pĂŒhapĂ€ev, 29. august 2010

Seest tuli ĂŒks vahva puntratants

ajakurjanik kristina viljandi folk 2010 http://www.lounaleht.ee/?page=1&id=4848


Seest tuli ĂŒks vahva puntratants


XVIII Viljandi pĂ€rimusmuusika festival ehk rahvakeeli Viljandi Folk sai sel suvel tantsule pĂŒhendatud. Teema „Seest tuleb ĂŒks tants“ vĂ€ljendus ĂŒlemeelikult juba TĂ”nu Kuke kujundatud suursĂŒndmuse logol, millel on kujutatud lÔÔtspillist vĂ€lja kasvavat tantsujalapuud.

Lustakas embleem Ă€ratab lĂ€hemal vaatlusel rikutumas silmas ĂŒsnagi erootilisi nĂ€gemuspilte. Sealjuures ei saa kiitmata jĂ€tta kujundaja ilmselgelt sihilikku pahupidi huumorit ja tugevat absurditaju.

TĂ”epoolest, tants nagu ka igasugune muu loominguline vĂ€ljendusviis tuleb ikka seestpoolt, vabastades inimese fĂŒĂŒsilisi ja vaimseid piire, ĂŒhendades sĂ”pru, armastajaid, kogukondi, rahvaid ja ajaloolist kultuurilugugi pĂ€rimuslikest tantsudest urbanistlike variatsioonideni vĂ€lja. Ja nii nagu lugejagi on usutavasti tĂ€heldanud, et pĂ€rimuslik kultuur ĂŒha rohkem populaarsust kogumas, kaunis ja oluline, tĂ”estas seda ka tĂ€navune pĂ€rimusmuusika festival.

Jaani kiriku ette vallikraavi oli sel aastal laotud tantsupÔrand, kus Ôpitubades rammestavale suveleitsakule vaatamata vÀsimatult jalga keerutati, tutvudes Poola, Hispaania, Venemaa ja mitme teise maa rahvatantsudega.

Viljandi spordihoone vanasse osasse oli aga rajatud tantsuteater. Eurovisioni lauluvĂ”istluse vĂ”itja Aleksander Rybaki taustatantsijatena tuntuks saanud Norra tantsutrupp Frikar osutus oma sĂŒrrealistliku etendusega „MjĂžlk“ niivĂ”rd ligitĂ”mbavaks, et ehkki saal mahutanuks ligi viissada inimest, ei mahtunud suur hulk huvilisi lihtsalt piletikontrollist lĂ€bi ning oli seetĂ”ttu sunnitud elamusest loobuma. Ent mĂ”ned usinamad, kel Ă”nnestus sisse jĂ”uda, kiitsid truppi taevani.


Armas-napakad vene poisid

Festivali pÀÀlik Ando Kiviberg oli seekord sĂŒdameasjaks vĂ”tnud ka programmivaliku. Kava sai loomulikult rikkalik ja hea.

Publiku kirgliku poolehoiu vĂ”itis Piiteri ansambel Otava yo (ОтаĐČĐ° ё). Nendesse armas-napakatesse poistesse oli lihtsalt vĂ”imatu mitte Ă€ra armuda. Russian beat´i viljelev grupp esitas vanu tuntud ja seni tundmatuid vene rahvalaule, esitledes seejuures virtuoosset torupilli, viiuli, kitarri, basskitarri, vene gusli ja löökriistade kĂ€sitsemise oskust.

Lisaks tempokale tantsutamisoskusele jagab lĂ”bus kamp ka vene kĂŒlaromantika humoorikat biiti: lava ehtisid pesunööridel rippuv vĂ€ljaveninud pesu ja sokid, saunavihad. Palavusele vaatamata jĂ€id poisid stiilseiks – lĂ€kilĂ€kid peas ja maikad seljas ning ĂŒhel kitarrimeestest kĂ€rtspunased nu-pagadi-trussikud kelmikaid puusanĂ”kse Ă”ilistamas.

Niiviisi hoidsid nad tundide viisi ĂŒlal nii meeletut kĂŒtet, et tantsust hullunud rahvas neid enne lavalt minema ei lasknud, kui ĂŒks korraldajaliikmetest reedeöisel kontserdil bĂ€ndi eest vĂ€lja astus ja palus neil minna lasta − muusikud on ka inimesed.
Ülimalt heatujumuusikat mĂ€ngis rahvusvaheliste tiitlitega pĂ€rjatud Ale Möller Band Rootsist, oma eksootilise kooslusega mĂ”jusid nad tĂ”elise mutionupeona. Vaimukas koosluses pĂ”imusid Quebecki, LÀÀne-Aafrika, Kreeka ja Skandinaavia kĂ”lad, millesse rahvas ennastunustavalt kĂ€si plaksutades mĂ€rkamatult sisse sulas.


