teisipÀev, 26. detsember 2017

investituuritĂŒlid ja paavstluse pornokraatia ajajĂ€rk

investituuritĂŒlid ja paavstluse pornokraatia ajajĂ€rk
tahtsin hommikul veel Ôppida
aga Àratuseni on jÀÀnud vaid tund
ja ma pole siiani sÔba silmale saanud
vastik kĂŒlm higi ja teki vahelt immitsev jahedus
hingad rĂŒtmiliselt ja sonid midagi
mida tunneksin kui hĂŒĂŒaksid praegu kellegi teise nime
suurimad kahtlustajad on need kelle hingel endil mitu palet
mitu silmarÔÔmu
ei ma polekski kade tahan lihtsalt vÔimu
olla Ă€ge naine number ĂŒks
ĂŒleval toas veereb metallist hantel
iseenesest mööda pÔrandat
ja nutitelefoni potsatab uudis
taevas kÔrgub tÀna kaksikute mÀrgi superkuu
see toob Àrevust ja facebookis öeldakse
et jeesus sĂŒndis ĂŒldse juunis
lĂŒlitan keha sÀÀstureĆŸiimile ei ĂŒhtki mĂ”tet enam
olen tĂŒhi halg iga hetk on Ă€ratus
kabinetis pannakse mind kirjutama lepajÔe töölaua taha
Ôues langeb lund
pĂŒha marju anna jĂ”udu vĂ”i midagi sellist
patsak vanu ajalehti prantsatab maha
tÔustes samamoodi
korjan jĂ€lle kĂ”ik ĂŒles
lÔpp on ikka nagu algus
teatab lektor rohtmets ja naerab






mu meel lÀks selgeks

mu meel lÀks selgeks
vannis luulet lugedes
aken uduseks
vana raagus puud ei nÀe
pesen peegli siis akna
*

nÀgin unes
ja see meenus alles pÀrastlÔunal
kui lugesin saigyƍ'd
et pidin varsti surema
kĂŒĂŒnitasin nuttes lĂ€bi pimeduse
Ôitsvate kastepÀrleis aasade poole
mis sirasid vÀrvilise slaidina mu ees
mÔttes palusin veel aega
aega ilu nÀha
aega mÔista
aega hoolida
ei suutnud loobuda
klammerdumispiin




Miks on jaapanlased mittereligioossed?






Tartu Ülikool

Miks on jaapanlased mittereligioossed?


Referaat


Kristina Viin



Tartu 2017

Sissejuhatus

Toshimaro Ama raamat “Why are the Japanese non-religious? Japanese Spirituality: Being Non-Religious in a Religious Culture” seletab lahti jaapanlaste religioosse tunnetuse, millesse on sĂŒgavalt juurdunud folkloor, sĂŒnkretistlikud rahvauskumused ja tavad, kuid ometi jaapanlased endid ĂŒldiselt religioosseteks ei pea. Autor vĂ”ttis sĂŒdameasjaks nende religioosset hoiakut analĂŒĂŒsida aimduses, et kui selle arenguid lĂ€hiajal selgelt ei defineerita, vĂ”ib jaapanlaste spirituaalne areng ĂŒhel pĂ€eval tĂ€ielikult meie silmist haihtuda.
Kui meile, LÀÀne inimestele vĂ”ib tunduda, et jaapanlased on suuresti ateistid vĂ”i usuleiged, ei vasta see pĂ€ris tĂ”ele, olgugi, et paljud jaapanlased ise endid mittereligioosseteks nimetavad. Siin tuleb kĂ”igepealt mĂ”ista seda, et Jaapanis on mĂ”iste “religioon” jĂ€tkuvalt defineeritud lĂ€bi lÀÀneliku mĂ”istmise, milles domineerib kristlus. Teiseks vĂ€ldivad jaapanlased vĂ”i puudub neil arusaamine organiseeritud religioonidest, nad ei oska endid selles kontekstis mÀÀratleda. NĂ€iteks on jaapanlaste uskumustes omavahel segunenud elemendid nii ĆĄintoismist, budismist kui kristlusest: lapsed viiakse ĆĄinto templisse, samas vĂ”ivad nad ka kiriklikult laulatada, matusetalitus vĂ”ib toimuda aga hoopis budistlikus vormis. SeetĂ”ttu ei tunne jaapanlased, et nad oleksid seotud ĂŒhegi konkreetse religiooniga, pigem on tegu rahvapĂ€rase sĂŒnkretismiga. Seda nĂ€htust vĂ”ib nimetada
mushĆ«kyƍ´ks, mis sĂ”na-sĂ”nalt tĂ€hendab “puudust religioossetest uskumustest”. Meiji perioodil (1868-1912) vĂ”eti kasutusele termin “shĆ«kyƍ”, mis on sisuliselt tĂ”lkevaste Euroopa pĂ€ritolu organiseeritud religioonile. Eesliide “mu” tĂ€hendab mitte eksisteerimist.

