pühapäev, 12. juuni 2016

Lugusid Lennartist

Supilinna päevadel Kersti Undi aias toimunud kirjandusõhtu jaoks kirjutatud tekste


Lugusid Lennartist


Mitte miski ega õieti keegi ei rõõmusta emasid rohkem, kui nende armsad väiksed lapsed. Kuigi muidugi võivad lapsed vahel väga tüütud olla, palju pahandust teha ja täitsa ära väsitada, nii et emadel päeva lõpuks suisa toss väljas on, nagu mõnel tossuseenel.
Kuid vaatamate sellele teemav lapsed teevad vanematele palju nalja ja need naljad, mis igasugu seikadest välja kukuvad, otsustavad mõned emad ka kirja panna, et teistelgi tuju paremaks läheks.

Siin saab kuulda mõnda juttu 3-aastasest Lennartist, kes elab Supilinnas koos oma ema ja isaga. Ja Lennarti peakeses tärkab alati vahvaid mõtteid selle maailma kohta, kuhu ta sedapuhku sattunud on.



Lennart teeb sauna

Ükskord tuli Lennartile Uko külla koos oma toreda emaga. Uko on Lennartiga enam-vähem samaealine krussis juustega poiss. Niipea Lennarti ema küsis Uko emalt, et kas ta soovib kohvi või teed, tuiskasid poisid kohe mänguasjade kallale ning ühteaegu otsisid nad sahtlitest vildikad välja. Poisid joonistasid teineteisele kassinäod pähe, tegid suured ninatäpid ja pikad vurrud põskedele. See oli väga naljakas. Varsti aga olid nad üleni vildikatega koos. Käed ja jalad ja poiste kõhudki. Siis ei jäänud emadel muud üle kui kaks last korraga vanni panna.
Sel ajal kui suured söögitoas laua taga juttu rääkisid, hakkas kõrvalruumist kuumaks köetud pliidilt järsku sahmakaid kostuma. Nimelt vann asus kööginurgas üsna pliidi lähedal. Lennarti ema jooksis kohe kööki vaatama, et mis seal küll toimub. “Me oleme saunas!” Hõiskas Lennart, ja Uko kilkas kaasa. Kopsikuga visati pliidile vett. “Vaat, kus nupukad,” mõtlesid emad koos. Saunategemine muidugi katkestati, nii võib ju veel pliidiraudki katki minna. Poisid pandi riidesse ja veeti laua taha pannkooke sööma. Aga köögis oli täitsa palav kohe muidu rõskevõitu jõeäärse linnaosa korteri kohta.


Ema mõtleb Lennartile unejuttu välja

Ühel õhtul last magama pannes oli ema nii unine, et ei viitsinudki Lennartile raamatut ette lugeda. Selle asemel mõtles ta, et võiks hoopis ise mõne muinasjutu välja mõelda. Ja ema alustas: “Kuula nüüd, ma räägin sulle unejuttu. Ema ja laps kõndisid koos ühel ilusal lilli täis aasal. Päike paistis, pehme tuuleke sasis nende heledaid peanuppe. Aga need lilled, vaat, need ei olnudki tavalised lilled. Need olid hiigelsuured lilled. Nii suured, et isegi üles hüpates ei ulatanud täiskasvanud inimesed õisi puutuma ja neile sai vartpidi otsa ronida, nagu mõni sipelgas...”
“Ei, ei! Lilled ei ole suured! Lilled on tillukesed!” segas Lennart vahele, sest tema oli ainult väikseid lilli näinud.
Kuid ema jätkas: “ Ühel hetkel tuli emale hea mõte mööda taime vart üles ronida, et vaadata, kuidas maailm kõrgemalt paistab. Nii nad ronisidki mööda leherootse üles. Lilleõie sees, mis oli ilus ja kohev ja pehme nagu voodi, tuli neil hoopis uni peale. Ja nad võtsid nõuks sinnasamasse magama heita...”
Lennart segas jälle vahele: “Ei,ei! Inimesed ei mahu lilleõie sisse! Hoopis mesilased käivad lille sees mett korjamas!”
“Aa… oeh, no hea küll,” torises ema ja jätkas: “noh, hoopis mesilane korjas siis parajasi lille sees õietolmu, kuid järsku tuli tal uni peale ja mõtles õie sisse unele heita...”
Lennartil aga oli kohe ütlemist: “Ei, emme!” Mesilased ei maga lilleõie sees! Nad lähevad hoopis oma koju tuttu, nad magavad oma kodus!”
Ja nii nad jätkasid. Ema muudkui jutustas ja parandas ennast, kui Lennart vahele segas ja teda õpetas, kuni poisil silmad kinni vajusid ja ise nagu väike mesilane pesas kerra tõmbus.
“Müstik ja realist, “ muheles ema endamisi. Kes on müstik ja kes realist, seda saab Lennart teada siis, kui ta natuke suuremaks kasvab. 




