esmaspÀev, 29. september 2008

Ma ei saa sellest ĂŒle. Quelles phrases brillantes!

Michel Houllebecq "Elementaarosakesed"

"Mu elu pole Ă”nnelik olnud," ĂŒtles Annabelle. "Ma arvan, et ma pidasin armastust liiga tĂ€htsaks. Andsin ennast liiga kergesti kĂ€tte, mehed jĂ€tsid mu kohe maha, kui nad olid oma tahtmise kĂ€tte saanud, ja see tegi mulle haiget. Mehed ei maga naistega mitte sellepĂ€rast, et nad on armunud, vaid sellepĂ€rast, et nad on erutatud; mul lĂ€ks aastaid, enne kui ma seda lihtsat tĂ”siasja mĂ”istsin. Minu ĂŒmber elasid kĂ”ik niimoodi, ma liikusin vabameelses seltskonnas; aga provotseerimine ega vĂ”rgutamine ei pakkunud mulle mingit lĂ”bu. Isegi seks muutus mulle vastikuks; ma ei suutnud enam taluda nende vĂ”idukat naeratust, kui ma kleidi seljast vĂ”tsin, nende juhmakat nĂ€gu orgasmihetkel ja eriti nende labasust, kui tegu oli tehtud. Nad olid haletsusvÀÀrsed, lodevad ja pretensioonikad. Ajapikku muutub vastikuks , kui sind peetakse ilusaks isendiks, kuna ma olin esteetiliselt laitmatu ja nad olid kangesti rahul, kui vĂ”isid mind uhkusega restorani viia. Üksainus kord tundus mulle, et nĂŒĂŒd on minuga midagi tĂ”sisemat, ma hakkasin ĂŒhe tĂŒĂŒbiga koos elama. Ta oli nĂ€itleja, vĂ€ga huvitava vĂ€limusega, aga tal ei Ă”nnestunud mind lĂŒĂŒa- tegelikult maksin ĂŒĂŒriarveid peamiselt mina, Me elasime kaks aastat koos, ma jĂ€in rasedaks. Ta tahtis, et teeksin aborti. Ma tegin seda, aga haiglast koju tulles teadsin, et meie vahel on kĂ”ik lĂ€bi. Ma jĂ€tsin ta kohe samal Ă”htul maha ja kolisin mĂ”neks ajaks hotelli elama. Ma olin kolmkĂŒmmend aastat vana, see oli mu teine abort ja mul oli absoluutselt kĂ”rini. See oli 1988. aastal, kĂ”ik hakkasid AIDSi-ohust teadlikuks saama, mulle oli see suur kergendus. Ma olin maganud kĂŒmnete meestega ja mitte ĂŒkski polnud mĂ€letamist vÀÀrt. Me arvame tĂ€napĂ€eval, et elus on niisugune aeg, kui kĂ€iakse palju vĂ€ljas ja lĂ”butsetakse; siis ilmub kuskilt surmakujutlus. KĂ”ik mehed, kellega ma lĂ€bi kĂ€isin, kartsid kohutavalt vananeda, nad mĂ”tlesid vahetpidamata oma vanusele. See vanuse-maania hakkab pihta vĂ€ga varakult- ma olen seda nĂ€inud kahekĂŒmne viie aastaste inimeste juures-ja sealt edasi ainult sĂŒveneb. Mina otsustasin, et aitab, et ma astun mĂ€ngust vĂ€lja. Ma elan rahulikku, rÔÔmutut elu. Õhtuti ma loen, keedan taimeteed ja muid sooje jooke. Igal nĂ€dalavahetusel kĂ€in vanemate juures, tegelen palju oma vennapoja ja vennatĂŒtardega. Tegelikult on mul meest vaja kĂŒll, mĂ”nikord on mul öösiti hirm, ma ei saa magama jÀÀda. Muidugi on ju rahustid ja unerohud; aga sellest pĂ€riselt ei piisa. Tegelikult ma tahaks, et elu lĂ€heks ruttu mööda."

Michel jĂ€i vaikseks; see kĂ”ik ei ĂŒllatanud teda. Enamik naisi on teismeeas vĂ€ga erutatud, nad on vĂ€ga huvitatud poistest ja seksist; aga siis nad vĂ€hehaaval vĂ€sivad, neil ei ole enam erilist tahtmist jalgu laiali ega tagumikku kuulekalt uurakile ajada; nad otsivad Ă”rna suhet, mida nad ei leia, kirge, mida nad ise ka ei suuda enam Ă”ieti tunda; siis algavadki neil rasked aastad.


