laupÀev, 31. jaanuar 2009

Und ei ole. Ma siis kirjutan.

NeljapĂ€eval oli Mehise, Kompuse ja Malini jutuĂ”htu Tampere majas. Sealt liikusime edasi Hando soolaleivapeole. Mul Ă”nnestus nii mĂ”nelegi suurimat sĂ”prust avaldada ja Tegovale möla ajada. Teen suuri sĂ”nu kui olen purjus. Mul on selle peale annet. SĂ”rm tĂ€hendusrikkalt pĂŒsti ja Ă”iglus jalule! Pool tundi ketrasin KĂ”rgema Kunstikooli hindamissĂŒsteemist, et miks Ă”pilasi ei kaasata maali hindamistele. Et nii ei ole aus ja tudengid ei saa teada, miks ja mille eest neile A vĂ”i B vĂ”i D pannakse. Siis haarasin Tegoval kraest ja lubasin tulihingeliselt, et kui tema midagi ette ei vĂ”ta, siis lĂ€hen hommepĂ€ev ISILIKULT rektori jutule. Mispeale Tegova tögas, et kui Kristina nii palju joob, siis me teda kolmapĂ€eval Soome kaasa ei vĂ”ta.

Koduteel tĂ”mmati meid Mehise ja Jukaga ĂŒhte korterisse sisse. Et noh, napsu on ja Ă€ge. MĂ”tlesime, et miks ka mitte, saab nalja. Meid asetati diivanile ritta. Mul oli seal vĂ€ga halb olla, kuum, kitsas, lollus ja Ă”hupuudus. Ei julgenud liigutadagi. Sain vist mingisuguse kultuuriĆĄoki. Kaks dressides meest ja ĂŒks naine, kes lakkamatult kellelegi helistada pĂŒĂŒdis ja sĂ”numeid toksis, kell oli vist pool 5 öösel. Äkki rĂ€uskas tugitoolis lösutav jĂ”mm:
"ÕU MEES, SA TÕMBASID TÜMPSU VÄLJA VÄ? HULLUKS OLED LÄIND VÄ?"
Teine, priskem mees, uuris, millega meie tegeleme. Mehis ĂŒtles, et ta on kirjanik. Seepeale jĂ€i kĂŒsija meile juhmi nĂ€oga otsa vaatama, justkui oleks ta seda sĂ”na esimest korda kuulnud. JĂ€rgnevalt topiti mulle lahtine fotoalbum nina alla. Pulmapilt. Peigmees ja pruut suudlevad. Paksem tĂŒĂŒp kiitles:
"Vot see on ILU, ma ĂŒtlen, MEGA."
Õnneks tegi Juka ettepaneku, et nĂŒĂŒd peaks vist Ă€ra minema. Mispeale telefoni klĂ”bistav ja nĂ€tsu mĂ€luv tĆĄikk Ă€hmas nagu muuseas:
"Äh, mis te lĂ€hete Ă€, KUHU TEIL IKKA MINNA ON. Ma panin just kalapulgad pannile. Ärge minge ja napsu on ja." Lasime jalga. VĂ€ljas mĂ€rkisin sĂ”pradele, et see oli nagu stseen "Tulnuka" filmist. Muigasime.

Vein ja Ôlu ei sobi kokku.

kolmapÀev, 28. jaanuar 2009

Liblikatiivateadlane

Kallis Artur!

Sa ei kujuta ette, kui hea meel mul on, et sa lĂ”puks oma teed lĂ€ksid. Kogu selle aja pidin ise oma vĂ€ikest tĂŒtarlapse peakest vaevama, et kas lĂ€heb nĂŒĂŒd niipidi vĂ”i hoopis naapidi. NĂŒĂŒd ma siis tean, et lĂ€heb naapidi ja mu hing on rahul. Seal, kus me lahku lĂ€ksime, saime ka esimest korda kokku.