Lennart kingib poemüüjale lille

Ühel õhtul käisid Lennart, ema ja ja isa näituse avamisel. Nimelt on Lennarti ema kunstnik. Ta teeb raamatutele pilte. Seal kingiti emale raamatu piltide eest üks suur violetne iiris. Sündmuselt koju jalutades oli neil vaja veel Herne poest läbi käia, et süüa osta. Niipea, kui nad poe ette jõudsid, nägi Lennart läbi seinaklaasi müüjatädi nukralt askeldamas ja teatas, longu vajunud lill pihus: “Tädil on seda lille vaja!” Poiss tormas otsejoones leti äärde ja kamandas isa: “Anna see lill tädile!” Härrasmehe saadetis sai kenasti edasi antud ja müüjatädi naeratas kenasti. Kõigil sai hea meel. Kui ema ja isa ostu eest maksma hakkasid, kuulsid nad Lennatit üllatusmunade juures omaette pobisemas: “Munasid tuleb ära varastama! Munasid tuleb ära varastama!” Nähtavasti ei teadnud väike Lennart, mida sõna “varastama” tähendab, ta oli seda kusagilt kuulnud. “Ostma, kullake, ostame sulle siis selle muna”, naersid suured ja Lennart sai oma šokolaadimuna kätte.


Lennart valetab

Ühel õhtul, kui ema linnast koju jõudis, leidis ta laua pealt põhjapõdra, millel olid kõik jalad otsast ära murtud. See on uhke suurte sarvedega karvane suveniir, mis on kunagi Norrast toodud. Lennart ja isa istusid kumbki omaette sellise näoga, nagu ei teaks asjast midagi, üks arvuti, teine televiisori ees.
“Kes murdis põhjapõdral jalad ära?” pahandas ema.
“Ei tea. Korjasid täna põrandalt neid jalgu. Pärast liimin ära,” vastas isa.
“Lennart, kas sina murdsid põhjapõdral jalad ära?” küsis ema.
“Ei, issi murdis. Ma ise nägin, kuidas issi ise jalad otsast murdis.”
“Ei, mina ei murdnud...” mõmises isa.
“Lennart, miks sa valetad?” õiendas ema.
“Keegi peab ikka valetama.” oli Lennartil kohe vastus valmis, ning tormas tähtsa näoga minema.
Niisugusele tarkpeale ei oskagi kohe midagi vasta. Ega ka pahandada mitte. “Võib-olla saab sust väitleja.” Väitleja on see, kes oskab hästi vaielda. Ja igas olukorras õigeks jääb.


Viiking Lennart

Lennarti perele meeldib väga jõe ääres jalutamas käia. Seal on suur kiik, armas papliallee, vasakul pool teed tiigikene, kus luiged suplevad, tükk maad edasi liivarand ja mänguväljak ning üle jõe paistab lodjakoda, kus paadid ja laevad seisavad. Kui nad mööda teed jalutasid, jooksis Lennart oma vanematest tükk maad ette, sest nägi suurt laeva mööda jõge sõitmas, mille järel lained siuglesid. Lennart viipas tokiga, mis tal käes oli, suurustavalt Lodjakoja poole, ajas hääle jämedaks nagu mõni viiking ja teatast kõnemehe kombel: “Vaadake! See seal on minu laev. Ja need seal on minu lained!”
Lennart võtab vahel tõesti viikingipealiku mõõtmed, mõtles ema, ja ta jäi teda kohe uskumagi. Sest talle kerkiski kohe silme ette pilt hiigelsuurest Lennartist, kes neile laevavöörist uhkelt lehvitab.
“Minu laegas, minu kübar, minu mõõk!” hõiskas isa rõõmsalt, sest talle tuli hoopis üks film meelde.


