neljapäev, 24. detsember 2015

PILTSÕNASTU LATSILÕ II











http://www.rahvaraamat.ee/p/pilts%C3%B5nastu-latsil%C3%B5-ii/733865/et?isbn=9789949973026
Raamat on võru keeles. Piltsõnastu toetab, abistab ning lihtsustav võru keele ja kultuuri õppimist ning õpetamist. Raamat on järg 2004. aastal ilmunud Piltsõnastule. 
Piltsõnastu latsilõ II teemad mõtlesid välja Vana-Võrumaa keelepesa õpetajad. Mõlemad köited on vajalikud võru keele huvilistele keele õppimisel.

Su hindä esiuma Jeesus

Sõnad usuteaduskonna uhiuuele bändile. Bänd  Amar Annusega eesotsas esitamas oma võrukeelset hitti Depeche Mode´ ainetel "Su hindä esiuma Jeesus"; Taamal minu ja Maia Krikk Jürgensi ehitatud jõuluinglid.



küünütä ja putu usku

su hindä esiuma Jeesus
kiäki kiä kullõs su palvit, kiäki kiä huul
su hindä esiuma Jeesus
kiäki kiä kullõs su palvit, kiä olõman om

sinnu kiäki ei tiiä´ ja sa olõt nii ütsi, liha ja luu uma telehvoni man
nõsta kõnõtoro, ma tii sust uskligu
võta kiä taht, proovi minno, rasõhus rynnal,
sa kergendä süänd, ma vabasta su, ma olõ andisandja

su hindä esiuma Jeesus
kiäki kiä kullõs su palvit, kiäki kiä huul
su hindä esiuma Jeesus
kiäki kiä kullõs su palvit, kiä olõman om

küünütä  ja putu usku









NaNa ehk Naivistid ja Naiivitarid Naiivis 15. jaanuarini





esmaspäev, 7. detsember 2015

KIRIKUSSE, METSA VÕI KAUBANDUSKESKUSESSE

https://www.muurileht.ee/kirikusse-metsa-voi-kaubanduskeskusesse/


Kaader Luc Jacqueti filmist „Oli kord üks mets”.

KIRIKUSSE, METSA VÕI KAUBANDUSKESKUSESSE

Eestlased loevad ennast küll kristliku kultuuriruumi täieõiguslikeks liikmeteks, kuid religioosseid kogemusi käiakse vaarisade kombel endiselt otsimas metsast, kus puudub kogudus ja liturgilise atribuutika moodustavad puud ja sammal.

Konverentsil "Maarjamaa - ajaloo teadmusega eilsest homsesse"  Tartu Ülikooli aulas, mida minagi tudengina kuulamas käisin, pani EELK peapiiskop kolleegidele südamele, et kuna luteri kirikus on rahvast hõredavõitu ja pühapäeviti eelistavad inimesed hoopis supermarketites kolada, tuleb ametivendadel astuda kantslist alla ja minna rahva sekka, tegema misjonitööd otse põllule, sinna, kus on inimesed, kaubanduskeskustesse (nagu näiteks LHV oma kliente kogub?) ja sotsiaalmeedia võrgustikesse ning kõnetada kristluse alal kirjaoskamatuid neile arusaadavamas, algkristlikus keeles.

Minu mõtted kandusid samal ajal hetkeks hoopis teistele teedele, arutlesin hoopis oma metsaskäikude üle tänases päevas, lapsepõlves, keskkooliajal. Mina ei ole kasvanud kristlikus peres, lapsena sattusin kirikusse harva (kuigi minagi sain 8-aastaselt vanaema ettevõtmisel, keda vahest ainsana meie lähikonnas tol ajal need teemad huvitasid, Sangaste kirikus ristitud). Mul olid omad kondamised. Kirikus käimise asemel uitasin nädalavahetustel mööda metsi ja võsastikke, kus avastasin enda jaoks uusi maailmu, leiutasin lugusid ja sain kehale ja hingele kosutust. Ma ei oska praegu hinnata, kas sellist omaette metsas kondamist võiks päriselt hinnata kui religioosset kogemust, aga sarnase elamuse olen ma sealt saanud nagu pärast jumalateenistusel käimistki. Üksi metsas seigeldes saab inimene täiesti transtsendentse kogemuse. Ta tunnetab looduse vägevust, iseenda väiksust, on poole jalaga nagu teispool ja väljaspool tsivilisatsiooni, justnagu teisi inimesi ei eksteerikski. On ainult mina, looja ja loodus. Seal sa kõneled endaga, kompad oma hingeasju, mõtiskled, mediteerid, vahel loitsidki. Kogu meeltega tajutav atribuutika uhkeks liturgiaks on olemas, samuti tühjuse tunnetamiseks, muutunud teadvuseseisundiks, maagiaks ja müstikaks. Väiksena istusin ikka omaette kuskil perifeerias puu otsas, kus laulsin või luuletasin. Meenus, et olen kunagi ühes tekstis sel teemal ka kirjutanud: “toetan selja vastu puud / mu selgroog / hingus ja luud / on temale meediumiks / olen metsausku / ta tuules äiutav lööv / on minule kloostriks”.
Tuleb nentida, et Valdur Mikita on eestlase soomeugriliku maagilise mõtlemise ja loodususu taibanud üsna täpselt ja värvikalt oma “Lingvistilises metsas” kokku võtta. See teos jõudis tõelise hitina massidesse, sest inimesed tundsid ennast nendes kirjeldustes ära.
Ometi ma ei tunne, et peaks seepärast siis kohe kuhugi sekti või maausuliste sekka jooksma ning ennast mingile institutsioonile allutama, laskma teisel inimesel midagi nii intiimset, suurt ja salajast kontrollida. Need on väga isiklikud asjad - kuigi meid õpetatakse praegu usuteaduskonnas individuaalset religioossust väga kritiseerima. Kristlus tunneb ennast praeguste sündmuste juures ohustatuna ja eks ta ongi ohus - kuid eks teisalt jookseb peagi samast hirmust ajendatuna rohkem inimesi ise kristluse rüppe, püüdes hoida õhtumaist kultuuri.

Siiski, suurem osa Euroopast on metsast lage. Vahest pole Euroopas meist lõunapool lihtsalt metsi enam alles, kuhu oma vaimlisi asju toimetama minna? Paratamatult oleme me kõik sünkretistid, mis iganes konfessioon ka kellelgi on või ei ole, meid mõjutab meie kasvukeskkond, meedia, ilukirjandus, uusvaimne ruum, pärimus jne. Viimane on samuti segu nii kristlusest kui maausust. Mul on hea meel, et meil on usuvabadus ja igaüks võib valida/leiutada endale ise tõeliselt kõnetavad mütoloogiad ja isiklike spirituaalsete kogemuste ja tunnetuse läbi vastava religiooni või filosoofia.
Tulles tagasi peapiiskopi kõne juurde, leian, et selles on tal õigus - inimesi on vaja harida religioossetes küsimustes, arvestades praegust kriitilist olukorda maailmas. Tänapäeva noored ei saa enam kristlusest ega euroopa kultuuriruumi taustast aru. Kuid ma ei leia, et kellelegi meeldiks, kui neid poodlemiste juures usuasjadega häiritaks. Pigem võiks pikkida religioonialaseid saateid riigitelevisiooni kavadesse, tööpäeva õhtutel näiteks 8 – 9 paiku, siis, kui inimesed endid kõige sagedamini telerite ette sätivad.














Olemise maa

Selline raamat läks trükki. Ja paar sisupilti ka.