See juhtus Silla juures. Oli ilus kiiskavkollane suvepĂ€ev. Kandsin seljas lĂŒhikest sitsikleiti ja kĂ€es keksukummi, nagu ikka. NĂ”nda ĂŒle silla tantsiskledes ja lĂ”busalt viisikest ĂŒmisedes komistasingi sulle otsa. Kukkusime mĂ”lemad tohutu plĂ€rtsatusega otse poriloiku. Kui ehmatusest toibusin ja end pĂŒsti ajasin, vĂ”tsin esimesena julguse kokku, et vabandust paluda. Ulatasin sulle aumehelikult kĂ€e ja ĂŒtlesin:

“Ma palun sisikonna pĂ”hjast vabandust!“
„Eeh. Jah. Eks siin ilmas juhtub ikka igasugu asju.“
Sina, veider kĂ”hetu poisiklutt, vettinud meremehemĂŒts ĂŒhes ja hiigelsuur luup teises pihus, vaatasid mulle hĂ€mmeldunud pilgul otsa.
„Mina olen Niina,“ tutvustasin end, “ja kes sina niisugune oled?“
„Tervist, jah. Minu nimi on Artur. Ma olen nimelt liblikatiivateadlane. Ee... tule kaasa, ma nĂ€itan sulle, millega ma siin Ă”igupoolest tegelen.“
Haarasid mul kĂ€est ja vedasid mind tĂ”tlikul sammul alla jĂ”eÀÀrde. Seadsime end suvesooja heina sisse istuli. „Ole nĂŒĂŒd kuss ja Ă€ra liiguta!“sosistasid sa.

Kui olime umbes minutikese vaikust pidanud, juhtus midagi vĂ€ga iseĂ€ralikku. Sinu pea kohal hakkas lendlema liblikaid! Alguses oli neid viis, siis kĂŒmme ja lĂ”puks kogunes neid terve sadakond su Ă”lgadele ja kĂ€tele ja pĂ”lvedele ja pĂ€he. Nad parvlesid ĂŒmber su keha nii tihedalt, et sind ennast, vĂ€iksekest, oli liblikate seast ĂŒsna keeruline eristada. Siis ma sain kohe aru, miks sa just liblikatiivateadlane oled. Sa ei saakski ju keegi muu olla! Sest ma pole mitte kunagi nĂ€inud ĂŒhtegi inimest, kelle ĂŒmber nii palju liblikaid tiirleks. See on lihtsalt haruldane! Ja veel missugused liblikad- neid oli tuhandetes eri toonides, igaĂŒhe tiibadel iselaadi mustrid ja kujundid. Ma polnud niisuguseid mitte kunagi nĂ€inud. Kahtlesin, kas need ĂŒldse ongi pĂ€ris liblikad.

„NĂ€ed, see siin on silmustiib,“ osutasid asjatundlikult ĂŒhele neist, “tal on kummagi tiiva peal muster, mis meenutab sĂ”lme. Ja see siin on tiigrisilm. Vaata neid kollaseid musta ÀÀrjoonega silmi tema tiibadel, tĂ€pselt nagu tiigril! See on murelendlane, must nagu tukk. See on lehviksaba. Kas ta pole lehviku moodi? See on kasteheinlane. Mururohelistel tiibadel on tĂ€pid, mis meenutavad veepiisku. NĂ€ed, see on sĂŒgisöölane. Tumesinised tiivad tĂ€is taevatĂ€hti! See on ussisaba, ĂŒleni siksakke tĂ€is. See on kĂ€paliblikas. Nagu koera jĂ€ljed oleksid pitseriga tiibade peale löödud! NĂ€ed, see siin on haldjaliblikas. Minu arust ĂŒks kaunimaid. Vaata tema silmlaike! Suured ja sinised, sĂ€tendavad kui meri, otsatud kui taevas. Imeline. Ja muide, ka sul on vĂ€ga ilusad silmad!“

Niimoodi saimegi sÔpradeks. Hakkasime iga pÀev kohtuma. Ikka sealsamas, Silla juures. Tavaliselt askeldasime jÔe ÀÀres. Sina tutvustasid mulle oma liblikaid ja mina Ôpetasin sulle oma eriala.
Mina tegelen ju kindlakivihĂŒpetega. Pean keksukummiga hĂŒpates mööda teed edasi liikuma nii, et maandun ainult kindlate kivide peale. Muud maad ei tohi puutuda. See on pĂ€ris pĂ”nev mĂ€ng. Enamasti on igal kivil ka oma nimi vĂ”i tĂ€hendab ta lihtsalt mingit sĂ”na. Niimoodi kivilt kivile hĂŒpates on pĂ€ris vahva lauseid moodustada. MĂ”nikord on aga osutub kividevaheline maa nii pikaks, et ma lihtsalt ei jaksa sellest ĂŒle hĂŒpata ja kukun endal pĂ”lved katki. Aga sellest pole midagi.