Karupoeg Lennart

Ühel ilusal sügispäeval, kui Lennart, ema ja isa jälle jõe ääres jalutasid ning Lennart ja isa hundinuiadega mõõklesid, nii et valget seemnevatti varte küljest nagu lund lendles, mõtles ema ise ühe unejutu välja, mida ta ka Lennartile hiljem ette luges:
Elas kord üks karupoeg, kellele meeldis väga hundinuiadega mängida. Ühel päeval, kui ilm juba üsna viluks kiskus ja kõik loomad külma tuule eest oma urgudesse peitu pugesid, hakkas karupojal igav. Nimetame teda Lennartiks. Karupoeg Lennartil polnud enam kellegagi mängida ja pessa peitu minna polnud ka vähimatki lusti.
Nii ta kondas mööda jõekaldaid ja metsaveeri, peksis jalaga kollaseid vahtralehti õhku ja vahtis jõe ääres luikesid: "huvitav, kas neil niimoodi vees sulistades külm ei hakka? Suvi juba läbi ju." Kuid ega see küsimuski teda pikalt paelunud. Igav oli.
Siis ta silmas hundinuiasid, millest kõik jõeperved ja tiigikaldad kubisesid. Pikad peenikesed varred, kohevad valged villatuustid tõlvikuotstes. "Ohh!" imestas Lennart. Ja kui tuul neid kiigutas, tõusis villapallidest pehmeid ebemeid tuulde, mis liuglesid kergete õhusõidukitena vete kohal. "Nii põnev!" mõtles Lennart. Nii ta haaras ühest hundinuiast kinni, murdis mädanenud varre maast lahti ja hakkas seda raputama. "Oo, see on nagu lumi!" kilkas karupoeg. Ja ta raputas ja raputas, ebemeid muudkui keerles ja lendles, ja raputati ühe hundinuia teise järel villast puhtaks sügistuulde, nii, et maa muutus üha valgemaks ja valgemaks, kuni kõik taimed, künkad ja kraavid valge villa alla mattusid.
Nii saabuski talv. Väike karupojake ise aga hingeldas ja õhetas, "küll on see vast väsitav töö," mõtles ta ja tema silmad muutusid üha raskemaks ja raskemaks. Mida paksem vill maad kattis, seda raskemaks muutusid karupoja silmad. Ja siis ta väsis päris ära. "Ähh, aitab kah!" äigas Lennart käega. Sudis omale käpakestega villa sisse paraja pesa ja jäi magama.
Karupoeg vajus sooja unedemaale ja andis ohjad Talve kätte, kes nüüd maa üle leebelt ja uhkelt valitsema jäi. Ja mis tal niiväga valitseda oligi - kõik töö suures jaos juba tema eest tehtud. Muudkui valitse ainult ja jaluta habeme lehvides mööda helendavaid väljasid, puhu ainult külma tuult suust välja ja kontrolli aeg-ajalt kraadiklaasiga, kas on ikka piisavalt külm, et enne Kevadet lumi ära ei sulaks. Mis aga edasi saab sellel maal, see on juba üks teine lugu.


Lennarti tänuavaldus

Kuigi Lennart pole veel 4- aastanegi, on ka tema juba arvutimängude maailma avastanud. Pärast poisi pikka lunimist andis ema alla, ohkas, pani arvutist mängu käima ja pakkus Lennartile taburetile istet.
“Aitäh mulle elu eest!” teatas Lennart hoogsalt ja sättis ennast kiiresti sisse.
“Saa nüüd siis aru nende väikeste poiste sügavatähenduslikest ütlustest, kes alles hiljaaegu rääkima õppinud,” vajus ema omakorda mõttesse. 

