kolmapÀev, 30. juuli 2008

ParasĂŒrrealistide rĂŒhmituse PARA nĂ€ituse "Paranorm" avamine JĂ”hvi Kontserdimajas 31. juulil kl 17.

(Kristina Viin, "Rendez-vous" 2008)


Olete kutsutud parasĂŒrrealistide rĂŒhmituse PARA nĂ€ituse
"Paranorm" avamisele JÔhvi Kontserdimajas 31. juulil kl 17.

NĂ€itusel osalevad Ilmar Malin, JĂŒri Palm, Elo JĂ€rv, Vello Vinn,
Leonhard Lapin, Enn Tegova, Ahti Seppet, Raivo Kelomees ja
Kristina Viin.

VĂ”ite kĂŒsida, miks ei saa seda vĂ€ljapanekut vaadata Tallinnas,
kus on rohkem publikut. Asi on ehk lĂŒhinĂ€gelikus pĂ”himĂ”ttes -
nimelt asetses PARA suuresti nö mainstream'ist kÔrval,
seega vÔiks tema inkarneeriminegi alata vÀljaspool pealinna.
Lisaks, meie riigi suurt sĂŒnnipĂ€eva arvestades, tundub
olulisena pöörata kultuurilist tĂ€helepanu Eesti ĂŒhele raskele
piirkonnale - Ida-Virumaale. Seega on kunstinÀituse
korraldamine JÔhvi Kontserdimajas(01.08 - 05.09.2008),
JÔhvi Kunstikoolis (06. -28.09.2008)
ja Narva Muuseumis (02.10 - 10.11.2008) absoluutselt
loogiline. Valikut töödest saab 10. - 28.11.2008
vaadata Tartu Lastekunstikooli galeriis.



(Loodetava peatse kohtumiseni
Jaan Malin
nÀituse "Paranorm" kuraator)





laupÀev, 26. juuli 2008

Vikerraadio loengusari "Ă–Ă¶ĂŒlikool" ruulib. VĂ”in kuulata pĂ”nevaid lektoreid veelgi pĂ”nevamatel teemadel, millal aga soovin. Selleks on net ja saadete arhiiv.

reede, 25. juuli 2008

mulle tundub,
et kÔik mu sÔbrad
on viljandi folgil,
kuid mind pole sÀÀl.
ma ei kÀinud ka sel suvel
lÀtete pÀÀl,
sest teha on muud.

ega viinud oma kursale lilli,
(kellest aasta maha jÀin)
sest Ôde lÔpetas ju
hÔbemedaliga
keskkooli, sama pÀiv.
aga minul oli
kooli lĂ”pus ajalugu ĂŒks
aga prantsuse keeles jÀi
ĂŒks punkt kĂŒmnest puudu.

siis lÀksin kunstikooli,
loomulikult sai must joodik,
mis sa siis arvad.
kuigi praegu on mu karvad
poole lĂŒhemad
ja napsu vÔtan harva
vÔrreldes selle
tĂŒhermaaga,
mis laius vahepÀÀl
mu pÀÀs,
aga vahepÀÀl lÀks elu hÀÀks.

nĂŒĂŒd lĂ€ptop nurrub pĂ”lve pÀÀl,
ei tea, kauaks nÔnda jÀÀb.
kuid mis kasu sest on,
kui suvi on kÀes
ja mind pole sÀÀl,
kus sÔbrad praevad end
pÀikese kÀes
idioodiks,
kÀes Ôllepudel,
vÔib-olla viinapits
vÔi pigem pudel.
ja iga folgipuudel
tantsib nagu nuudel,
perses hark,
siis kui algab
labajalavalss
vÔi sulnis vabavÀrss.

kuid mind pole sÀÀl.
no mis elu see on.

esmaspÀev, 14. juuli 2008

Maalin ja kuulan Vikerraadio saadetearhiivi, et oma mĂ”tted(vĂ”i mĂ”tete puudus?) Ă€ra ei tĂŒĂŒtaks. Taustaks on olnud kuuldemĂ€ngud, eriti meeldis mulle H. Sarapuu "Kolm naist liftis", eluliselt pĂ”nev ent etteaimatava lĂ”puga lugu. Ja Hendrik Relve reisisaade "Kuula rĂ€ndajat", mĂ”tiskused-mĂ€lestused Tiibetist. On ikka avara silmaringiga mees, mĂ”tlen, ja enesega kuidagi sinasĂ”ber. Siis saatesari "Inemise sisu"-Vaino Vahing ja Albert ja Peeter Allik ja Ivar Feldmann ning kes kĂ”ik veel avavad end ĂŒsna vĂ€rvikal moel. Niimoodi silma-kĂ€e sĂŒmbioosis maalides ja kĂ”rvaga kuulates erinevate tĂŒĂŒpide vaateid, tarkusi, moodustub selline terviklik nĂ€gemus pĂ”hivÀÀrtustest, mis kannavad neid, kellel on mingi oma asi ajada. Aga ma ei pĂŒĂŒa seda enesele sĂ”nadesse seada.