/.../Michel tundis Annabelle´ile kaasa tohutute armastusvarude pĂ€rast, mida ta tundis naises vĂ€risemas ja mille elu oli raisku lasknud; ta tundis Annabelle´ile kaasa ja see oligi ilmselt ainus inimlik tunne, mis teda veel puudutas. KĂ”ige ĂŒlejÀÀnu suhtes oli ta keha mattunud jÀÀsse; ta tĂ”esti ei suutnud enam armastada. /.../
Nad mĂ”lemad teadsid, et see on nende viimane tĂ”eline inimsuhe, ja see teadmine muutis iga minuti omamoodi sĂŒdantlĂ”hestavaks. Nad tundsid teineteise vastu suurt austust ja tohutut haletsust. MĂ”nel pĂ€eval, kui neid haaras mingi ettenĂ€gematu vĂ”luvĂ€e taevalik arm, oli neil ometi vĂ€rske Ă”huga, karastava pĂ€ikesega tĂ€idetud hetki; kuid enamasti tundsid nad, et nende sisimas ja maal, mis neid kannab, levib mingi hall vari, ja nad aimasid kĂ”iges lĂ”ppu."

Uskumatult masendav, psĂŒhholoogiliselt usutav, teravalt ajastukriitiline, vaimukalt kirjasĂ”nasse vormitud.

See postitus on pĂŒhendatud Nelli Rohtveele :)
Ilus muusika, aga halb film oli see, kus ta kÔlas.
Mondo Bongo - Joe Strummer & The Mescaleros

Ja kui juba latiino, siis mu lemmikuid, vana hea Gotan Project.

pĂŒhapĂ€ev, 28. september 2008

Lugesin Aldous Huxley esseed "Taju uksed" (Vikerkaar 10/1991). 53. aastal manustas kirjanik indiaanlaste pĂŒha narkootikumi meskaliini, olles katsejĂ€nes psĂŒhholoogiliste uuringute tarbeks. Mitmete tajumuutuste seas pidas ta olulisimaks visuaalset tunnetust.

"Kaks lauda ja tool ĂŒhinesid, nagu mĂ”nes Braque'i vĂ”i Juan Gris' kompositsioonis, objektiivse maailmaga Ă€ratuntavalt seostuvaks natĂŒĂŒrmordiks, millel puudus sĂŒgavus, igasuguse fotograafilise realismi taotlus. Ma ei vaadanud oma mööblit mitte utilitaristina, kes peab istuma toolidel vĂ”i kirjutama laua taga, ega ka mitte fotograafina vĂ”i teadusliku kirjeldajana, vaid puhta esteedina, keda huvitavad ainult vormid ja nende suhted vaatevĂ€ljas vĂ”i pildiruumis. Kuid nii vaadates asendus see puht-esteetiline kubisti vaateviis millegagi, mida ma vĂ”iksin kirjeldada ainult kui sakramentaalset visiooni reaalsusest./.../Ma veetsin mitu minutit- vĂ”i olid need sajandid?- mitte lihtsalt neid bambusjalgu vaadates, vaid tegelikult need olles, vĂ”i, et olla tĂ€psem (sest "mina" ei olnud asjaga seotud, nagu teatud mĂ”ttes ka "nemad"), olles minu mitte-ise selles mitte-ises, mis oli tool."

"Roos on roos on roos. Kuid need toolijalad olid toolijalad olid toolijalad olid Miikael ja kĂ”ik inglid. /... /See oli van Gogh, ja pilt, mille kohal raamat avanes, oli "Tool"- see hĂ€mmastav portree "asjast iseeneses", mida hull kunstnik nĂ€gi iseĂ€raliku jumaldava jubedustundega ja lĂ”uendil pĂŒĂŒdis edasi anda. Kuid see oli ĂŒlesanne, milleks isegi geeniuse jĂ”ud osutus tĂ€iesti vĂ”imetuks. Tool, mida van Gogh nĂ€gi, oli ilmselt samasugune, nagu minu nĂ€htud tool. Ent kuigi vĂ”rreldamatult reaalsem kui tavalise taju tool, ei olnud tool tema pildil midagi rohkem kui fakti ebaharilikult vĂ€ljendusrikas sĂŒmbol. Faktiks oli olnud ilmutatud Seesugusus, pilt oli ainult embleem. Sellised embleemid on Asjade Olemuse tĂ”elise tundmise allikad, ja see tĂ”eline tundmine vĂ”ib aidata vaimu ette valmistada vahetuiks iseseisvaiks sĂŒvanĂ€gemisteks. Ja see ongi kĂ”ik. SĂŒmbolid ei saa kunagi olla asjad, mida nad esindavad, ĂŒkskĂ”ik kui vĂ€ljendusrikkad nad ka oleksid."