Ilmutatud religioon ja loomulik religioon

Toshimaro Ama klassifitseeris jaapani religiooni kahte gruppi: esiteks, ilmutatud (sissetoodud) religioon (Revealed Religion) - (nii kristlus kui budism) ja teiseks, loomulik religioon (Natural Religion) - (jaapanlaste endi pĂ€rimus, ĆĄintoism, esivanemate kultus). Kui jaapanlane ĂŒtleb, et ta on mittereligioosne, peab ta silmas esimest; ta pole organiseeritud ilmutatud religiooni esindaja. Teine tĂŒĂŒp viitab esivanemate kummardamisele, mida pole kunagi organiseeritud, see ei sisalda kindlaid paikapandud doktriine. Kui paljud jaapanlased vĂ€idavad, et nad on “mittereligioossed”, siis tegelikkuses ainult ĂŒksikud eitavad religioossuse tĂ€htsust vĂ”i on ateistid. Endid “mittereligioosseteks” pidanute seast umbes 75 % tunnevad, et religioosne hoiak on oluline. TeisisĂ”nu, ĂŒle poole kĂŒsitletutest tundsid end isiklikult mittereligioossetena, kuid “religioosne olemine” oli nende jaoks tĂ€htis omadus. Niisiis pole jaapanlased sugugi ateistid, vaid nad pole lihtsalt konkreetselt ja ainuliselt ĂŒhegi religioosselt denominatsiooniga seotud, vastupidi, jaapanlastel on rikkalik religioosne tunnetus, kuigi nad jĂ€tavad selle limiteerimata konkreetse Ă”petusega. Nii on nĂ€iteks isegi ĂŒks ĆĄinto preester, Kanzaki Nobutake identifitseerinud end oma autobiograafias “inimesena ilma religioosse usuta”. Tema sĂ”nade jĂ€rgi oli tema preestri positsioon vaid pĂ€ritud ning preestrina ta ainult tĂ€itis kogukonna ootusi, viis lĂ€bi tseremooniaid kohalikel festivalidel. Tema jaoks oli ebavajalik olla truu kindlatele ĆĄinto jumalatele. See peegeldab enamiku jaapanlaste religioosset teadlikkust. Senikaua, kui religiooni mĂ”istmine baseerub kristluse mudeli alusel, siis pĂ€rismaiseid ja kohalikke matsuri festivale ĂŒhendatuna ĆĄinto tavadega ei saa mĂ”ista religioossetena.
Jaapani religioossus on kompleksne, seda ei saagi vĂ”rrelda kristluse vĂ”i islamiga ja vÀÀritimĂ”istmine tekibki just ilmutatud ja loomuliku religiooni segamini ajamisega. Jaapani “mittereligioossust” tuleks mĂ”ista lĂ€bi Jaapani perspektiivi. VĂ”rreldes nĂ€iteks kristlusega on raske tuvastada, millal jaapani loomulik religioon tekkis, kes seda jutlustas ja kuidas see inimeste ellu vastu vĂ”eti. Jaapanlaste “mittereligioossuse” all mĂ”istetaksegi tegelikult nende loomulikku religiooni.
