pĂŒhapĂ€ev, 12. juuni 2016

Lugusid Lennartist

Supilinna pÀevadel Kersti Undi aias toimunud kirjandusÔhtu jaoks kirjutatud tekste


Lugusid Lennartist


Mitte miski ega Ă”ieti keegi ei rÔÔmusta emasid rohkem, kui nende armsad vĂ€iksed lapsed. Kuigi muidugi vĂ”ivad lapsed vahel vĂ€ga tĂŒĂŒtud olla, palju pahandust teha ja tĂ€itsa Ă€ra vĂ€sitada, nii et emadel pĂ€eva lĂ”puks suisa toss vĂ€ljas on, nagu mĂ”nel tossuseenel.
Kuid vaatamate sellele teemav lapsed teevad vanematele palju nalja ja need naljad, mis igasugu seikadest vÀlja kukuvad, otsustavad mÔned emad ka kirja panna, et teistelgi tuju paremaks lÀheks.

Siin saab kuulda mÔnda juttu 3-aastasest Lennartist, kes elab Supilinnas koos oma ema ja isaga. Ja Lennarti peakeses tÀrkab alati vahvaid mÔtteid selle maailma kohta, kuhu ta sedapuhku sattunud on.



Lennart teeb sauna

Ükskord tuli Lennartile Uko kĂŒlla koos oma toreda emaga. Uko on Lennartiga enam-vĂ€hem samaealine krussis juustega poiss. Niipea Lennarti ema kĂŒsis Uko emalt, et kas ta soovib kohvi vĂ”i teed, tuiskasid poisid kohe mĂ€nguasjade kallale ning ĂŒhteaegu otsisid nad sahtlitest vildikad vĂ€lja. Poisid joonistasid teineteisele kassinĂ€od pĂ€he, tegid suured ninatĂ€pid ja pikad vurrud pĂ”skedele. See oli vĂ€ga naljakas. Varsti aga olid nad ĂŒleni vildikatega koos. KĂ€ed ja jalad ja poiste kĂ”hudki. Siis ei jÀÀnud emadel muud ĂŒle kui kaks last korraga vanni panna.
Sel ajal kui suured söögitoas laua taga juttu rÀÀkisid, hakkas kĂ”rvalruumist kuumaks köetud pliidilt jĂ€rsku sahmakaid kostuma. Nimelt vann asus kööginurgas ĂŒsna pliidi lĂ€hedal. Lennarti ema jooksis kohe kööki vaatama, et mis seal kĂŒll toimub. “Me oleme saunas!” HĂ”iskas Lennart, ja Uko kilkas kaasa. Kopsikuga visati pliidile vett. “Vaat, kus nupukad,” mĂ”tlesid emad koos. Saunategemine muidugi katkestati, nii vĂ”ib ju veel pliidiraudki katki minna. Poisid pandi riidesse ja veeti laua taha pannkooke sööma. Aga köögis oli tĂ€itsa palav kohe muidu rĂ”skevĂ”itu jĂ”eÀÀrse linnaosa korteri kohta.


Ema mÔtleb Lennartile unejuttu vÀlja

Ühel Ă”htul last magama pannes oli ema nii unine, et ei viitsinudki Lennartile raamatut ette lugeda. Selle asemel mĂ”tles ta, et vĂ”iks hoopis ise mĂ”ne muinasjutu vĂ€lja mĂ”elda. Ja ema alustas: “Kuula nĂŒĂŒd, ma rÀÀgin sulle unejuttu. Ema ja laps kĂ”ndisid koos ĂŒhel ilusal lilli tĂ€is aasal. PĂ€ike paistis, pehme tuuleke sasis nende heledaid peanuppe. Aga need lilled, vaat, need ei olnudki tavalised lilled. Need olid hiigelsuured lilled. Nii suured, et isegi ĂŒles hĂŒpates ei ulatanud tĂ€iskasvanud inimesed Ă”isi puutuma ja neile sai vartpidi otsa ronida, nagu mĂ”ni sipelgas...”
“Ei, ei! Lilled ei ole suured! Lilled on tillukesed!” segas Lennart vahele, sest tema oli ainult vĂ€ikseid lilli nĂ€inud.
Kuid ema jĂ€tkas: “ Ühel hetkel tuli emale hea mĂ”te mööda taime vart ĂŒles ronida, et vaadata, kuidas maailm kĂ”rgemalt paistab. Nii nad ronisidki mööda leherootse ĂŒles. LilleĂ”ie sees, mis oli ilus ja kohev ja pehme nagu voodi, tuli neil hoopis uni peale. Ja nad vĂ”tsid nĂ”uks sinnasamasse magama heita...”
Lennart segas jĂ€lle vahele: “Ei,ei! Inimesed ei mahu lilleĂ”ie sisse! Hoopis mesilased kĂ€ivad lille sees mett korjamas!”
“Aa… oeh, no hea kĂŒll,” torises ema ja jĂ€tkas: “noh, hoopis mesilane korjas siis parajasi lille sees Ă”ietolmu, kuid jĂ€rsku tuli tal uni peale ja mĂ”tles Ă”ie sisse unele heita...”
Lennartil aga oli kohe ĂŒtlemist: “Ei, emme!” Mesilased ei maga lilleĂ”ie sees! Nad lĂ€hevad hoopis oma koju tuttu, nad magavad oma kodus!”
Ja nii nad jÀtkasid. Ema muudkui jutustas ja parandas ennast, kui Lennart vahele segas ja teda Ôpetas, kuni poisil silmad kinni vajusid ja ise nagu vÀike mesilane pesas kerra tÔmbus.
“MĂŒstik ja realist, “ muheles ema endamisi. Kes on mĂŒstik ja kes realist, seda saab Lennart teada siis, kui ta natuke suuremaks kasvab. 




