kolmapäev, 30. juuli 2008

Parasürrealistide rühmituse PARA näituse "Paranorm" avamine Jõhvi Kontserdimajas 31. juulil kl 17.

(Kristina Viin, "Rendez-vous" 2008)


Olete kutsutud parasürrealistide rühmituse PARA näituse
"Paranorm" avamisele Jõhvi Kontserdimajas 31. juulil kl 17.

Näitusel osalevad Ilmar Malin, Jüri Palm, Elo Järv, Vello Vinn,
Leonhard Lapin, Enn Tegova, Ahti Seppet, Raivo Kelomees ja
Kristina Viin.

Võite küsida, miks ei saa seda väljapanekut vaadata Tallinnas,
kus on rohkem publikut. Asi on ehk lühinägelikus põhimõttes -
nimelt asetses PARA suuresti nö mainstream'ist kõrval,
seega võiks tema inkarneeriminegi alata väljaspool pealinna.
Lisaks, meie riigi suurt sünnipäeva arvestades, tundub
olulisena pöörata kultuurilist tähelepanu Eesti ühele raskele
piirkonnale - Ida-Virumaale. Seega on kunstinäituse
korraldamine Jõhvi Kontserdimajas(01.08 - 05.09.2008),
Jõhvi Kunstikoolis (06. -28.09.2008)
ja Narva Muuseumis (02.10 - 10.11.2008) absoluutselt
loogiline. Valikut töödest saab 10. - 28.11.2008
vaadata Tartu Lastekunstikooli galeriis.



(Loodetava peatse kohtumiseni
Jaan Malin
näituse "Paranorm" kuraator)





laupäev, 26. juuli 2008

Vikerraadio loengusari "Ööülikool" ruulib. Võin kuulata põnevaid lektoreid veelgi põnevamatel teemadel, millal aga soovin. Selleks on net ja saadete arhiiv.

reede, 25. juuli 2008

mulle tundub,
et kõik mu sõbrad
on viljandi folgil,
kuid mind pole sääl.
ma ei käinud ka sel suvel
lätete pääl,
sest teha on muud.

ega viinud oma kursale lilli,
(kellest aasta maha jäin)
sest õde lõpetas ju
hõbemedaliga
keskkooli, sama päiv.
aga minul oli
kooli lõpus ajalugu üks
aga prantsuse keeles jäi
üks punkt kümnest puudu.

siis läksin kunstikooli,
loomulikult sai must joodik,
mis sa siis arvad.
kuigi praegu on mu karvad
poole lühemad
ja napsu võtan harva
võrreldes selle
tühermaaga,
mis laius vahepääl
mu pääs,
aga vahepääl läks elu hääks.

nüüd läptop nurrub põlve pääl,
ei tea, kauaks nõnda jääb.
kuid mis kasu sest on,
kui suvi on käes
ja mind pole sääl,
kus sõbrad praevad end
päikese käes
idioodiks,
käes õllepudel,
võib-olla viinapits
või pigem pudel.
ja iga folgipuudel
tantsib nagu nuudel,
perses hark,
siis kui algab
labajalavalss
või sulnis vabavärss.

kuid mind pole sääl.
no mis elu see on.

esmaspäev, 14. juuli 2008

Maalin ja kuulan Vikerraadio saadetearhiivi, et oma mõtted(või mõtete puudus?) ära ei tüütaks. Taustaks on olnud kuuldemängud, eriti meeldis mulle H. Sarapuu "Kolm naist liftis", eluliselt põnev ent etteaimatava lõpuga lugu. Ja Hendrik Relve reisisaade "Kuula rändajat", mõtiskused-mälestused Tiibetist. On ikka avara silmaringiga mees, mõtlen, ja enesega kuidagi sinasõber. Siis saatesari "Inemise sisu"-Vaino Vahing ja Albert ja Peeter Allik ja Ivar Feldmann ning kes kõik veel avavad end üsna värvikal moel. Niimoodi silma-käe sümbioosis maalides ja kõrvaga kuulates erinevate tüüpide vaateid, tarkusi, moodustub selline terviklik nägemus põhiväärtustest, mis kannavad neid, kellel on mingi oma asi ajada. Aga ma ei püüa seda enesele sõnadesse seada.

Ma olen ikka üks imelik inimene. Mis puudutab minu valikuid. See tundmus jõudis kohale pärast Haapsalus käiku. Hakkasin nii mõndagi palju objektiivsemalt vaatama, midagi nägema. Teinekord ei olegi vaja piipu tõmmata, et läheneda ilmaelule teistsugusest vaatepunktist, et mõelda teistmoodi. Mõnikord keerduvad meis paradigma"kuubikute" tahud ümber väga järsku, eneselegi üllatuseks. Ning ei saa enam mõelda mingist asjast nii nagu varem, sest ollakse näinud rohkemat. Küsimus on, kuidas selle teadmisega edasi minna.

