kolmapäev, 25. jaanuar 2017

Tagasi metsa

Tagasi metsa
Essee
Kristina Viin
US II
Tartu Ülikool



„Olen nagu eluaegne emigrant, kel iial pole tunnet, et on omasuguste hulgas ja tuttaval maal. Olen tõesti võõras maa pääl, kes varastab päevast viivu või ööst, et katsuda käia kodumaal, ja igasuguste võimatute toimingutega püüab teisi meelitada kaasa. Muidugi, see on asjatu, sest ma vist enam teedki ei tunne.“ (Masing 1996: 99.)

Praegu, alustades seda esseed, on mul tunne, et pean end häälestama mitte just essee komponeerimise lainele, vaid lähenema  teemale pisut teise nurga alt, nii, nagu inimene kirjutas kirjasõbrale. Põhjus peitub ülal Masingult näpatud motos, aga ka alljärgnevalt seletan selle pikemalt lahti. Niisiis alustan seda nõnda:

Tere Valdur,
Loodusmüstika või loodusmetafüüsika on miski, mida tajun eneses mingisuguse ürgollusena algusest peale olemas olevat. Mets, üksildased jalutuskäigud metsas on mind alati viinud tsivilisatsioonist päriskoju, kus kohtun omaenda hingemaastike ja reaalsega, puutumatu loodusega enese peegelduses. Olen põline soomeugrilane, kes linnas kuigi kaua vastu ei pea. Ühel hetkel hakkab linnakeskkond  lämmatama, olgugi see väike Tartu provints. Ma ei saa tajuda linna loomuliku elukeskkonnana.

Müürilehes ilmunud mõtiskluses  „Kirikusse, metsa või kaubanduskeskusesse“ kirjutasin: „Mina ei ole kasvanud kristlikus peres, lapsena sattusin kirikusse harva (kuigi minagi sain 8-aastaselt vanaema ettevõtmisel, keda vahest ainsana meie lähikonnas tol ajal need teemad huvitasid, Sangaste kirikus ristitud). Mul olid omad kondamised. Kirikus käimise asemel uitasin nädalavahetustel mööda metsi ja võsastikke, kus avastasin enda jaoks uusi maailmu, leiutasin lugusid ja sain kehale ja hingele kosutust. Ma ei oska praegu hinnata, kas sellist omaette metsas kondamist võiks päriselt hinnata kui religioosset kogemust, aga sarnase elamuse olen ma sealt saanud nagu pärast jumalateenistusel käimistki. Üksi metsas seigeldes saab inimene täiesti transtsendentse kogemuse. Ta tunnetab looduse vägevust, iseenda väiksust, on poole jalaga nagu teispool ja väljaspool tsivilisatsiooni, justnagu teisi inimesi ei eksteerikski. On ainult mina, looja ja loodus. Seal sa kõneled endaga, kompad oma hingeasju, mõtiskled, mediteerid, vahel loitsidki. Kogu meeltega tajutav atribuutika uhkeks liturgiaks on olemas, samuti tühjuse tunnetamiseks, muutunud teadvuseseisundiks, maagiaks ja müstikaks. Väiksena istusin ikka omaette kuskil perifeerias puu otsas, kus laulsin või luuletasin. Meenus, et olen kunagi ühes tekstis sel teemal ka kirjutanud: “toetan selja vastu puud / mu selgroog / hingus ja luud / on temale meediumiks / olen metsausku / ta tuules äiutav lööv / on minule kloostriks”.

Kord ühes metsajärves ujudes, kust ühtegi maja ei paistnud, mitte jälgegi,mis meenutaks  tsivilisatsiooni, ainult tuttpütid, vaikus ja mina selle selle kõige keskel, tajusin, et see ongi õnn. Mingisugune tõeline olemine.  Kaotatud Paradiis kristlikus terminoloogias – kui inimene elas veel nagu loom metsade keskel, enne, kui ta asus karja kasvatama ja maad harima. Läinud suvel mööda Käsmu metsi jalgrattaga, märg särk seljas, vurades arutlesin endamisi pühaduse mõiste üle. Pühadus tähistab erilist, puutumatut, profaanse vastandit, teispoolset, teisenenut, jumalikku... Selle „pühaduse“  tunde saan kõige kergemini kätte loovates mõtisklustes keset metsi ringi nuuskides. 2011. aasta kevade ja suve veetsin oma nõelravitsejast sõbra Leifi pööningul raamatuid lugedes ja sealset ümbruskonda avastades. Uinusin vahel, mõni herilane pea ümber tiirlemas. Sealtsamast pööningu aknalt leidsin kahe klaasi vahelt pesakonna surnud, kuivanud herilasekesti. Ja põrandalt ümmarguse lõhkise kärje. Kruntisin lõuendi valgeks, värvisin aerosooliga kärje kuldseks ja liimisin selle lõuendi keskele. Kõik leidobjektid, herilased värvisin samuti ühekaupa kuldseks ja kleepisin nad sakrofaagidena diagonaalsesse ruudustikku kärje ümber. Mis oli selle mõte? Eks omamoodi pühitsus, zenbudistlik harjutus. Samal sügisel läksin esimest korda EKA vestlusele, et magistrantuuri astuda, kus rääkisin, et tore oleks teha näiteks maastikukunsti, piirates mingi  osa loodusest aia või lindiga  ning märkides juurde, et see ala on püha. Et vaadata, kuidas inimesed reageerivad. Tol aastal ma sisse ei saanud, fotograaf Marco Laimre naeris, et vahest sa peaksid hoopis usuteaduskonda astuma. Järgmisel aastal sain küll sinna kooli sisse, aga sündis mul laps ja täna õpingi hoopis Tartu Ülikoolis religiooniuuringute erialal ja kõrvalerialana hiina ja jaapani kultuure ja keeli.
Selles punktis hüppaksin aga korraks tänavuste jõulude juurde. Jõulu eelõhtul otsustas sõber Valpri Valdo lapsele meie juures jõuluvana teha. Kuigi Valper oli eelnevalt kostümeerimata meie juures ja lapsele vana tuttav, ei tundnud või ei tahtnud ta teda jõuluvanas ära tunda. Siis jõudsin koos sõpradega konsensusele, et armastus on jõuluvana. Lacan´i objekt väike „a“.  Nii nagu naine või mees võib olla kuitahes tark, seksikas, ilus ja hea, aga kui temas ei jää meie jaoks midagi müstilist, tabamatut, hoomamatut, nii, et me usuksime temasse nagu lapsed jõuluvanasse, siis jääb sellest väheks. Nagu ka religioon, mille võlu seisneb teaduslikult tõestamatutes müsteeriumites ja sakramentides. Nõnda leppis ka minu laps sellega, et jõuluvanal on habe nööriga, nagu ta täheldas, aga ei esitanud kordagi argumenti, et jõuluvanal võiks olla mingitki seost onu Valpriga, kes külas oli. Kui mu sõbranna ütles lapsele, et mine vaata aknast, kuidas jõuluvana minema lendab, lapse selle järele täies usus kohe ka jooksis. Valper oli varsti tagasi ja hoopis teine.
Samamoodi on ka üksildased  rännakud looduses minu jaoks täiesti jõuluvana- kogemused. Võib hämmastuda ja hämmastuma jäädagi, kuidas saab ikka ühest pisikesest seemnest kasvada võimas kirju huvitava kujuga ja struktuuriga lill. Kus on see kood? Kust ta teab selliseks kasvada, see seeme? Kuidas võivad üraskid justkui ürgunedes viibides oma elutegevusega vanade palkmajade seintele hobuseid, inimesi, paate, elukaid ja muid sümboleid graveerida? Paralleelselt Peeter Lauritsaga asusin minagi neid üraskimustreid hariliku pliiatsiga läbi õrna paberi üles kopeerima. Töötlesin saadud kujutisi arvutis ja mõned neist said toona Maarja Pärtna luulekogu illustratsioonideks.
Loodusega ühekssaamine annab tõepoolest jumaliku, transtsendentaalse kogemuse, kus inimene unustab iseennast ehk saab nõnda lahustudes oma tõelise olemusega kokku. Eestlane metsas, vana Hiina taoist vahest pigem mägedes. Suzuki oma raamatus „Mysticism: Christian and Buddhist“ toob „ise“ või „ego“ tühjuse mõistmiseks, mida niisuguseks kogemuseks vaja on, mängu orientaalse kunsti, mis kujutab pigem asja vaimu  ja olemust kui vormi: Öeldakse, et vorm loob ennast ise, kui selle olemus on mõistetud. Tõeline kunstnik on looja, mitte kopeerija. Ta on külastanud Jumala töötuba ja on tema loomise võtted omandanud. See tähendab millegi loomist eimillegist. Selleks, et maalida taime, peab saama ise selleks taimeks, mida ta kavatseb maalida. Kuid selleks peab sinus olema ruumi. Subjekt peab objektis kaduma minema ja teenima objekti vaimu.
Nõnda on ka Jumalaga, oli kirjutanud meister Eckhart. Jumal ei loonud maailma niisama heast peast. Ta tahtis näha iseenda peegeldust oma loomingus.  Nõnda on isegi tühiseimgi kirp Jumala näo järgi loodud  ja jagab Jumala nõndasust oma nõndasuses. See asja nõndasus ei ole lihtsalt nõnda olek, vaid sisaldab eneses lõputuid võimalusi. Kui ise on tühi, lased taimel endas maalida või jumalal endas toimida. 
Hiljuti kirjutasin sellel teemal ühe luuletuse:
luuletajad  jalgratastel
luuletajad  jalgratastel nagu lapsed
nagu lapsed, kellel polegi nime ega sugu ega maad
nagu inglid
sõites mööda jõeäärset matkarada
ja hõljudes sealt üle põldude Vorbuse mäele
nii kõige juurest eemale
 nii iseendast ära nimetusse loodusse

nii, et silmadest saavadki paiseleheõied
kõrvadest konnade krooksumine
ja päädest pajuvitsad
“`ενθεος” ütleb tark
inimene on kõige rohkem ise kui ta ennast unustab
mis on ongi olemine jumalas
“α`υτοματος” ütleb tark
kõige puhtam automaat on Jumal, 'isepüüdleja'
või jumalik inimene
kelles hingus on iseenesest
metsas nurme kohal lompides
silmipidi soos

Ma ei mäleta, et oleksin kunagi nii vähe loov olnud ja ennast nii kammitsetuna tundnud, kui paar  aastat galeriis töötades, seal päevast päeva „kinni“ istudes. Ma ei kirjutanud sel ajal pea ühtegi luuletust. Aga ma ei mäleta ka, et oleksin kunagi õnnelikum olnud, kui lapsena mõned suved ühe Võrumaa majandi palgal metsade vahel mullikakarjas karjusena töötades. Ma isegi ei joonistanud ega kirjutanud seal. Olin siis helilooja. Päevast päeva mõtlesin isekeskis viise välja ja laulsin neile sõnad juurde. Kuigi ma enda teada üldse laulda ei oska. Aga seal ei olnud teist inimest, kriitikut. Huvitav oleks neid tänasel päeval kuulda. Paraku on need  loodusele lauldud viisid  kaduvikku  lahtunud.
Ahto Kaasiku „Looduslike pühapaikade“ loengus jõudis mulle päriselt kohale, et olen enda teadmata sünnist saati, juba eos, vahest maausuline olnud, soomeugrilise animistliku maailma tunnetuse  ja pärimuse kandja. Enda teadmata, nagu lillgi juba seemnena eneses iidset koodi kannab, sest meie pere oli üsna ateistlik, maausust, regilaulust või hiiepuudest ei teadnud ma midagi. Ometi oli mul lapsena võsas, kuhu ainult mina teadsin minna, oma puu, õieti tüvest murdunud kask, mille keskosa omamoodi pesa moodustas, kus sai mõnusalt istuda ja luuletusi kirjutada, ja kase küljelt üles kasvav pihlakas, mis seda moodustist toetas ja ehtis.

