teisipÀev, 28. aprill 2009

Lugesin just raamatut, mis algas sĂ”nadega "ma ei tea, kes ma olen". Sellega seoses meenus mĂ”ne aasta tagune sĂ”nelemine ĂŒhega oma "isadest". See ei olnud esimene, pĂ€ris isa, vaid teine. Mitte ka kolmas ega neljas. Mul alati olnud ĂŒks vanem ja targem inimene, kelle juures olen istumas kĂ€inud. Ei oska kuidagi teisiti olla. VĂ”i siis- pole viitsinud Ă”ppida omaenese Ă”petajaks.

Tollal kĂ€isin tema juures. Tema Ă”petas mulle nĂ€iteks seda, et kĂ”ige rohkem tĂ”reletakse just selle lapsega, keda kĂ”ige enam armastatakse. Tema on minu ajusagarate vahele toppinud nĂ€iteks sellised toredad paatoslikud mĂ”tted nagu "professionaalsus on pĂŒhendumine" ja "kunst on ainus, mis sulle lĂ”puni truuks jÀÀb" ja "kunstiharidus peaks tegelema ande arendamisega ja loovusega, mitte niivĂ”rd kĂ€sitööliku vilumusega" ja "tĂ”de on vaja maapĂ”uest vĂ€lja peksta(midagi sellist kirjutas vist Tammsaare" ja nii edasi.

Ükskord tema juures teed juues kukkusin uhkelt ja kĂ€tega ĆŸestikuleerides seletama, missugune ma olen ja missugune mitte ja mis mulle meeldib ja mis mitte. See ajas tema, vana kavala koleeriku keema. Siis ta rĂ€uskas mulle teeseldud raevuga nĂ€kku (nagu tal ikka kombeks on): "Rumal! Kuidas sa vĂ”id öelda, et sa oled selline ja selline kui sa pole Ă”ieti elanudki veel? Sa ei tea ju ise ka veel, kes sa oled, jĂ€ta see endale meelde!"

Nojah. Ma ei tea, kes ma olen. Aga aiman. Ja niikaua kui ma ei kinnista eneses lĂ”plikku arvamust iseendast, olen vĂ”imeline arenema ja liikuma selle poole, kes olla tahaksin. Sellest ajast peale pole ma enam suurt sĂ”na vĂ”tnud, et missugune ma olen vĂ”i mitte. VĂ”i kes. Muutun ajas, eriti praegu, varastes kahekĂŒmnendates. Niisamuti nagu avastan ennast, ei meeldi mulle ka teisi paika panna. Inimestes ilmneb hĂ€mmastavaid kihte eri hetkedel ajas ja ruumis. Eelarvamused on pahad.

Temaga aga pĂŒĂŒan viimasel ajal vĂ”imalikult harva kohtuda. Ma lihtsalt ei lĂ€he talle kĂŒlla, kuigi ta seda vĂ”ib-olla vĂ€ga ootab. Osalt seetĂ”ttu, et justkui pole enam millestki rÀÀkida. Teisalt kardan, et ta vĂ”ib minus pettuda. Et ma pole nii palju edasi liikunud kui mulle meeldiks. Et mitmed pahed, mida ta mulle nina alla hÔÔrus, on pigem sĂŒvenenud (ja tema saaks sellest kohe aru). Et mulle meeldib Ă”udselt meeldida. Ikka veel...

teisipÀev, 21. aprill 2009

LommaaĆŸ

hÀbelik ja hÀbematu
hÀbetav ja hÀbras
hĂŒvitav ja hĂŒĂŒbimatu
hĂŒmar, hĂŒrmav, hĂŒll

Edukale esietendusele jĂ€rgnenud mitmepĂ€evane Ă€fterpartii on nĂŒĂŒdseks möödas. JĂ€ttes kĂ”rvale muud hullused ja arutused, pÀÀdis mu pÀÀdpööritav tormijooks Karlova Õigeusu Kirikus. LĂ”kke ÀÀres anti kĂŒlluslikult sĂŒĂŒa ja juua. SĂŒĂŒtasin Ă”lilambid ikoonide ees. Siis, pĂ€evasel ajal ja hiljem, kella kaksteistkĂŒmne paiku öösel lĂ”in pikalt ja iluga kirikukellasid paasapĂŒhade auks, mina, jumalakauge ja Ă€rajoonud hing. Samal hetkel mĂ”tlesin muidugi, et olen Ă”udselt hea inimene ja salamisi isegi religioosne. Sealt sain selga suure sooja sineli, mis, nagu hiljem selgus, kuulub ĂŒhele mu heale kunstnikust tuttavale.