Eesti publikuhullutajad


Paljude kaasakiskuvate vĂ€lismaiste bĂ€ndide kĂ”rval hullutasid publikut ka eesti folkansamblid. NĂ€iteks Zetod, kes oma tuntud headuses sobivad kĂ”igile. JĂ”ulist „regirööki“ esitas folk-rokkbĂ€nd Nikns Suns ehk vĂ”ro keeli PurĂ”ja Pini. Uut plaati tutvustas Celia Roose oma lĂŒĂŒrilise pundiga SuurĂ”’ pilvĂ”’.

Folkansambel Svjata Vatra mĂ”jus jĂ€rve ÀÀres tehtud purjevarjuteatri taustana suisa tuliselt ning Pantokraatori esinemine koos Lauri Saatpalu ja Triinu Tauliga oli vĂ€rske ja ĂŒllatav.

Torupillimeister Ants Tauli tĂŒtardest Triinust ja Anust ei maksa rÀÀkidagi. Kui need pöörased ungarlaste CsĂŒrrentö esinemise ajal lavale tungisid ja lÔÔritama kukkusid, tekkis kĂŒsimus, kas tegemist pole mitte jumalannadega. Sel viivul ununes kĂ”ik muu.

Festivali programm oli tihe ja kĂ”ikjale polnud puhtfĂŒĂŒsiliselt vĂ”imalik kohale jĂ”udagi. Kokku toimus 70 konserti, lisaks Ă”pitoad, Ă¶Ă¶ĂŒlikool, filmiprogramm, nĂ€itused ja nĂ”nda edasi. ProgrammivĂ€liselt sain suurepĂ€rase kunstielamuse Viljandi uue kunsti muuseumis eksponeeritud kunstiakadeemia soome-ugri ekspeditsiooni muljetest kokkupandud nĂ€ituselt „Komiromantika“, see on avatud 1. augustini.
Samuti soovitan soojalt tutvuda ansambliga Maikameikers, kelle esinemist vĂ”is nĂ€ha klubis Puhas Kuld. Sellele punki, jungle- ja diskomuusikat ĂŒhendavale bĂ€ndile vĂ”iks ennustada kuulsusrikast tulevikku eeskĂ€tt tĂ€nu solist Alan Proosa peaaegu prohvetlikuna mĂ”juvale esinemisele. Need mehed teevad laval pillikĂ€sitsust improviseerides ja dub-tehnikat kasutades puhast kunsti.


Eesti oma vuudstokk


Kuid ega krĂ”bedat piletihinda maksmatagi festival nautimata jÀÀ. Üks vahva pĂ€ikesest vĂ”etud meremees seletas, kuidas tema kontserdile piletita sisse libises: „Pistsin ĂŒhele tĂŒdrukule, kellel oli endal pass kaelas, kĂ€e sĂŒgavale pluusi alla ja möödusin kontrollist temaga samal ajal suudeldes, ilma et keegi oleks jĂ”udnud midagi kĂŒsidagi.“

Paljudel folgilistel olid omal pillid kaasas ja lĂ”busad seltskonnad kumisesid ka kĂ”ikjal teispool kontserdivĂ€ljakuid. KĂ€harpĂ€ised PĂ€rnu poisid Julius Koppel ja Kalle Pilli panid PĂ€rimusmuusika Aida ees ise lÔÔtsa ja kitarriga kontserdi pĂŒsti. Lummatud rahvas kogunes tiheda ringina noormeeste ĂŒmber ning avatud pillikast moosekantide jalgade ees tĂ€itus kibekĂ€hku kahekĂŒmne viie ja isegi sajakroonistega.

VĂ”rumaalt pĂ€rit kunstnik Albert Gulk on olnud aastaid usin folgikĂŒlastaja. Tema eelistab ĂŒritusel lihtsalt sĂ”pradega Ă”lut juua, inimesi vaadata ja joonistada. Ent sel korral osales Albert ka meestetantsu toas. „KĂ”igepealt anti rahvale kast Ă”lut. Siis ma vihtusin tundide kaupa tantsida, kuigi ma ei jĂ”udnud ja higi lahmas, aga tantsisin ikkagi!“ rÔÔmustas Albert.

Tuleb tunnistada, vĂ€ike naps kĂ€ib ikka folgi juurde. Kohtusin festivalil kunstikooli aegsete sĂ”pradega, kes ringis kitarri tinistasid. Osakonna legendaarsed naljalood lĂ”id taas kord kooris kĂ”lama: „Sööstan lĂ€bi kĂ”rrepĂ”llu, mĂ”lemas kĂ€es poolik, pĂ€ev on ere, vili sirgub, olen alkohoolik...“

Kuid mis see Viljandi pĂ€rimusmuusika festival ikka muud on kui ĂŒks vana hea eesti oma vuudstokk, kus mĂ€ttal istuvad kĂ”rvuti president Ilves ja rahvalaulik Ilves, napsulemb ja karsklane, habetunud vanataat ja tillukene laps. Tantsitakse ja lauldakse, kohatakse sĂ”pru ja tuttavaid, kellega muul ajal teed kokku ei pruugi viia. Kaotatakse ja leitakse.