Praktilise usuteaduse eriseminar



Essee praktilise usuteaduse eriseminarist

Kristina Viin
US I
07.06.2016



Mõeldes tagasi meie käikude peale erinevate koguduste ja vaimulike juurde, meenub esmalt sügisene Tallinna visiit, mil kohtusime nii Urmas Viilmaa, Philippe Jourdani, Mattias Palliga ning külastasime sünagoogi. Kõigile vaimulikele sai mõtteis stiili-, müügimehe-, vaimse sügavuse, usutavuse- ja muud punktid antud.
Viilmaa mõjus tõelise suurfirmajuhi ja ärimehena oma madala hääletämbri, laiutava käteasendi, kuldkäekella ja nõuannetega. Kohe pani ta meile südamele, et vaimulikuameti pidamine pole sugugi niivõrd romantiline Jumala teenimine, kuivõrd ettevõtte pidamine – peab leidma koguduse, ise vastutama selle eest, et kogudus preestrit üleval suudaks pidada, parandama katust ning tegelema muudegi praktiliste probleemidega. Seejuures oli positiivne, et ta julgustas naisi vaimulikuks hakkama: “Mehed on alati varmad varmad naisi aitama, kasvõi katuse parandamise juures leidub kindlasti maapiirkondades meesterahvaid, kes nõu ja jõuga naispreestritele appi tuleksid.” Õieti kõneleski Viilmaa luteri kirikutest kui ettevõttevõrgustikust, mille mõjusfääridega terve Eestimaa pind kaetud on.
Philippe Jourdin´i silmades ja kõnes helkis seevastu tõeline siiras ja sügav vaimulikkus. Metropoliidi sekretär ja peavikaar Mattias Palli – Stefanus ise jäi meil küll nägemata – oli armas naljavend, nagu need õigeusu isakesed ikka olema kipuvad. Püha Platoni kabel võttis oma külluslikkuse, ikoonide, kulla ja karra, aroomide segu ja müstikaga vaat et hingetuks.
Sünagoogis, mis mõjus küll rohkem moodsa õppeasutuse kui pühakojana ning mingis mõttes õigupoolest seda ongi, võõrustas meid muhe majandusjuht . Alumises saalis, pühakojas, loetakse ühiselt Toorat, ülemisel korrusel on selleks lausa lugemisruum, kus kõik vajalikud teosed on koguduse jaoks riiulitel olemas. Pean küll tunnistama, et judaism jääb mulle mõnevõrra võõraks, olles alles esimesel kursusel ja nende põhimõtetega vähe tutvunud. Urmas Nõmmiku Vana Testamendi sissejuhatuses Vana Testamenti läbi töötades ajas mind juutide jumal tõsiselt närvi: tegemist oleks nagu nelja – aastase despoodiga, kes muudkui genotsiidi ja härjavärsse nõudis, ja kui keegi rahva seast sõna ei kuulanud, kästi kõik maha tappa. Ja vaene rahvas pidi muudkui vedama ja kantseldama seaduselaegast. Kuid eks ole – nii nagu inimene, nii areneb ka Jumal ajas. Raske on kokku panna Vana Testamendi ja Uue Testamendi Jumalat – neil on täiesti erinevad palged, tegu oleks justkui kahe erineva vaimolendiga – vaimse suurusega. Üks verejanuline, isekas ja lapsik, teine armastav ja hea. Kuid eks näiteks nii Mooses kui Jeesuski olid kaks erinevat hinge oma arusaamadega maailmast ja selle toimimisest.

3 D koguduse noore pastori Jakob Remmeliga kohtusime Ülikooli peahoone klassiruumis. Kõigepealt peab mainima, et neil on väga tore koduleht https://3dkogudus.ee/. Noorte koguduse puhul võlub avatud suhtumine – kogudusse on oodatud kõik, ka mittekristased, teenistusi võivad läbi viia ka koguduseliikmed ja esineda omaloominguga. Samuti on sümpaatne nn üks-ühele jüngerlus – keegi kogenum koguduseliige võtab uustulnuka oma hoole alla, jagab talle nõu ja pakub tuge kui too seda vajama peaks. Vastakaid tundeid-mõtteid tekitab aga teenistuste toimumispaik Tallinnas klubi Prive´s ning Tartus Athena Keskuses. Ühest küljest on ju õige, et väline pole nii oluline kui ürituse sisu, samuti on noorte baptistlikku kogudusse meelitamine läbi ööklubi pingevaba ja vabameelse atmosfääri kindlasti tõhus meetod, teisalt olen ma skeptiline selle selle ruumi energeetilise seisukorra suhtes. Mina isiklikult eelistan külastada pühakodasid, kus ruum on puhastatud ja pühitsetud, nimetatud diskoteekides muudel aegadel toimuvad peod aga lõhuvad seda energeetilist struktuuri, mis teenistuste ajal ruumis tekib. Kuid eks see ole ka maitse asi – mulle isiklikult pakuvad visuaalsed ja muud meelelised religioossed atribuudid, liturgika ilu ja ülevus omajagu toetust vaimseteks leidmisteks. Ma leian, et need on olulised komponendid vajaliku meeleolu ja tundeseisundi tekkimiseks.