"Draperiid, nagu ma nĂŒĂŒd olin avastanud, on kaugelt rohkem kui abinĂ”ud mittekujutavate vormide tootmiseks naturalistlikesse maalidesse ja skulptuuridesse. Mida meie, teised, nĂ€eme ainult meskaliini mĂ”ju all, seda vĂ”ib kunstnik sĂŒnnipĂ€raselt nĂ€ha kogu aeg. Tema taju pole piiratud sellega, mis on bioloogiliselt vĂ”i sotsiaalselt kasulik. VĂ€ike osa Avara Vaimu teadmisest nĂ”rgub aju ja ego piiravast ventiilist mööda tema teadvusse. See on teadmine, et kĂ”igel oleval on oma seesmine tĂ€hendus. Kunstnikule nagu ka meskaliini kasutajale on draperiid elavad hieroglĂŒĂŒfid, mis esindavad mingil iseĂ€ralikul vĂ€ljendusrikkal viisil puhta olemise Ă€raarvamatut mĂŒsteeriumi. Isegi rohkem kui tool, kuigi vĂ”ib-olla vĂ€hem kui need tĂ€iesti ĂŒleloomulikud lilled, olid mu hallide flanellpĂŒkste voldid kĂŒllastunud "on-usest".

Ja viimaks kirjutab ta: "Kurja hulk, vĂ€itis Pascal, vĂ”iks tunduvalt vĂ€heneda, kui inimesed suudaksid Ă”ppida vaid vaikselt oma tubades istuma. MĂ”tisklejal, kelle taju on puhastatud, pole tarvis oma tuppa jÀÀda. Ta vĂ”ib kĂ€ia tegemas oma toimetusi, olles nii tĂ€ielikult rahuldunud nĂ€gemast asjade jumalikku korda ning olemast osa sellest, et tal iial ei teki isegi kiusatust anduda "maailma rĂ€pastele sepitsustele", nagu Traherne neid nimetas. Kui me tunneme, et oleme universumi ainulised pĂ€rijad, kui "meri voolab meie soontes... ja tĂ€hed on meie kalliskivid", kui me kĂ”iki asju tajume lĂ”pmatutena ja pĂŒhadena, siis mis pĂ”hjust vĂ”ib meil olla saamahimuks vĂ”i endaupitamiseks, vĂ”imuihaks, vĂ”i naudinguhimu sĂŒngemaiks vormideks"/...
/

Huxley lootis pĂ€rast droogi manustamist nĂ€ha vĂ”imsaid hallutsinatsioone, vĂ€rvikirevaid tulejugasid jne, kuid ei. Ta nĂ€gi neidsamu asju, mis olid varemgi ruumis, ent nendele lisanus sĂŒgavam tĂ€hendus, ta laskus nende olemusse.Ta nĂ€gi asjade taha. Siiski, vĂ€rviaistingud teravnesid peadpööritavalt. Tema teadvusesse oli toodud loendamatul hulgal peeneid vĂ€rvivarjundeid, mille suhtes tavainimene on pime. Ja Ă”hkas siis:"Inimese kĂ”rgesti arenenud vĂ€rvimeel on bioloogiline luksus, hindamatu vÀÀrtusega talle kui intellektuaalsele olendile, kuid tarbetu tema kui looma edasielamise seisukohalt."

Olles manustanud meskaliini, ilmutus Huxley'le kui kirjamehele visuaalkunstniku maailm. Ta teadvustas endale, kuidas vĂ”ib maalikunstnik asju vaadelda, neist mĂ”elda. Ometi pole see minu arvates alati nii nagu Huxley kirjeldas. Taju avardub ja kitseneb ikkagi perioodiliselt. Kunstnikke on ka "lĂŒhinĂ€gelikke". MĂ”nele maalijale on natĂŒĂŒrmordiga ĂŒhele poole saamine ĂŒlemine piir tema arengus.