Täna tärkas mus üks ilus mõtteke koostada lihtne luulekogumik, võib-olla ka kinkeraamat, millele kirjutaksin ka sisuka eessõna. „Vaadates lilli“ või midagi seesugust. Mõte sai oma seemne jällegi sellestsamast D.T.  Suzuki raamatust „Mysticism in Christian and Buddhism“, kus Suzuki kasutades näiteks briti luuletaja lord Tennysoni ja jaapani luuletaja Bacho tekste võrdleb Ida mõtteviisi ja Lääne dualistlikku maailmanägemist. Ta kommenteerib, et kui näiteks Basho vaatleb metsikut lille põõsastaras, ei korja ta seda üles, ei murra seda, vaid näeb selles kontempleerides makro- ja mikromaailma lahutamatut samasust, kogu olemise jumalikku müsteeriumit. (Et midagi mõista, tuleb see olla).Tennyson aga lääne teaduslikule ratsionalismile omaselt murrab varre ja analüüsib objekti väljastpoolt. Tekst kujutab endast pigem dualistlikku intellektualiseerimist.

Autorite loodusekäsitlus kõneleb nii nende enese- kui maailmatajust, kultuuriruumist, milles nad eksisteerivad. Kindlasti kuulub sellesse teemasse ka Uku Masingu „Mälestusi taimedest“, tema poeetiline loodusmüstika või loodusmetafüüsika. Mõtlesin hakata koguma luuletusi n-ö lillevaatlustest.
Täna kõnetas mind Juhan Liiv. Suvel vaimustas mind üks Jaak Jõerüüdi tekst, aga ma ei leia seda praegu üles.
Jaak Jõerüüt

Lillede lõhn
Lilledeni jõudsin ma siis kui olin viiskümmend ja üle
Äkki ma mõistsin neid
Nende keelt, nende ilu ja au
Nende värve ja tagasihoidlikkust
Ja seda, et lilled on teispoolsuse
Värvilised õhuaknad meie kinnises elumajas
Mõistsin et kõik, mis lilledega kaasas käib
On sõnastamatu,
Kuid seda võib siiski näha
Vaadates üle lille vasaku õla
Seal see on
...

Juhan Liiv

Vaat sammalde vahele vara
On ärgand üks õieke.
Ma leidsin ta õrna ja ara –
Külm oli veel kevade.

Veel vaatsin küsides mina,
miks õitses üks õieke?
seal nõidus mu südant ta sina,
Rind liikus sest laulule.
...
Basho

lähedalt kaedes
märkan üht hiirekõrva
heki alt paistmas
Masing oma raamatus „Mälestusi taimedest“ on öelnud: „Taimed on täiuslikud elusolendid, kes söönukssaamaks ei tarvitse õgida teist omasugust, kes kuju lõplikkuselt ületavad kõik nõtked ja kaunemate joontega loomad, kes suudavad sööki valmistada valgusest, õhust ja veest, vaades ainult kübekene anorgaanilist ainest oma hoone taladeks. (---) nad hoolivad sellest universumi suurimast haruldusest, valgusest, et nad temast oskavad ehitada tõeliselt võimatut, millega mingi loodusekroon ei tuleks toime.“
Ükskord, aastaid tagasi jõin eetrit ja läksin siis maikuu öös üksinda võõrasse aeda kondama. Kõige mõttetuse üle mõeldes otsustasin küsida kirsipuult, miks sa õitsed. Tundsin, kuidas oksad justkui kooldusid kallistuseks ja vastus tuli telepaatiliselt,  justkui vaevuaimatava sosinana kerge hingusena mu pähe: „inimesed on rumalad.“ See oli ka kirsipuu ainus vastus. Nii paljuütlev, nii paikapanev, tõeline koan.

Ida vaimsus on mulle alati kuidagi orgaanilisem, mõistetavam ja südamelähedasem tundunud, kui lääne kristlik kultuuriruum. Mingi jaapani zen-budismile sarnase praktika läbi avastasin lapsena eneses ka tõelise loovuse ja sürrealisti: täheldasin seintel, kohvitassijälgedel ja muudel plekkidel igasugu kummalisi olendeid ja kujutisi, mida hakkasin edasi joonistama ja täiendama. Ilma igasuguse taotluseta, kasutades käe ja meele vaba kulgemist.

Sünesteesia peale mõeldes tooksin välja sügavama tunnetuse, mida mäletan. Kokkukõla, mis tekkis bussiga läbi maastike kihutades. Bussi liikumine ja tumedate kuuselatvade möödumine taamal tekitas valutunde, mulle näis, et teravad kuuseladvad olid need, mis loojangutaevasse punetavaid viirge kriipisid.

Võtaksin kogu jutu kokku ühe Heljo Männi luuletusega, milles ennast ära tundsin ning mille oma metsaskondamiste teemalise pildialbumi pealkirjaks või motoks panin:

Mahajäetud maastikud

 

Minagi olen kadunud
eelajaloolisse aega.
Olen metsavendade onn tihnikuräsus.
Või metsavend?
Metsnaine?
Orjatüdruk, kes põgenes
esimese öö õiguse eest
laande?
Libahunt?
Ma ei mäleta enam midagi.
Mäletan vaid mässumeelt,
vastuhakku maailmale.

***

Aitäh kõigi nende kirjutiste eest, mida oled loonud. Kui „Lingvistilise mets“  ilmus ja seda lugeda sain, tundsin suurt heameelt, et kusagil on olemas mõttekaaslane, kes kõik need asjad, mida eneses olen kandnud ja oluliseks pidanud, on keegi sõnadesse seadnud ning seda teistega jagab. Mul on seetõttu nüüd ja edaspidi palju vähem seletamist teistele, miks ma olen nagu olen. Ja paistab, et samasugune rõõmus äratundmine valdab paljusid teisigi.

Kristina Viin







Kasutatud  materjalid:
D.T. Suzuki „Mysticism: Christian and  Buddhist“, Routledge classics, 2002

Uku Masing „Mälestusi taimedest“, kirjastus Ilmamaa, 1996
Jüri Talvet „Juhan Liivi luule. Monograafia“, kirjastus Tänapäev, 2012
Jaak Jõerüüt "Uus raamat", kirjastus Tuum, 2004


Teemaja

Autorist
Kirjanik Lao She
Kodanikunimi Shu Qingchun

Sündis 3. veebruaril 1899. aastal Pekingis vaesunud mandžu aadliku, keisri kaardiväelase pojana.
Tema isa hukkus Bokserite ülestõusu ajal kokkupõrkes inglise sõduritega, kui tulevane kirjanik oli 2-aastane.
Lao She alustas oma teadlikku elu murrangulisel ajal. Kuueaastaselt alustas ta oma haridusteed veel keisririigi ajal eraõpetaja juures, õppides seal traditsioonilisel viisil iidset kirjakeelt wenyan´i  ja konfutsianistlikke klassikuid. Aga õige pea vahetus traditsiooniline elukorraldus uue korra vastu. Ta astus uue vabariigi ajal riiklikku algkooli, kus õpetati juba kaasaegse pedagoogika meetodite järgi. Üsna varsti lõpetas ta ka õpetajate seminari, 18-aastaselt sai temast Pekingi algkooli direktor, hiljem ametnik ja hiina keele ja kirjanduse õpetaja Tianjinis.
Pekingis hakkas ta käima Yanjingi ülikoolis vabakuulajana loengutel. 1924. aastal viis elutee Lao She Inglismaale, kus ta õpetas alguses Londonis, hiljem Oxfordis hiina keelt ja kirjandust ning õppis ise inglise keelt.
Inglismaa-aastatel saab temast kirjanik Lao She, kus ta oma esikromaaniga „Auväärse Zhangi filosoofia“ äratas Hiina tähelepanu.
Sõja-aastatel lülitub Lao She Hiinas vastupanuliikumisse. 30. aastate lõpul hakkab ta Wuhanis välja andma partiootilii kirjanduslik-propagandistlikke ajakirju ning juhtima Guomindangi valitsuse ajutises pealinnas Chongqingis Ülehiinalise Kirjandus-ja Kunstitöötajate Vastupanuliiga tegevust ning kirjutab patriootlikku ilukirjandust.
1949. aasta 1. oktoobril Hiina Rahvavabariigi väljakuulutamise liitub ta Hiina Rahvavabariigi ülesehitajate ideoloogi, täis usku ja lootust. Kommunistlikud võimud külvavad ta üle aunimetuste ja ametitega. Ta saab „rahvakunstniku“ tiitli ning saab Hiina RV sotsialistliku parlamendi liikmeks, kirjanike ja kunstitöötatajate liidu juhatusse ning  kirjandusajakirja „Beijing wenyi“ peatoimetajaks.
Ei ole teada, kui palju läks Lao She režiimiga kaasa tegelikult  heauskselt ja kui palju teda selleks sunniti.
Tema elu lõppes traagiliselt. Kui ta 1966. aasta 23. augustil pärast haiglasviibimise perioodi naases enda juhitava ajakirja toimetusse, leidis ta eest märatsevad punasõdurid hungveipingid, kes peksavad ta poolsurnuks ning anti ametivõimudele üle. Ühe päeva möödudes leiti tema laip Pekingi äärelinnast Taipinghu järvest.  Toimus Mao Zedongi kultuurirevolutsioon.

Looming

Lao She hakkas kirjutama juba teismeeas,mil ta katsetas wenyani traditsioonilises kirjakeeles luuletusi ja novelle.
Kirjandusteadlased räägivad kahest Lao Shest, sõjaeelsest suurest romaanikirjanikust ja sõjajärgsest propagandakirjanikust. Tema tekstide paremik jääb sõjaeelsesse aega, eriti 30ndatesse.
Lao She kirjutaski palju üleminekuaja inimeste traagilisi elusaatusi ja vasanduvaid inimtüüpe läbi peene huumoriprisma.  Läbi inimsaatuste kirjeldas ta ajastu vaimu.

