esmaspäev, 20. september 2010

Pihlakad põlevad verandal
Päev pole veel jahtunud
Kas tead kui hea siin on
Aga ikkagi kuidagi vilu
Tule istume üksteise sisse
Kahena ühte kesta
Veri saab paksem ja soojem
Ma näitan sulle karget sügistaevast
Ja sina ilmutad fantoome
Oma punasest pimikust

***

Ja ta sõidab ja sõidab ja sõidab
Jalgrattal läbi lompide
Päike leegitseb roostetand lehtedes
See uni ei lõppegi ära
Ja ta sõidab ja sõidab ja sõidab
Paremal kõõritab vikerkaar
Vasemalt tungib viinakuu sõõrmeisse
Pööraselt ilus sügis
Ja ta sõidab ja sõidab ja sõidab
Pisarad voolavad palgeilt kaelale
Kurgus nöörib valus hingatagi
Kaaslane väntab paar meetrit eespool
Tema ei tea ja võib-olla teabki
inimese mured ei saa kunagi otsa
Öösiti tõstab lapsepõlvekodus
Raskeid sektsioonkappe ühest seinast teise
Koledas köögis on hiigelsuur ujula
Hele ja puhas ja vett pole põhjas
Kitsas koridoris kus tuled ei põle
Kohtab ta lumivalget kassi
Ja ta sõidab ja sõidab ja sõidab
Vikerkaar niriseb põskimööda alla
Kurbus sillerdab maanteelompides
Lõputu ärkvelunenägu
Mis ei saagi otsa
Mis ei leki mitte kunagi
Mis ei lase endast välja
Tahaks ärgata karjub ta endamisi
Tahan üles ärgata
Kas kuuled?

teisipäev, 7. september 2010

Silmapõhi


Minu silmapõhi, täiesti ainulaadne
Vahetult enne ärkamist nägin oma teki pealispinda. See oli suur lapitekk, mis kujutas euroopa kaarti. Ainult et Baltikumi ja üldse kogu endist NSVL-i piirkonda kattis suur nimetu beebiroosa mass. Saaksin ilmselgelt kere peale kui päriselt säärast kaltsu tekina kasutaksin.
 Olen Eestist väljas. Kergel läbisõidul mõjusid Läti ja Leedu sedapuhku nagu mööduv depressioon. Poola restoranis olid kõikuvad lauad, kelner ei osanud ei vene ega inglise keelt, köögist tuli nõukaaegse koolisöökla haisu ja kohe-kohe hakati mängima kohalikku sülti. Kõikjal asjatasid ringi vuntsidega mehed ja poodides olid teenindajaiks vanamutid, mitte kaunid geelküüntega tibukesed nagu meil. Tänaval andsid kaks joodikisikut teineteisele täie tõega pasunasse. Jah, ja ilmselt säärane ksenofoob olen seetõttu, et ei mõista nende keelt. Tšehhis algas juba üsna tänapäev, ilus on ta, ja ikka seetõttu, et olen imetlenud mõnda sellemaist kunstnikku ja kirjanikku. Ning Austria on kõige selle kõrval juba tõeline sanatoorium.
 Linzis on toimumas igaaastane Ars Electronica festival. Eksponeeritud on lugematul hulgal keskkonnateemalisi kunstiprojekte, animatsioone, bio-arti.
Tutvusin toreda Hiroshi Ishiguro uusima geminoidi Telenoidiga. Telenoid on äärmiselt sõbralik ja suhtlusaldis pehme silikoonkestaga robot, kellele meeldib inimestega kallistada ja juttu puhuda. Tegelikult vahendab Telenoid hoopis teise inimese poolt lausutud sõnu ja miimikat, kes istub eemal ja näeb meid arvutiekraanilt. See on ilmselt tulevikumeedium eemal viibivate sõpradega kallistamiseks ja vatramiseks, kasutades vahemehena pehmet robotnukku. Eriti meeldib minimalistlik Telenoid muidugi naistele ja lastele. Ishiguro tuntuim teos on robotkoopia temast endast. http://spectrum.ieee.org/robotics/humanoids/hiroshi-ishiguro-the-man-who-made-a-copy-of-himself
Samuti on näiteks leiutatud süsteem, mis võimaldab halvatul silmaliigutuste abil kirjutada ja joonistada, info projitseerub ekraanile. Niisugune leiutis oleks "Liblika ja tuukrikella" kirjutapanemisel kõvasti marjaks ära kulunud. Ma pole jõudnud paljudesse projektidesse süveneda,  kõiki töid endises hiiglaslikus Tabakfabrikus ja uues Ars E. Centeris vaatamas käia. Idee poolest võlus mind Adam Zaretsky äramärgitud idee, mis selgitabm et on võimalik arendada olendeid, kes on pooleldi loomad, pooleldi taimed ning omistades ja tootes kloroplasti, on nad võimelised toituma suurelt jaolt päikeseenergiast, vähendades seega meie ökoloogilist jalajälge.
Muuseas mängiti üleeilsel kontserdiõhtul põhiliselt Arvo Pärdi teoseid, tema Lamentate, mis on pühendatud Anish Kapoorile ja tema skulptuurile  “Marsyas”, ajas oma vägevuses kananaha ihule küll.

esmaspäev, 6. september 2010

„kui naine ütleb, et armastab lilli, aga unustab nende eest hoolt kanda, ei saa ta öelda, et armastab neid”
E. Fromm

eks ikka elus
peavad ühed õppima õrnust
teised taipama tugevust

tulin koju pikalt reisilt
üks hüljatud olend
hingitses aknal
küürus ja kortsus
ehk mitte veel laip

õudusest krampis
tormasin vee järele
kastsin palusin
vabandust
kuulsin kuis ammutas
janune elu
mahl nirises
soonipidi üles
ta liikmed paisusid
kui kättemaks

õrnusest kahvatu
ahmisin õhku
tabamatuil hetkil
tärkas tahe troonile
kõikvõimas elujõud
kõrgus mu ees

ma langetasin
alandlikult pea

Mu elu on sama halb, aga ma olen õnnelikum

Minge näitust vaatama! "Mu elu on sama halb, aga olen õnnelikum." Avatud detsembrini Aparaaditehase restoranis Tartus, Kastan...