Esseed lugedes mĂ”tlesin oma lapsepĂ”lve. Millega ma ometi tegelesin, kui olin laps? Teistega eriti ei mĂ€nginud, lugeda ma ka eriti ei armastanud, koolis lonkas ikka paar kolme teistele hinnetele jĂ€rele. Laisk olin ma ka. KĂ”blata ei viitsinud ning tuba koristada samuti mitte. Ma lihtsalt istusin. Kas siis puu otsas vĂ”i kiige peal. Ja nĂŒĂŒd sai mulle selgeks: MA VAATASIN. Ma tegelesin vaatamisega. Vaatasin inimesi, nende ilmeid, puid, loomi, mulda, vaatasin sitta ja tiigivett. Vaatasin enda ĂŒmber toimuvat ja enese sisse. Ma ei istunud niisama kĂ”ik need aastad. Ma töötasin end visuaalkunstnikuks. Kuigi ma seda ei teadnud. Ja "töötan" ikka veel ja veel rohkem, ma loodan.

Ma vaatan praegu ka pĂ€ris palju. Alati ei kaasne sellega sĂ”naline tĂ€henduste kĂŒlgekleepimine, visuaalne mĂ”tlemine vĂ”ib olla ka mittemĂ”isteline. Ja nagu Huxley kirjutas oma narkokogemusest: "Visuaalsed muljed on tugevnenud ja silm saab tagasi midagi sellest taju sĂŒĂŒtusest, mis oli omane lapsepĂ”lvele, mil meeltesignaal ei olnud vahetult ja automaatselt allutatud mĂ”istetele. Huvi ruumi vastu on vĂ€henenud ja huvi aja vastu langeb peaaegu nullpunkti." Nii see on. Tihti leian end ĂŒsna sĂŒĂŒdimatult lĂ€hedaloleva inimese nĂ€olappi uurimast, pean end suisa sundima neid mitte nii palju vahtima, et teisel imelik ei hakkaks. TĂ”esti, ma ei pruugi vaadeldavast midagi mĂ”eldagi, ma uurin teda lihtsalt kui visuaalset objekti.

Teisalt vĂ”in ise kohmetuks muutuda, kui tajun, et keegi mind liiga palju jĂ”llitab. Ikka mĂ”tlen, et ei tea, mis ta nĂŒĂŒd sepitseb. Enamasti tundub mulle, et kaasinimesed ei vahi mind veeranditki nii palju kui mina neid. Eile kĂ€isin kirjanike maja saunas Andra Teede sĂŒnnipĂ€eval. NĂ€iteks mulle tundus, et Aapo oli ainus, kes mind VAATAS, teised olid rohkem sĂ”nalises mĂ”istetemaailmas. Aga see on ka loomulik, et mĂ€rkasin teda inimesi vaatavat, sest ta oli seltskonnas peale minu ja Alberti ainus, kes tegeleb ka visuaalloomega. Aga Albert ei vaadanud sel ajal loomulikult enam midagi. Teised hakkasid mind VAATAMA alles siis kui olin leiliruumist vĂ€ljunud ja paljana ringi tolknesin. Kui olin ALASTI. Ning loomulikult ilmusid ka fotoaparaadid, naklased on ju kirglikud aktifoto austajad. Ja mitmetest said kohe hopsti visuaalkunstnikud. :)

NÔndaviisi.

Foto: Ilves

laupÀev, 27. september 2008

MĂ”nd ilu, hĂ€mmastavat peent ja kurba hing leiab, ilma et ta ĂŒldse otsiks...
Eile sĂ”itsime Mehisega jalgratastega mööda emajĂ”e luhaÀÀri ja sĂŒgisesi teid, kaasas termosetĂ€is teed rummiga. Jorutasime "RĂ€ndaja Ă”htulaulu" ja muid viisijupikesi, pĂ€ike paistis, lehti langes, lasksime soojal sĂŒgispĂ€eval end emmata.

MÔni hetk on elus liiga ilus, et suudaks seda vÀlja kannatada. MÔni ilu teeb haigeks. Siis ei teagi, mida kÔige selle iluga peale hakata, kas nutta vÔi naerda, hulluda, vaikida vÔi karjuda. Ja maailmas pole muud kui vaid see hetk, see joovastus. KÔik need sÔjad ja koolitulistamised ja majanduslangused on mingite totrate töllide vÀljamÔeldised. Neid pole olemas.

