reede, 6. veebruar 2009

Minu oivaline seiklus Tamperes

Ehk hullus ja arutus.


Käisime PARAlastega, no tegelikult üsna eakate härradega Tamperes näitust avamas. Vastuvõtt oli võrratu- palju süüa, palju juua, palju külastajaid. Avamisel tegin tutvust ühe noortekambaga, kes olid ilmselgelt kunstitudengid. Neid on kerge muust massist eristada. Küsisin neilt, kas keegi tunneb Tiina Raaterovat, kes oli eelmisel aastal Tartu Kõrgemas Kunstikoolis vahetusüliõpilane. Ennäe, neil oligi number varnast võtta, ja poole tunni pärast sain Tiinaga kokku.

Jätkasime veinijoomist ööbimiskohas. Mina ja minu endine vana peika R suutsime end kogematakombel nii pildituks juua, et läks suisa käsikähmluseks. Kui olime juba arutuseni vaielnud teemadel, millest kumbki midagi ei mäleta, leidis ta, et nüüd oleks paras aeg minuga vahekorda astuda. Kuna mina aga keeldusin ja minu vastumeelsus teda veelgi enam sütitas, olin sunnitud teda näkku lööma. Mispeale R lajatas mulle paraja litaka vastu põske.

Et mulle nõnda häbitul kombel liiga oli tehtud, võtsin oma kompsud, tormasin ummisjalu välja ja astusin sisse esimesse ettejuhtuvasse baari. Kui olin seal mõnda aega vahtinud, leidsin, et ega mul seal suurt midagi teha pole ja tahtsin lahkuda. Kahjuks ei leidnud ma ühtegi ust, mis viitaks väljapääsule. Ma ei saanud sellest neetud urkast välja. "EXCUSE ME, HOW CAN I GET OUT OF THIS BAR?" küsisin inimestelt inglise keeles, sest mina kui lõunaeestlane ju soome keelt ei kõnele. Kuna mitte keegi minu abipalvet tõsiselt ei võtnud,(arvasid vist, et tegin nalja), otsustasin ühe õlle tellida ja seltskonda maha istuda.(Hiljem vaatasin tšeki pealt, et see maksis 8,9 eurot.) Ja tütarlaste kambale järgnedes ma sealt mõne aja pärast ka välja pääsesin.

Ööbimispaika naastes haaras mind enneolematu ja ohjeldamatu kättemaksutung. Minust oli saanud fuuria. Kuna R ja härra Luuk magasid korteri ülemisel korrusel ja mina koos nende maise varaga alumisel, asusin segamatult asja kallale. Rebisin ribadeks särgi, mida pidasin kahtlemata R omaks, seejärel haarasin ühed saapad ja valasin need kraani all vett täis. Viimaks pillasin asjad R kotist südamerahus mööda tuba laiali. Korraks käis peast läbi mõte ka läptop aknast alla visata, aga õnneks leidus minus veel inimlikkust. Oma koti aga võtsin igaks juhuks kaissu.

Hommik oli ilmutuslik. Ärgates aimasin midagi halba. Igaks juhuks ei pistnud enneaegselt pead teki alt välja. Järsku kuulsin härra Luugi nördinud häält: "Kes mu särgi ära on lõhkunud? See oli minu ainus, ilus kollane särk. MIKS MU SAAPAD MÄRJAD ON?"
Olin vist midagi sassi ajanud. Olin vist öösel hulluks läinud. Need ei olnud mitte R, vaid Luugi saapad ja särk. Ja ohvriks langes täiesti süütu inimene.
Õnneks kannatanu väga ei pahandanudki. Pigem oli kõigil naljakas. Eeskätt R, kes ütles, et ta polnud juba ammu nii palju naernud. Rga olime sõbrad edasi, nagu poleks midagi juhtunudki. Tegova irvitas ja mina ei suutnud naerupurskeid terve päeva tagasi hoida. Aga häbi oli küll. Õudselt piinlik. Vaese härra Luugi ees, kes pidi korduvalt ajalehti saabastesse toppima ja külma Soome talveilma niisketes jalanõudes taluma. Aga ma kingin talle ükskord uue ja ilusa särgi. Kindlapeale.

