laupÀev, 30. jaanuar 2016

Katkestus






"Katkestus". ĂŒks ebameeldiv pilt. mille alustus seisab siiamaani lĂ”uendil, siin aga sarnane katsetus akvarellis A3-l. tĂ”ime mĂ”ne pĂ€eva eest Ă€ra Naiivist. ĂŒldiselt neil pĂ€evil pigem ei julge negatiivseid pilte teha, sest elu on nĂ€idanud, et need loovad ka reaalsust, on tihti prohvetlikud...


kolmapÀev, 27. jaanuar 2016

teadlane seisab vanaema maja lÀvetrepil

teadlane seisab vanaema maja lÀvetrepil
on sulailm, taevas ĂŒhtlaselt hall
vĂ”i mis hall – ei oskagi Ă”iget tooni tĂ€pselt mÀÀrata
ĂŒritab ĂŒht mĂ”tet lĂ”puni mĂ”elda, ĂŒht ivakest kuskilt rĂ€gastikust vĂ€lja puurida
nagu ikka
arutleb autometatekstuaalsusest, autismispektritest, kÔrbeisade tarkustest vÔi millestki sÀÀrasest, millest ikka sellised inimesed mÔtlevad
kĂ€ib kreeka ja helsingi ĂŒlikooli vahet, avaldab mĂ”ne artiklikese,
vahel peab mÔne loengu
samas kui vÀiksel jÀrvekesel kÀib ikka autoralli
nii nagu igal aastal traditsiooniks
rahvamajas korraldatakse sĂŒldipidusid
ja kĂŒlapoes ei mĂŒĂŒda Ă”iget veini
iga seltskond istub eraldi lauas, teistega ei suhelda
on vabariigi aastapÀev tantsupÔrandal hargnetakse paarideks
mÔni naine jÀÀb ikka iseÀralikult kurvaks
kui lavalt kostub: “korraks vaid ainult sain ma olla sinuga”
tulede vilkumine on vali ja lained löövad pea kohal kokku
teadlane sĂŒĂŒtab sigareti ja vaatab taevasse
nii nagu ĂŒks teadlane ikka vaadanud on
siis nÀeb oma jalge ees Àmbrit, seesama roheline vanaema Àmber
mis siin ikka seisnud on, tÀpselt sama koha peal,
seesama rĂŒtmiline rÀÀsta tilkumine
seesama lumelabidas ja roosidega koera kauss ja luud
onupoja töökojast immitseb niiskuse ja Ôli ja Ôlle lÔhna
kui jÀrsku aeg peatub ja raadiost kostub
2 Quik Start:
"Oo-jaa sa tuled ja saad, sa lÀhed ja viid
sind arm ma ootan endiselt siin
kas suletud ring on see me ĂŒmber"
peas hakkab kumisema ja vee tilkumine Àmbris tuksub tasakesi kaasa
niimoodi nagu praegu, nii ka eelmisel aastal kĂ”rval garaaĆŸis
kunagi ammustel aegadel kuskil saunapeol vÔi purjus peaga taksos
nĂŒĂŒd ja igavesti
aamen

teisipÀev, 26. jaanuar 2016

Madonna lapsega



2014. aastal ilmunud luulekogu kaanepilt. minu hariliku grafiidiga tehtud joonistused kruttis VĂ€rske RĂ”hu kujundaja Maris Kaskmann minu soovil ookri tooni. 



























detsembriski mÔnulevad koorekohvi lombid


Erakirjades teietavad, kommentaariumites sÔimavad, nÀoraamatus laigivad, nÀost nÀkku ei tee teist nÀgugi?



Erakirjades teietavad, kommentaariumites sÔimavad, nÀoraamatus laigivad, nÀost nÀkku ei tee teist nÀgugi?

-MÔista - mÔista-


http://arvamus.postimees.ee/3468785/aare-pilv-nuansimeele-kriis

18.02.2016



TÀnahommikune unenÀgu.