NĂŒĂŒd istun taas arvuti taga ja mĂ”tlen, et blogipidamine on kĂŒll kĂ”ige mĂ”ttetum asi maailmas, millele oma aega kulutada. Jah, praegu tundub mulle nii. Kuid miks ma seda kirjutan? KĂŒllap on see mulle millegipĂ€rast ikkagi vajalik.

neljapÀev, 25. september 2008

Viimased pĂ€evad olen olnud ĂŒsna tĂ”bine. Alguses oli padunohu vahelduvate palavikuhoogudega, mis nĂŒĂŒd on asendunud köha ja ĂŒldise nĂ”rkustundega. Eile Ă”htul kallasin kĂŒll ĂŒhe Aramise brĂ€ndi teega hinge alla, kuid tĂ€na Ă€rkasin ikkagi lĂ€kastades.

KĂŒsisin Mehiselt, kas tal on vahel selline hingeseisund olnud, mida meenutavad kĂ”ige paremini mĂ”ne kunstniku maalid. NĂ€iteks mul on vahel imat-suumani-maalide-tunne. Niisugusena on minu hinge ja ĂŒmbritseva kooskĂ”la vĂ€lja nĂ€inud ĂŒksildastel Ă”htutel vĂ”i hallidel sĂŒgispĂ€evadel. VĂ”i noh, mulle on tundunud nii. Mehis ĂŒtles, talle on mĂ”nikord pĂ€ikesepaistelise ilmaga rohetavas pargis istudes tundunud, justkui oleks ta Toomas Vindi maali sisse Ă€ra eksinud. Ühest Sirbist on mulle silme ette virvendama jÀÀnud ĂŒks Kiwa mahlakas kujund: (siinkohal otsisin lĂ”igu netist vĂ€lja)
/.../
" Oleme koos Kumus toimunud audiogalerii kaaskuraatori Toomas Thetloffiga plaaninud Eestisse rajada ĂŒhe audiogalerii osana privaatvibratooriumi, igaĂŒhele just tĂ€pselt talle sobivat helimassaaĆŸi loova ruumi, mis töötaks ka reaalsuse lineaarsust katkestava mullina. Kahjuks pole Ă”nnestunud veel leida pĂ€devat spetsialisti, peab ootama, kuni kvantfĂŒĂŒsikud ja esoteerikud hakkavad koos töötama. Teine vĂ”imalus oleks ĂŒhendada TĂ”nis Vint arvutiga." /.../

Imat Suuman "KÔrvalmajas köetakse briketiga"

Toomas Vint "Kabiin pargis"


TÔnis Vint

esmaspÀev, 22. september 2008

MillegipÀrast olen ikka endast mÔnevÔrra vanemate inimeste poole hoidnud. Nendega on enamasti parem klapp kui omavanustega. Ma ei tea, miks see nii on. Ehk teie oskate öelda, miks see nii on, kes te mu netinurgakest aeg- ajalt loete? Mind tÔmbavad pigem VALMIS inimesed. VÔib- olla seetÔttu, et olen ise veel nÔnda poolik.

Lapsena ka eriti omavanustega ei mĂ€nginud. Selle asemel eelistasin vanamuttidega kĂŒlapingil istuda ja nende heietusi kuulata. Enamasti on, jah, lĂ€hedasemad inimesed ikka minust vanemad. Need, kellega tekib vastastikune mĂ”istmine. Pigem mehed kui naised. Meestega on lahedam suhelda. Mehe loomus on vahetum, konkreetsem. Naised on tihtipeale parajad keerutajad ja salakavalad. Ning naiste jutuvadad, nutulaulud kipuvad laiali valguma, pikale venima, aga pihku ei jÀÀ midagi. Nojah. Ehk olen ise ka selline. Naine. Vast seetĂ”ttu mehi hindangi. Kui TEISTSUGUSEID.
Korrigeerin ja tsenseerin aeg-ajalt oma netinurgakest. Selgema pilguga vaatan ĂŒle, mida tahan nĂ€htavana hoida, mida mitte. Öised vallatused kustutan tihtipeale Ă€ra, sest pĂ€eval olen teine ja nĂ€en asju teises valguses kui öösel. Ja pĂ€evasel ei saa eriti kergelt neisse ridadesse suhtuda. Nii et ei maksa imestada, kui mĂ”ni varasem postitus haihtunud on. :) Osalt on see ÀÀrmiselt tunnetuslik ja intuitiivne, see postituste valik, mis sobivad minuga, minu olemuse ja blogiga ning mis mitte. VĂ”ib olla isegi tore pilt ja tekst, aga nĂ€ed, vĂ”ta nĂ€pust, miskipĂ€rast ei taha oma blogisse. Siuke sensitiivne vĂ€rk. Ärge pange tĂ€hele.
Olin Ă”htul kodu poole vĂ”nkumas, kui silmasin RĂŒĂŒtli tĂ€naval ĂŒht pika halli habemega Ă€tti seinanajal kössitamas ja kangemat lĂŒrpimas. Temast möödus kolmene noormeeste kamp. "Höh-höh-höh," rĂ€uskas vanamees, "mis te arvate, et eluks ajaks lĂ€hete naist vĂ”tma vĂ€i? Mis te arvate, et eluks ajaks vĂ”etakse naist vĂ€i?" Poisid ei teinud vĂ€ljagi, kĂ”mpisid edasi. Ätt viskas lonksu valget kĂ”rist alla ja ruigas neile jĂ€rele: "TUNNETE LEEVENDAMISEKS vĂ”etakse naist, nikutakse lĂ€bi ja köik! Krt raisk...höh-höh, köh-köh!" Vaatasin talle korra jĂ€rele ja kĂ”ndisin edasi.