Seevastu Pauluse kiriku praegused altarimaalid näiteks mulle peale ei läinud. Tegemist võib olla küll tunnustatud kaasaegse Soome kunstnikuga, kuid mulle tundub, et need maalid on üle jala visatud ja transtsendentaalsest tunnetusest asja juures jääb puudu. Teisalt oli altarimaal leidlikult kompaktne ja vormitav, erinevateks teenistusteks sai vastavaid maaliteemasid ettepoole paigaldada. Piiskop Joel Luhametsa jutust jäi meelde lause: “Kõike ei ole vaja teada. “ Sellega ma kohe kindlasti ei nõustu. Vähemalt usuteadust õppiv inimene ongi see inimene, kes justnimelt kõike teada tahab religioossuse ja religioonide kohta, teda painavad ka religioonideülesed eksistentsiaalsed küsimused ja müstilised teemad. Teine Luhametsa lause: “Sõna jõuab paremini kohale, kui räägib inimene, kellel pole suuri probleeme, selline inimene on mõjuvam” - jällegi, kuidas võtta. Tasakaalukas ja ennast leidnud, sügavalt usklik preester on kindlasti mõjus, kuid teisalt kasvatavad inimese suurust, elutarkust ja empaatiat just kannatused, suured probleemid ja eluraskused. Kannatused kasvatavad hinge.
Pauluse kiriku juures sümpatiseeris mulle rikkalik raamatukogu ning ka põrandaaluses kolumbaariumis koguduseliikmete tuhaurnide hoidmine pole ka just halb mõte.

Katoliku kool Jakobi mäel tundub tõesti hea ja asjalik õppeasutus. Minu meelest on väga oluline pakkuda lastele lisaks tavapärastele faktiteadmistele vaimseid õpetusi ja väärtusi, mis maailmapilti avardaksid ja eluteel abiks oleksid. Õigemini peaks usundiõpetus kuuluma kõikide koolide üldhariduslikku programmi, arvestades eriti nüüdisaegset usuvabadust, liikumisvabadust ning pead tõstnud Islamiriigi terrorit Süürias ja Iraagis ning taotlusi õhutada Euroopasse sõjaseisukorda. Samuti on õhtumaise kultuuiruumi aluseid on hea tunda. Kahju, et sinna Katoliku kooli ainult nii raske pääseda on. Viiksin hea meelega vahest isegi oma lapse sinna kooli õppima.
Samasugused soojad sõnad on mul varuks ka Tartu katoliku kiriku kloostri Tšehhi päritolu nunnadele, kes ainult ei palveta, vaid lisaks Jumala teenimisele käivad ka katoliku koolis tööl, kasutades teenitud palka ühiselt kloostris vajaliku tagamiseks. Meiega põhiliselt vestelnud nunn oli ka eesti keele väga hästi ära õppinud. Vitaalse ja avatud isa Migueli võtan põgusalt essee lõpus eraldi teemaks.

Mõnevõrra kentsakana mõjusid Jehoova tunnistajad oma Eedeni kaubanduskeskuse taguses kuningriigisaalis. Pärast meie sisenemist lukustati koheselt välisuks, mis olemise natuke kõhedaks tegi. Sellele järgnes saalis avalik hääletamine küsimuse peale, kes on veendunud, et Jumal on olemas. Ma tooksin selle peale välja Toomas Pauli nentimise: “Usu sisu ongi kahtlemises.”
Jehoova tunnistajad ei pea jumalateenistusi. Selle asemel arutlevad nad koguduse kokkutulekutel erinevaid Piibli teemasid, milleks on näiteks ustavus Jumalale, halvad eeskujud, head eeskujud, tänumeel jne. Seejuures püüavad nad kaasaegsetele probleemidele üsna lihtsameelselt, fundamentalistlikult, sõna-sõnalt Piiblist vastuseid välja noppida ja ülimaks tõeks tõsta. Usulise tegevuse eest ükski Jehoova tunnistaja palka ei saa, kuid töötajate kulud makstakse kinni. Kogu tegevus põhineb vabatahtlike annetustel ning kirjanduse väljaandmine ülemaailmse organisatsiooni toetusel. Erandina saadakse väikest raha Piibli tõlkekeskuses. See on ka üks nüanss, mis mulle Jehoova tunnistajate juures meeldis – Piiblid on ilusad ja tõlked on head. Ka nende kodulehekülg https://www.jw.org/et/ on väga uhke ja heal tasemel. Seal on ka toredad animaklipid, mida kindlasti oma lapsele, tõsisele mulfikafännile hindamiseks näidata kavatsen. Üldiselt aga jäi kogu sellest visiidist natuke paha maik külge, sest pidevalt oli nende üldteada värbamispoliitika ja ka pastori abikaasa otsese “rünnaku” tõttu tunne, et meile pandi silm peale ning kohe-kohe hakatakse midagi pähe määrima. Pastori naine nimelt haaraski mul trepil kaenla alt kinni, asus familiaarselt kallistama, minu päritolu kohta küsima ja püüdis ühiseid teemasid leida, et tutvust sobitada. Minu ebamugavustunnet suurendas veelgi ja mõjus samas naljakalt asjaolu, et nädalake pärast meie kuningriigisaali ühiskülastust olidki Jehoova tunnistajad ootamatult minu kodu ukse taga, justkui oleks jälitatud või taustainfot uuritud. Tõenäoliselt oli tegemist muidugi jabura kokkusattumusega. Piibli Uue Maailma tõlke eest, mida meile lahkelt jagati, olen neile aga tänulik.