Õhtuti kĂ€isime ĂŒksteisel kĂŒlas. Siis sĂ”ime suhkrukringlit ja jĂ”ime vaarikavarreteed. MĂ”tlesime vĂ€lja igasuguseid mĂ€nge. Nagu nĂ€iteks kastanimunapeitus. Üks peitis muna Ă€ra ja teine pidi Ă€ra arvama, kus see asub. Aga ĂŒkskord tegin vigurit ja peitsin kastanimuna pĂ”ue. No oli see vast piinlik lugu kĂŒll, kui sa seda asjandust mu pluusi alt pihku ĂŒritasid saada! Ma lĂ€ksin nĂ€ost tulipunaseks ja kuidagi imelik hakkas. Ka sina olid sel hetkel hoopis teist nĂ€gu, kui olid lĂ”puks oma kastani vĂ€lja urgitsenud. PĂ€rast juhtunut istusime kumbki omaette ega osanud teineteisele suurt midagi ĂŒtelda. Oleksime justkui tĂŒlli lĂ€inud. Sa tundusid mulle korraga nii vĂ”imatult vÔÔras ja kauge, ent seda enam tundsin sinu vastu kiindumust ja tahtsin sinuga veelgi suuremaks sĂ”braks saada. VĂ”i noh. Ma poleks vist tohtinud seda muna SINNA peita! Ei tea, mis mul ometi arus oli.

Kastanimunapeitust ei mĂ€nginud me muidugi enam mitte kunagi. Tulid hoopis uued mĂ€ngud. NĂ€iteks Ă”unalĂ”ikamisvĂ”istlus. Nikerdasime Ă”untest igasugu vahvaid kujundeid vĂ€lja ja tegime neist vĂ€ikseid vĂ€ljanĂ€itusi. PĂ€rast pistsime nad loomulikult nahka. No jaa, ja siis oli meil veel marjaĂ€raarvamine, ĆĄampinjonisamba, salateaduslikud sosistused ja muud mĂ€ngud. Aga neist kĂ”igist pole kĂŒll mĂ”tet kirjutama hakata. Pealegi olid need ju meie isiklikud ja vĂ€ga tĂ€htsad mĂ€ngud ja eks sa ise mĂ€letad neid kah. MĂ”nikord armastasid sa mind narrida mu nime pĂ€rast:“Niina, Niina, sul on nöbini-na!“ See tegi mind tegelikult pĂ€ris rÔÔmsaks, kui nĂŒĂŒd aus olla, kuigi teesklesin halvakspanu ja mossitasin etteheitvalt suud.

PĂ€evad veetsime jĂ”eÀÀres, sest sinul oli ju vaja oma liblikaid uurida ja sinna kogunesid ka kĂ”ige haruldasemad liigid. Samal ajal kui sina heina sees liblikaparvena sĂ€delesid, sooritasin mina eemal kĂ”nniteel oma hĂŒppeid. Pikapeale muutus see tĂŒĂŒtuks ja ind sai otsa. „Kah asi siin karelda nagu narrike! Ma olen niisuguste rumaluste jaoks juba liiga vana!“ Oleksin tahtnud pigem sinuga olla. Aga sul olid ainult need liblikad. Olid nende kĂŒlge justkui silmipidi kinni löödud. Vahtisid neid nii suure vaimustusega, et unustasid minu sootuks Ă€ra. Muidugi meeldivad mulle su liblikad, kellele ei meeldiks. Nad on vĂ€ga ilusad, aga ma pean tunnistama, et et olin nende peale ĂŒsna kade.