laupÀev, 20. september 2008

MÀrk nÀitab, et puu otsa peab ronima.


Lamav akt.
KĂ”mpisin kodu poole. Vaarusin aeglasel sammul mĂ€est ĂŒles, nagu ikka kui ma Ă”htul linnast koju jalutan. Seevastu kodust lahkudes torman nagu pöörane metsloom, jalad risti all, justkui oleks hirmus kiire ja vanakuri kannast kinni napsamas. Teistele vĂ”in jĂ€tta vĂ€ga tööka ja asjaliku naisterahva mulje. "Oli, nĂ€e! Ruttab kooli poole. Kindlasti on tal mĂ”ni tĂ€htis eksam tulemas." "Tubli tĂŒdruk!"

Olin unelev ja tĂŒdinud. Zavoodis sai sĂ”pradega paar Ă”lut joodud. Aga ega seal miskit huvitavat polnudki, ikka samad nĂ€od ja samad jutud. Mis neist purjus inimestest ikka kuulata, kui ise vÀÀriliselt napsune pole. Siis pole selles kohas midagi huvitavat peale hakata. IseĂ€ranis seetĂ”ttu, et Sind polnud seal. Tegelikult teadsin kĂŒll, et olid Ă€ra sĂ”itnud. Nii et ega ma sellest Ă”htust suurt ei lootnudki. Vahel on lihtsalt hea end öises linnas tuulutamas kĂ€ia, vĂ€rsket Ă”hku hingata vĂ”i siis kellegi memuaare kuulates tubakat suitsetada.

Sammusin, pea longus, edasi. Mis selles sĂŒnkjas öös ikka ringi vahtida. Tee oli mĂ€rg ja tume, Ă€sjalangenud lehed kleepusid kinganinadele. Jahe tuul puges varrukast sisse. TĂ”mbasin kĂ€ised otsapidi kĂ€nkrasse pihku. Kujutlesin, et Sina ootad mind ees. Ootad terve selle kĂŒlma ja pimeda öö mu ukse ees, kuni ĂŒkskord koju jĂ”uan. Oleks ju tore kui Sa mind ootaksid. Aga samas ka kurb, ega see meeldiv tegevus ei ole, meie sĂŒgisrĂ”skes öös. Nojah, kuidas Sa saaksidki mind oodata. Sa ei tea ju veel kus ma elangi.

TĂ”stsin pilgu silmapiirile. LĂ€henes Orava bussipeatus. Ei vĂ”i olla, mĂ”tlesin ma. Kas mu kujutelm on tĂ”eks saamas? Naatriumlampide kollakas valguses istus ĂŒks hĂ€mar inimtomp. Ta oli nii Sinu moodi, Sinu hoiak, Sinu koljuehitus, Sinu pikad jalad! Mu sĂŒda hakkas pekslema ja peopesad tĂ”mbusid niiskeks. Aeglustasin sammu, mul hakkas kĂ”he. Kui olin bussipeatuseni jĂ”udnud, tabas mind nördimus. Sinu kaunis siluett oli moondunud nukraks naisterahvaks, kes nĂ€rviliselt jalga kĂ”lgutades mobiiltelefoni sĂ”numit toksis. KĂ”rval pingil ootas siidripurk. Tegin nĂ€o, et ei mĂ€rganudki teda ja lisasin kiirust, et juba ĂŒkskord koju jĂ”uda.

