kolmapÀev, 23. juuni 2010

nii suur vabadus
et polegi kusagile minna
istun verandatrepil
sĂŒda on suur ja kĂŒlm
paplipilved mööduvad
kui ĂŒksildased planeedid
pÀike pleegitab naha valgeks
puudes ÔÔtsub igivana tuul

polegi kusagile minna
lenda vÔi lÔunasse prostituudiks
hakka pariisis tÀnavakunstnikuks
roni mÀgedesse kerjusmungaks
vÔi rooma soomaale ussikuningaks

nii suur vabadus
ja polegi kusagile minna
istun verandatrepil
aed on suur ja tasane
suvi hingab
raskete pojengide vahel
olen vanatĂŒdruk vaarema
vĂ€ike sĂŒĂŒtu tĂŒdrukutirts

***

mul hakkas sel hetkel
kogu keha valutama
kui sind nÀgin
sain ĂŒhekorraga
sĂŒnnitusvalud
sĂŒnnijĂ€rgse trauma
juuksed lÀksid halliks
otsaette tÔmbus korts

aga sĂŒda juubeldas sees
kusagil horisondi piiril
miski polnud pÀrisem
kui see hetk

tegelikult ma valetasin
vÔib-olla pole ma sind
kunagi nÀinud
aga sa oled kusagil
minu sees
pÀriselt olemas

neljapÀev, 17. juuni 2010

LuuledebĂŒĂŒt Vikerkaares

DebĂŒteerin seksi ĂŒlistava erootilise poetessina vastses juunikuises Vikerkaares. Saatsin toimetusse hunniku erinevaid kurbi, kibedaid, aga ka elujaatavaid tekste, vĂ€lja valiti siiski need, mis pajatavad peamiselt kepist ja kanapraadimisest. :)

reede, 11. juuni 2010

TĂ€nases Postimehes

on artikkel minu lÔputööst. http://www.tartupostimees.ee/?id=275045

LÔputöö

LĂ”putöö on edukalt kaitstud. Minge kaubahalli vaatama! Ja kindlasti proovige sees lesida. KĂ”ikide armsate toetajate nimed on kirjaliku töö tagumisel lehel Ă€ra mĂ€rgitud ja tĂ€natud. NĂŒĂŒd saab mĂ”nda aega lugeda, kirjutada, veini juua, vedeleda... :) MĂ”ne aja pĂ€rast lisan blogisse fotod.


TĂ€nan armsaid sĂ”pru ja toetajaid: Sven Vabar, Mart Velsker, Carolina Pihelgas, Maret Veldre, Raivo Kelomees, Aare Pilv, Kristiina HĂŒvato, Vahur Afanasjev, Mare Sabolotny, Madis Asu, Peeter Piiri, Janis Alver, Aapo Ilves, Lili Pilt, Joanna Ellmann, Hasso Krull, Liisa Veber, Einar Viin, Sylva Viin, Merilyn Viin, Liina Viin, Silja Valdner, Margarita MĂŒrk, Maia TammjĂ€rv, Raul KeskkĂŒla, Kaupo Karelson, Kaisa Eiche, Mari Sarv, Lauri Tamm, Laila Talunik, Mati Karmin, Andrus Kasemaa, Jaanus Kivaste.


Siin Al Paldroki suurepÀrane retsensioon:

Kristina Viina diplomitöö “In Utero” uurib eskatoloogilist nostalgiat. Eskatos – tĂ€hendab siis maailmalĂ”ppu - suunatud maailmalĂ”pu poole. Aga samas on see ka tagasipöördumine algusesse. Nostos tĂ€hendab otsetĂ”lkes kojuminekut, Algos – valu. Nagu keeleteadus, nii ka filosoofia, arendab edasi sĂ”na „nostalgia” tĂ€pset tĂ€hendust: algselt on tegemist „hÀÀbumise ja igatsuse seisundiga, mille on pĂ”hjustanud sĂŒnnikohast eemalolekust tingitud painav kahjutunne: koduigatsus; [seejĂ€rel] melanhoolne igatsus mĂ”ne ihaldatud asja jĂ€rele vĂ”i millegi jĂ€rele, mida pole kogetud; [lĂ”puks] rahuldamata jÀÀnud ihalus”.