Lennart kingib poemĂŒĂŒjale lille

Ühel Ă”htul kĂ€isid Lennart, ema ja ja isa nĂ€ituse avamisel. Nimelt on Lennarti ema kunstnik. Ta teeb raamatutele pilte. Seal kingiti emale raamatu piltide eest ĂŒks suur violetne iiris. SĂŒndmuselt koju jalutades oli neil vaja veel Herne poest lĂ€bi kĂ€ia, et sĂŒĂŒa osta. Niipea, kui nad poe ette jĂ”udsid, nĂ€gi Lennart lĂ€bi seinaklaasi mĂŒĂŒjatĂ€di nukralt askeldamas ja teatas, longu vajunud lill pihus: “TĂ€dil on seda lille vaja!” Poiss tormas otsejoones leti ÀÀrde ja kamandas isa: “Anna see lill tĂ€dile!” HĂ€rrasmehe saadetis sai kenasti edasi antud ja mĂŒĂŒjatĂ€di naeratas kenasti. KĂ”igil sai hea meel. Kui ema ja isa ostu eest maksma hakkasid, kuulsid nad Lennatit ĂŒllatusmunade juures omaette pobisemas: “Munasid tuleb Ă€ra varastama! Munasid tuleb Ă€ra varastama!” NĂ€htavasti ei teadnud vĂ€ike Lennart, mida sĂ”na “varastama” tĂ€hendab, ta oli seda kusagilt kuulnud. “Ostma, kullake, ostame sulle siis selle muna”, naersid suured ja Lennart sai oma ĆĄokolaadimuna kĂ€tte.


Lennart valetab

Ühel Ă”htul, kui ema linnast koju jĂ”udis, leidis ta laua pealt pĂ”hjapĂ”dra, millel olid kĂ”ik jalad otsast Ă€ra murtud. See on uhke suurte sarvedega karvane suveniir, mis on kunagi Norrast toodud. Lennart ja isa istusid kumbki omaette sellise nĂ€oga, nagu ei teaks asjast midagi, ĂŒks arvuti, teine televiisori ees.
“Kes murdis pĂ”hjapĂ”dral jalad Ă€ra?” pahandas ema.
“Ei tea. Korjasid tĂ€na pĂ”randalt neid jalgu. PĂ€rast liimin Ă€ra,” vastas isa.
“Lennart, kas sina murdsid pĂ”hjapĂ”dral jalad Ă€ra?” kĂŒsis ema.
“Ei, issi murdis. Ma ise nĂ€gin, kuidas issi ise jalad otsast murdis.”
“Ei, mina ei murdnud...” mĂ”mises isa.
“Lennart, miks sa valetad?” Ă”iendas ema.
“Keegi peab ikka valetama.” oli Lennartil kohe vastus valmis, ning tormas tĂ€htsa nĂ€oga minema.
Niisugusele tarkpeale ei oskagi kohe midagi vasta. Ega ka pahandada mitte. “VĂ”ib-olla saab sust vĂ€itleja.” VĂ€itleja on see, kes oskab hĂ€sti vaielda. Ja igas olukorras Ă”igeks jÀÀb.


Viiking Lennart

Lennarti perele meeldib vĂ€ga jĂ”e ÀÀres jalutamas kĂ€ia. Seal on suur kiik, armas papliallee, vasakul pool teed tiigikene, kus luiged suplevad, tĂŒkk maad edasi liivarand ja mĂ€nguvĂ€ljak ning ĂŒle jĂ”e paistab lodjakoda, kus paadid ja laevad seisavad. Kui nad mööda teed jalutasid, jooksis Lennart oma vanematest tĂŒkk maad ette, sest nĂ€gi suurt laeva mööda jĂ”ge sĂ”itmas, mille jĂ€rel lained siuglesid. Lennart viipas tokiga, mis tal kĂ€es oli, suurustavalt Lodjakoja poole, ajas hÀÀle jĂ€medaks nagu mĂ”ni viiking ja teatast kĂ”nemehe kombel: “Vaadake! See seal on minu laev. Ja need seal on minu lained!”
Lennart vÔtab vahel tÔesti viikingipealiku mÔÔtmed, mÔtles ema, ja ta jÀi teda kohe uskumagi. Sest talle kerkiski kohe silme ette pilt hiigelsuurest Lennartist, kes neile laevavöörist uhkelt lehvitab.
“Minu laegas, minu kĂŒbar, minu mÔÔk!” hĂ”iskas isa rÔÔmsalt, sest talle tuli hoopis ĂŒks film meelde.