Hatsumƍde, uusaasta festivali ajal kĂŒlastas aastal 1996 ĂŒle 80 miljoni jaapanlase templeid ja pĂŒhamuid, piirkonnad on tihkelt ĂŒlerahvastatud. Sama populaarne on nĂ€iteks obon, budistlik esivanemate austamise tava hilissuvel, mil rahvahulgad ummistavad liikluse, pĂŒĂŒdes jĂ”uda oma kodulinnadesse. Need on kĂ”ige olulisemad pĂŒhad, mil perekonnad saavad kokku, et vĂ”tta vastu tagasi pöördunud esivanemate hingi. Traditsionaalselt usuvad jaapanlased, et pĂ€rast surma saab inimese hingest kami, jumalus, kes asub perekonda kaitsma. Samuti usuvad paljud, et vastsĂŒndinute nĂ€ol on tegemist reinkarneerunud esivanematega. VĂ”i siis usuvad nad, et surnute hinged jÀÀvad uitama lĂ€hedal asuvatesse mĂ€gedesse vĂ”i metsadesse, kust nad jÀÀvad jĂ€reltulijaid valvama. Enamus jaapanlasi peab usulisi rituaale rohkem kommeteks ja tavadeks kui millekski religioosseks. Mittekristlastest jaapanlased tĂ€histavad jĂ”ule, olemata budistid, lauldakse budistlikke suutraid lahkunutele matusetseremooniatel, ja paljud ei kĂ”hkle korraldamast ĆĄintoistlikke pulmi, pidamata end ĆĄintoistideks. Siiski leiab autor, et ĆĄintoism jÀÀb ilmutatud religiooni ja loomuliku religiooni piirimaile, kuna ĆĄintoism arenes 9. sajandil usuliseks sĂŒsteemiks seoses sellega, et keiser kuulutati ĆĄintoistliku jumaluse jĂ€reltulijaks. Uus keiser vannutatakse ametisse suurel söögiohvrite pidustusel (daijƍsai) ning ĆĄinto pidustusi nĂ€idatakse riigitelevisioonis, aga sellest ei teki enamasti probleemi, nagu oleks tegemist usupropaganda vĂ”i kinnimakstusega, sest rituaalide ja religioossuse loomulik eraldatus on ĂŒhiskonnas laialt aktsepteeritud.
Kuigi jaapanlastele on vĂ€ga oluline kogukonna harmoonia ja selle tarbeks peetavad esivanemate austamise rituaalid ning kaitsevaimude vĂ”i -jumaluste austamine, suhtutakse organiseeritud, ilmutatud religioonidesse skepsisega ning need on ebapopulaarsed. TĂ€navatel valjuhÀÀlditega kristlust kuulutavad misjonĂ€rid mĂ”juvad veidrate ja hĂ€irivatena. Jaapanlastele ei meeldi ilmutatud religioon, sest neis pole julgust vĂ”i tahtmist sellistest religioonidest elu mĂ”tet otsida. Inimesed ei taha, et nende emotsioone veel rohkem ĂŒles keritakse, isegi kui usk annab elule sĂŒgavama tĂ€henduse. Mittereligioossus on kui enesekaitse oma tegeliku minaga tegelemise vastu. Loomulik, rahvalik religioon ei esita kĂŒsimusi “kes ma olen?” vĂ”i “mis on elu mĂ”te?”. Jaapanlastele nĂ€ib piisavat pidustustel esivanemate hingedelt saadavast toetusest.