Lisaks sellele tĂ€hendab „nostalgia” igatsustunnet kellegi vĂ”i millegi jĂ€rele. Samas uurides termini „nostalgia” etĂŒmoloogiat, mis annab meile selle mĂ”iste tĂ€pse sisu, nĂ€eme, et see on pisut erinev filosoofide pakutud tĂ€hendusest. Nost-algĂŽ liittegusĂ”nana tĂ€hendab „hingepiina kannatades kedagi vĂ”i midagi ihaldama.” Eelpoolöeldut aluseks vĂ”ttes nĂ€eme, et nostalgia vĂ”ib mĂ”nel puhul olla seotud millegagi, mis leiab aset tulevikus.

Nii nagu nostalgia ei tÀhenda tingimata minevikku suunatust, siis ei tÀhenda ka

emaĂŒssa minek tagasipöördumist, vaid sama keskkonna loomist ehk siis Utoopilist tuleviku ĂŒhiskonda. Utoopiate motivatsioon on seesama eskatoloogiline nostalgia. Utoopia - Paradiisi maa peale ehitamine. Nagu teoloogias taevane jeruusalemm. Paradiis on paik, kus kĂ”ik on turvaliselt kodune, “liikumine ringis tuttavate asjade keskel” ja isegi tĂ€psemalt öeldes “igav”, igavene infantiilne relaksatsioon. Sama seisundini pĂŒrgib ka Viin selle diplomitööga. Selles keskkonnas ei toimu midagi ootamatut, vÔÔrast. Eriti hĂ€sti tuleb see vĂ€lja saksa keeles, kus siis



HEIMLICH – HEIM HEIMAT – unHEIMLICH

Õdus – kodu – Ă”udne



Muumitroll Ă€rkas enneaegselt talveunest ja kogu maailm oli teistsugune, kodune muumiorg oli muutunud Ă”udsaks. Siis ta lĂ”i endale keset seda valget lagendikku mööblist pesa ja tundis end turvaliselt. TĂŒhjus ja lagedus on nii mĂŒtoloogias kui filosoofias midagi kurjakuulutavat ja selleks ĂŒlesaamiseks on tihti vajatud religiooni ja jumalat. Jumal ongi tĂŒhjuse vĂ”rdkuju ka visuaalkunstis – tyhi ruum tĂ€hendab jumala kohalolekut.

Psalm 21 Taaveti laul

Kui ma ka kÔnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga.



Sartre, keda ka Kristina Viin siin korduvalt on tsiteerinud, ytleb, et inimese vabadus seisneb selles, et ta viibib tÀielikus tyhjuses, seismine kuristiku serval ja miski ei hoia.

Kirkegaard rÀÀgib sellest samast kuristiku servast, aga tema hyppab kuristikku uskudes, et miski teda pyyab. UsuhĂŒpe, all on udu, aga sa hĂŒppad, sest see ei ole tĂ€henduseta.

Sartre seda ei leidnud ja tema lÔpetas oma elu enesetapuga.



Looteasend on teine selle teose mÀrksÔna. Kui inimene paneb end pÔlema, siis pÔledes tÔmbub ta looteasendisse. Mul on selline kogemus elus olnud, aga muidugi katse lÀbiviimiseks pole vaja tingimata nii ekstreemseid vahendeid kasutada. Samuti teeb ka pÔlev tikk. Sama asendi vÔtavad sisse ka restoranilaual kuumal pliidil elavalt grillitavad krevetid, kui vastu klaaskaant pekseldes on nende kered roosaks ja liikumatuks rabeletud.



NĂŒĂŒdsama Diverse Universe Euroopa tuuril tegime performance “The Beauty of The Car Accident”, mis pĂ”hines ĂŒhe osaleja tĂ”estisyndinud isiklikul kogemusel, kus alkoholi ja nartikootikume tĂ€istuubitud juht kaotas kiirteel auto yle kontrolli ja paarteist korda yle katuse kĂ€inud ja 180 kraadi all maandunud masinas tagaistmel maganud kaasreisijad isegi ei Ă€rganud. Kui juht nad siis lĂ”hkise bensiinipaagi hirmus lĂ€bi klaasikildude vĂ€lja lohistas, tĂ”mbusid shokis verised kehad pÔÔsaste vahel looteasendisse.



Kui rÀÀkida “In Utero” idĂ©e aktuaalsusest, siis peab mainima et relaksatsiooniihalust on Ă”hus. Eelpool nimetatud selsamal tuuril, siis paar nĂ€dalat tagasi, eksponeeriti Pariisi tĂ€navatel ratastel moodulit, millel oli pehme must tekstiilist sisemus ja millesse kunstnik kutsus inimesi magama. Peaaegu helikindlas ruumis metropoli kĂ€ra unustades nĂ€gi vaid korstnataolise luugi kaudu tĂŒkikest helesinist taevast ja pilvi. Ja kui nĂŒĂŒd tĂ”sisest rÀÀkida performancekunstist, ja relaksatsioonist, siis nĂ€dal tagasi sulgusid Moskvas 6 vabatahtlikku kosmosemoodulisse 520 pĂ€evaks.