 „Teemaja“ on samuti sõjavastane patriootliku sisuga näidend, kus ta kasutab iidsele jutuvestjate kunstile iseloomulikke muusika ja trummi saatel retsiteerimise võtteid.  Õieti tähendabki sõna „romaan“ hiina keeles „xiao shuo“ „väike ütlema“ või „väike jutt“, mis tuleneb otse iidsest suulise jutuvestmise traditsioonist. Ilukirjandus oli kuni üsna hilise ajani Hiinas lihtrahva lõbu, mida esitasid jutuvestjad. Kõrgem ja haritum seltskond tegeles muinasjuttude asemel filosoofia ja poliitikaga.

Näidend „Teemaja“

„Teemaja“ ilmus 1957. aastal. Näidendi kese ja sündmuspaik on üks PekingiTeemaja nimega „Yutai“ , mis kuidagiviisi elab üle kolm näidendis käsitletud ajastut ja iga vaatus kirjeldab ühte neist.

1)      1898 Esimene vaatus algab Qingi dünastia lagunemisega, mil keiserDe Zongi uuendusmeelne peaministri Kang Youwei reformiliikumine on lüüa saanud ja Hiinat on laastanud just Hiina-Jaapani sõda. Ähvardab Bokserite ülestõus 1899-1901. Paljud inimesed on võõraste vastu väga üles ärritatud. 1911 langes Qingi dünastia leskkeisrinna tagurlikkuse tõttu.
2)      1916 Teine vaatus räägib juba Vabariigi aegsest Hiinast.
3)      1948 Kolmandas toimub Hiina kodusõda Goumindangi (Hiina Vabariigi valitsusele lojaalsed jõud)  ja kommunistliku partei vahel

Tegelased kui ajastu tüübid

Teemaja on väga erinevatest ühiskonnakihtidest pärit inimeste kokkusaamiskoht, tegelased ise ongi ajastu erinevad tüübid.  Lao She peegeldabki läbi tegelaste elusündmuste ühiskonnas toimuvaid muutusi ja poliitilisi päevasündmusi. Näidend hõlmab endas 50 aastat

Teemaja peremees on Wang Lifa, nutikas, uuendusmeelne, rahumeelne mees. Majas käivad teed joomas vaesunud aadlikud, üks kupeldaja, nuhid, kes läbi kolme vaatuse vastavalt valitsevale võimule oma ülemusi vahetavad, heidikud, allilmategelased, sõdurid, keisrikoja eunuhh Pang, kes ostab endale Teemajast noore nälginud tüdruku naiseks, löömamehed ja muidu veidrikud. On segased ajad  toimub dekadentlik aja surnuks löömine ja arvete klaarimine. Kõigi kolme vaatuse  ajal on Teemaja seinal silt, „Riigiasjade arutamine keelatud!“ mis iga kord on aina suuremalt ja värvilisemalt välja maalitud.
Esimeses vaatuses on interjöör traditsiooniline, pakutakse hautatud lihaga nuudleid ja teed, inimesed käivad oma puurilindudega, mängivad malet jutustavad omavahel imelugusid ja elutarkusi, näiteks seda, kuidas on kõige parem oopiumit suitsetada ja kaubeldakse igasugu imevidinatega. Esimese vaatuse lõpusmüüakse üks nälgiv külatüdruk peaaegu olematu raha eest keisrikoja vaesuvale eunuhhile maha.

Teises vaatuses, Vabariigi aegses Hiinas on teemaja juba oluliselt muutunud. Kui kõik teised teemajad on juba kinni pandud, siis leidlik ja uuendustega kaasaminev teemaja peremees Wang Lifa on  on oma „Yutai“ nimelise teemaja pansionaadiks ümber korraldanud. Enam nuudleid ja liha ei pakuta, ainult teed ja mangoseemneid. President Yuan Shikai on sel ajal oma eluaastate lõpul ja ähvardab ennast keisriks kuulutada. Seintelt on koristatud jumaluste pildid ja asendatud välismaiste tubakareklaamide kaunitaridega. Pansionaadis elavad põhiliselt üliõpilased, sest nemad pidid olema ainukesed, keda usaldada saab ja kes kindlasti üüri ära maksavad. Endised aadlikud on täiesti vaesunud,  salapolitesei nuhid, kes nüüd Vabariigi poolele üle on läinud, otsivad endiselt saaki ja laostunud eunuhhile müüdud naine naaseb teemajja, et sealt tööd paluda ja koka-koristajana tööle asuda. Kõigil on vaesus käes ja ka nuhid peavad süütuid inimesi iga vähegi eksliku lause pärast väejooksikutena üles andma. Ohvitseridele antakse üles kupeldaja Rõugearmiline Liu ja paar üliõpilast ka. Wangi majaperemees läheb kapitalistlike ideedega kaasa ja asutab kõrvale tehase. Mõned  on ühinenud rahvusliku ja keisrimeelse Bokserite liikumisega „Õigluse ja ühtsuse liiga“.
Kolmandas vaatuses on aasta 1948. Käimas Hiina kodusõda. Jaapanlased on võidetud ja kommunistid jõudnud Pekingi alla. Linnas märatsevad Guomindangi eriüksused ja ameerika sõdurid. Teemaja ei näe enam nii hea välja kui esimeses kahes vaatuses, toolid on asendunud järdega, interjöör on tume ja kulunud. Ainus silmatorkav asi ruumis on silt „Riigiasjade rääkimine keelatud“, mis nüüd on veel suurem kui varem. Ning lisaks on üles pandud silt „Tee eest ettemaks“. Õpetajad streigivad ja neid karistatakse selle eest. Ühelt poolt ähvardab üks Emand Pang, eunuhh Pangi vennapoja naine ,kes tahab keisrinnaks saada, teemaja põhja ajada, teiselt poolt üritab  Kupeldaja poeg noor kupeldaja Rõugearmiline Liu  punavõimudega koostööd tehes Teemajast pordumaja teha ja see Wang Lifalt käest haarata. Ja lõpuks kommunistliku ülemus Sheni, sõjaväepolitsei osakonnajuhataja heakskiidul see tal ka õnnestub. Teemaja pidaja Wang aga poob ennast tagaruumis vaikselt üles.
Varsti peale seda kuulutatakse välja Hiina Rahvavabariik.

Igaljuhul trööstitu lugu. 50 aasta jooksul käib alla nii traditsioonline Hiina kultuur, kui teemaja kui inimeste elud. Eks Lao She oli ise paljugi  kogenud ning napis järelsõnas tunnistabki Lao She, et ta kirjutabki põhiliselt sellest, mida on näinud  ning ütleb, et „mida elus olemas ei ole, seda ei saa keeles väljendada.


„Teemaja“ on maailmas tuntuim hiina kaasaegne draamateos. Lao She kuulsa näidendi auks avati 1988 . aastal Pekingi südalinnas meelelahutuskoht „Lao She teemaja“, mis on küll rohkem turistidele suunatud kommertslik koht. Kuigi seal on traditsiooniline interjöör ja rahvuslikud muusika- ja akrobaatikaetendused.











Etnopsühholoogia



Kristina Viin
22.01.2017
Tartu Ülikool
US II


Tšuktši anekdoodid;  lood kuue varbaga lätlastest; küsimused, kas Eestis on taevas sinisem kui Venemaal ning kes olid ikkagi need kuulsad aestid Tacituse kirjatöödes; kas meie puhul on tegemist pigem  süü- või häbi-kultuuriga ning miks näiteks jaapanlasi võib liigitada häbikultuuri alla – nende ja paljude muude küsimustega tegeleb rasside ja rahvaste psühholoogia – etnopsühholoogia.

Etnopsühholoogia on psühholoogia haru, mis uurib rahvaste, rasside ja teiste gruppide psüühikat ja psüühika eripära seoses nende kultuuri ja keskkonnaga, laiemas mõttes ka rassidevahelist vastastikust psühholoogilist mõju, mida nimetatakse interaktsiooniks.
Uuemal ajal on uurimise keskpunktiks “kultuuri” mõiste.  Sisuliselt kuulub see sotsiaalpsühholoogiasse. Etnopsühholoogia sõlmprobleeme on ometi meie ja nende, minu ja teise vahekord. See on tekkinud koos antropoloogia ja etnoloogia arenguga. Paljudes Lääne riikides on sellesse hõlmatud psühhoanalüütilised, freudistlikud ja neofreudistlikud lähenemismeetodid. Etnopsühholoogia on seotud tihedalt ka lingvistikaga.

Lugesin läbi Ruth Benedicti teose “Kultuurimustrid”. Teoses “Kultuurimustrid”  kõneleb Benedict põhiliselt sellest, et iga kultuur nopib suurelt valikuvõimaluste skaalalt,välja tavad, arusaamad ja normid, mida keskkond, vanusetsüklid ja inimtegevused pakuvad ning rõhutab ja selgitab mõndasid aspekte, mis annavad kultuurile tema eriomase mustri. Kultuuri identiteet kultuurina sõltubki elementidest, mille ta on välja valinud. Benedict tutvustab meile sunji, dobu ja kvakvala kultuuri. Ta toob  välja kultuurilise relativismi tõekspidamise ja lükkab tagasi vaatepunkti, mille kohaselt Lääne ühiskond on parim ja arenenuim teiste seas. Benedict väidab, et iga kultuuri tuleb näha nii, nagu see ise ennast näeb.  Benedicti analüüsi on sügavalt kinnistunud ka Ameerika ühiskonna kriitika – näiteks tõrksus aktsepteerida homoseksuaalsust, tõrjuv hoiak šamanismi või teiste praktikate  suhtes või suutmatus näha äärmuslikke käitumisi enda ajaloos.

