neljapÀev, 30. juuli 2009

Kas siis selle maa keel laulutuules ei vĂ”i Youtube´s igavikku omale otsida?

reede, 17. juuli 2009

Aga mina tulin VÔrumaale oma ema mÀngima,
ema saatsin enda asemel Tarbatu pÀÀle ringi... vaatama.
Tema hakkas umbes aasta eest, nii nelikĂŒmmend plussiselt, maalikunstnikuks.
Isa vaatab kusagil Ridali kohal taevast alla,
seda on ta umbes terve elu teinud vist.
Vend kukub ĂŒldse vaata et iga pĂ€ev kusagil taevast alla,
Ôde korjab soomes maasikatest koolirahasid.
Koer rullub ringi ja rebased nÀrivad kassidel sabad soengusse.
Üksik papagoi norutab puuris ja tal ei ole oma eluga ĂŒldse miskit peale hakata.

(no ja siis lasen mina ĂŒksikuksjÀÀnud papagoile juutjuubist teiste liigikaaslaste laule, kuigi ma pole kindel, kas see nĂŒĂŒd rÔÔmustab teda vĂ”i kurvastab just, aga kuidagi loomulikumalt kĂ€ituma hakkas ta kĂŒll ja virtuaallindudele oma viisijuppe vastu jorutama.)

teisipÀev, 14. juuli 2009

(selle eest, et ma sinu juurest Ă€ra jooksin, lĂŒkati mind lĂ”puks kolinal trepist alla. kas sellel mingit mĂ”tet ka oli, ma ei tea, sest luud-kondid jĂ€id ju terveks. aga hoiatusest sain ma aru kĂŒll- ei maksa ummisjalu pĂ”geneda kogu aeg kĂ”ige eest kĂ”ikjale.)

teisipÀev, 7. juuli 2009

Ma olin Tartus ja mul oli seal kogu aeg sĂŒda paha.
SeepÀrast sÔitsin Tallinnasse ja mul hakkas pea valutama.
Siis tulin Tartusse tagasi ja mul valutas pea ja sĂŒda oli ka paha.
Alkoholitagi.

Ma olin Tartus ja mul polnud Ôhku, mida hingata.
SeepÀrast sÔitsin Tallinnasse ja nÀgin, et kÔik on Ôhk.
Siis tulin Tartusse tagasi ja mul jÀi hing kinni.
Hingamatagi.

Aga kui ma lÀheksin VÔrumaale,
eksiksin kodumetsa Àra,
leiaksin sealt pudeli eetrit,
jooksin selle Àra, lendaksin puu otsa
ja hakkaksin kÀo kombel kukkuma.

Ühelt ma kĂŒsisin, mida ta kardab.
Ta vastas, et kardab kaotada kontrolli oma elu ĂŒle.
Teiselt ei kĂŒsinud ma midagi.
Ta vastas, et kardab naisi.
Üks ĂŒtles, et ta armastab mind vĂ€ga. Kuigi ta seda ei tahaks.
Teine ĂŒtles, et ta ei armasta mind. Kuigi ta seda vĂ€ga tahaks.
„VĂ€ga“ on ĂŒks naljakas sĂ”na, mĂ”tlesin ma.
Ühe juurde lĂ€ksin, et pĂ”geneda viletsuse eest.
Teise juurde ma lÀksin, et Ôppida viletsust tundma.

KÔik need rumalusest vÔi mugavusest tehtud valikud,
juubeldus- ja kannatushetked, kired, meeleheide,
joomingud ja pohmellid kaotatud ajas
ei oma mitte mingit tÀhtsust loomingu kÔrval,
mida kĂ”ige selle arvelt veel sĂŒnnitatud vĂ”i vĂ€lja oksendatud pole,
Ôigemini öeldes, loomingu eelaimdus ongi ainus,
mis kunstniku heitluste, seikluste ja veidruste ajalugu Ôigustab.
Elatud elu on toetus, varasalv, sÔnaraamat ja kÀskija
kunstiteose sĂŒnniks.

esmaspÀev, 6. juuli 2009

Laulupidu polnud minu arvates ĂŒldse tore. Esiteks kĂŒsisid nad lollakalt suurt piletiraha. Teiseks polnud seal ruutmeetritki istumisruumi ja kui tekkis vajadus liikuda, olin sunnitud ĂŒle teiste ronima. ÜleĂŒldse meenutas vĂ€ljak hiigelsuurt ringisiblivat sipelgakuhilat. Kolmandaks sadas kĂ”vasti vihma ja neljandaks ei olnud sealt, kuhu mina ligi pÀÀsesin, suurt midagi kuulda. Viiendaks pole mulle kunagi mingisugused massipsĂŒhhoosid ja -ĂŒritused kunagi meeldinud. Kuuendaks ei saa ma aru, mille ĂŒle meil nii vĂ€ga rÔÔmustada on. Ise kooris laulda oleks ehk ĂŒlev tunne kĂŒll, aga niisama pealt vahtida, kuidas hunnik inimesi ĂŒheaegselt ĂŒhtemoodi suud maigutab, pole kĂŒll eriti vaimustav elamus. Aga muidu on see ju kena traditsioon. Igatahes etem ja inimlikum kui hĂ€rjavĂ”itlused hispaanlastel vĂ”i mingid muud veidrad riitused mĂ”nedel teistel rahvustel.
Ülo Õuna nĂ€itus KUMUs vaimustas rohkem.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.