Ma olen ikka ĂŒks imelik inimene. Mis puudutab minu valikuid. See tundmus jĂ”udis kohale pĂ€rast Haapsalus kĂ€iku. Hakkasin nii mĂ”ndagi palju objektiivsemalt vaatama, midagi nĂ€gema. Teinekord ei olegi vaja piipu tĂ”mmata, et lĂ€heneda ilmaelule teistsugusest vaatepunktist, et mĂ”elda teistmoodi. MĂ”nikord keerduvad meis paradigma"kuubikute" tahud ĂŒmber vĂ€ga jĂ€rsku, eneselegi ĂŒllatuseks. Ning ei saa enam mĂ”elda mingist asjast nii nagu varem, sest ollakse nĂ€inud rohkemat. KĂŒsimus on, kuidas selle teadmisega edasi minna.

Maalimise-joonistamisega on ka tihtipeale nii. Mul on Ă€hmased visioonid, mingid kujundid, mille tĂ€hendust ma ei tea. Siis ma hakkan seda vĂ€lja elama, need koonduvad, hargnevad, tekivad uued kujundid ja moodustavad ĂŒhtse terviku. Ja kui vaatan neid olevusi-asju juba lĂ”uendil vĂ”i pigem paberil, hakkan alles taipama, mis on nende sĂŒmbolite, sĂŒsteemide taga. Ma vaatan end kui psĂŒhhoanalĂŒĂŒtik lĂ€bi pildi ja usu vĂ”i mitte- seosed on Ă”iged, see olengi , ja mĂ”istan rohkemgi veel enesest ja ĂŒmbritsevast. See on ĂŒsnagi ilmutuslik. No sĂŒrri poole kalduvate kunstiĂŒritajate eeliseks on muidugi see, et teised ei pruugi nende piltidest aru saada, ja kui saavad, siis enamasti valesti. Kunstnik ĂŒksi teab, mida ĂŒks vĂ”i teine detail tegelikult tĂ€hendab. Selline (visuaal)paranoiline mĂ”tlemislaad.
Aga eks loovinimesele on ĂŒllatusmoment oma tegevuses ikka vabastavaks elamuseks. Ja vabadus on vist ĂŒks loomingu pĂ”hieesmĂ€rkidest.

reede, 11. juuli 2008

Su masin sÔidab liialt kiiresti,
et eristada lilli aasal
ja on jĂ€lle vaja lĂ€bida ĂŒks vahemaa.
Miks olen alati sul kaasas?
Sa tead ju, et suvel linnas hingata ei saa.

teisipÀev, 8. juuli 2008

Taevas on raske ja kell tiksub seinal. Pole pohmell ega ka masendus. Ometi on nĂ€gemisvĂ€li mĂ”nekĂŒmne kraadi vĂ”rra kitsam. Ei ole halb, aga tuju ka mitte. On hele ja jahe ja suriseb peas. Ainus, mis huvi Ă€ratab, on iseenda nĂ€olapp peegelpildis. Need poorid, need vĂ€ljad, need kuivanud nahatĂŒkid. Kortsud laubal, kurrud silma- ja suunurkades. Hambavahed ja kĂ”rvad ning loomulikud kartulised juuksejuured, mis kasvavad vĂ€lja peanaha seest. Kuidas mĂ”ista, et ĂŒhest pÀÀkolust vohab nii palju juukseid! Uurin oma keha huvitult ent pingsalt kui vÔÔrast objekti, kui kala vĂ”i sibulat, mis vajab puhastamist. Ning ei usu mitte, et ruutsentimeetrid nĂ€os on pĂ”nevamad kui Castaneda jutustused vĂ”i Houllebecqi naudingukriitika vĂ”i tĂŒhi lĂ”uend, mis pinguldub pĂ”randal vĂ”i suvine Ă”u, mis sÀÀstaks mind umbsest ruumist. VĂ”i kĂ”ik need pĂ”nevad mĂ”tted, mis sĂŒnnivad inimeses. Ei saa jÀÀda nukkuma, aeg liigub toppamata. Ma liigun.

esmaspÀev, 7. juuli 2008

neljapÀev, 3. juuli 2008

Narva































Meid, skulptuuritudengeid, kĂŒĂŒditati nĂ€dalaks Narva. Olime sunnitud Hermanni linnuses turistide rÔÔmuks haavapuust koduloomi raiuma, millel lapsed ronida saaksid. Üldistatud vormiga puunikerdused lisavad keskaegsele linnusele kindlasti parajat kĂ€sitöölikku vĂ”lu. Omaette vandusin kĂŒll, et mis kĂ€sitöölikke totrusi me tegema peame, selle asemel, et Ă”pilaste loovust arendada.

