neljapäev, 1. september 2011

Pühitsus



Suurema jao sellest suvest olin külas nõelravitseja Leifil Vaabinas. Ööbisin üleval avaras tühjas katusealuses ruumis. Leidsin põrandalt suure lagunenud herilasepesa ja kahe akna vahelt sülemitäie koolnud herilaste kestasid, sekka mõne liblika ja mesilase. Küllap olid nad püüdnud välja pääseda, kuid tulutult, ja sinna ka igavesse unne heitnud.  Kuna Leifil on kodus seinad kaetud kõikvõimalike sakraalsete pildikestega, nii hiina hieroglüüfide,budistlike jumaluste ja boddhišatvade kujutistega kui kristliku sümboolikaga, tulin ideele, et korraldaks selle pesakonnaga kah mingisuguse pühitsusrituaali. Pihustasin nad ükshaaval küldse aerosooliga üle ja asetasin lõuendile. Nii jäädvustasin nad kuldsete "sarkofaagidena" oma kärjepühamu ümber.
Praegu on uutel herilastel valminud uus pesa ja suvel ronis nii mõnigi neist mulle teki alla. Muidu elasid nad sumisedes oma elu ega häirinud, aga kui õhtuti lambikese valguses lugesin, olid nad helenduse peale hopsti kohal ja siis oli küll tükk tegemist.

Põllukivi




Selle kivikese tõi mulle osakonna meister Lauri vastu oma maakohast Vastseliinast. Sest maa oli veel jäätunud kõik kooli õuel vedelevad kivid olid sügaval lume all. Mind ei lastud tollal teisiti lõputööle kui oma võlgnevuse (graanitskulptuuri) ära esitan. Siis ma võtsin kätte ja tegin puhtalt kuisu ja laiskuse ja ajapuuduse ja võib-olla ka tigeduse pärast konkreetse putsi. See idee meeldis õppejõududele ja tegi kõigile nalja. Tahud teistel külgedel poleerisin veepritsiga siledaks ka. Seal on ilus muster kivimisegust, justui viljapõllukaar ja valged pilved ülal. Vahepeal jäi kivike kooli seisma. Nüüd tõin ta sealt ära toksisin augustis Võrumaal lõkke ääres pisut peenemaks. "Maamakõnõ_ks mu kuku maamakõnõ... mu maaimäkõnõ" kostis plaadilt. Sinna võiks mõne taime istutada... :)







tuled õhtul koju ja

tuled õhtul koju ja keegi on jätnud sulle elamisse armastuse märke:  väiksed kakajunnid potis millele on unustatud vett peale tõmmata r...