pühapäev, 29. august 2010

Seest tuli üks vahva puntratants

ajakurjanik kristina viljandi folk 2010 http://www.lounaleht.ee/?page=1&id=4848


Seest tuli üks vahva puntratants


XVIII Viljandi pärimusmuusika festival ehk rahvakeeli Viljandi Folk sai sel suvel tantsule pühendatud. Teema „Seest tuleb üks tants“ väljendus ülemeelikult juba Tõnu Kuke kujundatud suursündmuse logol, millel on kujutatud lõõtspillist välja kasvavat tantsujalapuud.

Lustakas embleem äratab lähemal vaatlusel rikutumas silmas üsnagi erootilisi nägemuspilte. Sealjuures ei saa kiitmata jätta kujundaja ilmselgelt sihilikku pahupidi huumorit ja tugevat absurditaju.

Tõepoolest, tants nagu ka igasugune muu loominguline väljendusviis tuleb ikka seestpoolt, vabastades inimese füüsilisi ja vaimseid piire, ühendades sõpru, armastajaid, kogukondi, rahvaid ja ajaloolist kultuurilugugi pärimuslikest tantsudest urbanistlike variatsioonideni välja. Ja nii nagu lugejagi on usutavasti täheldanud, et pärimuslik kultuur üha rohkem populaarsust kogumas, kaunis ja oluline, tõestas seda ka tänavune pärimusmuusika festival.

Jaani kiriku ette vallikraavi oli sel aastal laotud tantsupõrand, kus õpitubades rammestavale suveleitsakule vaatamata väsimatult jalga keerutati, tutvudes Poola, Hispaania, Venemaa ja mitme teise maa rahvatantsudega.

Viljandi spordihoone vanasse osasse oli aga rajatud tantsuteater. Eurovisioni lauluvõistluse võitja Aleksander Rybaki taustatantsijatena tuntuks saanud Norra tantsutrupp Frikar osutus oma sürrealistliku etendusega „Mjølk“ niivõrd ligitõmbavaks, et ehkki saal mahutanuks ligi viissada inimest, ei mahtunud suur hulk huvilisi lihtsalt piletikontrollist läbi ning oli seetõttu sunnitud elamusest loobuma. Ent mõned usinamad, kel õnnestus sisse jõuda, kiitsid truppi taevani.


Armas-napakad vene poisid

Festivali päälik Ando Kiviberg oli seekord südameasjaks võtnud ka programmivaliku. Kava sai loomulikult rikkalik ja hea.

Publiku kirgliku poolehoiu võitis Piiteri ansambel Otava yo (Отава ё). Nendesse armas-napakatesse poistesse oli lihtsalt võimatu mitte ära armuda. Russian beat´i viljelev grupp esitas vanu tuntud ja seni tundmatuid vene rahvalaule, esitledes seejuures virtuoosset torupilli, viiuli, kitarri, basskitarri, vene gusli ja löökriistade käsitsemise oskust.

Lisaks tempokale tantsutamisoskusele jagab lõbus kamp ka vene külaromantika humoorikat biiti: lava ehtisid pesunööridel rippuv väljaveninud pesu ja sokid, saunavihad. Palavusele vaatamata jäid poisid stiilseiks – läkiläkid peas ja maikad seljas ning ühel kitarrimeestest kärtspunased nu-pagadi-trussikud kelmikaid puusanõkse õilistamas.

Niiviisi hoidsid nad tundide viisi ülal nii meeletut kütet, et tantsust hullunud rahvas neid enne lavalt minema ei lasknud, kui üks korraldajaliikmetest reedeöisel kontserdil bändi eest välja astus ja palus neil minna lasta − muusikud on ka inimesed.
Ülimalt heatujumuusikat mängis rahvusvaheliste tiitlitega pärjatud Ale Möller Band Rootsist, oma eksootilise kooslusega mõjusid nad tõelise mutionupeona. Vaimukas koosluses põimusid Quebecki, Lääne-Aafrika, Kreeka ja Skandinaavia kõlad, millesse rahvas ennastunustavalt käsi plaksutades märkamatult sisse sulas.