Karupoeg Lennart

Ühel ilusal sĂŒgispĂ€eval, kui Lennart, ema ja isa jĂ€lle jĂ”e ÀÀres jalutasid ning Lennart ja isa hundinuiadega mÔÔklesid, nii et valget seemnevatti varte kĂŒljest nagu lund lendles, mĂ”tles ema ise ĂŒhe unejutu vĂ€lja, mida ta ka Lennartile hiljem ette luges:
Elas kord ĂŒks karupoeg, kellele meeldis vĂ€ga hundinuiadega mĂ€ngida. Ühel pĂ€eval, kui ilm juba ĂŒsna viluks kiskus ja kĂ”ik loomad kĂŒlma tuule eest oma urgudesse peitu pugesid, hakkas karupojal igav. Nimetame teda Lennartiks. Karupoeg Lennartil polnud enam kellegagi mĂ€ngida ja pessa peitu minna polnud ka vĂ€himatki lusti.
Nii ta kondas mööda jĂ”ekaldaid ja metsaveeri, peksis jalaga kollaseid vahtralehti Ă”hku ja vahtis jĂ”e ÀÀres luikesid: "huvitav, kas neil niimoodi vees sulistades kĂŒlm ei hakka? Suvi juba lĂ€bi ju." Kuid ega see kĂŒsimuski teda pikalt paelunud. Igav oli.
Siis ta silmas hundinuiasid, millest kĂ”ik jĂ”eperved ja tiigikaldad kubisesid. Pikad peenikesed varred, kohevad valged villatuustid tĂ”lvikuotstes. "Ohh!" imestas Lennart. Ja kui tuul neid kiigutas, tĂ”usis villapallidest pehmeid ebemeid tuulde, mis liuglesid kergete Ă”husĂ”idukitena vete kohal. "Nii pĂ”nev!" mĂ”tles Lennart. Nii ta haaras ĂŒhest hundinuiast kinni, murdis mĂ€danenud varre maast lahti ja hakkas seda raputama. "Oo, see on nagu lumi!" kilkas karupoeg. Ja ta raputas ja raputas, ebemeid muudkui keerles ja lendles, ja raputati ĂŒhe hundinuia teise jĂ€rel villast puhtaks sĂŒgistuulde, nii, et maa muutus ĂŒha valgemaks ja valgemaks, kuni kĂ”ik taimed, kĂŒnkad ja kraavid valge villa alla mattusid.
Nii saabuski talv. VĂ€ike karupojake ise aga hingeldas ja Ă”hetas, "kĂŒll on see vast vĂ€sitav töö," mĂ”tles ta ja tema silmad muutusid ĂŒha raskemaks ja raskemaks. Mida paksem vill maad kattis, seda raskemaks muutusid karupoja silmad. Ja siis ta vĂ€sis pĂ€ris Ă€ra. "Ähh, aitab kah!" Ă€igas Lennart kĂ€ega. Sudis omale kĂ€pakestega villa sisse paraja pesa ja jĂ€i magama.
Karupoeg vajus sooja unedemaale ja andis ohjad Talve kĂ€tte, kes nĂŒĂŒd maa ĂŒle leebelt ja uhkelt valitsema jĂ€i. Ja mis tal niivĂ€ga valitseda oligi - kĂ”ik töö suures jaos juba tema eest tehtud. Muudkui valitse ainult ja jaluta habeme lehvides mööda helendavaid vĂ€ljasid, puhu ainult kĂŒlma tuult suust vĂ€lja ja kontrolli aeg-ajalt kraadiklaasiga, kas on ikka piisavalt kĂŒlm, et enne Kevadet lumi Ă€ra ei sulaks. Mis aga edasi saab sellel maal, see on juba ĂŒks teine lugu.


Lennarti tÀnuavaldus

Kuigi Lennart pole veel 4- aastanegi, on ka tema juba arvutimÀngude maailma avastanud. PÀrast poisi pikka lunimist andis ema alla, ohkas, pani arvutist mÀngu kÀima ja pakkus Lennartile taburetile istet.
“AitĂ€h mulle elu eest!” teatas Lennart hoogsalt ja sĂ€ttis ennast kiiresti sisse.
“Saa nĂŒĂŒd siis aru nende vĂ€ikeste poiste sĂŒgavatĂ€henduslikest ĂŒtlustest, kes alles hiljaaegu rÀÀkima Ă”ppinud,” vajus ema omakorda mĂ”ttesse. 

