kolmapäev, 25. jaanuar 2017

Teemaja

Autorist
Kirjanik Lao She
Kodanikunimi Shu Qingchun

Sündis 3. veebruaril 1899. aastal Pekingis vaesunud mandžu aadliku, keisri kaardiväelase pojana.
Tema isa hukkus Bokserite ülestõusu ajal kokkupõrkes inglise sõduritega, kui tulevane kirjanik oli 2-aastane.
Lao She alustas oma teadlikku elu murrangulisel ajal. Kuueaastaselt alustas ta oma haridusteed veel keisririigi ajal eraõpetaja juures, õppides seal traditsioonilisel viisil iidset kirjakeelt wenyan´i  ja konfutsianistlikke klassikuid. Aga õige pea vahetus traditsiooniline elukorraldus uue korra vastu. Ta astus uue vabariigi ajal riiklikku algkooli, kus õpetati juba kaasaegse pedagoogika meetodite järgi. Üsna varsti lõpetas ta ka õpetajate seminari, 18-aastaselt sai temast Pekingi algkooli direktor, hiljem ametnik ja hiina keele ja kirjanduse õpetaja Tianjinis.
Pekingis hakkas ta käima Yanjingi ülikoolis vabakuulajana loengutel. 1924. aastal viis elutee Lao She Inglismaale, kus ta õpetas alguses Londonis, hiljem Oxfordis hiina keelt ja kirjandust ning õppis ise inglise keelt.
Inglismaa-aastatel saab temast kirjanik Lao She, kus ta oma esikromaaniga „Auväärse Zhangi filosoofia“ äratas Hiina tähelepanu.
Sõja-aastatel lülitub Lao She Hiinas vastupanuliikumisse. 30. aastate lõpul hakkab ta Wuhanis välja andma partiootilii kirjanduslik-propagandistlikke ajakirju ning juhtima Guomindangi valitsuse ajutises pealinnas Chongqingis Ülehiinalise Kirjandus-ja Kunstitöötajate Vastupanuliiga tegevust ning kirjutab patriootlikku ilukirjandust.
1949. aasta 1. oktoobril Hiina Rahvavabariigi väljakuulutamise liitub ta Hiina Rahvavabariigi ülesehitajate ideoloogi, täis usku ja lootust. Kommunistlikud võimud külvavad ta üle aunimetuste ja ametitega. Ta saab „rahvakunstniku“ tiitli ning saab Hiina RV sotsialistliku parlamendi liikmeks, kirjanike ja kunstitöötatajate liidu juhatusse ning  kirjandusajakirja „Beijing wenyi“ peatoimetajaks.
Ei ole teada, kui palju läks Lao She režiimiga kaasa tegelikult  heauskselt ja kui palju teda selleks sunniti.
Tema elu lõppes traagiliselt. Kui ta 1966. aasta 23. augustil pärast haiglasviibimise perioodi naases enda juhitava ajakirja toimetusse, leidis ta eest märatsevad punasõdurid hungveipingid, kes peksavad ta poolsurnuks ning anti ametivõimudele üle. Ühe päeva möödudes leiti tema laip Pekingi äärelinnast Taipinghu järvest.  Toimus Mao Zedongi kultuurirevolutsioon.

Looming

Lao She hakkas kirjutama juba teismeeas,mil ta katsetas wenyani traditsioonilises kirjakeeles luuletusi ja novelle.
Kirjandusteadlased räägivad kahest Lao Shest, sõjaeelsest suurest romaanikirjanikust ja sõjajärgsest propagandakirjanikust. Tema tekstide paremik jääb sõjaeelsesse aega, eriti 30ndatesse.
Lao She kirjutaski palju üleminekuaja inimeste traagilisi elusaatusi ja vasanduvaid inimtüüpe läbi peene huumoriprisma.  Läbi inimsaatuste kirjeldas ta ajastu vaimu.

 „Teemaja“ on samuti sõjavastane patriootliku sisuga näidend, kus ta kasutab iidsele jutuvestjate kunstile iseloomulikke muusika ja trummi saatel retsiteerimise võtteid.  Õieti tähendabki sõna „romaan“ hiina keeles „xiao shuo“ „väike ütlema“ või „väike jutt“, mis tuleneb otse iidsest suulise jutuvestmise traditsioonist. Ilukirjandus oli kuni üsna hilise ajani Hiinas lihtrahva lõbu, mida esitasid jutuvestjad. Kõrgem ja haritum seltskond tegeles muinasjuttude asemel filosoofia ja poliitikaga.

Näidend „Teemaja“

„Teemaja“ ilmus 1957. aastal. Näidendi kese ja sündmuspaik on üks PekingiTeemaja nimega „Yutai“ , mis kuidagiviisi elab üle kolm näidendis käsitletud ajastut ja iga vaatus kirjeldab ühte neist.