Kuna Benedict tundis ise ennast oma kultuuris väljaspoolsena, pööras ta iseäranis suurt tähelepanu hälviku rollile ehk indiviidile, kes ei sobi domineerivasse kultuurilisse mustrisse.
Ta pooldas relativistlikku arusaama hälbelisusest, mis tähendab seda, et igal kultuuril on omad normid ja ühe kultuuri normidega ei saa teisi mõõta. Näiteks on kui homoseksuaalsust peetud Läänes perversiooniks, mitmetes teistes kultuurides, nagu näiteks Vanas Kreekas ja edelapiirkonna puebloindiaanlaste hulgas ning mitmel pool mujalgi on see olnud aga väga hinnatud ja austatud.
Benedictil endalgi oli naisena oma valdkonnas raske läbi lüüa. Vaatamata auväärsele positsioonile teoreetikuna ja tema raamatute populaarsusele ei antud talle Columbia Ülikooli antropoloogiaosakonna juhataja kohta  ja täiskohaga professoriks kinnitati ta alles 1948. aastal,  kuus kuud enne naise surma.
Kui Ruth Benedict 1921. aastal oma tööd antropoloogia valdkonnas alustas, siis oli sõna «kultuur», nagu me seda vanematelt lastele edasi antava õpitud käitumise süsteemse kogumi tähistamiseks tänapäeval kasutame, vaid väikese elukutseliste antropoloogide rühma tehnilise sõnavara osa. See, et kaasaegne maailm “kultuuri” mõiste nüüdseks nii hästi omaks on võtnud ning et sellised väljendid nagu «meie kultuuris» libisevad haritud meeste ja naiste huultelt peaaegu niisama vabalt nagu ajale ja kohale viitavad fraasid, on väga suures osas just Ruth Benedicti “Kultuurimustrite” teene.

Benedict kirjutab, et inimese bioloogiline põhilaad ega rass ei seo teda tegelikult konkreetselt ühegi käitumisvariandiga.  Õhtumaa perekonnas üles kasvanud hommikumaa laps õpib selgeks inglise keele ja pole mingit probleemi ning omastab läänelikud tavad nagu iga teinegi laps. Kultuuriline pärand ei ole bioloogiliselt edasi antav. Pigem on hoopis niipidi, et inimene on kultuuri poolt loodud. Kas mingite teatud  isikuomadustega inimene konkreetsesse kultuuri hästi sobitub või mitte, on juba vedamise küsimus. Oleneb, milliseid isikuomadusi peetakse käimasoleval ajal eelistatuiks. See, kes ühes ühiskonnas on autoriteet, omandaks teises hälviku, hullu või donkihhotlikku tühja jooksja staatuse. Inimest, keda ühes ühiskonnas on austatud šamaan ja ravijana, käsitletakse teises kultuuriruumis kliinilise juhtumina ning kõrvaldatakse ühiskonnast. Mingis ühiskonnas ebaadekvaatselt funktsioneerivad inimesed ei pruugi olla alati need, kellel ongi  teatud kindlad n-ö “ebanormaalsed” jooned, vaid võib-olla hoopis need, kelle reageeringud pole antud kultuuri institutsioonides toetust saanud. Seega ei tohiks inimene olla mingil moel objektiivselt võttes vastutav oma ebamugava positsiooni pärast, kui ta on juhtumisi mingis keskkonnas hälbeliseks sündinud  või kogemata niisuguseks kasvatatud.

Benedicti huvitas, kuidas nn normaalse käitumise defineerimine teatud kaasasündinud võimeid karistab ja teisi eelistab ning kuidas kultuuriliste definitsioonide avardamine võiks meie kultuuri rikastada ja kergendada seda tõrjutuse koormat, mille all kultuuriliselt hälbelised isikud praegu vaevlevad.
Benedict kõneleb kultuuriteadlikkusest. See on siht, mille poole püüelda, et hakata otsustama omaenda tsivilisatsiooni domineerivate joonte üle,  et luua sallivamat ja paremat maailma. Näha objektiivsemalt ning ilma vastastikkuse süüdistamiseta teiste rahvaste ühiskondlikult tingitud käitumist.
Kultuurimustrid on olnud oluliseks mõisteks eri kultuuride võrdlemisel ja iga kultuuri enda ning selle väärtuste analüüsimisel, kultuurilise diversiteedi ehk mitmekesisuse uurimisel (igal kultuuril oma mustrid, ehkki on ka ühiseid mustreid). Kaasaegse psühholoogia ja sotsioloogia vaste kultuurimustritele on kollektiivsed või sotsiaalsed representatsioonid.
Selleks, et tabada kultuuri tähendust tervikuna, ei saa me uurida ainult selle väikeseid osi ümbruskonnast välja võetuna. Kultuuri tähendust tulebki näha tervikuna. Me peame mõistma üksikisikut sellisena, nagu ta oma kultuuris elab ja kultuuri nõnda, nagu üksikisikud seda läbi elavad.  Tuleb läheneda niiajalooliselt kui sotsiopsühholoogiliselt. Et mõista meie enda Läänelikku kultuuri, on Benedicti sõnutsi kõige tulemuslikum viis uurida kirjakultuuri-eelseid ühiskondi. Sest meie enda kultuuriruum on selleks juba liiga segane ja mitmekihiline. Oma protsesside mõistmiseni on kõige hõlpsam jõuda kaudsel teel.

Ruth Benedict võtab raamatus vaatluse alla kolm erinevat kultuuri, uurib nende tavasid ja psühholoogilist hoiakut ning omavahelisi erinevusi ning universaalseid jooni- religioossust, abielulisi kombeid ja initsiatsiooniriitusi.

Tuleb mõista, et kultuur on  tihti integreeritud ehk lõimunud. Nii nagu üksikisik, kujutab ka kultuur endast mõtete ja tegude mustrit, mis on kas vähem või rohkem korrapärane. Igas kultuuris on tekivad iseloomulikud püüdlused, mida teised kultuurid ei jaga, kuigi väline kombestik võib tunduda sama. Ühe saavutust ei saa hinnata teise tingimustel.

 Enne, kui me nende rahvaste iseloomustuse juurde läheme, tuleb rääkida kultuuri konfiguratsiooni mõistest. Konfiguratsioon on mingi kultuuri spetsiifiline iseloom ning hoiakud, mis kontrollivad individuaalset ja grupiviisilist käitumist. Nende tungide ja hoiakute põhjal me mõistame, millised on valdavad emotsioonide kontrollimise mehhanismid ja käitumise ideaalid.

Benedict võttis vaatluse alla kolm primitiivset tsivilisatsiooni – Ameerika Ühendriikide edelapiirkonna New Mexico puebloindiaanlased (kes pärast hispaanlaste kohalejõudmist on kolinud Rio Grande  kallastel paiknevatesse küladesse).  Teiseks Melaneesia Dobu saare rahvad ning lõpuks Ameerika looderannikul elavad kvakvalad, kes on meile nt tuttavad “Dead Man´I” filmist, kes seda näinud on.
Benedict võtab kultuuride omavahelises võrdlemises abiks Nietzsche liigituse, mida too oli kasutanud oma Kreeka mütoloogia käsitluses. Need on kaks eksistentsi väärtusteni jõudmise viisi. Dionüüsiline ja Apollonlik. Dionüüsiline inimene taotleb eksistentsi tavade ja kitsenduste hävitamise kaudu, kasutades selleks joovastavaid jooke, psühhotroopseid aineid, enesepiinamist või äärmuslikku hedonismi. Eesmärgiks on alati mingitest piiridest üleminek, muutunud teadvuse seisund.
Apollonlik inimene pigem umbusaldab äärmusi ning tema jaoks on ülim väärtus mõõdukus ning enesevalitsemine. Ta väldib lõhustavaid psühholoogilisi seisundeid. Isegi metsiku tantsu hurmas “ jääb ta selleks, kes ta on ja peab meeles oma kodanikunime.”
Siin näitab Benedict, et kuigi näiteks Ameerika indiaanlaste eri hõimude välised tavad on pealtnäha väga sarnased, erinevad need oma sisult. Kuigi edelapiirkonna puebloindiaanlased  sunjid harrastavad samamoodi tseremoniaalseid tantse, nad kasutavad fetišeid ja nende preestrid käivad üksildastel rännakutel, et nägemusi saada, on nad täiesti apollonlik rahvas. Nad peavad kõige väärtuslikumaks tasakaalukust ja tagasihoidlikkust, nad väldivad tülisid, ei ole kuigi armukadedad, nende tseremooniad on tihtipeale puht formaalsed- tantsitakse küll välja vihma, kuid nad ei kasuta selleks joovastavaid aineid ega enesepiinamist. Säilitatakse normaalne teadvuseseisund. Kõrgematel olevustel ei ole nende silmis inimeste suhtes vaenulikkust. Mingit kurjade jõudude lepitamist ei ole. Palves taotletakse harmooniat ja ühekssaamist jumalatega ning nende maailmavaade ei ole dualistlik. Elu ja surm on alati samaaegselt kohal. Nägemuste all peavad nad silmas pigem endeid, mida loodusest otsivad, mitte niivõrd vägeandvat kogemust. Puebloindiaanlastel pole ka šamaane, neil on ainult preestrid.
Nende jaoks ei ole olemas konflikti ja nende sõnavarast puudub enesetapu mõiste. Ka nende initsiatsiooniriitused on suhteliselt ohutud.
Abielludes läheb mees naise perekonda, perekond on emajärgne ning elatakse naiste suguvõsades. ja Lahutuse korral peab mees jätma kogu oma vara naisele ning asuma emakoju tagasi. Head meest iseloomustab sunjide hulgas „meeldiv kõne, järeleandlik iseloom ja helde süda.“ Mehed  lapsi karistada ei tohi. Üleüldse on nende peaülesandeks rituaalsete esemete eest hoolitsemine. See kõik kõlab väga kenasti, tehakse kõik, et lapsel ei tekiks nn Oidipuse kompleksi ega võimuahneid taotlusi, mis nende ühiskonnas on taunitud. Teisest küljest ei kujune meestes jällegi välja erilist motivatsioo ni ja autoriteeti.
Ka matusteriitustel välditakse suuremaid emotsioone. Pigem on tegemist tõrje-kui leinariitusega. Kadunu viiakse võimalikult kiiresti külast välja, musta maisijahuga puistatakse „tee mustaks“, mis tähendab, et tekitatakse pimedus surnute ja elavate vahele ning tullakse siis jooksujalu tagasi vaatamata tagasi, kraabivad seinale tõrjeristi, sulgevad surnu ees ukse ning pealik räägib inimestele, et nüüd ei ole vaja enam surnut mäletada, „ta on nüüd neli aastat surnud“. Kombetalituses tehakse päevast aasta või aastast päev. Puebloindiaanlastel ei ole mingit soovi tekitada hirmu, ebapuhtuse või ohu olukorda. Kõik on äärmiselt ratsionaalne.

Seevastu teised indiaani harud on valdavalt dionüüsilised. Läbi joovastavate ainete või enesepiinamise, näiteks näljutamise või õlalihaseidpidi puu otsa riputamise ja muu enese vigastamise saadud nägemused on üliolulised. Nägemus määrab ära inimese elu ja edu. Kui inimene nägemust ei saa, on tema elu määratud ebaõnnestumisele. Tasandikuindiaanlased andsid võimu vastupidiselt sundjide kombestikule enesekindlale mehele. Nende kultuur soosis isiksust lausa Nietzche üliinimlikus tähenduses. Elu oli pidev draama, milles sai läbi isiklike saavutuste kõrgemale astmele ronida.