Praktilise usuteaduse eriseminar



Essee praktilise usuteaduse eriseminarist

Kristina Viin
US I
07.06.2016



MĂ”eldes tagasi meie kĂ€ikude peale erinevate koguduste ja vaimulike juurde, meenub esmalt sĂŒgisene Tallinna visiit, mil kohtusime nii Urmas Viilmaa, Philippe Jourdani, Mattias Palliga ning kĂŒlastasime sĂŒnagoogi. KĂ”igile vaimulikele sai mĂ”tteis stiili-, mĂŒĂŒgimehe-, vaimse sĂŒgavuse, usutavuse- ja muud punktid antud.
Viilmaa mĂ”jus tĂ”elise suurfirmajuhi ja Ă€rimehena oma madala hÀÀletĂ€mbri, laiutava kĂ€teasendi, kuldkĂ€ekella ja nĂ”uannetega. Kohe pani ta meile sĂŒdamele, et vaimulikuameti pidamine pole sugugi niivĂ”rd romantiline Jumala teenimine, kuivĂ”rd ettevĂ”tte pidamine – peab leidma koguduse, ise vastutama selle eest, et kogudus preestrit ĂŒleval suudaks pidada, parandama katust ning tegelema muudegi praktiliste probleemidega. Seejuures oli positiivne, et ta julgustas naisi vaimulikuks hakkama: “Mehed on alati varmad varmad naisi aitama, kasvĂ”i katuse parandamise juures leidub kindlasti maapiirkondades meesterahvaid, kes nĂ”u ja jĂ”uga naispreestritele appi tuleksid.” Õieti kĂ”neleski Viilmaa luteri kirikutest kui ettevĂ”ttevĂ”rgustikust, mille mĂ”jusfÀÀridega terve Eestimaa pind kaetud on.
Philippe Jourdin´i silmades ja kĂ”nes helkis seevastu tĂ”eline siiras ja sĂŒgav vaimulikkus. Metropoliidi sekretĂ€r ja peavikaar Mattias Palli – Stefanus ise jĂ€i meil kĂŒll nĂ€gemata – oli armas naljavend, nagu need Ă”igeusu isakesed ikka olema kipuvad. PĂŒha Platoni kabel vĂ”ttis oma kĂŒlluslikkuse, ikoonide, kulla ja karra, aroomide segu ja mĂŒstikaga vaat et hingetuks.
SĂŒnagoogis, mis mĂ”jus kĂŒll rohkem moodsa Ă”ppeasutuse kui pĂŒhakojana ning mingis mĂ”ttes Ă”igupoolest seda ongi, vÔÔrustas meid muhe majandusjuht . Alumises saalis, pĂŒhakojas, loetakse ĂŒhiselt Toorat, ĂŒlemisel korrusel on selleks lausa lugemisruum, kus kĂ”ik vajalikud teosed on koguduse jaoks riiulitel olemas. Pean kĂŒll tunnistama, et judaism jÀÀb mulle mĂ”nevĂ”rra vÔÔraks, olles alles esimesel kursusel ja nende pĂ”himĂ”tetega vĂ€he tutvunud. Urmas NĂ”mmiku Vana Testamendi sissejuhatuses Vana Testamenti lĂ€bi töötades ajas mind juutide jumal tĂ”siselt nĂ€rvi: tegemist oleks nagu nelja – aastase despoodiga, kes muudkui genotsiidi ja hĂ€rjavĂ€rsse nĂ”udis, ja kui keegi rahva seast sĂ”na ei kuulanud, kĂ€sti kĂ”ik maha tappa. Ja vaene rahvas pidi muudkui vedama ja kantseldama seaduselaegast. Kuid eks ole – nii nagu inimene, nii areneb ka Jumal ajas. Raske on kokku panna Vana Testamendi ja Uue Testamendi Jumalat – neil on tĂ€iesti erinevad palged, tegu oleks justkui kahe erineva vaimolendiga – vaimse suurusega. Üks verejanuline, isekas ja lapsik, teine armastav ja hea. Kuid eks nĂ€iteks nii Mooses kui Jeesuski olid kaks erinevat hinge oma arusaamadega maailmast ja selle toimimisest.

3 D koguduse noore pastori Jakob Remmeliga kohtusime Ülikooli peahoone klassiruumis. KĂ”igepealt peab mainima, et neil on vĂ€ga tore koduleht https://3dkogudus.ee/. Noorte koguduse puhul vĂ”lub avatud suhtumine – kogudusse on oodatud kĂ”ik, ka mittekristased, teenistusi vĂ”ivad lĂ€bi viia ka koguduseliikmed ja esineda omaloominguga. Samuti on sĂŒmpaatne nn ĂŒks-ĂŒhele jĂŒngerlus – keegi kogenum koguduseliige vĂ”tab uustulnuka oma hoole alla, jagab talle nĂ”u ja pakub tuge kui too seda vajama peaks. Vastakaid tundeid-mĂ”tteid tekitab aga teenistuste toimumispaik Tallinnas klubi Prive´s ning Tartus Athena Keskuses. Ühest kĂŒljest on ju Ă”ige, et vĂ€line pole nii oluline kui ĂŒrituse sisu, samuti on noorte baptistlikku kogudusse meelitamine lĂ€bi ööklubi pingevaba ja vabameelse atmosfÀÀri kindlasti tĂ”hus meetod, teisalt olen ma skeptiline selle selle ruumi energeetilise seisukorra suhtes. Mina isiklikult eelistan kĂŒlastada pĂŒhakodasid, kus ruum on puhastatud ja pĂŒhitsetud, nimetatud diskoteekides muudel aegadel toimuvad peod aga lĂ”huvad seda energeetilist struktuuri, mis teenistuste ajal ruumis tekib. Kuid eks see ole ka maitse asi – mulle isiklikult pakuvad visuaalsed ja muud meelelised religioossed atribuudid, liturgika ilu ja ĂŒlevus omajagu toetust vaimseteks leidmisteks. Ma leian, et need on olulised komponendid vajaliku meeleolu ja tundeseisundi tekkimiseks.