Aga seal ootas mind tĂ”esti keegi. Õigemini, neid oli kaks. Kaks kassi vudisid nĂ€ugudes ja nurrudes mu jalge ĂŒmber kaheksaid silitama, et ma rÔÔmsad ootajad tĂ€nutĂ€heks tuppa laseksin.
Keerasin ukse lukust lahti, ja juba nad kadusidki toanurkadesse ja söögikaussidesse ja teab kuhu veel. Korterikaaslased magasid, ainult mina kolistasin veel. Ja kassid. Olles kĂŒlmkapist midagi pĂ”ske ahminud, heitsin voodisse ja kustutasin tule.

Vaatasin veel aknast vĂ€lja. Mitte midagi polnud nĂ€ha peale tuledes tĂ€navalaternate. Ja vaikus, ĂŒkski auto polnud teel. MĂ”tlesin muieldes, et kui Sa nĂŒĂŒd koputaksid aknale, siis oleks see ikka imede ime. Ja ma laseksin Su sisse. Ja siis... Ei, see on ikka vĂ€ga halb mĂ”te, olen juba 22 ja mul on ikka veel nii vaimuvaesed kujutelmad. Mitte midagi huvitavat ei juhtuks. Laseksin su sisse ja siis? Äkki peaks veel seksima ka hakkama ja ma ei tea, mida kĂ”ike veel. Olen vĂ€sinud, hommikul ka vaja vara Ă€rgata, kooli minna, jÀÀ veel kedagi silitama ja tĂŒhja juttu ajama! Ei, see ei tule kĂ”ne allagi. Torisesin endamisi, et nii rumalatele asjadele mĂ”tlen oma eas. Areneks mu kujutelm pĂ”nevaid ja keerulisi teid pidi edasi, jah, siis kĂŒll, aga see va mĂ”ttetu, tavaline kĂ”lks.

Olin juba unemaailma vajumas, teadvust kaotamas, keha oli paari grammi vĂ”rra kergenemas, kui tundsin Ă€kitselt Ă”rna silitust oma laubal, sasivaid sĂ”rmi mu juustes. Avasin silmad. Sinu naeratavad silmad olid mulle otsa vaatamas, Sinu malbed huuled muhelemas, kĂ€si minu juukseid puudutamas. Tuba oli pĂ€ikest tĂ€is, nii hele ja kollane, et ega ma suurt midagi ei nĂ€inudki, peale Sinu armsa nĂ€olapi. VĂ€ljas oli öö. "Sa rumal vĂ€ike tĂŒdruk,ma olen ju kogu aeg sinuga, kuidas sa siis ĂŒldse vaadata ei oska!" manitsesid mind leebel toonil. Sulgesin silmad. Ja jĂ€in Sinu soojade silituste saatel rahulikult magama.

teisipÀev, 16. september 2008

Kassid on ikka veidrad loomad. KrĂ€unuvad ja peksavad kĂ€ppadega minu toa ust, nagu oleks kuri kannul. Hea kĂŒll, ajan end ĂŒles ja lasen hĂ€dalise sisse. Aga ei midagi! Tipib ukse vahelt sisse, teeb nĂ€gu, nagu ei mĂ€letakski enam, mida ta siit ĂŒldse otsis, vahib ringi, et natukenegi kassivÀÀrilist aset leida selles igavas ruumis. Kargab aknalauale, tĂ”mbab end kerra ja piilub poole silmaga aknast vĂ€lja.
Veerand tunni pÀrast leiab aga, et ega siin toas ikka midagi pÔnevat teha ei ole. HÀhh, tÀiesti mÔttetu pleiss! Ning nÔuab, et ma teda viivitamatult teenindaksin ja auvÀÀrse looma uksest vÀlja laseksin. Muudkui jookse! Kassid vÔiks toateeninduse eest palka ka maksta. Aga ei. Ning paari tunni pÀrast hakkab otsast peale...

esmaspÀev, 15. september 2008


Vahel juhtub imelikke asju. NĂ€iteks ĂŒks veider asjalugu on see, et kui ma pole mĂ”nda tuttavat ammu, no oma kolm kuud nĂ€inud, leian end jĂ€rsku tema peale mĂ”tlemast ja- oh sa imede ime- kohe varsti vĂ”i siis jĂ€rgmisel pĂ€eval satuvadki meie teed kokku.