Autori isikupĂ€rast lĂ€henemist ja loomingulisust hinnates tuleb öelda, et kindlasti on preili Viin lĂ€htunud oma kĂŒsimustest. See ei ole vaid projekt, vaid kunstnikul on eksistensiaalne seotus teemaga, mis on vĂ€ga tervitatav lĂ€htepunkt igasugusele loomingulisele tegevusele. Samas minul isiklikult emaĂŒsa igatsust ei ole. Kui tsiteeritavad Lacanid, Adamsonid, Bachelardid ja Kundera tegelased pĂ”evad kollektiivset Oidipuse kompleksi, siis on see nende endi probleem ja ma oleksin mĂ€rksa tagasihoidlikum selle kanaliseerimisel kogu inimkonna pĂ€rusosaks.



Seaksin ĂŒldse kahtluse alla selle matriarhaalse egotripi, et tagasi algusesse minek on vĂ”rdsustatud emaĂŒsaga. Kui minna tagasi algusesse, siis hakkas kĂ”ik ikka suure pauguga ja Kaplinski luuletuse asemel peaks alustama Orelipoisi tsitaadiga



Tahaks tagasi vÀikeseks poisiks

Tahaks tagasi spermatosoidiks



Aktivism ja kollektiivne pingutus, kui kĂ”ik koos vallutasime selle sĂŒgava oru, paiskusime tornaadona nagu hunnide vĂ”itmatu armee, TSINGIS KHAANi mongolid valged sabad taga ĂŒle finishijoone. Kui otsida kĂ”ige algust, peaks Skulptuur vaikselt tuksuva emaĂŒsa asemel olema hoopis hiigeltĂŒrbel, kust kunstinautlejad saavad vĂ”imaluse valges limakostĂŒĂŒmis helikiirusel paiskuda tuhandete omasuguste seas sooja tunnelisse, teisi jalge alla tallates jĂ”uda esimesena pĂ€rale ja alfana röökida vĂ”idurÔÔmust. SeepĂ€rast ihaleme me mitte turvatunnet ja infantiilset peidupaika vaid armeed, korporatsioone, parteid.



Kristina Viina teoreetiline töö on pihtimuslik ja siiras, hea sĂ”nakĂ€sitlusega ja hĂ€sti loetav. Loogiline ĂŒlesehitus ja narratiiv, sĂŒgav filosoofiline ja kogemuslik mÔÔde ja selge intellektuaalne selgroog. Oma seisukohad leiavad tuge maailmakultuurist, sidusus on loomulik ja nauditav. Enne Kristina lĂ”putöö lugemist-nĂ€gemist vĂ”tsin kokku Ferrodrummi kvaliteedikontrolli nĂ”ukogu liikmeist ĂŒhe diplomeeritud filosoofi ja teoloogia doktori ja vestlesime soojenduseks sellel “emaĂŒsasse naasmise” teemadel. Paaritunnise elava keskustelu kĂ€igus ĂŒles kerkinud mĂ€rksĂ”nad, motiivid, tsitaadid olid minu ĂŒllatuseks muu hulgas pea kĂ”ik mingil viisil olemas ka hiljem loetud Viina teoreetilises töös. Praktiline osa, skulptuur ise on teostatud eesmĂ€rgipĂ€raselt. Idee materialiseerimisel annab eri meediumite ĂŒhendamine nauditava lĂ”pptulemuse, mille kogemiseks peab objekti ka sihtotstarbeliselt kasutama. Eksponeerimisel vajaks ta ideaalvariandis oma ruumi. Toimimaks tĂ”elise “isoleeritud heaoluruumina”, emaĂŒsaunelusena eeldab skulptuur muidugi tĂ€ielikku suletust. Kunstnik leidis peale eksponeerimist ka ise, et grupinĂ€itusel teiste kunstiteoste vahel, peaks sissepÀÀs kĂŒlastaja sisenedes sulguma.

VĂ”ib öelda, et diplomitöö ĂŒletab oma mahult ja sĂŒgavuselt kindlasti bakalaurusele kehtestatud standardeid ja skulptuur on tĂ€iesti nĂ€itusekĂ”lbulik.










Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.