Jaapanlaste mittereligioossuse ajalugu

Keskajal, 12. sajandi lĂ”pu ja 14. sajandi vahel uskusid jaapanlased samaaegselt nii kami´desse, pĂ€rismaistesse jumalustesse kui ka budadesse; nad uskusid kuude budistlikkuse olemisevalda: pĂ”rgusse, nĂ€ljastesse vaimudesse, loomade valda, sĂ”dalaste valda, inimeste ja jumalike olendite valda; ning uuestisĂŒndi kannatustest vabanenuna. Shin-budismi vĂ”i jƍdoshinshĆ« rajaja Shinran (1173-1262) oli vĂ€ga Ă€rev pĂ”rgusse sattumise vĂ”imaluse tĂ”ttu. Ta saavutas vabanemise, kui kohtus Hƍnen´iga (1133-1212), kes jagas lihtrahvale Nembutsu Ă”petust. Hƍnen´i jĂ€rgi vĂ”is igaĂŒks sĂŒndida Amida Buddha Puhtal Maal, piisas vaid tema nime (Namu-Amida-Butsu) mantralikust kordamisest. Hƍnen´i Ă”petus oli budismi ajaloos revolutsiooniline, sest see heitis kĂ”rvale kĂ”ik teised praktikad. Shinran nĂ€gi oma vĂ”imetust klammerdumisest ja meeleplekkidest vabanemisel ning Rokkakudƍ templis ritriidi 95. pĂ€eval sai ta visiooni Printsilt, buddhalt. PĂ€rast seda kĂŒlastas ta Hƍnen´i ja vĂ”ttis tema Ă”petuse ĂŒle. Sama tegi nĂ€iteks tuntud sĂ”dalane Kumagai Jirƍ Naozane. Amida Buddha Ă”petus sai populaarseks, hakati otsima surmajĂ€rgset lunastust, ilma suuremate maiste pingutusteta.
Muromachi perioodil (1333-1568) asendus inimeste hirm surmajĂ€rgse pĂ€rast optimistliku suhtumisega igapĂ€evaellu. Ühiskonnas prevaleeris konfutsianism, mis keskendus ĂŒhiskonna ja igapĂ€evaelu moraalile ning jaapanlased uskusid, et jumalused kaitsevad seda Hiinast tulnud Ă”petust. Nii toetuti elus konfutsianismile, “viimsetele asjadele” mĂ”eldes usuti budade ja kamide toetusse pĂ€rast surma, isegi kui viimaseid kahte reaalselt ei usutudki. Majanduslik olukord muutus stabiilsemaks ning keskenduti omavahelistele suhetele. SĂ”dalastega Jaapanisse tulnud konfutsianism sĂ”i budismi vajalikkuse ajapikku vĂ€lja.
Üldse jÀÀb Toshimaro Ama raamatus kĂ”lama jaapanlaste praktiline meel, mugavus ja meelelisus. KĂ”ike vĂ€ljastpoolt vastuvĂ”etut pĂŒĂŒtakse kohandada vastavalt oma vajadustele. Nii on nĂ€iteks jaapanlased asendanud sĂ”na
ukiyo (“kannatuste maailm”; budismis pĂ”hjustab maailm kannatusi ja nendest tuleb vabaneda) ukiyo teise tĂ€hendusega (“hĂ”ljuv maailm”). Tegemist on kanjide erinevusega. Algne kontsept mujƍ (“pĂŒsitus”; asjade ja olude pidev muutumine), mis tuli Hiinast, asendati mugavuse tĂ”ttu ukiyo´ kontseptiga. Esimene tĂ€hendas “ebatootlikkust”. Niisiis kasutavad tĂ€nase pĂ€evani jaapanlased selle hÀÀldusest tulenevat hakaga yuru´t vĂ”i hakadoru´t, et mÔÔta oma tootlikkust tööpostil.
Oli kaks vĂ”imalust: saada budistiks lĂ€bi religioossete praktikate ja otsides kaitset Amida Buddhalt vĂ”i lihtsalt ignoreerida elu pĂŒsitust. See pani inimesi otsima naudingut armastuse ja looduse ilust.
KanginshĆ« vĂ€ljendas ideed, et elu on liiga lĂŒhike selleks, et mĂ”elda surmast, ning naudingute otsimine muutus tugevamaks 16. ja 17. sajandil. Ihara Saikaku (1642-1693) tĂ€psustas, kuidas “hĂ”ljuvas maailmas” elu nautida: tuli teha eluplaan ja kasutada numbreid, et oma edusamme ajajoonel loendada. Inimene peab oma vanematelt Ă”ppima ametit alates 13-aastasest peale ja jĂ€tkama nii 15 aastat. 45. eluaastani peab ta kĂ”vasti tööd tegema, et pensioniajaks raha kĂ”rvale panna. PĂ€rast seda vĂ”ib hakata elu nautima, seda nĂ€gi Ihara ĂŒlima eesmĂ€rgina. Ka tĂ€na hindavad jaapanlased asjade vÀÀrtust numbrites. See trend ulatub tagasi Tokugawa perioodi (1603-1868). See oli ratsionaalsuse algus. Tokugawa perioodil kirjeldati pĂ”rgut kui vaatamisvÀÀrsustega tutvumist, selle ĂŒle heideti nalja, “pĂ”rgujumalat”, kes pidi nende saatuse ĂŒle otsustama, oli vĂ”imalik vĂ”ita. AltkĂ€emaks oli selleks ĂŒks hea vĂ”imalus. Ja ka pĂ”rgus vĂ”is rahus sake´t juua, sĂŒĂŒa kĂŒpsetatud kala ja seilata paadiga ringi, ĂŒletades selle ilma ja sealpoolsuse piire. Jumalatesse ja budadesse ei olnud tarvis uskuda, kuna neid polnud vĂ”imalik ju silmaga nĂ€ha. NĂ”nda on ka tĂ€na taas populaarseks saanud budistlikud mungad nagu Ippen ja Ryƍkan ning poeedid Matsuo Bashƍ ning Taneda Santƍka. KĂ”ik neli meest olid rĂ€ndajad, kes ignoreerisid rangeid monastilisi koode ja ei arutanud kunagi inimestega komplekssete filosoofiate ĂŒle. Nad kulgesid ringi ja nautisid looduse ilu. Nende rĂ€ndajate elustiil on atraktiivne kannatuste maailmas elavatele inimestele, kes soovivad leida naudingut “hĂ”ljuvast maailmast”.