„HĂ€h! Mind poleks nagu olemaski!“ torisesin omaette, „samahĂ€sti vĂ”iksin hoopis mĂ”nes teises linnas oma kindlakivihĂŒppeid teha, nĂ€iteks Viinis vĂ”i Pariisis. Sul poleks vist sooja ega kĂ”ige kĂ€rekĂŒlmematki, kus mina olen vĂ”i mis ma teen. Ja minu hĂŒpped ei paku ka sulle erilist lusti. Aga kas mina siis polegi ilus ja tĂ€helepanuvÀÀrne? Oot-oot, mul tuli mĂ”te!“
Tormasin ummisjalu ĂŒle Silla ja sealt –prĂ”maki- kodu uksest sisse. Otsisin kapist vĂ€lja ĂŒhe ĂŒleni valge suvekleidi, puhvis varrukatega ja puha, siis haarasin sahtlist guaĆĄĆĄvĂ€rvid ja pintslid. Mul oli plaanis maalida oma kleidist kĂ”ige ime-imelisem liblikas, mida sa polnud ealeski varem nĂ€inud. Maalisin riidele suured helesinised silmlaigud ja kollased pĂ€ikeselaigud ja kuldsed viljapead ja rohelised niidud ja punased moonivĂ€ljad. Ja siis veel mĂ”ned v-tĂ€he kujulised pÀÀsukesed rinnaesisele. Sai see vast alles kunstiteos! Toppisin kleidi selga ja vudisin tuldud teed tagasi. Tee peal pistsin paar kanaperset kah palmikuisse. NĂŒĂŒd olin kĂŒll uhke!

Kui jĂ”e ÀÀrde jĂ”udsin, kĂŒkitasid tĂ€pselt samas asendis nagu ennegi, pea liblikaid tĂ€is. Hiilisin tasakesi ligi. „Artur. Artur!“ pĂŒĂŒdsin tĂ€helepanu. „Mis. Mis?“ tĂ”stsid hajameelselt luubi silmile, vaatasid ĂŒles ja kukkusid ehmatusest selili. JĂ€rsku purskusid lĂ”kerdama nagu lĂ”hkev tamm: „Heeh-heh-heh, oi-oi-oi, nii suurt liblikat pole ma veel nĂ€inud! Heeh-heh-heh, oi-oi-oi! Ah sina, Niina, mis sinuga on juhtunud, Niina?“
„Ma... ma tahtsin, et sa nĂ€eksid, et ka mina olen tegelikult pĂ€ris ilus liblikas!“ „Nooh,“ vaatasid mind hindava pilguga ĂŒlavalt alla ja siis jĂ€lle alt ĂŒles, silmadeni vĂ€lja, ja nentisid siis: „Oled kĂŒll tĂ€itsa ilus. Aga sina pole liblikas, sa oled ju lihtsalt tĂŒdruk!“
„Mis...“ mul jĂ€i kohmetusest klimp kurku kinni ja kuna ma ei osanud sinu jutu peale ei a-d ega o-d kosta, keerasin selja ja pistsin putku, nii kiiresti kui vĂ”imalik.

Poole tee peal hakkas vihma kallama, kusagilt pilvepĂ”uest kostus mĂŒrinat. VĂ€rvilised veenired voolasid ojadena mööda mu sÀÀri ja kĂ€sivarsi alla, kleit oli rikutud. Ühe puukuuri rÀÀsta all leidsin varju. TĂ”mbusin kĂ€nkrasse ja puhkesin kibedusest nutma. „Oh ma rumal armetu plika!“ haletsesin ennast ja pea oli musti mĂ”tteid tĂ€is.
MĂ”ne aja pĂ€rast murdis pĂ€ike end pilvede vahelt vĂ€lja. Mu jalge all sillerdas vĂ€rviline veeloik. „Ilus,“ mĂ”tlesin, „kui kogu aeg sajaks vĂ€rvilist vihma, oleks see vast imelugu!“ TĂ”stsin pea pĂ”lvedelt ja vaatasin taevasse. „Vikerkaarevihma!“ Seal, sinavas laotuses kĂ”rguski suur ja selge vikerkaar. Imeline!

Kahel jĂ€rgneval nĂ€dalal ma jĂ” eÀÀrde ei lĂ€inud. Nokitsesin omaette ja aitasin ema aiatöödes. Ükskord olid sa mind otsimas kĂ€inud, aga ma palusin teistel edasi öelda, et mind pole kodus. Eks ma olin natuke pahane kah. Pealegi, mulle meeldis ĂŒksi olla. Joonistasin ja plĂ€tserdasin akvarellidega. Mulle hakkasid vĂ€rvid huvi pakkuma. „Kui pĂ”nevaid toone on vĂ”imalik segada!“ imestasin. Terve maailm nĂ€is jĂ€rsku nii vĂ€rviline, nii mitmepalgeline, nii vĂ”imalik. „Igal asjal oma toon ja iseloom, igal inimesel eri iseloom. KĂŒll ma ise olen ikka imeloom...“ jorisesin laulda.