Aprillikuu alguses külastasime Uspenski kirikut. Seal polnud mingit kütet, ruum oli rõske ja külm, ämblikuvõrgud sirutusid aknanurkades, kirikus oli konihais, mida oli viirukisuitsuga püütud hajutada. Üldiselt meenutas see boheemlaslikku poissmeheelamist. Oma kirikust ja usust lakkamatult vaimustusega vadistav piiskop Eelijagi meenutas mulle mõnda IT-mehe põhitüpaaži, kes ööd läbi, pikad rasvased salkus juuksed harali, paksude prillide tagant arvutimänge mängib ja programmeerib, tühi Coca Cola pudel haardeulatuses ning hiljem teistele tundide viisi nendest üliägedatest ulmelistest maailmadest, kus ta ringi tuuseldab, vaimustusega pajatab. Niisuguse vaimustusega rääkis Eelija oma kirikust nagu arvutimängust, milles tal endal kuninga roll täita on. Eriti ilmekal tuli see esile, kui ta meile nurgas seisvat piikopitooli näitas, viidates, et sellele püüavad alati istuda need, kes ise salamisi piiskopiametist unistavad. Vanasti oli sinna pandud küll knopkasid, siis oli kohe näha, kes ehmatusega püsti kargas. Piiskop Eelija on kahtlemata oma ameti üle väga uhke. Kirikust väljudes lõi vastu soe õhupahvak, mis temperatuuri kontrasti tõttu lausa suviselt mõjus.

Külaskäik Tartu vanglasse turgutas mu meeli täpselt nii nagu arvasingi – masendava ja rusuva vangistuse nägemine paneb rohkem väärtustama vabadust, mis meil on. Metodistist kaplan Olavi Ilumets on justkui sündinud oma ameti jaoks. Ta on piisavalt elukogenud, avatud, oskuslik ja distsiplineeritud, et vangidega toime tulla. Ma arvan, et selliseks ametiks sobibki väga konkreetne inimtüüp – piisavalt empaatiline, et vangide keerukat olukorda ja hingeelu mõista ja piisavalt karm, et mitte lasta endale pähe istuda. Minu kõrvu jäi vangide hüüatus Ilumetsale: “Kas sa neile seda ka räägid, kuidas meid siin koheldakse?” Kui kaplan nendega sosistama läks, kuulsin, kuidas keegi ütles: “Einoh, sina muidugi mitte, aga nemad...” Ja siis veel irvitavad järelehüüded: “Armastus! Hahaha!” Ma ei teagi, kuidas sellesse vahejuhtumisse suhtuda. See võis olla tühipaljas provokatsioon. Teisalt ma ka ei imestaks, kui kui mõned valvurid tõepoolest endid vangide peal julmalt välja elavad. Mulle meeldis väga, et mõni eluaegne vang on endale teenistusruumis abiks olles tegevust leidnud. Ehk leiavad meelelegi rahu.