Eesti publikuhullutajad


Paljude kaasakiskuvate välismaiste bändide kõrval hullutasid publikut ka eesti folkansamblid. Näiteks Zetod, kes oma tuntud headuses sobivad kõigile. Jõulist „regirööki“ esitas folk-rokkbänd Nikns Suns ehk võro keeli Purõja Pini. Uut plaati tutvustas Celia Roose oma lüürilise pundiga Suurõ’ pilvõ’.

Folkansambel Svjata Vatra mõjus järve ääres tehtud purjevarjuteatri taustana suisa tuliselt ning Pantokraatori esinemine koos Lauri Saatpalu ja Triinu Tauliga oli värske ja üllatav.

Torupillimeister Ants Tauli tütardest Triinust ja Anust ei maksa rääkidagi. Kui need pöörased ungarlaste Csürrentö esinemise ajal lavale tungisid ja lõõritama kukkusid, tekkis küsimus, kas tegemist pole mitte jumalannadega. Sel viivul ununes kõik muu.

Festivali programm oli tihe ja kõikjale polnud puhtfüüsiliselt võimalik kohale jõudagi. Kokku toimus 70 konserti, lisaks õpitoad, ööülikool, filmiprogramm, näitused ja nõnda edasi. Programmiväliselt sain suurepärase kunstielamuse Viljandi uue kunsti muuseumis eksponeeritud kunstiakadeemia soome-ugri ekspeditsiooni muljetest kokkupandud näituselt „Komiromantika“, see on avatud 1. augustini.
Samuti soovitan soojalt tutvuda ansambliga Maikameikers, kelle esinemist võis näha klubis Puhas Kuld. Sellele punki, jungle- ja diskomuusikat ühendavale bändile võiks ennustada kuulsusrikast tulevikku eeskätt tänu solist Alan Proosa peaaegu prohvetlikuna mõjuvale esinemisele. Need mehed teevad laval pillikäsitsust improviseerides ja dub-tehnikat kasutades puhast kunsti.


Eesti oma vuudstokk


Kuid ega krõbedat piletihinda maksmatagi festival nautimata jää. Üks vahva päikesest võetud meremees seletas, kuidas tema kontserdile piletita sisse libises: „Pistsin ühele tüdrukule, kellel oli endal pass kaelas, käe sügavale pluusi alla ja möödusin kontrollist temaga samal ajal suudeldes, ilma et keegi oleks jõudnud midagi küsidagi.“

Paljudel folgilistel olid omal pillid kaasas ja lõbusad seltskonnad kumisesid ka kõikjal teispool kontserdiväljakuid. Käharpäised Pärnu poisid Julius Koppel ja Kalle Pilli panid Pärimusmuusika Aida ees ise lõõtsa ja kitarriga kontserdi püsti. Lummatud rahvas kogunes tiheda ringina noormeeste ümber ning avatud pillikast moosekantide jalgade ees täitus kibekähku kahekümne viie ja isegi sajakroonistega.

Võrumaalt pärit kunstnik Albert Gulk on olnud aastaid usin folgikülastaja. Tema eelistab üritusel lihtsalt sõpradega õlut juua, inimesi vaadata ja joonistada. Ent sel korral osales Albert ka meestetantsu toas. „Kõigepealt anti rahvale kast õlut. Siis ma vihtusin tundide kaupa tantsida, kuigi ma ei jõudnud ja higi lahmas, aga tantsisin ikkagi!“ rõõmustas Albert.

Tuleb tunnistada, väike naps käib ikka folgi juurde. Kohtusin festivalil kunstikooli aegsete sõpradega, kes ringis kitarri tinistasid. Osakonna legendaarsed naljalood lõid taas kord kooris kõlama: „Sööstan läbi kõrrepõllu, mõlemas käes poolik, päev on ere, vili sirgub, olen alkohoolik...“

Kuid mis see Viljandi pärimusmuusika festival ikka muud on kui üks vana hea eesti oma vuudstokk, kus mättal istuvad kõrvuti president Ilves ja rahvalaulik Ilves, napsulemb ja karsklane, habetunud vanataat ja tillukene laps. Tantsitakse ja lauldakse, kohatakse sõpru ja tuttavaid, kellega muul ajal teed kokku ei pruugi viia. Kaotatakse ja leitakse.