Ühel Ă”htul vĂ”tsin sĂŒdame rindu ja otsustasin sulle kĂŒlla minna. Valmistasin eelnevalt ka ĂŒhe kĂŒpsisetordi. Seda on lihtne teha, aga maitseb hĂ€sti. VĂ€ike kĂŒlakost teeb ikka tuju heaks, mĂ”tlesin.
„Oi, Niina! Mul on nii hea meel sind nĂ€ha!“ tormasid mulle vastu ja kallistasid mind nagu mingit kaisukaru. Hakkasime jĂ€lle ĂŒksteisel kĂŒlas kĂ€ima, aga mitte nii tihti kui varem. JĂ”e ÀÀres me enam koos aega ei veetnud. Teadsin, et sul on vaja oma liblikatega tegeleda ega tahtnud sind segada. Pealegi olid kĂ”ige kihvtimad kivid hoopis teistel tĂ€navatel ja mujal oli palju huvitavam oma hĂŒppeid sooritada.

NĂ€gime ĂŒha harvem ja harvem. Ühel hommikul kui ĂŒle silla koperdasin, silmasin sind teepervel kĂŒĂŒrutamas. Toksisid varbaotsaga kivikesi. Pilk oli sul samuti enneolematult kurblik.
„Mis on, Artur? Mis lahti?“ Ei sĂ”nakestki. „No rÀÀgi ometi,“palusin sul sĂŒdant kergendada.
PÀrast mÔningast vaikust avasid suu:
„Ma... ma pean vist Ă€ra sĂ”itma. Kaugele, kaugele maale. Mu vanemad peavad mĂ”neks ajaks tööasjus Ă€ra sĂ”itma, Amazonase ÀÀrde. Mina aga ei taha ĂŒldse Ă€ra minna. Mul on siin jĂ”eÀÀr ja liblikad. Ja... Üks vĂ”imalus on kĂŒll siia jÀÀda, vanaema juurde, aga see pole ka pĂ€ris Ă”ige. Laps peab ikka ema ja isaga koos olema. Ja ega ema mind ka ju maha jĂ€tta ei saa. Ma ei tea, mida teha.“
„Artur, kas sa siis tĂ”esti arvad, et su liblikad sinust maha jÀÀvad? Ei! Nad on ju sinu liblikad! Nad on seal, kus oled sinagi!“

See uudis tegi mind muidugi kurvaks. Kartsin, et hakkan sinust puudust tundma. Aga mis seal ikka. Kui nii, siis nii. Kahe nĂ€dala pĂ€rast saingi sinult kirja. See oli aadresseerimata postkasti poetatud. Huvitav, miks sa minuga pĂ€riselt hĂŒvasti jĂ€tma ei tulnud? VĂ”ib-olla seetĂ”ttu, et lahkuminek on kurb. VĂ”ib-olla mĂ”ned inimesed lihtsalt ei talu hĂŒvastijĂ€tte? Avasin kirja. Sel samal hetkel oli kusagilt kĂ”rgelt kuulda reisilennuki summutatud mĂŒrinat. Juba olidki sa lennukis, kilomeetrite kĂ”rgusel.

Mul on hea meel, et sa ikkagi lĂ€ksid. Sa sĂ”itsidki Brasiiliasse! Seal on ju liblikad palju suuremad ja vĂ€rvilisemad ja neid on seal arvatavasti miljonites, mine vĂ”i hulluks! Sul on seal kindlasti vĂ€ga pĂ”nev. Ma loodan, et kui sa sealt ĂŒkskord tagasi tuled, saab sinust maailmakuulus liblikatiivateadlane. Ja usutavasti saab minustki asja. Mitte just kindlakivihĂŒppaja vĂ”i vesivĂ€rvisegaja, aga kui ma need kaks teadust kokku panen, lisan sinna veel sĂŒlemitĂ€ie liblikate lendu ja veel ĂŒht-teist, tuleb sellest kindlasti midagi vĂ€ga suurt ja ilusat!