Oli Rooma Keisririigi algusaeg, mind, hirmunud noormeest hakati just parasjagu mingi korra rikkumise eest ĂŒles pooma. Aga kuna hiljuti oli juhtunud enneolematu imelugu – nimelt oli keiser Atko Remmelile armu andnud ja ta hukkamiselt vabaks lasknud, siis asusin minagi kĂ€rmesti armu paluma, sest sĂŒda oli ju nii rasket valu tĂ€is, hea kĂŒll, surra ju vĂ”is, kuidagi loomulikul moel, elu oli niigi raske, aga vĂ€givaldse poomise lĂ€bi hirmu ja Ă€ngi tundes tapetud saada – seda ei saanud sĂŒndida lasta. Anusin keisrit, aga ei midagi. Ega siis ĂŒhte heategu niisama heast peast vĂ”imumeeste hĂ€biks kordama ei hakata. Mehed sĂ€ttisid hirmsaid riistu ĂŒles ega teinud minu hĂ€daldamisest vĂ€ljagi. Aga ĂŒhel mĂ€rkamatul hetkel, kui kĂ”ik parasjagu minu poole seljaga olid ja minu kĂ€ed mitte just kĂ”ige hoolsamalt kinni seotud, Ă”nnestus mul plehku panna. Muidugi kohe olid vaenlased kannul kah.
Jooksin nii, kuis jaksasin, seljataga aina lĂ€henevat mĂŒdinat tundes jĂ”udsin ĂŒhe hĂ€mara vĂ”sa ÀÀrde, kus otsapidi ĂŒhe veekogu peal vana mĂ€danenud katusealune kössitas. Ronisin vajunud palkide vahelt sisse ja pĂŒĂŒdsin kohe viimast pelgupaika leida. Keset majakest kumas vĂ€ike veesilm. Selle keskele oli nelinurkne puust kaevusuu kokku klopsitud, millest vaevalt suure mehe kĂ€si sisse mahtus. Sealt vahtis vastu kahvatu naisenĂ€gu, juuksed ĂŒmber hĂ”ljumas. “Tule siia, pojakene, peida ennast siia kaevu, muud vĂ”imalust sul pole. Siit saad otse teise linna.”
“Aga ma ei mahu ju.” “Mahud, mahud, aja aga kĂ€si sisse, kĂŒll muu keha ka kohe jĂ€rgi vajub.” Nii juhtuski.
Varsti oli keiser oma salgaga kohal. “Eidekene, ega sa siin hiljuti ĂŒhte noormeest nĂ€inud pole?” “Ei ole.” Siiski pistis keiser oma jĂ€meda kĂ€e kaenlaauguni kaevu sisse ja tĂ”mbas sealt ĂŒhes mudaga vĂ€lja mĂ”ned vanad katkiste piidega kammid ja vĂ€rksed konspektid ruudulise paberi peal. “Noh, eit, nĂŒĂŒd sa jĂ€lle valetasid, need peavad olema tĂ€pselt selle noormehe kirjad.” Aga heakene kĂŒll, paistis, et nĂ”iamoor ja keiser vanad sĂ”brad olid, ja kuna noormehe asukoht teada, siis polnud otsimisega kiiret ja nii jĂ€i seltskond moori urkasse veel mĂ”neks ajaks prassima. Sobival hetkel jooksis eit salamisi kaevu juurde, kummardus selle kohale ja kĂ€skis: “Tule nĂŒĂŒd ĂŒles, roni nĂŒĂŒd ruttu vĂ€lja ja lase jalga, enne kui nad sulle sinna jĂ€rele jooksevad.” Roomasin kaevust vĂ€lja, ĂŒleni veest nĂ”retav ja komberdasin vaikselt minema.
Samal ajal, kui veest- nÔretav noormees- mina kaevust vÀlja roomas ja vaikselt uue unenÀo poole komberdas, olin jÀrsku nÔiamoori rollis ja muutusin nooreks ja ahvatlevaks lÔbunaiseks. Mul oli mingi masin, millest vÀntamise lÀbi erinevat vÀrvi huulepulgad vÀlja kukkusid. Valisin kÔige intensiivsema tooni ja vÀrvisin ringjate liigutustega oma suu paksult punaseks ja asusin ennast keisri vastu hÔÔrudes teda vahekorrale ahvatlema. Riigijuht polnud just vastumeelt ja kuigi ta teadis, et see kaunis naine tegelikult seesama nÔiamoor on, paistis, et see neil vana hobi oli.
Mina aga jooksin eide abiga teise unenĂ€kku, kus jĂ€lle tegemist oli, sedapuhku vist minu sĂŒnnipĂ€eva korraldamisega, kus kĂŒlalised olid juba kutsutud, aga polnud ei kohta, sööki ega ka aega enam, ning jĂ€lle ĂŒhe vana tĂ€di abiga – todapuhku siis Laine Puki nĂ€ol rahmeldama asusime. Aga too uni oli juba palju uimasem ja igavam.