Matusebudism

Paraku “hĂ”ljuva maailma” idee ei vabastanud inimesi Ă€revusest surma ees. Nii tĂ”usis esile uus kultus, mida nimetatakse “matusebudismiks” (Funeral Buddhism). “Õige” budismi vormina Jaapanis vastu vĂ”etud kultus on jÀÀnud tĂ€naseni laialdaselt kasutatavaks praktikaks. Kohaliku templi budistlik preester kingib lahkunule budistliku nime
kaimyƍ vĂ”i hƍmyƍ (kuigi “pĂ€ris”, autentses budismis antakse see elavale). Seitsmendal pĂ€eval pĂ€rast surma korraldatakse mĂ€lestusteenistus ja neid riitusi peetakse seitsmepĂ€evaste tsĂŒklitena kuni 49. pĂ€evani. See on Indiast pĂ€rineva uskumuse jĂ€rgi aeg, mil lahkunu uuestisĂŒnd on veel mÀÀratlemata. Teenistused jĂ€tkuvad ka 13., 17., 25. ja 33. aastapĂ€eval. KĂ”ik perekonnaliikmed kogunevad altari juurde, mille ees preester laulab suutraid. Seal on ka surnu hauatahvel ja budistlik kuju vĂ”i pilt. Lohutust leidnuna matusebudismist, ei huvita enamusi jaapanlasi originaalsed budistlikud Ă”petused ja muretsevad vĂ€hem lahkunu hauajĂ€rgse elu pĂ€rast. Buddha ise ei soovinud, et talle matusetalitus tehtaks, vaid julgustas oma Ă”pilasi harjutustega jĂ€tkama. Kuni 7. sajandini kujutas budistlik matusetalitus Indias vaid suutrate laulmist kremeerimise juures. Matusetalitus ja mĂ€lestamine tuli alles Hiinast koos konfutsianismi pojaliku alandlikkuse ideega, milles lapsed pidid vanematele truuks jÀÀma ka pĂ€rast vanemate surma. Budism saabus Jaapanisse Hiinast koos hiina kommetega ja rikkad perekonnad vĂ”tsid omaks rituaalid, mis kergendasid lahkunute hingi. Viimased aga pidid kaitsma elavaid sugulasi ja nende heaolu. Austatakse nii mĂŒĂŒtilisi esivanemaid (nĂ€iteks usutakse, et keiserliku perekonna varaseim esivanem on Amaterasu ƌmikami, Valgustava Taeva Suur Jumalus vĂ”i PĂ€ikesejumalanna, maailma valitseja) kui tegelikke esivanemaid. Niisiis budism vĂ”eti vastu vaid esivanemate hingede toetamise kaalutlusel. Pikka aega on jaapanlased peljanud isegi puudutada lahkunu keha, Heiani perioodil (794-1185) aadelkond vĂ€ltis fĂŒĂŒsilist kontakti isegi armastatu surnukehaga. Surnukeha peeti rĂŒvetatuks. Iidsetel aegadel puudusid rituaalid, millega hingi lepitada ja kehade rĂŒvedust puhastada. Kui inimene suri Ă”nnetuse vĂ”i haiguse tagajĂ€rjel, usuti, et temast saab kĂ€ttemaksuhimuline hing, kes ohustab elavaid. 17. sajandiks praktiseeriti matusebudismi juba kĂ”ikjal Jaapanis, vĂ€lja arvatud Hokkaidƍ´l ja Okinawa´l. Õitsev majandus lubas inimestel matusetalitusteks palgata budistlikke ja ĆĄinto preestreid, yamabushi´sid (askeedid, kes elasid mĂ€gedes ja kellel usuti olevad maagilised vĂ”imed) vĂ”i ĆĄamaane. TĂ€napĂ€eval on see siiski pĂ”hiliselt budistlike preestrite ĂŒlesanne.
14.-16. sajandil moodustati ie – sĂŒsteem (“ie” - “maja, kodu, pere”), konfutsianismist tulenenud perekonnasĂŒsteemi alus, milles oli oluline isa pĂ€rimusliini, ameti, nime jm hoidmine, esivanemate austamine; ie Ă”itsengut peeti ĂŒksikisikust olulisemaks. TĂ€napĂ€eval see formaalselt enam ei kehti. See oli perekonnaliit, millega mÔÔdeti produktsiooni ja sotsiaalseid tegevusi, inimeste elu kese. Vanemad soovisid, et jĂ€rglased neid pĂ€rast surma pĂŒhaks peaks ja austaks. Koos sellega ja Tokugawa ĆĄogunaadi ajal templitesse perekonna registreerimise sĂŒsteemi loomisega sai matusebudism veelgi tugevamaks. See, perekondade templitega liitmine kujunes hiljem heaks tööriistaks nii LÀÀnest pealetuleva kristluse kui kĂŒsimuste vastu surmajĂ€rgse elu kohta.