Eesti Kiriku toimetaja, luteri vaimulik ja religiooniõpetuse õpetaja Kätlin Liimets on üks omaette juhtum. Kõige positiivsemas mõttes. Ta on naine nagu orkester, näen temas kirgast ja tõelist vaimulikku. Alati on tore näha häid ja hakkajaid naisi. Nagu ta isegi tunnistas: “Te võite saada preestriks. Aga see on naisena väga raske. Te peate lihtsalt olema kaks korda paremad kui mehed.” Ilmselt see nii ongi. Naisvaimulikesse suhtutakse jätkuvalt eelarvamusega. Ja meestel on tihtipeale justkui juba sünnipäraselt kõrgem enesehinnang.

Viimast näitlikustab kohtumine Toivo Pilliga Salemi kirikus, kes baptistina leiab, et naine võib küll diakon olla, kuid päris preestriks ta ikkagi ei sobi. Miks? “Sest nõukogude ajal kujunes selline suhtumine välja ja nii on kogu aeg olnud.” Salemi kirik näeb nii väljast kui interjööri poolest välja kui luteri kirik, tegelikult on see aga baptistikogudus, mis on nõukogude okupatsiooni ajal liidetud nelipühilaste ja priikogudustega.
Salemi kiriku projekteeris arhitekt Maarja Nummert. Tegemist on väga põnevate ja leidlike lahendustega, eriti imponeerib mulle saali lagi, mis meenutab suurt pahupidi pööratud puidust paati.
Kuigi Toivo Pill naisi preestritena ei tunnusta, peab teda siiski kiitma toreda lastenurga eest, kust läbi klaasi teenistust jälgida saab. Isegi mähkimislaud on lastenurgas olemas. Detail, mida ei leia tavaliselt restoranidestki. Lisaks lastenurgale on koguduses ka noortetuba, kus noored bändiproovi teha saavad ning muidu ühiselt aega veeta ning üritusi korraldada. Üldiselt tundub Pill tubli ja asjalik mees. Tema koolidirektori hoiak ja praktiline meel aitab kindlasti kogudust koos, korras ja vormis hoida ning leiab abikäsi vaeste ja väetite laste jaoks.

Tartu kristlikus noortekoguduses Era tänaval tundsin ennast pisut kehvasti. Mul oli kevadel pikka aega köha ja tõbisus, samuti lõi mul umbes sel ajal välja mingisugune igakevadine ärevus, mõned kasvataja ja õpetaja ütlused kõrvust mööda minna võisid. Samuti ei mäleta ma tema nime. Kas ta ennast nimepidi tutvustaski? Ei mäleta. Tegemist on väga armsa ja tänuväärse ettevõtmisega. On ülimalt kena, et leidub inimesi, kes saavad ja ja võtavad vaevaks kasvatada lastekodu lapsi oma kodudes. Era noortekoguduse kasvatajad nii toimivad. Kuid vajadusel võimaldatakse noortele ka iseseisvalt, eraldi korterites elamist. See oli hea hubane ruum, kus me istusime, ja kevadine päike kumas läbi värvilise vitraažakna tuppa. Natuke kurvastas mind küll kasvataja-tädi suhtumine probleemsetesse lastesse, kes tema sõnutsi üldist rahu rikuvad ning vajadusel minema saadetakse. Kuhu küll? Küsiksin mina. Kas ei kannata nemad just kõige rohkem, kas ei vaja nemad just kõige rohkem hoolt, mõistmist ja armastust? Kes siis nendega tegeleb?