Mõni leiab uue armastuse, mõni kaotab näiteks kingad. Siinkirjutaja kaotaski suures rahvasummas asukohti vahetades oma kingad ära, ent leidis õige folgilise kombel paljajalu festivali väisates mitmeid vanu ja uusi tuttavaid, põnevaid muusikaelamusi ja tantsis ennast valla. Kohtume folgil!


Autor: KRISTINA VIIN

neljapäev, 12. august 2010

Ekspromt

http://www.youtube.com/watch?v=ShHP6DRjcqE&feature=player_embedded
algaja rõõm ehk juba või alles teist korda jõudis kohale, et ka luuletamine võib päästa näljasurmast. esinesime eile NAKiga Tartuffil, nädala eest Kütioru filmifestivalil.

neljapäev, 5. august 2010

facebook on edumaailm
päevast-päeva laigid sõprade postitusi
neid kes on sinust edukamad, ilusamad, vaimukamad
ja laigid iseennast siis kui sind laigitakse
nagu päriselus

aga sellest ei maksa kunagi kirjutada
et oled kurb või väsinud või hirmunud
seda ei laigi keegi
inimesed armastavad rõõmsaid ja edukaid
energiad kanduvad ju edasi
ka facebookis

mõni üksik sõber tuleb päriselus
ütleb kullake sa oled nii kinnine
oma teeseldud avameelsuse maski taga
tahan näha sinu kurbust ja väsimust ja hirme
tahan sind päriselt tundma õppida


***
Lõhn

Koristan. Pakin oma riideid lahti ja kokku,
suuremast kapist nüüd juba väiksemasse.
Hilpe on palju,
hulgima jao tahaks minema visata.
Ja lugematud tühised mälestused koos nendega.
Edasi, ikka edasi.
Üks seelik on nii kena,
ainult pihast poole kitsam kui ma ise.
Aga ära ei viska, ehk kunagi,
ehk ükskord olen poole kergem ja astraalsem,
lihtsam ja sujuvam.
Ühel kleidil on Itaalia lõhn, kauni mägilinnakese lõhn.
Selle viskan ära, liiga räbal on ta, liiga narts.
Ühel sallil on selle mehe lõhn veel küljes,
tema kodu lõhn, eduka ja ilusa elu lõhn.
Kuidas võiksin seda maha kanda?
Nagu reliikvia pistan ta kappi,
kuigi ei tea, kas ka kannan.
Ühel jakil on teise mehe lõhn,
tummise higi ja seikluse lõhn.
Selle peaks küll ära pesema,
ehk kunagi õnnestub tagasi anda,
külma eest selga voolitud kalts.
Ja vanaema lõhna,
vanaema kingitud rõivaste peent lõhna,
puhta ja väärika kodu lõhna
võiks hingama jäädagi.
Enamusel neist on ikkagi minu lõhn,
pesupulbri ja seismise lõhn,
talve ja suve lõhn,
segaduse ja selguse lõhn,
aegade hais.
Peseks nad kõik ära ja asetaks kappi
või topiks suurde musta kotti
ja viskaks kõik minema.
Või paigutaks iga hinguse
omaette karpi,
seoks uhke punase paelaga kinni
nagu kingitused, mida ema
vastu jõuluõhtut hoolega pakkis
kui olime väikesed.
Niimoodi ma kükitan
kirevate hunnikute vahel
nagu sombune siil piimakausis,
suveleitsakust umbne ja higine,
aegade vahele kinni kiilunud.

***
(2009)
saame kord kokku ja läheme lahku
elu on unelm-ei otsa ei äärt
kui mina mäletaks enese sündi
teaks oma surma ma peast juba ka

läheme kokku-saame kord lahku
unelmais näen oma otsa ja äärt
mina tean peast ju, et varsti ma sünnin
ja mäletan paljusid surmasid ka

***
(2009)

õues on jahe
ja ilm on sompus
aga tuju on lahe,
sest rõõmsaid pilte
maalib meile
marko kompus

:D

Olemise maa

Selline raamat läks trükki. Ja paar sisupilti ka.