Budismi allasurumine

Selsamal Tokugawa perioodil kerkis esile konfutsianistide kriitika budistide suhtes. Olla intellektuaal tĂ€hendas olla konfutsianist, kui sooviti harmooniat ĂŒhiskonnas. Et olla hea konfutsianist, tuli vĂ€ltida teisi religioone. Neokonfutsianismi kui ametlikku Ă”petust nĂ€hti liikumisena, mida tunti ka kui “teooriat hĂ€vitamaks buda”. PĂ”hjuseid oli kaks. 1) konfutsianismi iseseisvumine ja 2) budistlike preestrite, kes said rikkaks matusebudismi lĂ€bi, ekstravagantsed elud. Iroonilisel kombel praktiseerisid need konfutsiaanid
algusest peale zen´i, sest konfutsianismi tĂ”id Jaapanisse just zenbudistlikud mungad. Ülepea, budistlik rĂ”hk askeetlikul elul oli vastuolus konfutsianistliku pĂŒĂŒdega keskenda poliitikale ja moraalile. Zen oli konfutsianistide jaoks siiski liiga endassesulgunud ja ĂŒhiskonnast isoleeritud sĂŒsteem ja keskendus liialt isiklikule valgustumisele. Ka ei muretsenud konfutsianistid surmajĂ€rgsuse pĂ€rast kuigi palju ega uskunud uuestisĂŒndi, budistlik reinkarnatsiooniidee tundus neile arulage. Konfutsianistid ei lahendanud oma surmahirmu, vaid otsisid viise produktiivseks eluks. Matusebudism jĂ€i ikkagi kultuseks, mis selle asja enda peale vĂ”ttis. Veel ĂŒks huvitav mĂ€rkus matusebudismi teemal: usuti, et lahkunu hingest saab hotoke vĂ”i jaapanipĂ€rase mĂ€rgihÀÀlduse jĂ€rgi butsu. See tĂ€hendab buda kuju, aga ka pĂŒha hinge, mille ette ohverdatakse sööki. Samas on leitud, et sĂ”na hotoke tuli hoopis futoki´st, mis tĂ€hendas “oksa, mida kasutati esivanemate kummardamisel, et tuua nende hingi tagasi”. Kui budistlik rituaal vastu vĂ”eti, asendati ĂŒks nimi lihtsalt teisega. Tokugawa perioodil teati, et hotoke transformeerub jumaluseks. See kĂ”ik kĂ”neleb jĂ€llegi jaapanlaste naturaalsest religioonist, sellest, et tegemist on olnud sĂŒnkretistliku rahvausundiga. Niikaua, kui budistlikke matuseid peeti, vĂ”is igaĂŒhest saada hotoke ja kellelgi polnud tarvis otsida spirituaalset rahu organiseeritud religioonist. TĂ€nasel pĂ€eval on kuulda hotoke´dest Ă”udusfilmide ja televisiooni detektiivilugude vahendusel. Kunagised religioossed tunded on asendunud millegi muuga.
Kui palju on matusebudism ĂŒldse pĂ€ris budism, mis Ă”petab arusaamist kannatusest ja tĂ”elisest “isest”, Ă”ieti “ise” puudumisest, ego kontrollimisest lĂ€bi erinevate treeningute? On see ĂŒldse budism? Kindlasti mitte. Budismist lĂ”igati kasu, et vĂ”tta mĂ”ned selle elemendid rahvalike kommete tĂ€itmiseks. Teised vaidlevad vastu, öeldes, et ka see riitus tagab meelerahu neile, kes pelgavad surma.