Maalimise-joonistamisega on ka tihtipeale nii. Mul on ähmased visioonid, mingid kujundid, mille tähendust ma ei tea. Siis ma hakkan seda välja elama, need koonduvad, hargnevad, tekivad uued kujundid ja moodustavad ühtse terviku. Ja kui vaatan neid olevusi-asju juba lõuendil või pigem paberil, hakkan alles taipama, mis on nende sümbolite, süsteemide taga. Ma vaatan end kui psühhoanalüütik läbi pildi ja usu või mitte- seosed on õiged, see olengi , ja mõistan rohkemgi veel enesest ja ümbritsevast. See on üsnagi ilmutuslik. No sürri poole kalduvate kunstiüritajate eeliseks on muidugi see, et teised ei pruugi nende piltidest aru saada, ja kui saavad, siis enamasti valesti. Kunstnik üksi teab, mida üks või teine detail tegelikult tähendab. Selline (visuaal)paranoiline mõtlemislaad.
Aga eks loovinimesele on üllatusmoment oma tegevuses ikka vabastavaks elamuseks. Ja vabadus on vist üks loomingu põhieesmärkidest.

reede, 11. juuli 2008

Su masin sõidab liialt kiiresti,
et eristada lilli aasal
ja on jälle vaja läbida üks vahemaa.
Miks olen alati sul kaasas?
Sa tead ju, et suvel linnas hingata ei saa.

teisipäev, 8. juuli 2008

Taevas on raske ja kell tiksub seinal. Pole pohmell ega ka masendus. Ometi on nägemisväli mõnekümne kraadi võrra kitsam. Ei ole halb, aga tuju ka mitte. On hele ja jahe ja suriseb peas. Ainus, mis huvi äratab, on iseenda näolapp peegelpildis. Need poorid, need väljad, need kuivanud nahatükid. Kortsud laubal, kurrud silma- ja suunurkades. Hambavahed ja kõrvad ning loomulikud kartulised juuksejuured, mis kasvavad välja peanaha seest. Kuidas mõista, et ühest pääkolust vohab nii palju juukseid! Uurin oma keha huvitult ent pingsalt kui võõrast objekti, kui kala või sibulat, mis vajab puhastamist. Ning ei usu mitte, et ruutsentimeetrid näos on põnevamad kui Castaneda jutustused või Houllebecqi naudingukriitika või tühi lõuend, mis pinguldub põrandal või suvine õu, mis säästaks mind umbsest ruumist. Või kõik need põnevad mõtted, mis sünnivad inimeses. Ei saa jääda nukkuma, aeg liigub toppamata. Ma liigun.

neljapäev, 3. juuli 2008

Narva































Meid, skulptuuritudengeid, küüditati nädalaks Narva. Olime sunnitud Hermanni linnuses turistide rõõmuks haavapuust koduloomi raiuma, millel lapsed ronida saaksid. Üldistatud vormiga puunikerdused lisavad keskaegsele linnusele kindlasti parajat käsitöölikku võlu. Omaette vandusin küll, et mis käsitöölikke totrusi me tegema peame, selle asemel, et õpilaste loovust arendada.

Missugusena tajusin mina Narvat? Vene keelt kõnelev migrantide linn, võõramaa, kus eestlane end välisturistina tunda võib, kus eesti noor üsna abitusse olukorda jääb, kui vene keelt ei tunne. Enamasti vastavad poemüüjad eestikeelsele tervitusele venekeelse здравствуй´ga. Naiivne oleks arvata et see tuleneb oskamatusest eesti keeles tervitada. Paisab, sisserännanud töölised, nende lapsed ja lapselapsedki ei kavatsegi eestit, keelt omaks võtta. Ja miks nad peaksid- neil on suurepärane kommuun.

Ööbisime Narva Kolledži ühikas, mis oma olemuselt ja välimuselt pole nõuka ajast peale sugugi muutunud. Kuid seal oli huvitav, võib-olla isegi kõige põnevam atmösfäär teiste linnas kogetute kõrval. Tuhmunud tapeedid kaunistatud kõikvõimalike räpparite postritega, aukohal EMINEM. Tema "pühapilt" kõrgus ka minu ragiseva voodi kohal lillelise tapeediga kaetud laes, mis raamis seda harrast sõnumikandjat. Igal hommikul ja õhtul jälgis EMINEM mind õndsa, ent valvsa pilguga sealt ülevalt. Kui hämardus, moondus tema kapuutsiga räpparilõust ema Teresaks või pühakmunga ikooniks ja "räbbiti" näolapp lõi helendama.
EMINEM paistab olevat narva piimahabemete jumal. Iga päev koguneb paariteistaastaste räpparite jõuk staadioniveerele ning asub filmi "8 MILE" kombel võidu räppima. Eks ikka tümps taustaks, üks võtab aega, teine lajatab ropult rasket elu kolmandale näkku, kuni saabub viimase kord teisele vastu panna. Seesugune vaade avanes ühikaaknast vene räpikultuuri tõestuseks.
Seinakaunistustusi leidus teisigi. Näiteks oli ühe kirjutuslaua ette seinale kleebitud ajakirjadest väljalõigatud värvilisi fotosid mitmesugustest praadidest, dessertidest, salatitest. Ehk niisugune veider teguviis aitas vaesel tudengil oma õppimise eesmärki au sees hoida, et kui ta nüüd rajult tuubib, siis saab ka tema kunagi endale rasvast seakintsu lubada. Või kes teab.
Omamoodi võlu oli sel ühikal. Nostalgiline, tohutu inspiratsiooniallikas, milles on palju vanu mõtteid puhastamata jäänud. Niisugust unenägudeparaadi, nagu seal magatud öödel, pole ma kunagi näinud. Nii teadlikud kui teadmata mõtted-tunded said lahti kistud, metafoorselt unenäokeelde tõlgitud, miskine näidendki lavastatud, Cremasteri stiilis sürrealistlikud seiklused läbi elatud.
Narva vesi muidugi juua ei kõlbanud. Bakterite tõrjeks on sealne vesi läbi klooritatud, seetõttu kõndisime vahemaid, poevesi pudeliga kaenlas.

Sedamoodi pinnapealselt nähtuna algas Narvas Eesti alles siis kui olin sisenenud Hermanni linnuse müüride vahele. Seal nägin eestlasi, sepp Ivar Feldmann oma sellidega, keraamikud ja käsitöölised Põhjaõuel, muuseumitöötajad, eesti turistid, eesti ajalugu.

Milline teie Narva?

      Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest   Kristina Viin           Õigeusu müstiline te...