teisipÀev, 24. jaanuar 2012

HopÔn


Noorik istus puulpÀÀvĂ€ hummogul unistĂ”llĂ”n köögin lavva takan ni kaes aknĂ”st hobĂ”st. HopĂ”n sais vĂ€lĂ€n tuisu kĂ€en nigu puunott, nĂ”na luminĂ”.  Ei liiguta hannarootsugi. Ja niimuudu tunne viisi. TĂŒtĂ€rlats vahis ja imehtĂ€s, kuis vĂ”i Ă”ks ĂŒts elĂ€jĂ€luum niimuudu ĂŒttemuudu saista.  
„TĂ€ om vist Ă”ks suur filosuuf,“  muhelĂ”s latskĂ”nĂ”.
Tuulsamal puulpÀÀvĂ€l viil inne ku sann valmis saa, vii perremiis noorigu ja naabri vĂ€iku latskĂ”sĂ” saaniga sĂ”itma. No om hobĂ”sĂ”l vĂ€lle jalg, tĂ€lle vĂ€ega miildĂŒs ku tĂ€lle tegemist andas. Saanin teki all hainu pÀÀl om pehme ni hÀÀ. HopĂ”n lask piiru. Tuul om makus nuhe. VĂ€iku latskĂ”nĂ” lask peenĂŒkeist naaru. LatsilĂ” tege tuu hirmsalĂ” nalla ku kiĂ€ki piiru lask. Noorik kaes kuis perremiis hobĂ”sĂ”lĂ” huugu and ni kitt:
“Illos perse, uhkĂ” hand!“


pĂŒhapĂ€ev, 15. jaanuar 2012

On tĂ€iesti vĂ”imalik, et koduvana ei suutnud peenemaid varjundeid tajuda ega tundnud alati Ă”igesti, mida ĂŒmbritsevad temast arvavad. Aga haistmine oli tal igatahes parem kui koer Nirul. (Pealegi oli Niru haistmine praegu parasjagu rikutud tundelisest mĂ”tlemislaadist.) //

NĂŒĂŒd olid hundid pĂ€ris vait. Nad seisid ringis Niru ĂŒmber ning see ring tĂ”mbus koomale.
Niru liputas saba ja niutsus, kuid keegi ei vastanud talle. Siis haaras ta oma tuttmĂŒtsi peast ja viskas selle Ă”hku nĂ€itamaks, et ta tahaks meelsasti mĂ€ngida ja on tegelikult pĂ€ris sĂŒĂŒtu loomake.
Ent hundid ei vaadanud ta mĂŒtsi poolegi. Äkitselt sai Nirule selgeks, et ta oli eksinud. Need polnud ta vennad ja nendega ei saanud seltsis lĂ”butseda.
Nende juures sai ta olla ainult nahkapandu ja vÔib-olla jÔuab ta veel vihastuda, et oli kÀitunud nagu viimane eesel. Niru jÀttis sabaliputamise ja mÔtles: kui kahju! Ma oleksin parem vÔinud kÔik need ööd rahulikult magada, selle asemel, et istuda siin lumes ja ennast haigeks igatseda.
Hundid tulid lÀhemale.
Korraga tungis metsast lĂ€bi selge sarvehÀÀl. See oli vĂ€gev pasunamĂ€ng, mis raputas puudelt lund maha ja pani kollased soesilmad pilkuma. Sekundi pĂ€rast oli hĂ€daoht möödas ning Niru istus ĂŒksildaselt oma tuttmĂŒtsi kĂ”rval. Koduvana tuli oma laiadel lumelaudadel mĂ€est ĂŒles.
Ta seljakotis lesis soojas vÀike unine mutukas Salomee ja kuulas muusikat.
"Koerake, sa oled siin?" kĂŒsis koduvana. "Kas sa said mind kaua oodata?"
"Ei," kostis Niru.
"Varsti on lumel koorik peal," sÔnas koduvana rÔÔmsalt.
"Ja kui me Üksildastesse MĂ€gedesse jĂ”uame, saad mu termosest sooja piima."
Nende sÔnadega kaatsas koduvana tagasi vaatamata oma teed.
Niru sörkis talle jĂ€rele. See tundus kĂ”ige Ă”igem, mis ta ĂŒldse teha sai.

T. Jansson "Muumitroll"

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.