Seevastu Pauluse kiriku praegused altarimaalid nĂ€iteks mulle peale ei lĂ€inud. Tegemist vĂ”ib olla kĂŒll tunnustatud kaasaegse Soome kunstnikuga, kuid mulle tundub, et need maalid on ĂŒle jala visatud ja transtsendentaalsest tunnetusest asja juures jÀÀb puudu. Teisalt oli altarimaal leidlikult kompaktne ja vormitav, erinevateks teenistusteks sai vastavaid maaliteemasid ettepoole paigaldada. Piiskop Joel Luhametsa jutust jĂ€i meelde lause: “KĂ”ike ei ole vaja teada. “ Sellega ma kohe kindlasti ei nĂ”ustu. VĂ€hemalt usuteadust Ă”ppiv inimene ongi see inimene, kes justnimelt kĂ”ike teada tahab religioossuse ja religioonide kohta, teda painavad ka religioonideĂŒlesed eksistentsiaalsed kĂŒsimused ja mĂŒstilised teemad. Teine Luhametsa lause: “SĂ”na jĂ”uab paremini kohale, kui rÀÀgib inimene, kellel pole suuri probleeme, selline inimene on mĂ”juvam” - jĂ€llegi, kuidas vĂ”tta. Tasakaalukas ja ennast leidnud, sĂŒgavalt usklik preester on kindlasti mĂ”jus, kuid teisalt kasvatavad inimese suurust, elutarkust ja empaatiat just kannatused, suured probleemid ja eluraskused. Kannatused kasvatavad hinge.
Pauluse kiriku juures sĂŒmpatiseeris mulle rikkalik raamatukogu ning ka pĂ”randaaluses kolumbaariumis koguduseliikmete tuhaurnide hoidmine pole ka just halb mĂ”te.

Katoliku kool Jakobi mĂ€el tundub tĂ”esti hea ja asjalik Ă”ppeasutus. Minu meelest on vĂ€ga oluline pakkuda lastele lisaks tavapĂ€rastele faktiteadmistele vaimseid Ă”petusi ja vÀÀrtusi, mis maailmapilti avardaksid ja eluteel abiks oleksid. Õigemini peaks usundiĂ”petus kuuluma kĂ”ikide koolide ĂŒldhariduslikku programmi, arvestades eriti nĂŒĂŒdisaegset usuvabadust, liikumisvabadust ning pead tĂ”stnud Islamiriigi terrorit SĂŒĂŒrias ja Iraagis ning taotlusi Ă”hutada Euroopasse sĂ”jaseisukorda. Samuti on Ă”htumaise kultuuiruumi aluseid on hea tunda. Kahju, et sinna Katoliku kooli ainult nii raske pÀÀseda on. Viiksin hea meelega vahest isegi oma lapse sinna kooli Ă”ppima.
Samasugused soojad sĂ”nad on mul varuks ka Tartu katoliku kiriku kloostri TĆĄehhi pĂ€ritolu nunnadele, kes ainult ei palveta, vaid lisaks Jumala teenimisele kĂ€ivad ka katoliku koolis tööl, kasutades teenitud palka ĂŒhiselt kloostris vajaliku tagamiseks. Meiega pĂ”hiliselt vestelnud nunn oli ka eesti keele vĂ€ga hĂ€sti Ă€ra Ă”ppinud. Vitaalse ja avatud isa Migueli vĂ”tan pĂ”gusalt essee lĂ”pus eraldi teemaks.

MĂ”nevĂ”rra kentsakana mĂ”jusid Jehoova tunnistajad oma Eedeni kaubanduskeskuse taguses kuningriigisaalis. PĂ€rast meie sisenemist lukustati koheselt vĂ€lisuks, mis olemise natuke kĂ”hedaks tegi. Sellele jĂ€rgnes saalis avalik hÀÀletamine kĂŒsimuse peale, kes on veendunud, et Jumal on olemas. Ma tooksin selle peale vĂ€lja Toomas Pauli nentimise: “Usu sisu ongi kahtlemises.”
Jehoova tunnistajad ei pea jumalateenistusi. Selle asemel arutlevad nad koguduse kokkutulekutel erinevaid Piibli teemasid, milleks on nĂ€iteks ustavus Jumalale, halvad eeskujud, head eeskujud, tĂ€numeel jne. Seejuures pĂŒĂŒavad nad kaasaegsetele probleemidele ĂŒsna lihtsameelselt, fundamentalistlikult, sĂ”na-sĂ”nalt Piiblist vastuseid vĂ€lja noppida ja ĂŒlimaks tĂ”eks tĂ”sta. Usulise tegevuse eest ĂŒkski Jehoova tunnistaja palka ei saa, kuid töötajate kulud makstakse kinni. Kogu tegevus pĂ”hineb vabatahtlike annetustel ning kirjanduse vĂ€ljaandmine ĂŒlemaailmse organisatsiooni toetusel. Erandina saadakse vĂ€ikest raha Piibli tĂ”lkekeskuses. See on ka ĂŒks nĂŒanss, mis mulle Jehoova tunnistajate juures meeldis – Piiblid on ilusad ja tĂ”lked on head. Ka nende kodulehekĂŒlg https://www.jw.org/et/ on vĂ€ga uhke ja heal tasemel. Seal on ka toredad animaklipid, mida kindlasti oma lapsele, tĂ”sisele mulfikafĂ€nnile hindamiseks nĂ€idata kavatsen. Üldiselt aga jĂ€i kogu sellest visiidist natuke paha maik kĂŒlge, sest pidevalt oli nende ĂŒldteada vĂ€rbamispoliitika ja ka pastori abikaasa otsese “rĂŒnnaku” tĂ”ttu tunne, et meile pandi silm peale ning kohe-kohe hakatakse midagi pĂ€he mÀÀrima. Pastori naine nimelt haaraski mul trepil kaenla alt kinni, asus familiaarselt kallistama, minu pĂ€ritolu kohta kĂŒsima ja pĂŒĂŒdis ĂŒhiseid teemasid leida, et tutvust sobitada. Minu ebamugavustunnet suurendas veelgi ja mĂ”jus samas naljakalt asjaolu, et nĂ€dalake pĂ€rast meie kuningriigisaali ĂŒhiskĂŒlastust olidki Jehoova tunnistajad ootamatult minu kodu ukse taga, justkui oleks jĂ€litatud vĂ”i taustainfot uuritud. TĂ”enĂ€oliselt oli tegemist muidugi jabura kokkusattumusega. Piibli Uue Maailma tĂ”lke eest, mida meile lahkelt jagati, olen neile aga tĂ€nulik.