Kehv religioosne mÔistmine

Perioodil Meiji restauratsioonist 1868. aastal kuni Teise maailmasĂ”ja lĂ”puni taastati keisrivĂ”im ning manipuleeriti nii ilmutatud kui loomulike religioonidega. Reguleeriti religioosseid institutsioone, haridust ja Ă€ri. PĂŒĂŒti luua tugevat tsentraliseeritud rahvusriiki. Jaapan pĂŒĂŒdis ĂŒle saada pikaaegsest Tokugawa ĆĄogunaadi aegsest feodalismist. Meiji valitsus vabastas rahva 4 klassi sĂŒsteemist, mis oli koosnenud sĂ”dalastest, talupoegadest, kĂ€sitöölistest ja kaupmeestest. IgaĂŒhest vĂ”is saada kodanik ning keiser omandas taas jumaliku staatuse. Rahvusriike on loodud erinevate ideoloogiate toel, Jaapani rahvusriik loodi mĂŒĂŒdi alusel, mille jĂ€rgi keiser on Amaterasu ƌmikami jĂ€reltulija ja esindaja. SeetĂ”ttu sai religioonist poliitiline töövahend, millega impeeriumit polsterdada. Ometi ei pakkunud see mĂŒĂŒt vĂ€ljakutset modernismile ega Jaapanis tohutut hoogu vĂ”tnud tehnika ja teaduse arengule.
TĂ€napĂ€evane vaste jaapani keeles “religioonile” on
shĆ«kyƍ, kuigi originaalis on see viidanud kindlale budistliku koolkonna liinile. Meiji valitsusel oli terminit tarvis ja see vĂ”eti omaks. Seda oli tarvis eeskĂ€tt LÀÀnest sissetungiva kristluse vastu vĂ”itlemiseks. Kui Jaapan oleks lihtsalt keeldunud kristlusest, oleks ka jaapanlasi nagu hiinlasi “barbariteks”, Jaapanit “barbaarseks riigiks” kutsuma hakatud. Nii vastas Jaapan omal moel. Ć intoismi hakati vĂ€estama, et vĂ€estada keiserlikku valitsust. Samas religioosne meel vĂ”eti rangelt riigi kontrolli alla ja igaĂŒhe isiklik religioon pidi jÀÀma enda teada. Tulemusena jaotati religioon kahte sfÀÀri: esiteks, isiklikud uskumused ja teiseks, sotsiaalne kĂ€itumine, enese ĂŒlevalpidamine kodanikuna. Isiklik usk, individuaalne religioossus ja usuvabadus tagati Jaapani impeeriumi konstitutsiooniga, kuigi tingimisi. Sotsiaalne kĂ€itumine vĂ”i isikliku religioossuse vĂ€ljendus keelati rangelt Ă€ra kui oht rahvuslusele. JĂ€relikult seaduse jĂ€rgi tunnustati ametlikult ainult esimest ja nii on see olukord kujundanud ka religiooni definitsiooni Jaapanis tĂ€napĂ€eval. Avalikult pole keegi kuigi religioosne. Religiooni mĂ”iste “shĆ«kyƍ” jĂ€i tĂ€histama naturaalset, rahvareligiooni, sest usuvabaduse konstitutsiooni tĂ”ttu ĆĄintoismil tegelikkuses ei Ă”nnestunud saada riigireligiooniks, vaid kujunes rahvuslikuks ideoloogiaks, rituaalseks tööriistaks, millega valitsus sai rahvast ohjes hoida ja manipuleerida. Nii hoiti lahus ĆĄintoism kui usund ja ĆĄintoism kui mĂŒtoloogia riigi teenistuses.
Lisaks eelpool mainitule on jaapani kultuur alati rĂ”hutanud kogukonna harmoonia olulisust, mida jaapani folkloori uurimisrĂŒhma juht Yanagita Kunio (1875-1962) kutsub “Lihtsalt tavaliseks inimeseks olemise vÀÀrtus” (
nichijƍ shugi). Erakordsed individuaalsed talendid on alati kĂ”rvale heidetud, ĂŒkskĂ”ik, kui briljantsed nad ka poleks. Klassiruumis reguleeritakse tudengite andeid, et sĂ€iliks “harmoonia”. Nii kĂ€sivad lapsevanemad oma lapsi end tagasi hoida ja nendes tingimustes on noored pidevalt end alla surudes mures teiste inimeste arvamuse ja vĂ”imaliku kiusamise pĂ€rast. See nĂ€htus on ĂŒks “mittereligioosse ja tavalisust hindava” maa negatiivne aspekt, nĂ”nda nagu erilisi andeid, nĂ€hakse ka organiseeritud religiooni millegi ekstravagantse ja teistsugusena ning kuulutatakse seetĂ”ttu mĂ”ttetuks. “Tavalisuse” vÀÀrtustamine on jĂ€tnud folklooriuurijatele ja antropoloogidele palju teadmatust. Nende vÀÀrtuste tĂ”ttu ei tea me samas paljut tavaliste jaapani inimeste igapĂ€evaelust ja uskumustest Jaapani ajaloos. Tulemusena on kolm religiooni, ĆĄintoism, konfutsianism ja eriti budism samavÀÀrsed ja samased selles mĂ”ttes, et nad on kĂ”ik omal moel killukestena adapteeritud Jaapani ĂŒhiskonda, nii nagu sobilik on olnud. Teiste sĂ”nadega vĂ”ib aga tegelikult öelda, et mĂ”lemad, nii ilmutatud religioon kui loomulik religioon on alates 17. sajandist Jaapanis sekulariseerunud. Ometi saadab jaapanlaste elu spirituaalne elavus ja rikkalikkus, nĂ€iteks kasvĂ”i shin-budismi rituaalid vĂ”i JƍdoshinshĆ« jĂ€rgimine Okinawal.