17.02.2016





Laps on sisenenud peajalgsete maailma. Ülemine nĂ€gu Linnarti joonistus, tagantjĂ€rele kĂŒsimise peale ĂŒtles, et see on kivi. All minu arglik jĂ€releaimamine.





















15.01.2016



oh jumal, kui keerukas see skandinaavia mĂŒtoloogia ikka on, loen praegu mingit Puhveli teksti - Odini vastane Loki muundus ĂŒkskord mĂ€raks, et siis ĂŒhte tĂ€kku töötegemisel eksitada, vĂ”rgutas tĂ€ku endaga paarituma, "Lokile aga sĂŒndis kandeaja lĂ”puks kaheksajalgne varss Sleipnir" - kes oli hobune, millel Odin ratsutas. nojah, Loki oli ĂŒhtaegu Odini hobuse ema. ok.

11.01.2016




"Mu kullatera, mu silmatera, mu linnupojake, 

sa ei kujuta ette, kui vĂ€ga vĂ€ga vĂ€ga mul sind vaja on.”
„Kas tĂ”esti on sul mind vaja? Aga enne said sa ju vĂ€ga hĂ€sti minuta hakkama.”
„Aga sina said ju ka ENNE vĂ€ga hĂ€sti minuta hakkama.”
„Ei saanud…
Kas armastus on sinu jaoks pĂŒha?”
„Et naerda ei tohi vĂ”i?" (Naeravad)
„Jah, et naerda ei tohi."
„Naera, naera mind naeruvÀÀrset, mind vana armunud tola.”
„Kas minu armastamine on sinu jaoks midagi tolavÀÀrset?”
„Ei…”
„Aga mina olen kĂŒll tola. Vaata:” ( tĂ”stab jala ĂŒles lakke ja teeb suuga tatimulli. Teevad koos.)
„Ma tegin seda kogu aeg, kui ma laps olin.”
„Ma ka.
Kullake, ma ei naera sinu ĂŒle. Ma naeran, sest sa valmistad mulle rÔÔmu.”
”Kas ma valmistan sulle rÔÔmu?”
„Jah.”
„Kas ma olen sinu rÔÔm?”
„Jah. Sa oled minu sĂŒdame rÔÔm.”

11.01.2016


ĂŒks naljakas tellimuspilt ĂŒleeelmisest aastast. sĂŒsi. kĂ”ik detailid - pall ja noorepĂ”lve foto, mehe talu jne pidid olema ka pildil :-)


smile emoticon


10.01.2016


Tegime koos Aare Pilvega intervjuu Joanna Ellmanniga VÀrskesse RÔhku

 http://va.ee/13-intervjuu/125-inimese-kohus-on-iseenda-asi-lopuni-ajada-intervjuu-joanna-ellmanniga

05.01.2016




Kuulsin seda lugu vana-aasta Ă”htul Kudruni juures kogemata raadiost, meel lĂ€ks hellaks ja hĂ€rdaks. Vat selline olen. NĂŒĂŒd kuulasin uuesti. Head uut aastat!


https://www.youtube.com/watch?v=-ckCfmTY0JQ

01.01.2016


Jaak Kikase pilt jaanuarist 2015

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.