neljapÀev, 20. august 2009

Hajameelsus

Kaksikpeegeldused aknaklaasil, kaks nĂ€gu, kaks lambivalgust. NĂ”nda uimerdan juba kaks nĂ€dalat kusagil kahevahel- olemata pĂ€riselt ei siin ega seal. Kui on murekĂŒllane aeg kĂ€sil ja mĂ”tted on sasipuntrais, avaldub inimeseses teinekord kergeid autismihelke. Hajub side reaalsusega. KĂ”rvad lukustuvad vestluspartneri ees ja info ei jĂ”ua kohale. Vali sisemonoog vĂ”i visuaalne sukeldumine suvalisse detaili summutab vĂ€lise. Usutavasti siiski normaalsuse piires. Ja kas olekski niisugusel perioodil eetiline seltskondlikku vestlust simuleerida kui ollakse enesega niivĂ”rd hĂ”ivatud, et nagunii teist ei kuula? Siis maalin. Modelleerin vĂ€rviga figuuri tĂ€iuslikkuseni valmis, astun paar sammu eemale ja avastan, et proportsioonid on tĂ€iesti valed. Siis mÔÔdan vormid ĂŒmber ja alustan kĂ”ike otsast peale.

NĂ€gin und. Seisan oma koduuksel kusagil maakohas. Eemal karjamaal sunnitakse hĂ€rga lehmaga paarituma- edutult. Siis mĂ€rkab hĂ€rg mind ja asub otsejoones minu poole jooksu. Hirmunult torman tuppa, tĂ”mban rabeledes ukse kinni, lukustan selle. Ent juba ongi sarvedega elajas puidust lĂ€bi karanud ja nĂ€hes mu hirmunud silmi, Ă€hvardab mind: "Kui sa keeldud minuga vahekorda astumast, rebin sul pea otsast. SeejĂ€rel, loobudes kallaletungist ja asudes lahkuma, lausub ta nagu terminaatori- filmis: "Ma tulen tagasi." Noojah. HĂ€rjaks kehastunud Zeus see nĂŒĂŒd kohe kindlasti polnud, see meenutas pigem mingit eriti suurt, lolli, purjus ja eriti hĂ€irivat tĂ€ispumbatud pĂ”mmpead, kellele tahaks politsei kutsuda.

Ent jĂ€rgmisel hetkel olen paari sĂ”bratariga kaupluses. Sellises Herne poodi meenutavas uberikus. Kaaslastel on kindel plaan vibraatoreid osta. Üks on selline suur, pehme ja roosa, teine seestvalgustatud,lĂ€ikiv ja soe. Nagu öökapi lambike. SĂ”brannad kiidavad neid taevani ja ostavad Ă€ra. Siis tekib minulgi kiusatus oma viimase raha eest kunstdildo soetada. Ent mulle meenub, et raha on hiljuti pĂ€ris otsa saanud. Piilun siiski rahakotti ja leian sealt imekombel viiesajase. Heakene kĂŒll, kaaslased ootavad mind juba vĂ€ljas, salamisi rabistades paotan mĂŒĂŒjannale raha, ostan mĂ”lemad ja pistan asjandused kibekiirelt kotti. TĂ€dike saadab mulle etteheitva pilgu. Kodus asun, khmm, oma uut omandust katsetama, kuid suureks nördimuseks avastan, et polegi teised midagi erilist ja peale selle teevad veel pĂ”rgulĂ€rmi, see veel puudus, et uudishimulikud naabrid ukse taha hiilima tuleksid. Viskan vĂ€rgeldised kĂ€est ja teen kaine jĂ€relduse- pole vaja endale puhtast kadedusest ja ahnusest igasugust mĂ”ttetut kraami soetada, sest see mis teistele hea on, ei pruugi mulle sobida. Polegi eriliselt vaimukas unenĂ€gu, aga paar pĂ€eva hĂ€irib olemist- on mul vaja sellist saasta vaadata. Nagu mingi ĂŒlimalt halb filmiprogramm. ÜhesĂ”naga, alateadvus paneb segast. Seks, freud, jung, seks.(Ent kui pĂŒĂŒda tĂ”lgendada neid unenĂ€gusid,(kuigi sel pole erilist mĂ”tet) pole seal tegelikult seksiga midagi pistmist- kurjakuulutav hĂ€rg on rusuv ja edasilĂŒkatud kohustus, mis nĂ€ib raskesti ĂŒletatavana, ja need toredad nipsasjakesed meelelahutuslikud pĂ”genemiskatsed olulise eest...)

Lugesin just Wiedemanni hiljuti ilmunud "Maagide kooli". Pöörane kirjeldus 70ndate eesti hipiringkondade okultistlikest katsetustest kĂ”ikvĂ”imalike mĂ”nuainete, sealhulgas keemilise plekieemaldi- Sopals kaasabil, astraalsetest rĂ€nnakutest Lenini mausoleumi manu ja muudest padupsĂŒhhedeelsetest seiklustest. Lugemise ajal usun ise ka, et nĂ”ukogude reĆŸiimi vĂ”imu ei kontrollita mitte ainult vĂ€liste sĂŒsteemide lĂ€bi, vaid ka astraalsel tasandil- nimelt olevat Punane vĂ€ljak astraalse KGB valve all, kuna Lenini "elav muumia" olevat sovetliku karma tegelik jĂ”u keskpunkt. Ja pĂŒĂŒdku liiduvastased ĆĄamaanid, nĂ”iad ja muud intellektuaalidest mĂŒstikud sellesse sfÀÀri sisse tungida- kaagebiitidest astraalvalvurid teevad vĂ”imuvastastele huligaanidele tuule alla.
Siis panen raamatu kÀest ja mul on tunne nagu oleksin just mingist eriti segasest unenÀost Àrganud. Aga noh, kuna kolisin paari nÀdala eest toredale hipiperekonnale kuuluvasse korterisse, (jaa, mul on kaks ilusat kÔrge laega tuba ja valge veranda, kus saab maalida ja veini ja teed juua) kellest mÔlemad- nii pereema kui isa on ka Wiedemanni raamatus olevatel fotodel vÀÀrikalt vÀlja toodud, on see teos igati asjakohane. Muidu lÔbus lugemine, soovitan soojalt.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.