MÔni leiab uue armastuse, mÔni kaotab nÀiteks kingad. Siinkirjutaja kaotaski suures rahvasummas asukohti vahetades oma kingad Àra, ent leidis Ôige folgilise kombel paljajalu festivali vÀisates mitmeid vanu ja uusi tuttavaid, pÔnevaid muusikaelamusi ja tantsis ennast valla. Kohtume folgil!


Autor: KRISTINA VIIN

neljapÀev, 12. august 2010

Ekspromt

http://www.youtube.com/watch?v=ShHP6DRjcqE&feature=player_embedded
algaja rÔÔm ehk juba vĂ”i alles teist korda jĂ”udis kohale, et ka luuletamine vĂ”ib pÀÀsta nĂ€ljasurmast. esinesime eile NAKiga Tartuffil, nĂ€dala eest KĂŒtioru filmifestivalil.

neljapÀev, 5. august 2010

facebook on edumaailm
pÀevast-pÀeva laigid sÔprade postitusi
neid kes on sinust edukamad, ilusamad, vaimukamad
ja laigid iseennast siis kui sind laigitakse
nagu pÀriselus

aga sellest ei maksa kunagi kirjutada
et oled kurb vÔi vÀsinud vÔi hirmunud
seda ei laigi keegi
inimesed armastavad rÔÔmsaid ja edukaid
energiad kanduvad ju edasi
ka facebookis

mĂ”ni ĂŒksik sĂ”ber tuleb pĂ€riselus
ĂŒtleb kullake sa oled nii kinnine
oma teeseldud avameelsuse maski taga
tahan nÀha sinu kurbust ja vÀsimust ja hirme
tahan sind pÀriselt tundma Ôppida


***
LÔhn

Koristan. Pakin oma riideid lahti ja kokku,
suuremast kapist nĂŒĂŒd juba vĂ€iksemasse.
Hilpe on palju,
hulgima jao tahaks minema visata.
Ja lugematud tĂŒhised mĂ€lestused koos nendega.
Edasi, ikka edasi.
Üks seelik on nii kena,
ainult pihast poole kitsam kui ma ise.
Aga Àra ei viska, ehk kunagi,
ehk ĂŒkskord olen poole kergem ja astraalsem,
lihtsam ja sujuvam.
Ühel kleidil on Itaalia lĂ”hn, kauni mĂ€gilinnakese lĂ”hn.
Selle viskan Àra, liiga rÀbal on ta, liiga narts.
Ühel sallil on selle mehe lĂ”hn veel kĂŒljes,
tema kodu lÔhn, eduka ja ilusa elu lÔhn.
Kuidas vÔiksin seda maha kanda?
Nagu reliikvia pistan ta kappi,
kuigi ei tea, kas ka kannan.
Ühel jakil on teise mehe lĂ”hn,
tummise higi ja seikluse lÔhn.
Selle peaks kĂŒll Ă€ra pesema,
ehk kunagi Ônnestub tagasi anda,
kĂŒlma eest selga voolitud kalts.
Ja vanaema lÔhna,
vanaema kingitud rÔivaste peent lÔhna,
puhta ja vÀÀrika kodu lÔhna
vÔiks hingama jÀÀdagi.
Enamusel neist on ikkagi minu lÔhn,
pesupulbri ja seismise lÔhn,
talve ja suve lÔhn,
segaduse ja selguse lÔhn,
aegade hais.
Peseks nad kÔik Àra ja asetaks kappi
vÔi topiks suurde musta kotti
ja viskaks kÔik minema.
VÔi paigutaks iga hinguse
omaette karpi,
seoks uhke punase paelaga kinni
nagu kingitused, mida ema
vastu jÔuluÔhtut hoolega pakkis
kui olime vÀikesed.
Niimoodi ma kĂŒkitan
kirevate hunnikute vahel
nagu sombune siil piimakausis,
suveleitsakust umbne ja higine,
aegade vahele kinni kiilunud.

***
(2009)
saame kord kokku ja lÀheme lahku
elu on unelm-ei otsa ei ÀÀrt
kui mina mĂ€letaks enese sĂŒndi
teaks oma surma ma peast juba ka

lÀheme kokku-saame kord lahku
unelmais nÀen oma otsa ja ÀÀrt
mina tean peast ju, et varsti ma sĂŒnnin
ja mÀletan paljusid surmasid ka

***
(2009)

Ôues on jahe
ja ilm on sompus
aga tuju on lahe,
sest rÔÔmsaid pilte
maalib meile
marko kompus

:D

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.