Hoopis teistsugune oli kwakwala rahvas Ameerika looderannikul Vaikse ookeani kaldal. See oli tugev, rikas ja uhke rahvas, kes elatus põhiliselt rikkalikust kala-vaalasaagist ning ehitas uhkeid puidust maju, tootemisambaid, mööblit ja kanuusid. Nad olid puutöörahvas. Ja seejuures äärmiselt dionüüsilised. Lõppsiht, mida taotleti, oli alati ekstaas. Karutantsu initsiatsiooniriituses tegeleti kannibalismiga.Kannibalitantsija haaras segasusseisundis pealtvaatajatele kallale ja haaras liha nende käsivartelt. Kuid see kannibalism oli oma olemuselt äärmiselt kauge paljude Okeaania hõimude inimsöömistavadest. Nimelt ei tarvitanud kwakwalad inimliha toiduks, see oli neile vastik ning tihti oksendati tseremoonia käigus välja. Nende ideede kohaselt väljendas ekstaatiline kannibalism kõige äärmuslikumas maneeris kõrgemat väge, mis sisaldub kohutavas ja keelatus. Väga olulisel kohal oli ka jõukusega jatiitlitega uhkeldamine, sellega manipuleerimine ja pärimisega seonduvad tavad. Kõige hirmsamaks, mis võis juhtuda, oli häbisse sattumine. Eluvaates tehti kõik panused ülespuhutud minapildile ja kui ego turvalisus ohtu seati,olid enesetapud väga sagedased. Kui naine oli näiteks abielu rikkunud, võis tema ema ennast häbi tõttu üles puua. Hirmsaim solvang selles ühiskonnas oli teise inimese „orjaks“ nimetamine. Samamoodi käituti jumalatega. Kui hädad kestsid kaua läksid kwakwalad mõnikord raevu, trampisid jalgadega vastu maad ja kisendasid jumala poole: „Sa oled suur ori!“Nad ei eeldanud vastupidiselt sunjidele, et kõrgemad olendid on heategevad. Tunnustatud viis jumalatelt õnnistust saada oli nad tappa. Sellisel juhul inimene triumfeeris ja teda autasustati kõrgema väega.

Melaneesia loodeosas asunud Dobu saarel elavad rahvad on iseäranis riukalikud. Saared on vulkaanilised ja vulkaaniliste paljandite tõttu pole kõikjal mulda ning ressursside nappuse tõttu elab rahvas kitsikuses. Hõimud on omavahel äärmiselt vaenulikud. Neil pole seadust, nad ei pea reeglitest kinni, nad on varastavad, valetavad ja posivad üksteisele ja üksteise põllutaimedele haigusi kaela pidevalt. Posimine on nende kultuuris põhitegevus, ilma sõnu peale panemata ei kasva nende mõistes nende põhisöök jamss kah. Tegemist on väga paranoilise ja armukadeda rahvaga. Valitseb matriarhaat, abielu sugudevahelist vaenu ei leevenda ja sidemeid ei hoita. Pärast isa surma ei näe laps enam  isapoolseid sugulasi ning kaaslase surma puhul süüdistab kadunukese poolne rahvas alati teist poolt abikaasa surmas maagia või mürgitamise läbi ning saadetakse külast minema. Siinkohal esitan aga ühe  toreda lõigu kihlumise kohta:
„Abielu sõlmitakse muidugi inimesega, kes tuleb väljastpoolt seda usaldusväärset ringi. Jäädes lokaalrühma sisse, liidab abielu seetõttu kahte küla, kelle vahel valitseb ilmselge vaenulikkus. Abielu ei too kaasa mingit vaenulikkuse leevenemist. Seda ümbritsevad tavad tekitavad juba algusest peale kahe rühma vahel konflikti ja halbu tundeid. Abiellumise algatab ämma vaenulik akt. Ta tõkestab kehaga oma maja väljapääsu, kus nooruk tema tütrega magab, ning seega on nooruk lõksus ja avalik kihlustseremoonia saab alata. Enne seda on poiss murdeeast alates igal ööl vallaliste tüdrukute juures maganud. Tava kohaselt on tema enda maja tema jaoks suletud. Ta väldib vahelejäämist hulk aastaid, sõbrustab paljude tüdrukutega ning lahkub alati majast aegsasti enne päevavalgust. Kui ta lõpuks lõksu püütakse, siis juhtub see harilikult sellepärast, et ta on ringiuitamisest väsinud ning ühe kaaslase juurde püsivamalt paigale jäänud. Ta ei ole enam nii hoolikas hommikuse ärkamise suhtes. Siiski ei arvata mitte kunagi, et ta on valmis abieluga kaasas käivaks häbistavaks kohtlemiseks ning et pigem sunnib selle talle peale ukseavas seisev vana nõiamoor ehk tema tulevane ämm. Kui külaelanikud, kelleks on tüdruku emapoolne suguvõsa, näevad vana naist liikumatult oma ukseavas seismas, kogunevad nad kokku ja publiku põrnitseva pilgu all laskuvad poiss ja tüdruk alla ning istuvad maas olevale matile. Külaelanikud põrnitsevad neid pool tundi ja lähevad siis järk-järgult laiali ning midagi muud ei toimu; paar on ametlikult kihlatud." (Benedict, Ruth 2016: 156,157)

Hollandi Uus-Guinea hõimud ei tunnista üldse abieluliitusid , mees teisest klannist käib oma naist külastamas vaid salaja öösel või kohtutakse kusagil võsas

Niisiis on erinevate kultuuride kombed ja nende tähendusväljad väga erinevad. Neil on kõigil kindlad eesmärgid, mille poole nende käitumine on suunatud  ja mida nende institutsioonid edendavad. Nad ei erine ainult selle poolest, et üks joon on ühes olemas ja teises puudu, vaid mõni sama muster esineb kahes piirkonnas eri vormides. Ühe ühiskonna sihte ja vahendeid ei saa hinnata teise kultuuri seisukohalt. Sarnane geograafiline areaal, müüdid või etümoloogilised sidemed keeles ei kõnele alati väga palju konkreetse rahva taotlustest. Seetõttu ei piisa paljude kultuuride üksikute tavade võrdlemisest, tuleb uurida konkreetseid hõime süvitsi, nende ühiskonna ja inimeste endi seisukohtade erinevaid tahke. Kuid tuleb uurida ka ajalugu. Erinevatest kultuuridest kokku  laenatud ebaharmoonilised elemendid võivad kalduvad saavutama uue harmoonia. Integratsioon kultuuride vahel võib toimuda sügavatest konfliktidest hoolimata. Kultuure uurides peab jääma objektiivseks ning kasulik on hoiduda mingit põnevat hüpoteesi järgimast, et mitte anda valesid tõlgendusi. Ühiskonda tuleb vaadelda individuaalsete mõistuste summana, mis moodustabki orgaaniliselt tervikliku kultuuri. Kõiki ühiskondlikke tavasid käsitlevate uuringute tuum on selles, et vaadeldav käitumine peab pääsema läbi ühiskondliku heakskiidu nõelasilma. Veritasu  ei tuleks mõista kättemaksu põhjal, vaid veritasu institutsiooni põhjal. Kultuuriliste vormide eri tahkude tõlgendamisel on hädavajalikud nii ajalugu kui psühholoogia. Antropoloogias põhjustab suurt konflikti see, mis puudutab ühiskondlike nähtuste bioloogilist alust. Kui väidetakse, et teatud jooned on bioloogiliselt edasi antud, mitte kultuuriliselt välja valitud, peaks pöörduma psühholoogia poole. Ometi on näiteks Põhja-Ameerika indiaanlased bioloogiliselt ühest rassist, samas ei ole nende kõigi kultuuriline käitumine dionüüsiline. Seega kultuurilised konfiguratsioonid lokaalsed ega korreleeru eri rühmade teada olevate sugulussuhetega. Kultuuril on omadus muuta oma kalduvust ilma vastava muutuseta rassilises konstitutsioonis.
Kui me oleme inimkäitumisest huvitatud, tuleb kõigepealt mõista institutsioone. Iga kultuuriline muster kujutab endast valikut paljude tehnikate ja joonte seast. Eelnevate näidete põhjal me vaatlesime käitumise skaalasid, mis on valitsevad ja annavad kultuurile üldise iseloomu. See valikutegemine on kultuuriline, mitte bioloogiline.
Maailmas ei ole ühte intsitutsiooni, mis kajastaks viimset ja universaalset tervemõistuslikkust. Enamus inimesi on sunnitud muganduma etteantud kultuuriga, ometi on kultuur inimese loodud. Teatud tüüpi anded ja teatud tüüpi autoriteedid on „normaalsuseks“ vaid konkreetse ühiskonna etteantuses. Seestpoolt vaadates on ebanormaalne see, kes ei allu ja kelle omadused ei sobitu ühiskonna ideaalidega. Ka traditsioon ise võib olla neurootiline, mitte ainult psühhiaatriahaigla patsient. Uus-Inglismaa puritaanlikud vaimulikud olid viimased inimesed, keda kolooniate tolleaegne arvamus psühhopaatiliseks pidas. Nad rakendasid nii täielikku intellektuaalset kui emotsionaalset diktatuuri. Nad olid n-ö Jumala hääl. Psühhoneurootikuteks neis tingimustes peeti hoopis segaduses ja piinatud naisi, keda puritaanid nõidadena surma mõistsid ja üldist süütunnet tekitasid. Praegu on samadel geograafilistel areaalidel hoopis teistsugused ettekujutused normaalsusest.

Kõige tähtsam ülesanne, mille ees ühiskondlik mõtlemine käesoleval ajal seisab, ütleb Benedicht,  on kultuurilise relatiivsuse adekvaatne arvestamine. See tähendab vaadelda kultuure nende endi seisukohast.
Ruth Benedict on väljendanud ka ilusa mõtte, et antropoloogia eesmärk ongi teha maailm ohutuks paigaks kõigi inimeste erinevuste jaoks.

Kasutatud materjalid:

Benedict, Ruth 2016. Kultuurimustrid.Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

http://entsyklopeedia.ee/artikkel/etnops%C3%BChholoogia2
http://entsyklopeedia.ee/meedia/etnops%C3%BChholoogia1/nene2_page_0321





Müstitsism kristluses ja budismis

Kristina Viin
20.01. 2017
Tartu Ülikool
US II




Lugesin läbi Daisetsu Teitaro Suzuki  raamatu  „Müstitsism: kristluses ja budismis“,  kus Suzuki võrdleb ja leiab suuri ühisosi Meister Eckharti müstitsistliku kristluse ja mahajaana budismi, eriti zen-budismi vahel.
Sissejuhatuseks kirjutan pisut autorist ja Eckhartist. Kõigepealt Suzuki ise. Ta õppis zen-budismi Tokyo ülikoolis.  Tema õpetaja oli Soen  Shikaku. 1893. aastal  osales ta Chicagos Maailma Religioonide Parlamendis ning õpetlase Paul Caruse initsiatiivil hakkas budistlikke tekste tõlkima ja kirjutama budismist. Suzuki oli 20. Sajandi  esimesel poolel üks tähtsam aid zen´i ja mahajaana filosoofia tutvustajaid Läänes. 1950ndate  lõpuni õpetas ta  paljudes USA ja Euroopa ülikoolides. Osalt tänu Carusele ja Suzukile algas 1880ndatel ülemaailmne budismi taaselustumine. Suzuki abiellus Beatrice Erskine Lane’ iga, kes oli teadlane ja teosoof .  Suzuki oli ka ise aktiivne teosoof  ning ühines Adyari Teosoofia Ühinguga.

