laupÀev, 26. mai 2012

EmadepÀev, 13. mai


"Iga kass saab sellega hakkama," ĂŒtlevad mehed.
"Naistel on sĂŒnnitusvalud, meestel on pohmell," ĂŒtlevad mehed.
 Mehed ei tea mitte midagi.


pĂŒhapĂ€ev, 6. mai 2012

oh sa pĂŒha lehm kes sa kĂ”nnid

"Oh sa pĂŒha lehm, kes sa kĂ”nnid nĂ”tkel elevandisammul!"
Meile oleks see solvang, aga Indias on see suurim kompliment.
Jah, ma olen nii suur. Te ei kujuta ettegi kui suur,
sest loobusin kultuursetel seltskonnaĂŒritustel ringi vedrutamast.
NĂŒĂŒd hindan enam turvalist pesa kindlate koduseinte vahel.
Loen National Geographicut ja igatsen omale ĆĄimpansi.
Õnnetud ninasarvikud.
Haige maailm. Isegi koaaladel ei jÀtku enam elukohti.
"Kui armsad nad on, ma tahan omale koaalat!"
Hakkan loomakaitsjaks. Asun vÔitlema kÔigi ohustatud liikide sÀilimise eest.
Hakkan maailmapÀÀstjaks.
VÔtan kÀtte Gerald Durrelli "Loomaaed saarel" ja unistan paljunduskolooniaist.
Miks ma ei Ôppinud hoopis zooloogiat?
Toidupoes silmitsen Ôrnusega seemnepakikesi.
Tahan pista sÔrmed juurtena mulda, tahan panna midagi kasvama, tahan istutada lilli,
tunnete, kuidas ma juba Ôitsen niigi?
Hakkan isegi kuduma. (Esimest korda elus) Laenutan raamatukogust
kÀsitööÔpikud ja kindakirja mustrid. Ostan mitut vÀrvi lÔngu, sukavardad
ja loomulikult hakkan kohe kaheksakandadega pihta.
Metsik matemaatika.
Kui ma kahekĂŒmne kuuendale reale jĂ”udes
leian alt kolmandast esimese vea,
satun hĂŒsteeriasse ja plahvatan jĂ”uetult nutma:
"Ma ei suuda enam elada!"
Sellele jÀrgneb kolm pÀeva letargilist hingevaakumist
kottpimedas patjade vahel.
Muudan oma suhtumist esiemadesse.
Nad olid ikka tÔeliselt osavad ja targad.
Siis asun kĂŒpsetama pirukaid. (Esimest korda elus.)
Ähh, terve Ă”htu veedan Ă”hetades tainast
tööpinnalt lahti kraapides.
Kuid mu rinnad on nii suured, te ei kujuta ettegi kui suured,
neist valgub nestet. Ja kĂ”ht on nii suur, et pean voodis keerama end hĂŒppega
kĂŒljelt kĂŒljele. Inerts, mĂ€letate? Koolis Ă”ppisin.
TĂ€na hommikul halvas mind identiteedikriis,
kes ma olen kus ja miks.
Oh sa pĂŒha progesteroon,
ma saan emaks.