KokkuvÔte

KokkuvĂ”tteks, ja kuigi referaadi mahu tĂ”ttu olin sunnitud uurimuse viimase kolmandiku vaid sirvimisi lĂ€bi töötama, vĂ”ib öelda, et jaapanlaste usuilm on keerukas. Mitmes aspektis sarnaneb jaapanlaste usuilm eestlaste pĂ”lise paganliku maailmagatajuga. Ć intoism rahva- ja loodususundina on pidanud vastu pikka aega, see kĂ”neleb paljuski nende tegelikust maailmatajust. Samamoodi on loodususk kestma jÀÀnud eesti inimeste kommetes ja vaimses suunitluses. MĂ”lemad on vĂ€lismĂ”jude tĂ”ttu kujundanud sĂŒnkretistlikke arusaamu ja uskumusi. Kuigi Eestis nimetab endid ateistideks rohkem inimesi (ja siin on mĂ€ngus ka nĂ”ukogude ateismipropaganda mĂ”ju), on jaapanlased Meiji restauratsiooni, keiserliku mĂŒtoloogia ja selle kehtestatud sotsiaalsete regulatsioonide, kultuurilise vaguruse (sotsiaalse harmoonia eelistamise individuaalsete pĂŒĂŒete ees) tĂ”ttu umbes samavĂ”rra spirituaalsed. Esivanemate kultus on olemas sarnaselt meil mĂ”lemil, Jaapanis pikka aega kestnud
ie-sĂŒsteemi tĂ”ttu kĂŒll vĂ”imendatuna. Ei saa öelda sugugi, et jaapanlased oleksid mittereligioossed, usuline ja mĂŒtoloogiline maailm on rikkalik, kuigi mitte igapĂ€evaelus esikohal. Üldiselt jÀÀb mulje, et jaapanlased on praktilised, materialistlikud, pĂ”ikpĂ€ised ja mugavad. Siin jÀÀb ikkagi kĂŒsimus, millisest perspektiivist me sĂ”na “religioon” defineerime.


Kasutatud kirjandus: Ama, Toshimaro. Why are the Japanese Non-Religious? Lanham, University Press of America, 2005.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.