Koduteel juhtus imelikke asju. Akadeemia tĂ€naval ehmatas mind karjatus: "Kiisu!" Vaatasin ĂŒles. Ainus, mis akendest paistis, oli ĂŒks must kass, kes seisis tagajalgadel, esikĂ€pad laiali. (Murdosa sekundi vĂ€ltel tekkis paranoia, et see on Peemot ise ja kohe-kohe seisab Woland minuga silmitsi.) JĂ€rgneval silmapilgul langes ĂŒks klaas ja purunes otse mu tĂ”ttavate kandade taga kildudeks. Hea, et pĂ€he ei saanud. Keset RĂŒĂŒtli tĂ€navat seisis minuga vastamisi fotoaparaat statiivil. Keegi pildistas parasjagu. Loodan, et ööd, mitte mind. Paremal askeldas kamp noori ja joonestas vĂ€rviliste kriitidega sillutisele tantsusamme. MĂŒstika! Korraks kahtlesin seisundite vahel deliirium-Ă€rkvelunenĂ€gu-ilmutus-skisofreenia. Hiljem mĂ”tlesin jĂ€llegi juhuse ja ettemÀÀratuse peale. Ja et mis tĂ€hendus neil sĂŒmbolitel olla vĂ”iks. Aga ilmselt olin sel hetkel lihtsalt Ă€rgas tavalistele nĂ€htustele erilisi tĂ€hendusi omistama.

Botaanikaaias Ă”itsevad hurmavalt lĂ”hnavad hĂŒatsindid ja muud kenad taimed. Metsades, maakohtades rohkemgi veel. Aga nĂŒĂŒd lĂŒlitan end jĂ€lle töisemale reĆŸiimile, et pÀÀsta oma nahk. Sest töö kiidab tegijat ja siis tuleb ka armastus ja kĂ”ik need muud head asjad. :)

Arvustus

Aapo Ilves kirjutas meie Kalev Harmsaarest ehk Tartu ÜliĂ”pilasteatri etendusest "Daniil harms ehk geeniuse elu" vĂ€rvika, lĂ”busa ja ĂŒlimalt heakskiitva arvustuse.
"«Andke neile miljon krooni ja Vanemuise suur maja koos kĂ”igi tehniliste vĂ”imalustega!» tahtnuksin ma esimese vaatuse ajal korduvalt hĂŒĂŒatada." "Paraku jÀÀb sisulisem analĂŒĂŒs siinkohal Ă€ra, kuna olen siiamaani etenduse mĂ”ju all ja ĂŒlivĂ”rdeliselt lummatud ning kahtlustan, et midagi nii head pole ma teatris kohanud vĂ€ga pikka aega."
http://www.tartupostimees.ee/?id=109380

ETV kultuuriuudistes:

