teisipäev, 26. jaanuar 2016

Erakirjades teietavad, kommentaariumites sõimavad, näoraamatus laigivad, näost näkku ei tee teist nägugi?



Erakirjades teietavad, kommentaariumites sõimavad, näoraamatus laigivad, näost näkku ei tee teist nägugi?

-Mõista - mõista-


http://arvamus.postimees.ee/3468785/aare-pilv-nuansimeele-kriis

18.02.2016



Tänahommikune unenägu.

Oli Rooma Keisririigi algusaeg, mind, hirmunud noormeest hakati just parasjagu mingi korra rikkumise eest üles pooma. Aga kuna hiljuti oli juhtunud enneolematu imelugu – nimelt oli keiser Atko Remmelile armu andnud ja ta hukkamiselt vabaks lasknud, siis asusin minagi kärmesti armu paluma, sest süda oli ju nii rasket valu täis, hea küll, surra ju võis, kuidagi loomulikul moel, elu oli niigi raske, aga vägivaldse poomise läbi hirmu ja ängi tundes tapetud saada – seda ei saanud sündida lasta. Anusin keisrit, aga ei midagi. Ega siis ühte heategu niisama heast peast võimumeeste häbiks kordama ei hakata. Mehed sättisid hirmsaid riistu üles ega teinud minu hädaldamisest väljagi. Aga ühel märkamatul hetkel, kui kõik parasjagu minu poole seljaga olid ja minu käed mitte just kõige hoolsamalt kinni seotud, õnnestus mul plehku panna. Muidugi kohe olid vaenlased kannul kah.
Jooksin nii, kuis jaksasin, seljataga aina lähenevat müdinat tundes jõudsin ühe hämara võsa äärde, kus otsapidi ühe veekogu peal vana mädanenud katusealune kössitas. Ronisin vajunud palkide vahelt sisse ja püüdsin kohe viimast pelgupaika leida. Keset majakest kumas väike veesilm. Selle keskele oli nelinurkne puust kaevusuu kokku klopsitud, millest vaevalt suure mehe käsi sisse mahtus. Sealt vahtis vastu kahvatu naisenägu, juuksed ümber hõljumas. “Tule siia, pojakene, peida ennast siia kaevu, muud võimalust sul pole. Siit saad otse teise linna.”
“Aga ma ei mahu ju.” “Mahud, mahud, aja aga käsi sisse, küll muu keha ka kohe järgi vajub.” Nii juhtuski.
Varsti oli keiser oma salgaga kohal. “Eidekene, ega sa siin hiljuti ühte noormeest näinud pole?” “Ei ole.” Siiski pistis keiser oma jämeda käe kaenlaauguni kaevu sisse ja tõmbas sealt ühes mudaga välja mõned vanad katkiste piidega kammid ja värksed konspektid ruudulise paberi peal. “Noh, eit, nüüd sa jälle valetasid, need peavad olema täpselt selle noormehe kirjad.” Aga heakene küll, paistis, et nõiamoor ja keiser vanad sõbrad olid, ja kuna noormehe asukoht teada, siis polnud otsimisega kiiret ja nii jäi seltskond moori urkasse veel mõneks ajaks prassima. Sobival hetkel jooksis eit salamisi kaevu juurde, kummardus selle kohale ja käskis: “Tule nüüd üles, roni nüüd ruttu välja ja lase jalga, enne kui nad sulle sinna järele jooksevad.” Roomasin kaevust välja, üleni veest nõretav ja komberdasin vaikselt minema.
Samal ajal, kui veest- nõretav noormees- mina kaevust välja roomas ja vaikselt uue unenäo poole komberdas, olin järsku nõiamoori rollis ja muutusin nooreks ja ahvatlevaks lõbunaiseks. Mul oli mingi masin, millest väntamise läbi erinevat värvi huulepulgad välja kukkusid. Valisin kõige intensiivsema tooni ja värvisin ringjate liigutustega oma suu paksult punaseks ja asusin ennast keisri vastu hõõrudes teda vahekorrale ahvatlema. Riigijuht polnud just vastumeelt ja kuigi ta teadis, et see kaunis naine tegelikult seesama nõiamoor on, paistis, et see neil vana hobi oli.
Mina aga jooksin eide abiga teise unenäkku, kus jälle tegemist oli, sedapuhku vist minu sünnipäeva korraldamisega, kus külalised olid juba kutsutud, aga polnud ei kohta, sööki ega ka aega enam, ning jälle ühe vana tädi abiga – todapuhku siis Laine Puki näol rahmeldama asusime. Aga too uni oli juba palju uimasem ja igavam.

17.02.2016





Laps on sisenenud peajalgsete maailma. Ülemine nägu Linnarti joonistus, tagantjärele küsimise peale ütles, et see on kivi. All minu arglik järeleaimamine.





















15.01.2016



oh jumal, kui keerukas see skandinaavia mütoloogia ikka on, loen praegu mingit Puhveli teksti - Odini vastane Loki muundus ükskord märaks, et siis ühte täkku töötegemisel eksitada, võrgutas täku endaga paarituma, "Lokile aga sündis kandeaja lõpuks kaheksajalgne varss Sleipnir" - kes oli hobune, millel Odin ratsutas. nojah, Loki oli ühtaegu Odini hobuse ema. ok.

11.01.2016




"Mu kullatera, mu silmatera, mu linnupojake, 

sa ei kujuta ette, kui väga väga väga mul sind vaja on.”
„Kas tõesti on sul mind vaja? Aga enne said sa ju väga hästi minuta hakkama.”
„Aga sina said ju ka ENNE väga hästi minuta hakkama.”
„Ei saanud…
Kas armastus on sinu jaoks püha?”
„Et naerda ei tohi või?" (Naeravad)
„Jah, et naerda ei tohi."
„Naera, naera mind naeruväärset, mind vana armunud tola.”
„Kas minu armastamine on sinu jaoks midagi tolaväärset?”
„Ei…”
„Aga mina olen küll tola. Vaata:” ( tõstab jala üles lakke ja teeb suuga tatimulli. Teevad koos.)
„Ma tegin seda kogu aeg, kui ma laps olin.”
„Ma ka.
Kullake, ma ei naera sinu üle. Ma naeran, sest sa valmistad mulle rõõmu.”
”Kas ma valmistan sulle rõõmu?”
„Jah.”
„Kas ma olen sinu rõõm?”
„Jah. Sa oled minu südame rõõm.”

11.01.2016


üks naljakas tellimuspilt üleeelmisest aastast. süsi. kõik detailid - pall ja noorepõlve foto, mehe talu jne pidid olema ka pildil :-)


smile emoticon


10.01.2016


Tegime koos Aare Pilvega intervjuu Joanna Ellmanniga Värskesse Rõhku

 http://va.ee/13-intervjuu/125-inimese-kohus-on-iseenda-asi-lopuni-ajada-intervjuu-joanna-ellmanniga

05.01.2016




Kuulsin seda lugu vana-aasta õhtul Kudruni juures kogemata raadiost, meel läks hellaks ja härdaks. Vat selline olen. Nüüd kuulasin uuesti. Head uut aastat!


https://www.youtube.com/watch?v=-ckCfmTY0JQ

01.01.2016


Jaak Kikase pilt jaanuarist 2015

Kommentaare ei ole:

Mu elu on sama halb, aga ma olen õnnelikum

Minge näitust vaatama! "Mu elu on sama halb, aga olen õnnelikum." Avatud detsembrini Aparaaditehase restoranis Tartus, Kastan...