esmaspÀev, 20. september 2010

Pihlakad pÔlevad verandal
PĂ€ev pole veel jahtunud
Kas tead kui hea siin on
Aga ikkagi kuidagi vilu
Tule istume ĂŒksteise sisse
Kahena ĂŒhte kesta
Veri saab paksem ja soojem
Ma nĂ€itan sulle karget sĂŒgistaevast
Ja sina ilmutad fantoome
Oma punasest pimikust

***

Ja ta sÔidab ja sÔidab ja sÔidab
Jalgrattal lÀbi lompide
PĂ€ike leegitseb roostetand lehtedes
See uni ei lÔppegi Àra
Ja ta sÔidab ja sÔidab ja sÔidab
Paremal kÔÔritab vikerkaar
Vasemalt tungib viinakuu sÔÔrmeisse
Pööraselt ilus sĂŒgis
Ja ta sÔidab ja sÔidab ja sÔidab
Pisarad voolavad palgeilt kaelale
Kurgus nöörib valus hingatagi
Kaaslane vÀntab paar meetrit eespool
Tema ei tea ja vÔib-olla teabki
inimese mured ei saa kunagi otsa
Öösiti tĂ”stab lapsepĂ”lvekodus
Raskeid sektsioonkappe ĂŒhest seinast teise
Koledas köögis on hiigelsuur ujula
Hele ja puhas ja vett pole pÔhjas
Kitsas koridoris kus tuled ei pÔle
Kohtab ta lumivalget kassi
Ja ta sÔidab ja sÔidab ja sÔidab
Vikerkaar niriseb pÔskimööda alla
Kurbus sillerdab maanteelompides
LÔputu ÀrkvelunenÀgu
Mis ei saagi otsa
Mis ei leki mitte kunagi
Mis ei lase endast vÀlja
Tahaks Àrgata karjub ta endamisi
Tahan ĂŒles Ă€rgata
Kas kuuled?

teisipÀev, 7. september 2010

SilmapÔhi


Minu silmapÔhi, tÀiesti ainulaadne
Vahetult enne Ă€rkamist nĂ€gin oma teki pealispinda. See oli suur lapitekk, mis kujutas euroopa kaarti. Ainult et Baltikumi ja ĂŒldse kogu endist NSVL-i piirkonda kattis suur nimetu beebiroosa mass. Saaksin ilmselgelt kere peale kui pĂ€riselt sÀÀrast kaltsu tekina kasutaksin.
 Olen Eestist vĂ€ljas. Kergel lĂ€bisĂ”idul mĂ”jusid LĂ€ti ja Leedu sedapuhku nagu mööduv depressioon. Poola restoranis olid kĂ”ikuvad lauad, kelner ei osanud ei vene ega inglise keelt, köögist tuli nĂ”ukaaegse koolisöökla haisu ja kohe-kohe hakati mĂ€ngima kohalikku sĂŒlti. KĂ”ikjal asjatasid ringi vuntsidega mehed ja poodides olid teenindajaiks vanamutid, mitte kaunid geelkĂŒĂŒntega tibukesed nagu meil. TĂ€naval andsid kaks joodikisikut teineteisele tĂ€ie tĂ”ega pasunasse. Jah, ja ilmselt sÀÀrane ksenofoob olen seetĂ”ttu, et ei mĂ”ista nende keelt. TĆĄehhis algas juba ĂŒsna tĂ€napĂ€ev, ilus on ta, ja ikka seetĂ”ttu, et olen imetlenud mĂ”nda sellemaist kunstnikku ja kirjanikku. Ning Austria on kĂ”ige selle kĂ”rval juba tĂ”eline sanatoorium.
 Linzis on toimumas igaaastane Ars Electronica festival. Eksponeeritud on lugematul hulgal keskkonnateemalisi kunstiprojekte, animatsioone, bio-arti.
Tutvusin toreda Hiroshi Ishiguro uusima geminoidi Telenoidiga. Telenoid on ÀÀrmiselt sÔbralik ja suhtlusaldis pehme silikoonkestaga robot, kellele meeldib inimestega kallistada ja juttu puhuda. Tegelikult vahendab Telenoid hoopis teise inimese poolt lausutud sÔnu ja miimikat, kes istub eemal ja nÀeb meid arvutiekraanilt. See on ilmselt tulevikumeedium eemal viibivate sÔpradega kallistamiseks ja vatramiseks, kasutades vahemehena pehmet robotnukku. Eriti meeldib minimalistlik Telenoid muidugi naistele ja lastele. Ishiguro tuntuim teos on robotkoopia temast endast. http://spectrum.ieee.org/robotics/humanoids/hiroshi-ishiguro-the-man-who-made-a-copy-of-himself
Samuti on nĂ€iteks leiutatud sĂŒsteem, mis vĂ”imaldab halvatul silmaliigutuste abil kirjutada ja joonistada, info projitseerub ekraanile. Niisugune leiutis oleks "Liblika ja tuukrikella" kirjutapanemisel kĂ”vasti marjaks Ă€ra kulunud. Ma pole jĂ”udnud paljudesse projektidesse sĂŒveneda,  kĂ”iki töid endises hiiglaslikus Tabakfabrikus ja uues Ars E. Centeris vaatamas kĂ€ia. Idee poolest vĂ”lus mind Adam Zaretsky Ă€ramĂ€rgitud idee, mis selgitabm et on vĂ”imalik arendada olendeid, kes on pooleldi loomad, pooleldi taimed ning omistades ja tootes kloroplasti, on nad vĂ”imelised toituma suurelt jaolt pĂ€ikeseenergiast, vĂ€hendades seega meie ökoloogilist jalajĂ€lge.
Muuseas mĂ€ngiti ĂŒleeilsel kontserdiĂ”htul pĂ”hiliselt Arvo PĂ€rdi teoseid, tema Lamentate, mis on pĂŒhendatud Anish Kapoorile ja tema skulptuurile  “Marsyas”, ajas oma vĂ€gevuses kananaha ihule kĂŒll.

esmaspÀev, 6. september 2010

„kui naine ĂŒtleb, et armastab lilli, aga unustab nende eest hoolt kanda, ei saa ta öelda, et armastab neid”
E. Fromm

eks ikka elus
peavad ĂŒhed Ă”ppima Ă”rnust
teised taipama tugevust

tulin koju pikalt reisilt
ĂŒks hĂŒljatud olend
hingitses aknal
kĂŒĂŒrus ja kortsus
ehk mitte veel laip

Ôudusest krampis
tormasin vee jÀrele
kastsin palusin
vabandust
kuulsin kuis ammutas
janune elu
mahl nirises
soonipidi ĂŒles
ta liikmed paisusid
kui kÀttemaks

Ôrnusest kahvatu
ahmisin Ôhku
tabamatuil hetkil
tÀrkas tahe troonile
kÔikvÔimas elujÔud
kÔrgus mu ees

ma langetasin
alandlikult pea

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.