Meister Eckhartit võib pidada teosoofia eelkäijaks, ta otsis vahetut teadmist Jumalast ja inimese jumalikku loomust. Eckhart,  kodanikunimega Eckhart von Hochheim oli saksa teoloog, filosoof ja müstik ning dominiiklaste ordu liige. Ta sündis Tüüringis, elas aastatel 1260-1328.  „Meister“ tähendab tema akadeemilist tiitlit- magistrit, mille Eckhart sai Pariisis. Kuigi Eckhart oli väga populaarne preester ja omas kõrgeid ametikohti, kuulutas paavst Johannes XXII ta ketseriks.  Ta sattus vastuolude keskmesse, kaitstes dominikaanlasi frantsiskaanide vastu  ning oli müstilistes jutlustes ortodokssete õpetuste seisukohalt äärmiselt ekslik ja ketserlik. Ometi peetakse Eckhartit keskaegse humanismi üheks silmapaistvaimaks esindajaks. Dominikaanide ordu eesmärk oli jutluste ja õpetuste abil katoliku usu tugevdamine. Ordu mungad olid väga haritud inimesed.
Enne raamatu juurde asumist tooksin välja Jaan Unduski müstika ja maagia võrdluse.
Müstika keerleb sõnastamatu tuuma ümber ja püüab eituste ja negatsiooni kaudu asja tuuma välja joonistada. See viitab väga paljusõnaliselt mõtte tuumale, aga ei tähista sõna ennast kunagi.  Maagiline keel on vastupidine. See mitte ainult ei tähista uuritavat, vaid lausa  kutsub seda ellu,väestab sõna ja paneb selle toimima. Jumal ütles: „Saagu valgus!“ ja valgus sai sellest ütlemisest. Selle tähistamisest. Selles kontekstis on maagiline keel jumalik keel, niiamuti igasugune nõidumine ja posimine. Müstiline keel on aga see, kuidas inimene jumalast räägib.

Just seda „müstilist keelt“ võib leida siit-sealt budismis ja Eckharti tekstides. Kuid mitte keel ei ole siinkohal oluline, vaid nende õpetuste sisu. Eckhart oli erakordne kristlane oma ajas ning oma maailmamõistmises seisab ta mitte niivõrd pühakirjade, vaid oma kogemuse, müstilise tunnetuse  najal. Tema mõtlemine on väga sarnane mahajaana budismile ja eriti zen-budismile.
Eckharti juures tuleb veel ära märkida , et ta oli suuresti mõjutatud  neoplatonismist. Neoplatonismi järgi on olemas jagamatu üks, ülim idee, miski, mis eelneb olevale. On olemas ideede maailm, mis on reaalne, ja meie maailm on vaid selle järeleaimamine.
Eckharti tekstid keerlevad kahe põhimõiste ümber. Üks on mõiste on Jumal, teine on jumalikkus, mida tähistab inglis keelne sõna Godhead. Jumalikkus on nagu päike. See on puhas transtsendents. Passiivne, muutumatu, liikumatu, jagamatu. Eckharti „jumalikkuse“ mõistele vastab budismi „nõndasus“. Sanskriti keeles „tathata“. See Eckharti jumalikkus on budistide reaalsus ehk kõikide seadmuste tõeline olemus, mis vastandub näivusele. See on tühjus. See on teadvuse kõrgeim seisund. Jumal on nagu päikese valgus, jumalikkuse aktiivne aspekt. See on olev ja olemine ise. Nagu päikese valgus lilleõiel, mis kõikjale laotumisele vaatamata ei kaota oma sära.
Inimene ja jumal saavad olla üks ja sama puhtas palve- või meditatsiooniseisundis.
Eckhart ütleb: „Silm, milles ma näen Jumalat, on seesama silm, milles Jumal näeb mind.“ (Suzuki, D.T. 2002: 70) Ja veel:  "Olemine... on Jumal. Jumal ja olemine on üks ja sama - või on Jumal saanud oma olemise (millestki) teisest ja seega Jumal ise ei ole Jumal. Järelikult, kui olemine on midagi Jumalast erinevat, on see asi saanud oma olemise millestki muust kui Jumalast. Pealegi, ei ole midagi olemisele eelnevat, sest see, mis annab olemise, loob ja on looja. Luua tähendab tuua olemine välja eimillestki.“ (Suzuki, D.T. 2002: 4)
Jumal on olemine ja jumalikkus on tühjus. Kehatu  mittemiski, mis asub eksistentsi südamikus. Eckhartil on täiesti radikaalne arusaam jumalast, võrreldes muu tollase kristlusega. Ta annab kristlusele erilise sisemise tähenduse. Kui kristlased süüdistasid Eckhartit hereesias, vastas mees  neile sõnadega: „kui te näeksite minu südamega, mõistaksite te mind.“ (Ibid., 7.) Ka on arvatud, et Eckhart on panteist, nagu sisalduks tema Jumal ainult loodus. Kuid Eckhart ütleb, et Jumal sisaldub küll loodus, kuid ta on ka eraldi. Ta ei ole ei transtsendentaalne ega panteistlik, ta on mõlemat. Suzuki seletab: „Paljas mõtlemine ja loogiline arutelu ei aita meid sügava religioosse tähendusega probleemide seletamisel. Eckharti kogemused juurduvad sügavalt, põhimiselt ja täielikult Jumalas kui olemises, mis on korraga olemine ja mitteolemine. Ta näeb tühiseimaski asjas Jumala loodute hulgas kogu tema „onsuse“ hiilgust. Budistlik valgustus pole midagi muud, kui seesama „onsuse“ või „nõndasuse“ kogemus, milles peituvad kõik võimalikud väärtused, mida meie, inimesed, suudame ette kujutada.“ (Ibid., 4.)

Suzuki mõistab, et Eckharti visioonid pole intellektuaalsed ega filosoofilised, vaid põhinevad tema tegelikel kogemustel. Jumal ei ole Eckharti jaoks usk, vaid miski, mida saab mõista olemise kõige sügavamas tuumas. Nii budistid kui Eckhart kirjeldavad paradoksaalselt vasturääkivaid ideid, mis on vaat et kirjeldamatud. Jumal on samal ajal olemine ja mitteolemine. Jumal on ja ei ole Jumal. Jumal on mina ja mina olen Jumal, ei rohkemat ega vähemat. Jumala onsus on minu onsus. Me oleme kõik Buddhad ja Jumalad  ning samal ajal on nad meis nähtavad ainult puhtas teadvelolekus. Eckharti jaoks on kogu spirituaalse elu mõtteks Jumalaga ühinemine ja temasse sukeldumine. Need mõtted ei klapi sugugi kokku üldise kristliku ideega ülestõusmisest ja igavikust, Jumalast kui millestki täiesti teispoolsest ja sakraalsest. Sellegipoolest erinevad Jumal ja jumalikkus teineteisest nagu maa ja taevas. Nii nagu sisemine ja väline inimene erinevad teineteisest. Ainult, et Jumal on palju kõrgem. Ta tuleb ja läheb. Ja naudib iseennast kõigis asjus.

Eckharti järgi toimub Jumalaga ühekssaamine ainult „nõndasuses“ või „onsuses“. Budismis vastab sellele nirvaana, vabanemine. Buddha õpetusi ja Eckharti mõtteid eristab ja eraldab laias laastus ainult terminoloogia. Kristlikud kogemused ei erinegi niiväga budistide omast.
Eckhart ütleb: „Jumal teeb tööd hinges ja armastab seda. See töö on armastus ja armastus on Jumal. Jumal armastab iseennast ja oma jumalikkust ja kõiki olendeid. Kuid olendeid ei armasta ta nagu olendeid, vaid nagu Jumalat. Jumala armastus sisaldab endas armastust terve maailma vastu.“ (Ibid.,6.)
Suzuki kommenteerib, et see vastab budistide universaalse valgustumise ideele. Kui Buddha sai valgustuse, mõistis ta, et kõik olendid on ise juba valgustuse sees. Kuid budistide lähenemine „nõndasusele“ on võrreldes Eckharti kristlusega metafüüsilisem, impersonaalsem, ratsionaalsem ja teaduslikum. Kui Eckharti jutt vastab rohkem budistide „karuna´le“, („kaastundele“, sest kaastunne on see armastus; see on üks virgumise aspekt) , siis budistid keskenduvad virgumisest rääkides rohkem “ prajna´le“, mõistmisele.
Meie puudus, kannatused tulenevad „olemise puudusest“ .  Echkart ütleb, et meie terve elu peakski olema olemine. Niikaugel, kui meie elu on olemisest, nii kaugel oleme me Jumalast. Seda kõnelevad teisedki kristlased, et patt pole muud, kui kaugenemine jumalast. Eckhart toob sisse näite lillega. Tühipaljas väike lill, „mida on märgatud Jumalas“, võib olla täiuslikum kui terve universum.

