetakse naist, nikutakse läbi ja köik! Krt raisk...höh-höh, köh-köh!" Vaatasin talle korra järele ja kõndisin edasi.

laupäev, 20. september 2008

Märk näitab, et puu otsa peab ronima.


Lamav akt.
Kõmpisin kodu poole. Vaarusin aeglasel sammul mäest üles, nagu ikka kui ma õhtul linnast koju jalutan. Seevastu kodust lahkudes torman nagu pöörane metsloom, jalad risti all, justkui oleks hirmus kiire ja vanakuri kannast kinni napsamas. Teistele võin jätta väga tööka ja asjaliku naisterahva mulje. "Oli, näe! Ruttab kooli poole. Kindlasti on tal mõni tähtis eksam tulemas." "Tubli tüdruk!"

Olin unelev ja tüdinud. Zavoodis sai sõpradega paar õlut joodud. Aga ega seal miskit huvitavat polnudki, ikka samad näod ja samad jutud. Mis neist purjus inimestest ikka kuulata, kui ise vääriliselt napsune pole. Siis pole selles kohas midagi huvitavat peale hakata. Iseäranis seetõttu, et Sind polnud seal. Tegelikult teadsin küll, et olid ära sõitnud. Nii et ega ma sellest õhtust suurt ei lootnudki. Vahel on lihtsalt hea end öises linnas tuulutamas käia, värsket õhku hingata või siis kellegi memuaare kuulates tubakat suitsetada.

Sammusin, pea longus, edasi. Mis selles sünkjas öös ikka ringi vahtida. Tee oli märg ja tume, äsjalangenud lehed kleepusid kinganinadele. Jahe tuul puges varrukast sisse. Tõmbasin käised otsapidi känkrasse pihku. Kujutlesin, et Sina ootad mind ees. Ootad terve selle külma ja pimeda öö mu ukse ees, kuni ükskord koju jõuan. Oleks ju tore kui Sa mind ootaksid. Aga samas ka kurb, ega see meeldiv tegevus ei ole, meie sügisrõskes öös. Nojah, kuidas Sa saaksidki mind oodata. Sa ei tea ju veel kus ma elangi.

Tõstsin pilgu silmapiirile. Lähenes Orava bussipeatus. Ei või olla, mõtlesin ma. Kas mu kujutelm on tõeks saamas? Naatriumlampide kollakas valguses istus üks hämar inimtomp. Ta oli nii Sinu moodi, Sinu hoiak, Sinu koljuehitus, Sinu pikad jalad! Mu süda hakkas pekslema ja peopesad tõmbusid niiskeks. Aeglustasin sammu, mul hakkas kõhe. Kui olin bussipeatuseni jõudnud, tabas mind nördimus. Sinu kaunis siluett oli moondunud nukraks naisterahvaks, kes närviliselt jalga kõlgutades mobiiltelefoni sõnumit toksis. Kõrval pingil ootas siidripurk. Tegin näo, et ei märganudki teda ja lisasin kiirust, et juba ükskord koju jõuda.

Aga seal ootas mind tõesti keegi. Õigemini, neid oli kaks. Kaks kassi vudisid näugudes ja nurrudes mu jalge ümber kaheksaid silitama, et ma rõõmsad ootajad tänutäheks tuppa laseksin.
Keerasin ukse lukust lahti, ja juba nad kadusidki toanurkadesse ja söögikaussidesse ja teab kuhu veel. Korterikaaslased magasid, ainult mina kolistasin veel. Ja kassid. Olles külmkapist midagi põske ahminud, heitsin voodisse ja kustutasin tule.

Vaatasin veel aknast välja. Mitte midagi polnud näha peale tuledes tänavalaternate. Ja vaikus, ükski auto polnud teel. Mõtlesin muieldes, et kui Sa nüüd koputaksid aknale, siis oleks see ikka imede ime. Ja ma laseksin Su sisse. Ja siis... Ei, see on ikka väga halb mõte, olen juba 22 ja mul on ikka veel nii vaimuvaesed kujutelmad. Mitte midagi huvitavat ei juhtuks. Laseksin su sisse ja siis? Äkki peaks veel seksima ka hakkama ja ma ei tea, mida kõike veel. Olen väsinud, hommikul ka vaja vara ärgata, kooli minna, jää veel kedagi silitama ja tühja juttu ajama! Ei, see ei tule kõne allagi. Torisesin endamisi, et nii rumalatele asjadele mõtlen oma eas. Areneks mu kujutelm põnevaid ja keerulisi teid pidi edasi, jah, siis küll, aga see va mõttetu, tavaline kõlks.