Aprillikuu alguses kĂŒlastasime Uspenski kirikut. Seal polnud mingit kĂŒtet, ruum oli rĂ”ske ja kĂŒlm, Ă€mblikuvĂ”rgud sirutusid aknanurkades, kirikus oli konihais, mida oli viirukisuitsuga pĂŒĂŒtud hajutada. Üldiselt meenutas see boheemlaslikku poissmeheelamist. Oma kirikust ja usust lakkamatult vaimustusega vadistav piiskop Eelijagi meenutas mulle mĂ”nda IT-mehe pĂ”hitĂŒpaaĆŸi, kes ööd lĂ€bi, pikad rasvased salkus juuksed harali, paksude prillide tagant arvutimĂ€nge mĂ€ngib ja programmeerib, tĂŒhi Coca Cola pudel haardeulatuses ning hiljem teistele tundide viisi nendest ĂŒliĂ€gedatest ulmelistest maailmadest, kus ta ringi tuuseldab, vaimustusega pajatab. Niisuguse vaimustusega rÀÀkis Eelija oma kirikust nagu arvutimĂ€ngust, milles tal endal kuninga roll tĂ€ita on. Eriti ilmekal tuli see esile, kui ta meile nurgas seisvat piikopitooli nĂ€itas, viidates, et sellele pĂŒĂŒavad alati istuda need, kes ise salamisi piiskopiametist unistavad. Vanasti oli sinna pandud kĂŒll knopkasid, siis oli kohe nĂ€ha, kes ehmatusega pĂŒsti kargas. Piiskop Eelija on kahtlemata oma ameti ĂŒle vĂ€ga uhke. Kirikust vĂ€ljudes lĂ”i vastu soe Ă”hupahvak, mis temperatuuri kontrasti tĂ”ttu lausa suviselt mĂ”jus.

KĂŒlaskĂ€ik Tartu vanglasse turgutas mu meeli tĂ€pselt nii nagu arvasingi – masendava ja rusuva vangistuse nĂ€gemine paneb rohkem vÀÀrtustama vabadust, mis meil on. Metodistist kaplan Olavi Ilumets on justkui sĂŒndinud oma ameti jaoks. Ta on piisavalt elukogenud, avatud, oskuslik ja distsiplineeritud, et vangidega toime tulla. Ma arvan, et selliseks ametiks sobibki vĂ€ga konkreetne inimtĂŒĂŒp – piisavalt empaatiline, et vangide keerukat olukorda ja hingeelu mĂ”ista ja piisavalt karm, et mitte lasta endale pĂ€he istuda. Minu kĂ”rvu jĂ€i vangide hĂŒĂŒatus Ilumetsale: “Kas sa neile seda ka rÀÀgid, kuidas meid siin koheldakse?” Kui kaplan nendega sosistama lĂ€ks, kuulsin, kuidas keegi ĂŒtles: “Einoh, sina muidugi mitte, aga nemad...” Ja siis veel irvitavad jĂ€relehĂŒĂŒded: “Armastus! Hahaha!” Ma ei teagi, kuidas sellesse vahejuhtumisse suhtuda. See vĂ”is olla tĂŒhipaljas provokatsioon. Teisalt ma ka ei imestaks, kui kui mĂ”ned valvurid tĂ”epoolest endid vangide peal julmalt vĂ€lja elavad. Mulle meeldis vĂ€ga, et mĂ”ni eluaegne vang on endale teenistusruumis abiks olles tegevust leidnud. Ehk leiavad meelelegi rahu.