Ka Eckharti aja- käsitlus sarnaneb budismile. Ta eristab kahte aega. On „hinge aeg“ ja on „Jumala aeg“. Üks päev, olgu kas seitse päeva või seitse tuhat aastat tagasi, on sama lähedal praegusele kui eilnegi, sest kogu aeg sisaldub käesolevas, praeguses hetkes. Jumala päev on täielik päev. See on reaalne praegune hetk. Jumala „eilsest päevast“ rääkimine oleks nonsenss, sest Jumal loob maailma ja kõiki asju praeguses hetkes. Jumal sigitab oma ainusündinud poja praeguses hetkes ja poeg tõuseb Jumala juurde ka praeguses hetkes. Jumalale on tuhat aastat sama lähedal kui praegune hetk. Ta lõi maailma nii, et ta võiks igavesti seda loomist jätkata. Jumala töö toimub praeguses hetkes, ajatus nüüdses, mis on ajas ja ruumis, mis on iseeneses. Minevik ja tulevik on talle võõrad. Õieti polegi Jumalal ajaga midagi pistmist. Tema loomisel ei ole algust ega lõppu. Sest kõik tuleb ajatusest, mittemiskisusest, absoluutsest tühjusest.
Idee sellest, et Jumal loob maailma mittemillestki  absoluutses käesolevas hetkes ning on teispool seriaalse aja mõistet, ei ole budisti kõrvadele sugugi võõras. See peegeldab budistide Tühjuse ehk sunjata õpetust.
Eckharti meelest pole midagi üllamat ja suuremat, kui täielik lahtiütlemine, eraldatus kõigest loodust. Eraldatuse all peab ta silmas puhast „mittemidagi“ (bloss nicht). See on kõrgeim punkt, kus Jumal meis töötada saab. Selles punktis saame olla iseenese valitsejad. Kui budism rõhutab tühjusest rääkides tühjust kõigis kokkupandud asjades ning metafüüsilisust, siis Eckhart räägib pigem selle psühholoogilisest tähendusest. Puhas mittemiski on isetu, tühi hing.
Budism õpetab, et kõik loodud asjad on olemuselt tühjad. Eckhart ütleb, et loodutel ei ole reaalsust, nad on puhas mittemiski, sest kõik asjad on Jumala loodu  ja ilma temata pole miski loodud.  Eckarti „jumalikkuse“ mõiste ehk Godhead ületab psühholoogia. See on liikumatu tühi essents, mis ei anna ega võta. Jumalikkus pärineb sealt, kus  isa, poeg ja Püha Vaim polnud veel eristunud. Kui tahta selle allika päritolu teada, oleks see nii nagu peaksime nägema omaenda nägu , kui me pole veel sündinud. Sarnast asja kirjeldas Hiina zen-budismi 6. patriarh Hui Neng absoluutse tao mõistes. Tao tähendab  teed ja vastab sanskriti dharma`le ehk seadmusele ja see on tõde, ülim  reaalsus, logos. Lao-Tzu kirjutab, et tao on tee on nagu tühi anum, mis ei vaja täitmist, vormitu, helitu, mõõtmatu, nimetu, see pöördub eimiskisusse. Kui seda mõista, saab mõista asjade algust, tee essentsi, tao- chi´d  LaoTze on kirjutanud Daodejing´is: „Inimene on maa, kui ta ühildub maaga. 
Inimene on taevas, kui ta ühildub taevaga.
Inimene on tao, kui ta ühildub taoga.
Laseme tal siis ühilduda asjade nõndasusse. „ (Ibid., 16.)

Nii nagu Eckhart soovib, et me suudaksime omastada teatavat transformeerunud teadmist, nii on ka kõik zen-õpetajad „teadmatud teadjad“ või „teadjad mitteteadjad“. Kui keiser Wu küsis Bodhidharmalt, mis on reaalsus ja mis on jumalikkus, vastas patriarh: „Ääretu tühjus ja ei mingeid eristusi.“ Ja kui keiser küsis seepeale, kes oled sina, et tuled mulle seda ütlema, vastas Bodhidharma: „Ma ei tea.“ (Ibid., 20.)
Suzuki arvates on budismi „tühjust“ ja „nirvaanat“ tihti valesti mõistetud kui midagi nihilistlikku, negativistlikku ja kustuvat, millestki puudu olevat, tühja ruumi. Vastupidi, budistlik tühjus tähendab lõputuid võimalusi. See on kõike ületav. See kaotab duaalsused: sünni ja surma, objekti ja subjekti ja nõnda edasi. Budistlikus tühjuses ei ole ei aega ega ruumi, saamist ega eimidagisust, „ei-d“ ega „jaa-d“. See on nullpunkt, mis on täis lõputuid võimalusi. Nirvaana on tühjuse teine nimi. Seal ei ole vasturääkivusi. See ongi nõndasus.

Budistlik filosoofia on ka eneseidentiteedi filosoofia. Eneseidentiteet on tühjus, sest „ise“ või „ego“ on tühi. Eneseidentiteet on meel, mis läheb enesest välja, et näha ennast eneses peegeldumas. See on puhta tühjuse loogika, see on nõndasus.
Suzuki toob eneseidentiteedi tühjuse (anatman) mõistmiseks mängu orientaalse kunsti, mis kujutab pigem asja vaimu  ja olemust kui vormi. Öeldakse, et vorm loob ennast ise, kui selle olemust  on mõistetud. „Tõeline kunstnik on looja, mitte kopeerija. Ta on külastanud Jumala töötuba ning tema loomise saladused omandanud -  millegi loomist eimillegist.“ (Ibid., 26.) Selleks, et maalida taime, peab saama ise selleks taimeks, mida ta kavatseb maalida. Kuid selleks peab sinus olema ruumi. Subjekt peab objektis kaduma minema ja teenima objekti vaimu.
Nõnda on ka Jumalaga. Jumal ei loonud maailma niisama heast peast. „Ta tahtis näha iseenda peegeldust oma loomingus“, ütleb Eckhart (Ibid., 28.) Nõnda on isegi tühiseimgi kirp Jumala näo järgi loodud  ja jagab Jumala nõndasust oma nõndasuses. See asja nõndasus ei ole lihtsalt nõnda olek, vaid sisaldab eneses lõputuid võimalusi. Kui ise on tühi, lased taimel endas maalida või jumalal endas toimida.

Suzuki rõhutab „nägemise“ idee tähtsust budistlikus filosoofias. See on kõrgem mõistmine kui lihtsalt teadmine. Mis iganes teadmised võivad filosoofil olla, tõeline nägemine või vaade peab tulema kogemusest. Kogemine on nägemine. Seda on Buddha rõhutanud ja seetõttu on „õige vaade“ Õilsa kaheksaosalise tee kõige esimene punkt. Kogu Buddha õpetus tuleneb asjade nägemisest sellisena nagu nad on virgumisseisundis. See teadvuse kõrgeim seisund, milles me Reaalsust tajume on mõistmine, prajna. Läbi prajna- nägemise püüab inimene kinni ka oma individuaalse ego, see tähendab, seestpoolt vaadates näeb inimene end eneses. Nii nagu näitleja näitlemise ajal teadvustab iseenda olemust ja ei katkesta seejuures näitlemist. Ta näeb ennast enese peegelduses. Kuid niipea  kui ego kui näitleja ja ego kui pealtvaataja vahele tekib lõhe, see nägemine katkeb.
Prajna- intuitsioonile, mis ego sisse vaatab, vastab Eckharti „armastus, millega Jumal armastab iseennast“. Eckharti sõnutsi armastame me Jumalat tema enda armastusega Püha vaimu kaudu, mille ta meile andnud on. Isa,kes armastab oma Poega ja Poeg, kes armastab oma Isa – see on vastastikune armastus, armastus, mis armastab iseennast. Zen-budistlikus terminoloogias võib tuua paralleeli peegliga. See on peegel, mis peegeldab teist peeglit nõnda, et et ühtegi varju ei jää nende kahe peegli vahele. Eckhart ütleb, et see on mäng, mis toimub isa loomuses. Näitemäng ja publik on üks ja sama.Jumal on valgus, mis laseb särada iseennast oma vaikses tasasuses. Püha Dionysius olevat öelnud: „Jumal on purskkaev, mis voolab iseenesesse.“ (Ibid., 36.) Nõnda näeb prajna-intuitsioon ennast oma iseenese peegelduses.
Valgustumise kogemus tähendab psühholoogilisest maailmast kõrgemale astumist. Läbi mõistmise ja kaastunde näeme kõigi asjade isetut loomust (anatman). Nii hajuvad Maya pilved ja illusoorsus. Me näeme ülimat reaalsust, kus kõik asjad on vaadeldavad oma nõndasuses ja puhtuses. Selline on meel, mis on kõigist illusioonidest vabanenu na loob uute väärtustega maailma, mis põhineb armastusel ja mõistmisel.
Dhammapadas on kirjas, et Valgustunu on tõeline võitja ja keegi ei saa järgida tema jälgi, sest ta ei jäta neid.“Mis teel leida küll teetut lõputut virgunut, kelle võitu ei saa olematuks tehaega tagasi tuua seda, mille ta võitis?“ (Mäll, Linnart 2006: 45.) Zen kirjeldab sellist inimest sõnaga anabhogacarya. See on eesmärgitu ja kasutu inimene. Eckhartki mõtleb budismile sarnaselt:  „Tõeliselt vaba on see, kes ei klammerdu millegi külge ja kelle külge miski ei klammerdu.“ (Suzuki, D.T. 2002: 37.)

Kuid valgustumine ei tühista midagi. Suzuki toob teksti sanskritikeelse sõna gahakaraka. Sellele vastab meie suhteline,empiiriline „ego“ või „ise“, „atman“. Sanasaara takistustest vabanenud meelt nimetatakse aga „absoluutne egoks“. Niisiis, valgustus on absoluutse ego nägemine relatiivse ego peegelduses ja tegutsemine läbi selle. Aeg on igavik ja igavik on aeg. Null on lõpmatus ja lõpmatus on null. Prajna- nägemisele vastab Eckharti silm (Silm, milles ta näeb Jumalat, on sama silm, milles Jumal näeb teda.)
Isiklik kogemus on budistliku filosoofia alus. „Igavene surm“, millest budismis egotusega seoses räägitakse, on tegelikult absurd. Surmast saab budistlikus kontekstis rääkida vaid sünni vastandina. Kui pole sündi, pole ka surma. Nõnda ütleb Eckhart Jumala kohta: Jumal on alati igavikus. Ta ei ole saamises, nii nagu olendid on. Ka Eckharti Jumal on nimetu eimiskisus, mis ei ole budistlikus kontekstis muu, kui täielik isetus, sansaarast ja kannatustest vabanenud meel. (Ibid., 46.)

On kahesugust mõtlemist:  Esitetks kogemusel põhinev  ja teiseks ratsionaalne mõtlemine. Ka tõdesid on kaks: 1)samvritti ehk relatiivse maailma tõde ja 2) paramartha - transtendentaalne tõde, prajna- reaalsuse tõde. Zen-budismis on palju paradokse, palju müstilist keelekasutust. Aeg-ajalt tekivad konfliktid ratsionalistide ja n-ö müstikute vahel. Kui Buddha Lootossuutras oma valgustumisest kõneleb, ütleb ta, et keegi tema järgijatest ei saa teda mõista, sest neil puudub kogemus. Buddhat saab mõista ainult teine Buddha. Keel kuulub relatiivse maailma juurde. Meie mõtted alluvad keele diktaadile. Seegakuulub ratsionalistide jaoks kõik keeleliselt väljendamatu  millegi ebaloogilise, irratsionaalse ja mõeldamatu valda, justkui inimkogemusel poleks väärtust. Sõnade piiratus ei saa kirjeldada kõrgeimat reaalsust. Sellega nõustub ka Eckhart.
Eckhart toob välja kolm võimalikku teadmise viisi: 1) meeltega tajutu; 2) ratsionaalne mõtlemine; 3) vaimustunud hinge jõud, mis võib näha Jumalat näost-näkku. See kolmas vastabki budismis paramarha´le. Meister Eckhart: „Inimene on tõeliselt vaba ainult siis, kui ta on Jumalas, Jumalaga koos, Jumala jaoks ja see ei ole vabaduse tingimus, vaid kui ta on Jumalas, on inimene vabadus ise.“ (Ibid., 48.) Seda ei saa mõista loogiliselt. See ongi kõrgema tunnetuse  asi.

