laupäev, 26. mai 2012

Emadepäev, 13. mai


"Iga kass saab sellega hakkama," ütlevad mehed.
"Naistel on sünnitusvalud, meestel on pohmell," ütlevad mehed.
 Mehed ei tea mitte midagi.


pühapäev, 6. mai 2012

oh sa püha lehm kes sa kõnnid

"Oh sa püha lehm, kes sa kõnnid nõtkel elevandisammul!"
Meile oleks see solvang, aga Indias on see suurim kompliment.
Jah, ma olen nii suur. Te ei kujuta ettegi kui suur,
sest loobusin kultuursetel seltskonnaüritustel ringi vedrutamast.
Nüüd hindan enam turvalist pesa kindlate koduseinte vahel.
Loen National Geographicut ja igatsen omale šimpansi.
Õnnetud ninasarvikud.
Haige maailm. Isegi koaaladel ei jätku enam elukohti.
"Kui armsad nad on, ma tahan omale koaalat!"
Hakkan loomakaitsjaks. Asun võitlema kõigi ohustatud liikide säilimise eest.
Hakkan maailmapäästjaks.
Võtan kätte Gerald Durrelli "Loomaaed saarel" ja unistan paljunduskolooniaist.
Miks ma ei õppinud hoopis zooloogiat?
Toidupoes silmitsen õrnusega seemnepakikesi.
Tahan pista sõrmed juurtena mulda, tahan panna midagi kasvama, tahan istutada lilli,
tunnete, kuidas ma juba õitsen niigi?
Hakkan isegi kuduma. (Esimest korda elus) Laenutan raamatukogust
käsitööõpikud ja kindakirja mustrid. Ostan mitut värvi lõngu, sukavardad
ja loomulikult hakkan kohe kaheksakandadega pihta.
Metsik matemaatika.
Kui ma kahekümne kuuendale reale jõudes
leian alt kolmandast esimese vea,
satun hüsteeriasse ja plahvatan jõuetult nutma:
"Ma ei suuda enam elada!"
Sellele järgneb kolm päeva letargilist hingevaakumist
kottpimedas patjade vahel.
Muudan oma suhtumist esiemadesse.
Nad olid ikka tõeliselt osavad ja targad.
Siis asun küpsetama pirukaid. (Esimest korda elus.)
Ähh, terve õhtu veedan õhetades tainast
tööpinnalt lahti kraapides.
Kuid mu rinnad on nii suured, te ei kujuta ettegi kui suured,
neist valgub nestet. Ja kõht on nii suur, et pean voodis keerama end hüppega
küljelt küljele. Inerts, mäletate? Koolis õppisin.
Täna hommikul halvas mind identiteedikriis,
kes ma olen kus ja miks.
Oh sa püha progesteroon,
ma saan emaks.





laupäev, 5. mai 2012

kas sa tead kui ilus tüdruk on raja teele

Mul on alati olnud kusagil üks koer, kellega koos saan veeta kvaliteetaega, uidata mööda metsi, konnata nähtamatuid radu, koukida rägastikes kui mitteteadvuses. Mõtlesin, kui keegi küsiks mult õnne järele, millises kujutluspildis tunnen end tõeliselt hästi, valguvad koheselt mu silme ette mina, mets ja koer ja kämblatäis udupeent lund kõrgetelt okstelt alla sädelemas.
Mõni päev tagasi võtsime koeraga jälle ühe pikema retke ette, mõnuga ronisime üle koprakraavide nagu merehädalised, kaardistasime tundmatuid maid. Märkasime tärkavat kevadet. Tavaliselt ma ei eksi metsas mitte kunagi ära, linnas küll ja alatasa, aga metsas mitte. Ma tõsiselt naudin seda kui saab panna tööle ärksamad meeled, ja mingi sügavama tajuga sujuvalt õigele teele loogelda. Sel korral jõudsin küll hetkeks tühiseisu, olin jõudnud välja lagendikule, kus vedeles lagunenud saun ja eemal kõrge katusega eluhoone kahe künka vahele pitsitatud. Tükk aega seisin täiesti nõutult, õhk igas kaares ühtemoodi karge, metsatukad ühtemoodi võõrad. Ent siis pöörasin ümber ja ja võtsin nõuks leida kraav, millest mõni aeg tagasi üle ronitud sai.
Hiljem jutustati mulle koha kirjelduse järgi, et seal, kus kus vana saunalagu mädand laudu taeva poole viibutas, oli omal ajal elanud Haava Kadi, ravitseja ja ämmaemand. Naisterahvas, kes ka Kaika Laine omal ajal vastu võttis ja nähtud risti, ussi ja karika märgi järgi lapsukese laubal ta oma mantlipärijaks kuulutas: "see, kes kannab risti minu matustel, ongi minu mantlipärija." Imetohter Kadi Aab oli surnud 1956. aastal, Lainest saigi aga eesti austatuim ravitseja, eile, 4. mail oli tema 85. sünnipäev.
Koeraga on huvitav see, et niikaua kui teekond viib võõrsile, olen teejuhiks ikka mina, aga nii kui ringist saab mingil suvalisel hetkel kodutee, võtab koer kuidagi intuitiivselt teejuhi rolli üle. Või lasen mina tal seda teha. "Läämi kodo är!" ütlesin seekord rohkem endale kindluse saavutamiseks kui koerale, ja imekombel või siis üsna harilikul kombel valisime ühtejalga samaaegselt sama suuna.
Koeraga on ikka parem klapp kui inimestega. Koer on tema parim sõber, aga inimene, vana tõhk, põhjustab ainult valu ja vaeva. Koeraga matkamine läheb ladusalt, midagi ei pea seletama, sõnatu üksmeel, rõõm ja kaastunne ja tingimatu koostöö looma ja inimese vahel. :-)
See on nagu mõnes hiina, jaapani või korea filmis, kus üldise olemislaadi taustaks on zen- budistlik kultuur. Ma olen ikka vaadanud mõnda Kim Ki Duki, Kurosawa, Zhang Yimou või kellegi teise filmi ja imestanud, kui vähe sõnu nad kasutavad, ja vaatamata mõnikord päris julmadele stseenidele, saavad nad üksteisest koheselt aru, mõistmine on. Inimene tajub, mida teine tunneb, mõistab, mida kaaslane mõtleb. Kõik on sõnatult selge. Mitte nagu meil siin läänes, kus käib katkematu loba ja üksteisest üle rääkimine, aga keegi suurt kellestki aru ei saa. Inimene aina ehitab tundmuste summasse tardunult oma niigi suurele egole kaitsevalli teise eest.
kas koeral on buddhaloomus?

voogasin üle rapsipõllu

voogasin üle rapsipõllu mul polnud nime voolasin mööda maantee serva mul polnud nime ladestusin surnuaias pargipingi vaikusesse mul polnud n...