Niimoodi on pĂ€ris palju kordi juhtunud. Seekord kunstnik Imatiga. Eelmisel pĂ€eval olin kirjanik Mehisega just Imatist rÀÀkinud, et kui tore ta on, ja kurvastanud seetĂ”ttu, et kunstnik enam eriti maalida ei taha ja neid mis on, mĂŒĂŒb ta liiga odavalt. Samal Ă”htul lugesin ajakirjast EPIFANIO Mehise kirjatĂŒkki kunstnik Imatist, keda isand vanadus mööda Tartu linna taga ajas.

JĂ€rgmisel pĂ€eval pĂ”rkasingi Imatiga kokku. Nimelt lĂ€ksin kunstnike majja akvarellpliiatseid ostma. Vaevalt olin jĂ”udnud uksest vĂ€lja tormata, kui Imat mul randmest kinni haaras ja lajatas,et lĂ€hme nĂŒĂŒd Vanemuise kohvikusse siidrit jooma. "Davai,"olin hopsti nĂ”us, kuigi olin hoopis kooli minemas.

Leidis aset tore jĂ€llenĂ€gemine. Imat oli kerges pohmelli ja purjakiloleku vahepealses seisundis ning tulnud sĂ”bra ema matuselt. Ja ĂŒtles, et ta on tibla, noh. Tunnistasin Imatile, et ta oli mulle just hiljuti meelde tulnud ning et ma tihti kohtan tuttavaid vahetult pĂ€rast nende peale mĂ”tlemist. Tema teadis selle peale ĂŒtelda, et naised ongi nĂ”iad. Ta rÀÀkis veel pika jutu Äksi nĂ”iast, keda tema ema tundis. Muuseas jutustasin kunstnikule ka sellest Mehise jutukesest, mis seal ajakirjas oli. Imat polnud seda lugenud, niisiis jutustasin talle hiljem, mis seal sai. Ja Imat ei suutnud miskipĂ€rast oma kĂ”rvu uskuda, et vanadus tegelaskuju kĂ€tte ei saanud. PĂ€rast lĂ€ksime veel kaubamaja terrassile ja jĂ”ime veel ĂŒhe siidri. Meiega ĂŒhines ka kunstnik Krista. Aga see selleks.

Poole viieks lĂ€ksin kergelt purjakil olles oma elu esimesest Linnapi loengut kuulama. See aga osutus nii huvitavaks, et sain kohe plaksti kaineks. Ja Linnap tuletas mulle ĂŒhe naiskunstniku nime meelde, kelle videot olin Viinis nĂ€inud. See on siin. Marina Abramovich.

Selleks aga, et kellegi peale, keda ammu nĂ€inud pole, mĂ”elda ja teda selle peale kohata, peab ikka tĂ€itsa kogemata see inimene meelde tulema. Ja pĂ€ris sĂŒvenenult peab temast mĂ”tlema. Ning kohtumist ei tohi oodata ega arvata, et varsti nĂ€haksegi. Vahepeal peab ta unustama. KĂ”ik see peab kogemata juhtuma. Kui juhtub, on see ilus vĂ€ike ime. Minul tuleb seda nii mĂ”nigi kord ette. Aga see ei saa juhtuda eriti palju suuremas linnas kui Tartu.

pĂŒhapĂ€ev, 14. september 2008

KÀisin vahepeal reisimas. Aga sellest ei jaksa ma tÀna Ôhtul kirjutada.

Mulle meeldib blogi pidada. Kuigi ma pole selles vĂ€ga jĂ€rjekindel. Blogis on andmise ja jagamise rÔÔmu. See on nagu oma vĂ€ike toake, kus sĂ”brad ja tuttavad kĂŒlas kĂ€ivad. Seal pakun neile kohvi ja kooki, aga vahel ka lambiĂ”li. Mitte paha pĂ€rast, mĂ”nikord lihtsalt juhtub nii. Siis nĂ€itan neile pilte ja muud toredat ning vahetame muljeid ja ajame muidu juttu. Vahel kĂ€in ise teistel kĂŒlas. Nii njummi.

teisipÀev, 2. september 2008

Maksan oma tegude ja tegematajÀtmiste eest. Maksan, jÀrelikult olen olemas.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.