laupÀev, 11. aprill 2009

Igakevadine neurasteenia

Mitmel ööl Ă€rkasin niiskete linade vahel, kĂŒlmast higist kaetud ihuliikmed ĂŒksteise kĂŒlge ebameeldivalt kinnikleepunud. LĂ€mmatavalt palav ja kontenĂ€rivalt jahe ĂŒhteaegu. Liiga eredad hommikud, ei taha asjade piirjooni nii teravalt eristada kui nad ennast vĂ€lja pakuvad. Olen uimane ent Ă€revil. PĂ€ikesevalguses nĂ€htavaks saanud tolmukogumid Ă”hus ja koristamata tuba ei lase olla. Halatamatult paljastuvad ebatĂ€iuslikkused peegelpildis pĂ€rast kampsunist talve ja kĂ”ik need mĂ”ttetud hilbud, millest mitte ĂŒkski ei sobi selga, ei kattu ettekujutusega ideaalminast. Juuksed kukuvad vastu pĂ”ske ja segavad keskendumist, samas peadligi tĂ”mmatud patsiga ei tunne ma ennast ĂŒldse iseendana. Ühed jalanĂ”ud on liiga talvised, teised liiga maikuused ja kolmandad liiga katkised, et neid linnas vĂ€lja kanda. PĂ”iepĂ”letik ja kĂŒmme pĂ€eva oodatust varem algav menstruatsioon.
Ja kĂ”ik see Supilinna pori ja kĂ”ik need ringisagivad inimesed, miks neid nii palju on ja mis asju nad kĂ”ik ajavad? Ma ei taha, et nad mind nĂ€eksid ja ĂŒleĂŒldse vajan pĂ€ikseprille, et oma privaattsooni laiendada. Salliga on palav, aga ilma sallita puhub tuul kraevahelt sisse. Ja hÀÀled on nii valjud ja autod ei lase ĂŒle tee minna ja siis peatab mind tĂ€naval Lavastaja, lööb mulle naljatades paberirulliga vastu pead ja kĂŒsib, et miks ma nii nukker olen, samal ajal kui pĂŒĂŒan mĂ”ttes visualiseerida, kuidas pĂ€ike mu silmapĂ”hjadesse auke kĂ”rvetab ja sellele sobivat filosoofilist kaasmĂ”tet leida. Inimesed Ă€rritavad mind, ent teisalt teadvustan end hindamast iga viiendat meesisikut kui potentsiaalset partnerit. Ja seegi tekitab ebamugavustunnet, sest seksuaalne Ă€rksus tuletab meelde tĂ”siasja, et peale inimeseks olemise olen ma ka loom.
Sellele jÀrgneb hirm vanaduse ees ja jÔuetu ent leppimatu terekÀsi paratamatusega.
ÜleĂŒldse mĂ”jub iga vĂ€himgi Ă€rritaja, kasvĂ”i lusikas, mis pĂ”randale kukub vĂ”i rinnahoidja, mis kriibib vastu nahka, nii, et tahaks juuksed peast vĂ€lja kiskuda, pĂ”randale selili heita ja jÀÀda ootama suurt rahu...

Üleminekuaeg. Pole enam talv, aga pole ka veel kevad. Valulikud ĂŒmberkohandumised. Ent need olid ainult loetud pĂ€evad.
TĂ€na Ă”htul jalutasin linnas ja EmajĂ”e ÀÀres. Keskkond on ĂŒhteaegu avar ja turvaline, intiimne. Suur osa inimesi on linnast vĂ€lja sĂ”itnud. Liikujaid on vĂ€he. MĂ”ni sĂ”ber möödub ja naeratab. Üksikud paarid jalutavad jĂ”e ÀÀres ja elavad lĂ€bi magusĂ€revat armumistunnet. Lummavad tulede ja puude peegeldused jĂ”es ja Lodjakoda sinavas udus. VĂ€rsked lĂ”hnad ja siidine niiskus nahal. EmajĂ”gi ujutab ĂŒle. Õhk on soe. Öökull huikab. Rahu, rahu, kulgemine. Nii hea on olla enese kehas. Kusagil kuklas aimdub Ă”hkĂ”rn inspiratsiooni alge sooja Ă”hupaisutusena. Meelekohad on justkui elektritraatidega ĂŒhendatud atmosfÀÀriga. Vahel laskub sinna mĂ”ni lind...




"Veed tulevad Àra..."

neljapÀev, 2. aprill 2009

Üllatusmunn

Esimese aprilli öösel vastu teist ilmutas mulle ennast ĂŒks ĂŒllatusmunn. Ehmusin nii, et kaotasin pea Ă€ra. NĂŒĂŒd peab uue otsima.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.