Eesti Kiriku toimetaja, luteri vaimulik ja religiooniĂ”petuse Ă”petaja KĂ€tlin Liimets on ĂŒks omaette juhtum. KĂ”ige positiivsemas mĂ”ttes. Ta on naine nagu orkester, nĂ€en temas kirgast ja tĂ”elist vaimulikku. Alati on tore nĂ€ha hĂ€id ja hakkajaid naisi. Nagu ta isegi tunnistas: “Te vĂ”ite saada preestriks. Aga see on naisena vĂ€ga raske. Te peate lihtsalt olema kaks korda paremad kui mehed.” Ilmselt see nii ongi. Naisvaimulikesse suhtutakse jĂ€tkuvalt eelarvamusega. Ja meestel on tihtipeale justkui juba sĂŒnnipĂ€raselt kĂ”rgem enesehinnang.

Viimast nĂ€itlikustab kohtumine Toivo Pilliga Salemi kirikus, kes baptistina leiab, et naine vĂ”ib kĂŒll diakon olla, kuid pĂ€ris preestriks ta ikkagi ei sobi. Miks? “Sest nĂ”ukogude ajal kujunes selline suhtumine vĂ€lja ja nii on kogu aeg olnud.” Salemi kirik nĂ€eb nii vĂ€ljast kui interjööri poolest vĂ€lja kui luteri kirik, tegelikult on see aga baptistikogudus, mis on nĂ”ukogude okupatsiooni ajal liidetud nelipĂŒhilaste ja priikogudustega.
Salemi kiriku projekteeris arhitekt Maarja Nummert. Tegemist on vÀga pÔnevate ja leidlike lahendustega, eriti imponeerib mulle saali lagi, mis meenutab suurt pahupidi pööratud puidust paati.
Kuigi Toivo Pill naisi preestritena ei tunnusta, peab teda siiski kiitma toreda lastenurga eest, kust lĂ€bi klaasi teenistust jĂ€lgida saab. Isegi mĂ€hkimislaud on lastenurgas olemas. Detail, mida ei leia tavaliselt restoranidestki. Lisaks lastenurgale on koguduses ka noortetuba, kus noored bĂ€ndiproovi teha saavad ning muidu ĂŒhiselt aega veeta ning ĂŒritusi korraldada. Üldiselt tundub Pill tubli ja asjalik mees. Tema koolidirektori hoiak ja praktiline meel aitab kindlasti kogudust koos, korras ja vormis hoida ning leiab abikĂ€si vaeste ja vĂ€etite laste jaoks.

Tartu kristlikus noortekoguduses Era tĂ€naval tundsin ennast pisut kehvasti. Mul oli kevadel pikka aega köha ja tĂ”bisus, samuti lĂ”i mul umbes sel ajal vĂ€lja mingisugune igakevadine Ă€revus, mĂ”ned kasvataja ja Ă”petaja ĂŒtlused kĂ”rvust mööda minna vĂ”isid. Samuti ei mĂ€leta ma tema nime. Kas ta ennast nimepidi tutvustaski? Ei mĂ€leta. Tegemist on vĂ€ga armsa ja tĂ€nuvÀÀrse ettevĂ”tmisega. On ĂŒlimalt kena, et leidub inimesi, kes saavad ja ja vĂ”tavad vaevaks kasvatada lastekodu lapsi oma kodudes. Era noortekoguduse kasvatajad nii toimivad. Kuid vajadusel vĂ”imaldatakse noortele ka iseseisvalt, eraldi korterites elamist. See oli hea hubane ruum, kus me istusime, ja kevadine pĂ€ike kumas lĂ€bi vĂ€rvilise vitraaĆŸakna tuppa. Natuke kurvastas mind kĂŒll kasvataja-tĂ€di suhtumine probleemsetesse lastesse, kes tema sĂ”nutsi ĂŒldist rahu rikuvad ning vajadusel minema saadetakse. Kuhu kĂŒll? KĂŒsiksin mina. Kas ei kannata nemad just kĂ”ige rohkem, kas ei vaja nemad just kĂ”ige rohkem hoolt, mĂ”istmist ja armastust? Kes siis nendega tegeleb?