1)      1898 Esimene vaatus algab Qingi dünastia lagunemisega, mil keiserDe Zongi uuendusmeelne peaministri Kang Youwei reformiliikumine on lüüa saanud ja Hiinat on laastanud just Hiina-Jaapani sõda. Ähvardab Bokserite ülestõus 1899-1901. Paljud inimesed on võõraste vastu väga üles ärritatud. 1911 langes Qingi dünastia leskkeisrinna tagurlikkuse tõttu.
2)      1916 Teine vaatus räägib juba Vabariigi aegsest Hiinast.
3)      1948 Kolmandas toimub Hiina kodusõda Goumindangi (Hiina Vabariigi valitsusele lojaalsed jõud)  ja kommunistliku partei vahel

Tegelased kui ajastu tüübid

Teemaja on väga erinevatest ühiskonnakihtidest pärit inimeste kokkusaamiskoht, tegelased ise ongi ajastu erinevad tüübid.  Lao She peegeldabki läbi tegelaste elusündmuste ühiskonnas toimuvaid muutusi ja poliitilisi päevasündmusi. Näidend hõlmab endas 50 aastat

Teemaja peremees on Wang Lifa, nutikas, uuendusmeelne, rahumeelne mees. Majas käivad teed joomas vaesunud aadlikud, üks kupeldaja, nuhid, kes läbi kolme vaatuse vastavalt valitsevale võimule oma ülemusi vahetavad, heidikud, allilmategelased, sõdurid, keisrikoja eunuhh Pang, kes ostab endale Teemajast noore nälginud tüdruku naiseks, löömamehed ja muidu veidrikud. On segased ajad  toimub dekadentlik aja surnuks löömine ja arvete klaarimine. Kõigi kolme vaatuse  ajal on Teemaja seinal silt, „Riigiasjade arutamine keelatud!“ mis iga kord on aina suuremalt ja värvilisemalt välja maalitud.
Esimeses vaatuses on interjöör traditsiooniline, pakutakse hautatud lihaga nuudleid ja teed, inimesed käivad oma puurilindudega, mängivad malet jutustavad omavahel imelugusid ja elutarkusi, näiteks seda, kuidas on kõige parem oopiumit suitsetada ja kaubeldakse igasugu imevidinatega. Esimese vaatuse lõpusmüüakse üks nälgiv külatüdruk peaaegu olematu raha eest keisrikoja vaesuvale eunuhhile maha.

Teises vaatuses, Vabariigi aegses Hiinas on teemaja juba oluliselt muutunud. Kui kõik teised teemajad on juba kinni pandud, siis leidlik ja uuendustega kaasaminev teemaja peremees Wang Lifa on  on oma „Yutai“ nimelise teemaja pansionaadiks ümber korraldanud. Enam nuudleid ja liha ei pakuta, ainult teed ja mangoseemneid. President Yuan Shikai on sel ajal oma eluaastate lõpul ja ähvardab ennast keisriks kuulutada. Seintelt on koristatud jumaluste pildid ja asendatud välismaiste tubakareklaamide kaunitaridega. Pansionaadis elavad põhiliselt üliõpilased, sest nemad pidid olema ainukesed, keda usaldada saab ja kes kindlasti üüri ära maksavad. Endised aadlikud on täiesti vaesunud,  salapolitesei nuhid, kes nüüd Vabariigi poolele üle on läinud, otsivad endiselt saaki ja laostunud eunuhhile müüdud naine naaseb teemajja, et sealt tööd paluda ja koka-koristajana tööle asuda. Kõigil on vaesus käes ja ka nuhid peavad süütuid inimesi iga vähegi eksliku lause pärast väejooksikutena üles andma. Ohvitseridele antakse üles kupeldaja Rõugearmiline Liu ja paar üliõpilast ka. Wangi majaperemees läheb kapitalistlike ideedega kaasa ja asutab kõrvale tehase. Mõned  on ühinenud rahvusliku ja keisrimeelse Bokserite liikumisega „Õigluse ja ühtsuse liiga“.
Kolmandas vaatuses on aasta 1948. Käimas Hiina kodusõda. Jaapanlased on võidetud ja kommunistid jõudnud Pekingi alla. Linnas märatsevad Guomindangi eriüksused ja ameerika sõdurid. Teemaja ei näe enam nii hea välja kui esimeses kahes vaatuses, toolid on asendunud järdega, interjöör on tume ja kulunud. Ainus silmatorkav asi ruumis on silt „Riigiasjade rääkimine keelatud“, mis nüüd on veel suurem kui varem. Ning lisaks on üles pandud silt „Tee eest ettemaks“. Õpetajad streigivad ja neid karistatakse selle eest. Ühelt poolt ähvardab üks Emand Pang, eunuhh Pangi vennapoja naine ,kes tahab keisrinnaks saada, teemaja põhja ajada, teiselt poolt üritab  Kupeldaja poeg noor kupeldaja Rõugearmiline Liu  punavõimudega koostööd tehes Teemajast pordumaja teha ja see Wang Lifalt käest haarata. Ja lõpuks kommunistliku ülemuse Sheni heakskiidul see tal ka õnnestub. Teemaja pidaja Wang aga poob ennast tagaruumis vaikselt üles.
Varsti peale seda kuulutatakse välja Hiina Rahvavabariik.

Igaljuhul trööstitu lugu. 50 aasta jooksul käib alla nii traditsioonline Hiina kultuur, kui teemaja kui inimeste elud. Eks Lao She oli ise paljugi  kogenud ning napis järelsõnas tunnistabki Lao She, et ta kirjutabki põhiliselt sellest, mida on näinud  ning ütleb, et „mida elus olemas ei ole, seda ei saa keeles väljendada.


„Teemaja“ on maailmas tuntuim hiina kaasaegne draamateos. Lao She kuulsa näidendi auks avati 1988 . aastal Pekingi südalinnas meelelahutuskoht „Lao She teemaja“, mis on küll rohkem turistidele suunatud kommertslik koht. Kuigi seal on traditsiooniline interjöör ja rahvuslikud muusika- ja akrobaatikaetendused.











Kommentaare ei ole:

voogasin üle rapsipõllu

voogasin üle rapsipõllu mul polnud nime voolasin mööda maantee serva mul polnud nime ladestusin surnuaias pargipingi vaikusesse mul polnud n...