Kuidas ma nüüd oma kuriteosse suhtuma peaksin, pole veel otsustanud. Mis tehtud, see tehtud. Aga nüüd tean, et võin mõnikord ka väga kuri olla. Ent siiski- oli see ju sürrealistliku näituse avamine.
Nüüd ma sukeldun Harmsi.



Kiasma
Härra doktorant Luuk ja Jüri Palmi maal



13 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

kas see ülikondades minek oli kokku lepitud? aint ühel on kampsun :)pent

Ma viin, sa too ütles ...

Ei. Lihtsalt ülikonnad on meil moes ja ilusad.

ilves@metsas.ee ütles ...

uh, põnev action :-) mine või puhtalt huvi pärast tülli kristinaga ;-)
tampere on tore linn ja kunstihipide konsentratsiooni on seal meeldivalt kõrge. neil on pispalas järve ääres imetabane kunsti täis ehitatud metsatukk, kus saab laagrit pidada, õlut lakkuda ja illegaalset taime suitsetada.

Peeter Piiri ütles ...

seoses kristinaga, kes ei pääse baarist välja meenus mulle kohe, et meil üliõpilasteatris oli plaan kirjutada kalev kudust elulooline näidend: kalev kudu ei pääse zavoodist välja

Nele ütles ...

Hahahaha @ Peeter

Kristina, nii peabki! Ikka vastu vahtimist ja kyyned silma:) Eriti tore kui p2rast s6pradeks saab j22da.

Ma viin, sa too ütles ...

viimasele: ei, mina teie arvamust ei poolda. inimesed võiksid ikka rahumeelselt asju ajada.

ilves@metsas.ee ütles ...

kas sel näidendil pikem pealkiri ei olnud: lugu sellest, kuidas kalev kudu tahab koju minna, aga ei pääse zavoodist välja.

see näidend tuleks ära teha. aga kristina on pildil vanameeste vahel kuidagi eriti sarmikas ning hurmav.

Ma viin, sa too ütles ...

Hehehee. Aitäh. Eks noored naised on ikka ilusad, eriti kui fooniks on vanamehed ja puuduvad konkurendid, et tekiks võrdlusmoment. :)

Aga mis vanamehed... Tegova on ju vägagi nooruslik, Kelost rääkimata, Luuk näib olevat oma parimates aastates ja eks Seppetki näeb 10 aastat noorem välja kui ta tegelikult on. :)

Ma viin, sa too ütles ...

Aa, ja Malin ka pildil. No tema on ju suisa poisike. Et siis mis...

Peeter Piiri ütles ...

minu teada ei olnud pikem pealkiri, aga võin ka eksida. kuigi olin juures kui see idee moodustus jooma käigus. lühem variant meeldib mulle muidu ka enam. oma napis kõnekuses...heh!

ilves@metsas.ee ütles ...

eriti lühike oleks teha näidend "kudu".
aga kristina, vanameestega ongi ju täpselt nii, nagu sa ütlesid ;-)
muide, ma pean siia alla kasti kirjutama viseart

ilves@metsas.ee ütles ...

selleks, et näidend "kudu" ei seostuks eksootilise sarvloomaga - http://en.wikipedia.org/wiki/Kudu - pean targemaks kasutada nime "kudum", mida siis võiks hääldada "kuduemm". nagu boney-m. helikunstnik võiks kristina olla ja soovitada ühte kurba laulu raimond valgrelt - "...sest olen täna kurb".
hiljem ei pääseks keegi meist zavoodist välja, nüüd aga kirjutan ma sõnakinnituslahtrisse tähendusrikkalt "ambit".

Ma viin, sa too ütles ...

:)