16. märtsil külastasime praktilise usuteaduse tunni raames katoliku kirikus isa Migueli. Tema oli eriliselt energiline ja humoorikas tegelane. Täielik rõõmurull. Ta pani meid üsna osavalt piinlikkust tundma, kui me üht või teist asja Piiblist või katoliku konfessiooni kohta ei teadnud. Ja imestas siis, et mamma mia, mida me siis seal küll õpime. Väga asjalikult seletas ta meile katoliku teoloogiat, näitas pihitooli ning vaimuliku rüüsid ja pakkus maitsta pühitsemata armulaualeiba tagatoas. Viimasega ilmselt Joel Luhamets ei nõustuks. Nii Tartu katoliku kirikus kui Tallinnas Jourdin´i juures valitses kuidagi sarnane soe ja kodune õhkkond – ma ei tea, kas see tuleb Neitsi Maarja esiletõstmisest, taimedest ruumis või üldisest vaimsusest ja perekonna tähtsuse rõhutamisest – ehk on see terve konkreetne mikstuur. Õigeusu kiriku stiil on kuidagi süngem ja tumedam, aga ka samas jälle müstilisem ja salapärasem. Tagatipuks rõhutas isa Miguel oma särava enesekindluse juures : “Jumal on olemas, pole üldse küsimustki!” Miguel oli vahva ja paistab, et väga hästi Eestisse integreerunud ning keele ära õppinud missioonitundega tegelane.
Veel sama päeva pärastlõunal rääkis Ain Riistan religioonist õhtumaises kultuuris, kuidas lääne inimese mõttemustrid on täielikult kristlusest läbi imbunud, nii, et meie, tänapäeva noored enam ise seda ei teadvustagi. Vaatasime ulmefilmide klippe selle tunnistuseks. Õhtul käisin orientalistika seminaris, kus kiirgas ja säras lapselikust rõõmust Andrus Kahn ehk Ṭhitañāṇo Bhikkhu, esimene eestlasest budistlik munk, kes loobus kõigist oma maistest rikkustest ja ka oma kristlikust vaatest, sest tundis ennast õnnetuna. Nüüd elab ta Tais mungaelu, õpib doktorantuuris, on oma õnne leidnud meele harjutamises ja mõistab, et jumalat ei ole olemas. 

Võta nüüd kinni, kellel neist õigus on, Isa Miguelil, Ṭhitañāṇo Bhikkhul või kellelgi teisel. Ja kus keegi oma õnne, tõe ja rahu leiab. Minul müstikuna ja religioonihuvilisena on olnud väga tore ja avardav aasta. Ma olen küll oma arusaamadelt religioosne, kuid pole konkreetset konfessiooni valinud. Võiks öelda, et mu vaade on avar ja religioonideülene. Põnevusega tutvun kõigi nende erinevate keeltega, mis tegelikult kõnelevad kõik ühest ja samast.



Foto: Kärt Rebane :-)




Vaadates selle Ojasoo juhtumi peale, mis mind kurvastab ning üldiste teemapüstituste peale Woolfi foorumis ja mujal, paistab, et mingi uus nähtus on tekkinud - virtuaalne häbipost. Püstitatakse probleem ja võetakse hambusse mõni eksinud inimene ning hakatakse nüpeldama igatpidi: "Aga mis te sellest arvate?" Ja koor vastab: "Oi, see on nii paha-paha!"

Ka see kurvastab pikapeale. Inimeste pedofiiliahirm, naiste ahistamine/alandamine/objektistamine jms krutitakse nii üles, et lõpuks nähakse tonte pea kõikjal. Käib kaasaegne "nõiajaht".
Demokraatia on väga hea ja probleemidest peab rääkima, aga minu meelest kipub asi naeruväärseks kätte - inimeste kannatustest on saanud meelelahutus.
Kohut tahavad suure suuga mõista kõik, peagi nüpeldatavad unustatakse ning leitakse uued süüalused, need aga kelle ümber vihane arutelu käib, peavad selle läbipekstuse tundega elama terve elu. Kurb.
NO teatri juhtum on kindlasti palju komplitseeritum, kui me arvame või süveneda viitsime.

09.06. 2015

***

Linnarti tegemisi

"Ma ei saa tuttu minna, sellepärast, et ma ei viitsi tuttu minna. Mul on igav tuttu minna. Mul on kahju tuttu minna. Mul ei ole aega tuttu minna!"

***

Aare ja laps olid õues kiikunud. Lapsel tekkis huvitav assotsiatsioonide rida: "Mida kajakad söövad?" Aare: "Kajakad söövad kala." Laps: "Ahhaa, kajakad söövad kala. Toonekured söövad konni. Konnad on rohelised. Krokodillid on ka rohelised. Krokodillid söövad pesulina."
Ja veel: "Ma olen juba nii suureks poisiks kasvanud. Ma oskan juba väga hästi vibu lasta. Kuidas te küll mu selliseks ära olete kasvatanud?"

***
Laps: "Teie jääte varsti vanaks. Aga mina elan veel kaua-kaua. Aga kui mina vanaks jään ja ära suren, siis mind topitakse mulla alla. Aga siis ma teen silmad lahti, kaevan kühvliga ennast mullast välja ja otsin teid üles. Otsin teie kodu üles!"



voogasin üle rapsipõllu

voogasin üle rapsipõllu mul polnud nime voolasin mööda maantee serva mul polnud nime ladestusin surnuaias pargipingi vaikusesse mul polnud n...