laupÀev, 5. mai 2012

kas sa tead kui ilus tĂŒdruk on raja teele

Mul on alati olnud kusagil ĂŒks koer, kellega koos saan veeta kvaliteetaega, uidata mööda metsi, konnata nĂ€htamatuid radu, koukida rĂ€gastikes kui mitteteadvuses. MĂ”tlesin, kui keegi kĂŒsiks mult Ă”nne jĂ€rele, millises kujutluspildis tunnen end tĂ”eliselt hĂ€sti, valguvad koheselt mu silme ette mina, mets ja koer ja kĂ€mblatĂ€is udupeent lund kĂ”rgetelt okstelt alla sĂ€delemas.
MĂ”ni pĂ€ev tagasi vĂ”tsime koeraga jĂ€lle ĂŒhe pikema retke ette, mĂ”nuga ronisime ĂŒle koprakraavide nagu merehĂ€dalised, kaardistasime tundmatuid maid. MĂ€rkasime tĂ€rkavat kevadet. Tavaliselt ma ei eksi metsas mitte kunagi Ă€ra, linnas kĂŒll ja alatasa, aga metsas mitte. Ma tĂ”siselt naudin seda kui saab panna tööle Ă€rksamad meeled, ja mingi sĂŒgavama tajuga sujuvalt Ă”igele teele loogelda. Sel korral jĂ”udsin kĂŒll hetkeks tĂŒhiseisu, olin jĂ”udnud vĂ€lja lagendikule, kus vedeles lagunenud saun ja eemal kĂ”rge katusega eluhoone kahe kĂŒnka vahele pitsitatud. TĂŒkk aega seisin tĂ€iesti nĂ”utult, Ă”hk igas kaares ĂŒhtemoodi karge, metsatukad ĂŒhtemoodi vÔÔrad. Ent siis pöörasin ĂŒmber ja ja vĂ”tsin nĂ”uks leida kraav, millest mĂ”ni aeg tagasi ĂŒle ronitud sai.
Hiljem jutustati mulle koha kirjelduse jĂ€rgi, et seal, kus kus vana saunalagu mĂ€dand laudu taeva poole viibutas, oli omal ajal elanud Haava Kadi, ravitseja ja Ă€mmaemand. Naisterahvas, kes ka Kaika Laine omal ajal vastu vĂ”ttis ja nĂ€htud risti, ussi ja karika mĂ€rgi jĂ€rgi lapsukese laubal ta oma mantlipĂ€rijaks kuulutas: "see, kes kannab risti minu matustel, ongi minu mantlipĂ€rija." Imetohter Kadi Aab oli surnud 1956. aastal, Lainest saigi aga eesti austatuim ravitseja, eile, 4. mail oli tema 85. sĂŒnnipĂ€ev.
Koeraga on huvitav see, et niikaua kui teekond viib vÔÔrsile, olen teejuhiks ikka mina, aga nii kui ringist saab mingil suvalisel hetkel kodutee, vĂ”tab koer kuidagi intuitiivselt teejuhi rolli ĂŒle. VĂ”i lasen mina tal seda teha. "LÀÀmi kodo Ă€r!" ĂŒtlesin seekord rohkem endale kindluse saavutamiseks kui koerale, ja imekombel vĂ”i siis ĂŒsna harilikul kombel valisime ĂŒhtejalga samaaegselt sama suuna.
Koeraga on ikka parem klapp kui inimestega. Koer on tema parim sĂ”ber, aga inimene, vana tĂ”hk, pĂ”hjustab ainult valu ja vaeva. Koeraga matkamine lĂ€heb ladusalt, midagi ei pea seletama, sĂ”natu ĂŒksmeel, rÔÔm ja kaastunne ja tingimatu koostöö looma ja inimese vahel. :-)
See on nagu mĂ”nes hiina, jaapani vĂ”i korea filmis, kus ĂŒldise olemislaadi taustaks on zen- budistlik kultuur. Ma olen ikka vaadanud mĂ”nda Kim Ki Duki, Kurosawa, Zhang Yimou vĂ”i kellegi teise filmi ja imestanud, kui vĂ€he sĂ”nu nad kasutavad, ja vaatamata mĂ”nikord pĂ€ris julmadele stseenidele, saavad nad ĂŒksteisest koheselt aru, mĂ”istmine on. Inimene tajub, mida teine tunneb, mĂ”istab, mida kaaslane mĂ”tleb. KĂ”ik on sĂ”natult selge. Mitte nagu meil siin lÀÀnes, kus kĂ€ib katkematu loba ja ĂŒksteisest ĂŒle rÀÀkimine, aga keegi suurt kellestki aru ei saa. Inimene aina ehitab tundmuste summasse tardunult oma niigi suurele egole kaitsevalli teise eest.
kas koeral on buddhaloomus?

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.