Missugusena tajusin mina Narvat? Vene keelt kĂ”nelev migrantide linn, vÔÔramaa, kus eestlane end vĂ€listuristina tunda vĂ”ib, kus eesti noor ĂŒsna abitusse olukorda jÀÀb, kui vene keelt ei tunne. Enamasti vastavad poemĂŒĂŒjad eestikeelsele tervitusele venekeelse зЎраĐČстĐČуĐč´ga. Naiivne oleks arvata et see tuleneb oskamatusest eesti keeles tervitada. Paisab, sisserĂ€nnanud töölised, nende lapsed ja lapselapsedki ei kavatsegi eestit, keelt omaks vĂ”tta. Ja miks nad peaksid- neil on suurepĂ€rane kommuun.

Ööbisime Narva KolledĆŸi ĂŒhikas, mis oma olemuselt ja vĂ€limuselt pole nĂ”uka ajast peale sugugi muutunud. Kuid seal oli huvitav, vĂ”ib-olla isegi kĂ”ige pĂ”nevam atmösfÀÀr teiste linnas kogetute kĂ”rval. Tuhmunud tapeedid kaunistatud kĂ”ikvĂ”imalike rĂ€pparite postritega, aukohal EMINEM. Tema "pĂŒhapilt" kĂ”rgus ka minu ragiseva voodi kohal lillelise tapeediga kaetud laes, mis raamis seda harrast sĂ”numikandjat. Igal hommikul ja Ă”htul jĂ€lgis EMINEM mind Ă”ndsa, ent valvsa pilguga sealt ĂŒlevalt. Kui hĂ€mardus, moondus tema kapuutsiga rĂ€pparilĂ”ust ema Teresaks vĂ”i pĂŒhakmunga ikooniks ja "rĂ€bbiti" nĂ€olapp lĂ”i helendama.
EMINEM paistab olevat narva piimahabemete jumal. Iga pĂ€ev koguneb paariteistaastaste rĂ€pparite jĂ”uk staadioniveerele ning asub filmi "8 MILE" kombel vĂ”idu rĂ€ppima. Eks ikka tĂŒmps taustaks, ĂŒks vĂ”tab aega, teine lajatab ropult rasket elu kolmandale nĂ€kku, kuni saabub viimase kord teisele vastu panna. Seesugune vaade avanes ĂŒhikaaknast vene rĂ€pikultuuri tĂ”estuseks.
Seinakaunistustusi leidus teisigi. NĂ€iteks oli ĂŒhe kirjutuslaua ette seinale kleebitud ajakirjadest vĂ€ljalĂ”igatud vĂ€rvilisi fotosid mitmesugustest praadidest, dessertidest, salatitest. Ehk niisugune veider teguviis aitas vaesel tudengil oma Ă”ppimise eesmĂ€rki au sees hoida, et kui ta nĂŒĂŒd rajult tuubib, siis saab ka tema kunagi endale rasvast seakintsu lubada. VĂ”i kes teab.
Omamoodi vĂ”lu oli sel ĂŒhikal. Nostalgiline, tohutu inspiratsiooniallikas, milles on palju vanu mĂ”tteid puhastamata jÀÀnud. Niisugust unenĂ€gudeparaadi, nagu seal magatud öödel, pole ma kunagi nĂ€inud. Nii teadlikud kui teadmata mĂ”tted-tunded said lahti kistud, metafoorselt unenĂ€okeelde tĂ”lgitud, miskine nĂ€idendki lavastatud, Cremasteri stiilis sĂŒrrealistlikud seiklused lĂ€bi elatud.
Narva vesi muidugi juua ei kÔlbanud. Bakterite tÔrjeks on sealne vesi lÀbi klooritatud, seetÔttu kÔndisime vahemaid, poevesi pudeliga kaenlas.

Sedamoodi pinnapealselt nĂ€htuna algas Narvas Eesti alles siis kui olin sisenenud Hermanni linnuse mĂŒĂŒride vahele. Seal nĂ€gin eestlasi, sepp Ivar Feldmann oma sellidega, keraamikud ja kĂ€sitöölised PĂ”hjaĂ”uel, muuseumitöötajad, eesti turistid, eesti ajalugu.

Milline teie Narva?

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.