16. mĂ€rtsil kĂŒlastasime praktilise usuteaduse tunni raames katoliku kirikus isa Migueli. Tema oli eriliselt energiline ja humoorikas tegelane. TĂ€ielik rÔÔmurull. Ta pani meid ĂŒsna osavalt piinlikkust tundma, kui me ĂŒht vĂ”i teist asja Piiblist vĂ”i katoliku konfessiooni kohta ei teadnud. Ja imestas siis, et mamma mia, mida me siis seal kĂŒll Ă”pime. VĂ€ga asjalikult seletas ta meile katoliku teoloogiat, nĂ€itas pihitooli ning vaimuliku rĂŒĂŒsid ja pakkus maitsta pĂŒhitsemata armulaualeiba tagatoas. Viimasega ilmselt Joel Luhamets ei nĂ”ustuks. Nii Tartu katoliku kirikus kui Tallinnas Jourdin´i juures valitses kuidagi sarnane soe ja kodune Ă”hkkond – ma ei tea, kas see tuleb Neitsi Maarja esiletĂ”stmisest, taimedest ruumis vĂ”i ĂŒldisest vaimsusest ja perekonna tĂ€htsuse rĂ”hutamisest – ehk on see terve konkreetne mikstuur. Õigeusu kiriku stiil on kuidagi sĂŒngem ja tumedam, aga ka samas jĂ€lle mĂŒstilisem ja salapĂ€rasem. Tagatipuks rĂ”hutas isa Miguel oma sĂ€rava enesekindluse juures : “Jumal on olemas, pole ĂŒldse kĂŒsimustki!” Miguel oli vahva ja paistab, et vĂ€ga hĂ€sti Eestisse integreerunud ning keele Ă€ra Ă”ppinud missioonitundega tegelane.
Veel sama pĂ€eva pĂ€rastlĂ”unal rÀÀkis Ain Riistan religioonist Ă”htumaises kultuuris, kuidas lÀÀne inimese mĂ”ttemustrid on tĂ€ielikult kristlusest lĂ€bi imbunud, nii, et meie, tĂ€napĂ€eva noored enam ise seda ei teadvustagi. Vaatasime ulmefilmide klippe selle tunnistuseks. Õhtul kĂ€isin orientalistika seminaris, kus kiirgas ja sĂ€ras lapselikust rÔÔmust Andrus Kahn ehk áčŹhitañāáč‡o Bhikkhu, esimene eestlasest budistlik munk, kes loobus kĂ”igist oma maistest rikkustest ja ka oma kristlikust vaatest, sest tundis ennast Ă”nnetuna. NĂŒĂŒd elab ta Tais mungaelu, Ă”pib doktorantuuris, on oma Ă”nne leidnud meele harjutamises ja mĂ”istab, et jumalat ei ole olemas. 

VĂ”ta nĂŒĂŒd kinni, kellel neist Ă”igus on, Isa Miguelil, áčŹhitañāáč‡o Bhikkhul vĂ”i kellelgi teisel. Ja kus keegi oma Ă”nne, tĂ”e ja rahu leiab. Minul mĂŒstikuna ja religioonihuvilisena on olnud vĂ€ga tore ja avardav aasta. Ma olen kĂŒll oma arusaamadelt religioosne, kuid pole konkreetset konfessiooni valinud. VĂ”iks öelda, et mu vaade on avar ja religioonideĂŒlene. PĂ”nevusega tutvun kĂ”igi nende erinevate keeltega, mis tegelikult kĂ”nelevad kĂ”ik ĂŒhest ja samast.



Foto: KĂ€rt Rebane :-)




Vaadates selle Ojasoo juhtumi peale, mis mind kurvastab ning ĂŒldiste teemapĂŒstituste peale Woolfi foorumis ja mujal, paistab, et mingi uus nĂ€htus on tekkinud - virtuaalne hĂ€bipost. PĂŒstitatakse probleem ja vĂ”etakse hambusse mĂ”ni eksinud inimene ning hakatakse nĂŒpeldama igatpidi: "Aga mis te sellest arvate?" Ja koor vastab: "Oi, see on nii paha-paha!"

Ka see kurvastab pikapeale. Inimeste pedofiiliahirm, naiste ahistamine/alandamine/objektistamine jms krutitakse nii ĂŒles, et lĂ”puks nĂ€hakse tonte pea kĂ”ikjal. KĂ€ib kaasaegne "nĂ”iajaht".
Demokraatia on vÀga hea ja probleemidest peab rÀÀkima, aga minu meelest kipub asi naeruvÀÀrseks kÀtte - inimeste kannatustest on saanud meelelahutus.
Kohut tahavad suure suuga mĂ”ista kĂ”ik, peagi nĂŒpeldatavad unustatakse ning leitakse uued sĂŒĂŒalused, need aga kelle ĂŒmber vihane arutelu kĂ€ib, peavad selle lĂ€bipekstuse tundega elama terve elu. Kurb.
NO teatri juhtum on kindlasti palju komplitseeritum, kui me arvame vĂ”i sĂŒveneda viitsime.

09.06. 2015

***

Linnarti tegemisi

"Ma ei saa tuttu minna, sellepÀrast, et ma ei viitsi tuttu minna. Mul on igav tuttu minna. Mul on kahju tuttu minna. Mul ei ole aega tuttu minna!"

***

Aare ja laps olid Ôues kiikunud. Lapsel tekkis huvitav assotsiatsioonide rida: "Mida kajakad söövad?" Aare: "Kajakad söövad kala." Laps: "Ahhaa, kajakad söövad kala. Toonekured söövad konni. Konnad on rohelised. Krokodillid on ka rohelised. Krokodillid söövad pesulina."
Ja veel: "Ma olen juba nii suureks poisiks kasvanud. Ma oskan juba vĂ€ga hĂ€sti vibu lasta. Kuidas te kĂŒll mu selliseks Ă€ra olete kasvatanud?"

***
Laps: "Teie jÀÀte varsti vanaks. Aga mina elan veel kaua-kaua. Aga kui mina vanaks jÀÀn ja Ă€ra suren, siis mind topitakse mulla alla. Aga siis ma teen silmad lahti, kaevan kĂŒhvliga ennast mullast vĂ€lja ja otsin teid ĂŒles. Otsin teie kodu ĂŒles!"



Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.