Olin juba unemaailma vajumas, teadvust kaotamas, keha oli paari grammi võrra kergenemas, kui tundsin äkitselt õrna silitust oma laubal, sasivaid sõrmi mu juustes. Avasin silmad. Sinu naeratavad silmad olid mulle otsa vaatamas, Sinu malbed huuled muhelemas, käsi minu juukseid puudutamas. Tuba oli päikest täis, nii hele ja kollane, et ega ma suurt midagi ei näinudki, peale Sinu armsa näolapi. Väljas oli öö. "Sa rumal väike tüdruk,ma olen ju kogu aeg sinuga, kuidas sa siis üldse vaadata ei oska!" manitsesid mind leebel toonil. Sulgesin silmad. Ja jäin Sinu soojade silituste saatel rahulikult magama.

teisipäev, 16. september 2008

Kassid on ikka veidrad loomad. Kräunuvad ja peksavad käppadega minu toa ust, nagu oleks kuri kannul. Hea küll, ajan end üles ja lasen hädalise sisse. Aga ei midagi! Tipib ukse vahelt sisse, teeb nägu, nagu ei mäletakski enam, mida ta siit üldse otsis, vahib ringi, et natukenegi kassiväärilist aset leida selles igavas ruumis. Kargab aknalauale, tõmbab end kerra ja piilub poole silmaga aknast välja.
Veerand tunni pärast leiab aga, et ega siin toas ikka midagi põnevat teha ei ole. Hähh, täiesti mõttetu pleiss! Ning nõuab, et ma teda viivitamatult teenindaksin ja auväärse looma uksest välja laseksin. Muudkui jookse! Kassid võiks toateeninduse eest palka ka maksta. Aga ei. Ning paari tunni pärast hakkab otsast peale...

esmaspäev, 15. september 2008


Vahel juhtub imelikke asju. Näiteks üks veider asjalugu on see, et kui ma pole mõnda tuttavat ammu, no oma kolm kuud näinud, leian end järsku tema peale mõtlemast ja- oh sa imede ime- kohe varsti või siis järgmisel päeval satuvadki meie teed kokku.

Niimoodi on päris palju kordi juhtunud. Seekord kunstnik Imatiga. Eelmisel päeval olin kirjanik Mehisega just Imatist rääkinud, et kui tore ta on, ja kurvastanud seetõttu, et kunstnik enam eriti maalida ei taha ja neid mis on, müüb ta liiga odavalt. Samal õhtul lugesin ajakirjast EPIFANIO Mehise kirjatükki kunstnik Imatist, keda isand vanadus mööda Tartu linna taga ajas.

Järgmisel päeval põrkasingi Imatiga kokku. Nimelt läksin kunstnike majja akvarellpliiatseid ostma. Vaevalt olin jõudnud uksest välja tormata, kui Imat mul randmest kinni haaras ja lajatas,et lähme nüüd Vanemuise kohvikusse siidrit jooma. "Davai,"olin hopsti nõus, kuigi olin hoopis kooli minemas.

Leidis aset tore jällenägemine. Imat oli kerges pohmelli ja purjakiloleku vahepealses seisundis ning tulnud sõbra ema matuselt. Ja ütles, et ta on tibla, noh. Tunnistasin Imatile, et ta oli mulle just hiljuti meelde tulnud ning et ma tihti kohtan tuttavaid vahetult pärast nende peale mõtlemist. Tema teadis selle peale ütelda, et naised ongi nõiad. Ta rääkis veel pika jutu Äksi nõiast, keda tema ema tundis. Muuseas jutustasin kunstnikule ka sellest Mehise jutukesest, mis seal ajakirjas oli. Imat polnud seda lugenud, niisiis jutustasin talle hiljem, mis seal sai. Ja Imat ei suutnud miskipärast oma kõrvu uskuda, et vanadus tegelaskuju kätte ei saanud. Pärast läksime veel kaubamaja terrassile ja jõime veel ühe siidri. Meiega ühines ka kunstnik Krista. Aga see selleks.

Poole viieks läksin kergelt purjakil olles oma elu esimesest Linnapi loengut kuulama. See aga osutus nii huvitavaks, et sain kohe plaksti kaineks. Ja Linnap tuletas mulle ühe naiskunstniku nime meelde, kelle videot olin Viinis näinud. See on siin. Marina Abramovich.

Selleks aga, et kellegi peale, keda ammu näinud pole, mõelda ja teda selle peale kohata, peab ikka täitsa kogemata see inimene meelde tulema. Ja päris süvenenult peab temast mõtlema. Ning kohtumist ei tohi oodata ega arvata, et varsti nähaksegi. Vahepeal peab ta unustama. Kõik see peab kogemata juhtuma. Kui juhtub, on see ilus väike ime. Minul tuleb seda nii mõnigi kord ette. Aga see ei saa juhtuda eriti palju suuremas linnas kui Tartu.

pühapäev, 14. september 2008

Käisin vahepeal reisimas. Aga sellest ei jaksa ma täna õhtul kirjutada.

Mulle meeldib blogi pidada. Kuigi ma pole selles väga järjekindel. Blogis on andmise ja jagamise rõõmu. See on nagu oma väike toake, kus sõbrad ja tuttavad külas käivad. Seal pakun neile kohvi ja kooki, aga vahel ka lambiõli. Mitte paha pärast, mõnikord lihtsalt juhtub nii. Siis näitan neile pilte ja muud toredat ning vahetame muljeid ja ajame muidu juttu. Vahel käin ise teistel külas. Nii njummi.

teisipäev, 2. september 2008

Paks munk

(Toimetamata, nõuab edasiarendamist) Paks munk armastas väga kesklinna alkoholipoodi külastada. Must kleidisaba lehvimas, pea uhkelt püs...