Sinu

Niina

kolmapÀev, 21. jaanuar 2009

Ka tÀna öösel ei suutnud end magama sundida. SÔin isegi palderjani sisse, ent ka see ei aidanud. Paari tunni pÀrast lippan kooli.
Veebruarikuu jooksul pean uue kodu leidma. Kus oleks valgust, soojust ja ruumi.
Emme-issi kĂ€est sain kurja sĂ”numi:"Tule maa peale!" See tĂ€hendab seda, et pean nĂŒĂŒdsest alati ja ise oma ĂŒĂŒri maksma jne. Õigust rÀÀgivad. Ja on ka aeg. Seega tuleb pĂ€ris-pĂ€ris tööl kĂ€ima hakata vĂ”i leida moodus oma annete regulaarseks mahamĂŒĂŒmiseks.
Aga ennekÔike tahan ju pÀris-pÀris kunstnikuks areneda. Eesti kunstnikuks, rsk. Ja see kool on vaja lÔpetada.Kust saab metseene? 8o
LĂ€heb vist andmiseks.

esmaspÀev, 19. jaanuar 2009

Ai! JĂ€lle ma magasin
oma tiivad Àra.
PĂŒĂŒa siis aovalgel
tÔusta lendu
katkiste sulepuhmastega!
Peab vist tÀnagi
maa peale jÀÀma.
Ja laskma end rapsida
sÔba silmale saamata
kÀrarikastel massidel
kiiskavas pÀevas
ja lehkavas öös.
Sest kuidas on ĂŒldse
vÔimalik uinuda
kui tĂŒĂŒkad seljal
teevad pÔrguvalu?
KÔhuli?

pĂŒhapĂ€ev, 11. jaanuar 2009

Mul on tunne, et olen 3-4 viimase pĂ€eva jooksul ĂŒlesuhelnud, ja kui keegi ĂŒritab mind lĂ€himate pĂ€evade jooksul mingisugusessegi seltskondlikku suhtlusesse tirida, siis ma lihtsalt lagunen koost. Vastik Tartu.
Istusin nĂŒĂŒd veel pohmeluses mitu tundi Miliuse juures ja jĂ”in Ă€ra kolm tassi kanget teed ja siis veel kolm tassi musta kohvi ja vaatasin sadat erinevat raamatut ja maali ja fotot ja kuulasin jutte sajal erineval teemal ja mu silmad on nagu tĂ”llarattad, aga aga ma jĂ”udsin ikkagi koju, teise linnaotsa ja kukun nĂŒĂŒd kohe pikali,enne kui mu sĂŒda ĂŒles ĂŒtleb.

Jah, ja kui ma nĂŒĂŒd kell kolm öösel kĂŒlast Ă€ra tulin, mĂ”tlesin, et kui koduteel peaks ĂŒksainukegi vastutulev tuttav mulle ainsagi sĂ”na poetama, siis ma hakkaksin lihtsalt lahinal nutma. Miks ma seda endaga teen.

reede, 9. jaanuar 2009

Mehis Heinsaare, Jaan Malini ja Marko Kompuse nÀituse avamine Tampere majas- kolm luuletajat visuaalses maailmas. "Sisejuured" 08.01 2009



Kompus Seda assamblaaĆŸi-maali ma tahaks endale,ise ka pĂ€ris tĂ€pselt ei tea, miks. Aga Kompus oli vĂ”ib-olla isegi nĂ”us vahetama.


Milius
Madis ja tore Aivar
Mehis



Mehis
Mehis
Mehis

Malin

pĂŒhapĂ€ev, 4. jaanuar 2009

lÀksime
kÀest kinni
saadjÀrve pÀÀl

mul oli
hing kinni
libedal jÀÀl

kui algas
uus aasta

laupÀev, 3. jaanuar 2009

Majanduslangus teeb kaineks.


(Kunstnikud omavahel)

Kristina:"Noh,mitu k-tÀhega pÀeva sul sel aastal kokku tuleb?"
Albert:"11 tuleb Àra."
Kristina:"Siis oled sa ju edusamme teinud! Eelmisel aastal oli neid vist 4..."
Albert:"Nojah. Siin pole ka midagi imestada. Meil on ju majanduslangus ja sÔpradel pole enam eriti raha, et niipalju Ôlut osta. JÀrgmisel aastal tuleb ilmselt veelgi rohkem k-tÀhega pÀevi. Oi-oi, palju rohkem!"

*k-tÀhega pÀev- ööpÀev, mille jooksul Albert pole tilkagi alkoholi tarbinud.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.