Meister Eckhart onvälja mõelnud huvitav teooria „väiksest punktist“ inimese ja Jumala vahel, mida zen-budist omas traditsioonis kutsuksid „satori`ks“. „Hinge ja Jumala ühendus on palju vaimsem ja sisemisem, kui keha ja hinge ühendus. Nüüd ma küsin, kuidas on hingega, mis on kadunud Jumalasse? Kas hing leiab ennast või mitte? Ma vastan sellele, nagu mulle on ilmnenud, et hing leiab iseennast punktis, kus iga ratsionaalne olend mõisab ennast iseeneses. Kuigi see upub jumaliku essentsi igavikku, ei saa see kunagi päriselt jõuda põhjani. Seepärast on Jumal jätnud väikese punkti, kus hing saab pöörduda tagasi enese poole ja ennast leida ja mõista ennast loodud olendina.“  (Ibid., 67.) Inimese ja Jumala igaviku vahel on läbimatu tühik. See näitab meile kätte meie ajalikkuse. Kuid Suzuki kommenteerib, et kui me juba oleme selles jumalikus essentsis, olemegi me juba Jumal ise, Jumala põhjas, kuid  seda ainult siis, kui me teadvustame endale seda tühikut. Läbi selle punkti saame jõuda teispoolse vaateni.  Satori tähendabki selles punktis seismist, kus me saame vaadata kahes suunas korraga.  Nii enda kui loodud olendi kui ka Jumala poole. Eckharti selle punkti- teooria põhjal arvab Suzuki üsna kindlalt, et Meister Eckhart on satori ehk virgumisseisundis viibinud. See punkt ongi seesama silm, millest Eckhart rääkis, ava, milles ta näeb Jumalat ja milles Jumal näeb teda.

Eckhart põhjendab Jumala asupaika meis enestes läbi põneva võrdluse: „Kui mulle on antud võime näha värve, siis järelikult on minus eneses see miski olemas, mis on värvidele vastuvõtlik. Kuid ma ei tohiks näha värve, kui värvi essents poleks minus eneses juba olemas.“ (Ibid.,75.) Eckhart leiab, et Jumala tundmiseks tuleb vaadata Piiblist kaugemale. Teada Jumalat, tähendab teada iseennast kui olendit läbi Jumala teadmise.
Niisiis on see „väike punkt“ kui kahe peegli kohtumispaik. See ei ole staatiline, see on liikuv. Suzuki arvamuse järgi on see nagu telgjoon, kus olendid ja Jumal liiguvad. Jumalas on kõik võrdsed ja on Jumal ise.
Mingis mõttes vastab see Eckharti „väike punkt“ budistlikule mõistele ichi- nen või i-ne, mis markeerib pöördumispunkti „jumalikkuse nõndasuses“. See punkt, kus olend saab aru oma loodusest, Jumal saab teadlikuks oma kontaktist olenditega ja Jumalikkus (Godhead) muutub Jumalaks, et suhestuda olenditega. Siit võib välja lugeda, et Jumal on Jumal ainult suhtes looduga. Eckhart kirjutab, et kui ta oli alles emaüsas, polnud tal mingit Jumalat. Oli ainult tema ise, mis iseenese saamist tahtis. Alles siis, kui ta sündis, oli tal Jumal. Enne seda, kui me polnud olendid, ei olnud Jumal Jumal. Ta oli see, mis ta oli. Suzuki kommenteerib: „Jumal lõi iseenda siis, kui ta lõi maailma.“ (Ibid., 81.) Piibli kronoloogiline Jumal on meie relatiivse mõistuse looming, mis on nõndasusest, jumalikkusest eraldi. Ta on lihtsalt üks olenditest nagu meie isegi.

Neljandas peatükis kirjutab Suzuki, et aeg ja igavik on loodud samal ajal, need on lahutamatud. Kuid igavikku saab mõista ainult läbi jumaliku nägemise. Selleks peaksime sisenema Jumala meelde. Inimlikus mõistmises saame rääkida igavikust läbi negatsioonide. Kuid tegelikult on eitav hoopis maailm ise. Igavik on vastupidi, absoluutne jaatus, mida inimene oma piiratud mõistmisega läbi eituste kirjeldab. Me peame nägema maailma selles jaatuses, nagu Jumal maailma näeb, see tähendab: nähes kõike kui ühe terviku osa. Lääne õpetlaste arvates on budism täiesti negativistlik õpetus, mis tõendab ennast läbi eituste. Kuid ainult nii, loogikat ületades saab seletada Keskteed. Kesktee ei ole eimiskisus. See on see miski, mis jääb alles pärast kõiki eitusi.
Kesktee teine nimi on „Saavutamatu“. Prajna-paramita-sutra õpetab Saavutamatu õpetust. Nirvaana saavutamatus seisneb selles, et seda otsitakse saamise teiselt kaldalt, justkui oleks see väljaspool aega ja sündide-surmade ahelat. Tuleb mõista, et nirvaana on sansaara ja sansaara on nirvaana. Igavik tuleb kinni püüda sansaara sees olles. Aeg on see, mis igavikku püsivalt eitab. Sest aeg on meist pidevalt möödahiiliv ja kättesaamatu. Kättesaamatu tuleb kinni püüda seestpoolt, see tähendab, siis, kui kahtleja ja kaheldav on üks ja sama, kui inimene ja Jumal on üks. „Elada igaviku valguses“ tähendab pääseda ühesusse ja nõndasusse ja sellega elada. Näha asjus sono-mama seisundis, nagu jaapanlased seda kutsuvad, nähes maailma liivateras ja taevast lilleõies. Sono-mama tähendab tingimatut armastust,asjade nägemist sellisena, nagu nad on, armastada neid nende eneste pärast. Kristlik teadmine: „me oleme kõik tehtud Jumala näo“ järgi tähendaks sama, mis budistlik mõistmine, et me kõik oleme Buddhad. Eedeni aed on mälestus igavikust, süütust nõndasusest, mil teadmiste puu polnud veel oma vilja kandma hakanud - luues Lääne dualistliku maailmamõistmise.

Kokku võttes jõuame selleni, et Lääne dualistlik reaalsuse tõlgendamine ongi see, mis niivõrd eristub Eckhartist ja Ida mõttest.
Kui Jaapani luuletaja Basho vaatleb metsikut lille põõsastaras, ei korja ta seda üles, ei murra seda, vaid näeb selles kontempleerides makro- ja mikromaailma lahutamatut samasust,  kogu jumalikku olemise müsteeriumit(Et midagi mõista, tuleb see olla). Kui Lääne luuletaja Tennisson lille vaatlebLääne teaduslikule ratsionalismile omaselt, murrab ta selle varre ja analüüsib Jumala ja loodu erisust väljastpoolt. Lääne dualistlik intellektualiseerimine unustab ära, et eristuste väljatoomine eeldab tegelikult üksolemist. Kahte ei saa mõista üheta. Peegel oma onsuses ei vaja puhastamist.
„Basho

lähedalt kaedes
märkan üht hiirekõrva
heki alt paistmas“ (Ibid., 89.)


Vaid sümbolid eristavad religioone, arvab teosoofiahuviline Suzuki.  Piibli Jumal andis Siinai mäel Moosesele oma nime teada, „ma olen see, kes ma olen“ või kreeka keeles täpsemalt „ma olen on“.  See on tohutult sügavatähenduslik väljendus. Kõik spirituaalsed ja metafüüsilised kogemused algavad sellest. Kui jätame sümbolid kõrvaleja mõistame sõnade sisemist tähendust, võib neid sõnu kasutada mistahes viisil.

Suzuki ütleb, et Igavik on absoluutne olevik ja absoluutne olevik on sono-mama elu elamine.
Viiendas peatükis räägib Suzuki transmigratsioonist. Budistlik kontseptsioon ülekandumisest ühest kehast teise tähendab, et kõigepealt väljub hing , ja siis alles keha ehitab ennast üles selle järele. Hinge funktsioon määrab ära tema vormi. Hinge ei pea võtma kui entiteeti, olemasolevat, vaid kui printsiipi. Õieti tegeleme me transmigratsiooniga iga päev, sest oleme pidevas muutumises (anitya). Seal teeb Suzuki „janu“ mõistest juttu. Sanskriti keeles on see trisna. Asjade olevaks saamisele eelneb janu. Janu ongi see, mis eksistentsi põhjustab. Janu on see, mis tahab olla loodud, saada silmadeks, käteks, peaks. Janu on universumi looja. Janu on see, mis loob maailma lõputud erinevused. Janu on see, mis pani Jumala maailma looma ja ütlema: „Saagu valgus.“ Meie olemegi janu ise, läbi oma puhta tahte. Janu on eksistents. „Ka Buddha on janu“, ütleb Suzuki. (Ibid., 109.) Suzuki sõnutsi ei saanud esimesed budistid janust aru. Nad arvasid, et janu on miski, mida tuleb maha suruda. Kuid hiljem on mõistetud, et niikaua, kui me elame, ei saa me trisna´t lammutada, me ise olemegi see. Kannatus ongi kogu eksistentsi baas, eksistentsile eelnev ja see ise. Kui zen´i õpetaja käest küsiti, kuidas janust vabaneda, vastas ta: „milleks sellest vabaneda? Buddha on Buddha janu tõttu ja terve tema elu illustreerib seda.“ (Ibid., 109.)
Janu eitamine tähendaks enesetappu. Janu saab ainult puhastada ületavas mõistmises ja tõkestustest vabanedes. Kui me räägime Buddast kui kõiketeadjast, siis tähendab see seda, et ta puhastas oma janud. Nii muutis ta janu täielikuks kaastundeks, ei olnud enam  passiivne karma põhjuste all kannataja, vaid kujundas oma elu ise.
Seitsmendas peatükis kritiseerib Suzuki kristlust. Tema jaoks ei ole midagi võikamat kui ristilöödud  Jeesuse kujutis. See kujutab kõigi kannatuste haripunkti ja ego tapmist. Risti on löödud ego ja liha. Aga kas ego on vaja tappa? See on sõjakas ja haiglane oma vertikaalsuses. Ilma Kristuse ülestõusmiseta ei oleks selles tema arvates mingit mõtet. Seevastu  istuv ja lamav Buddha kuju on palju sõbralikum. See sümboliseerib rahulolu ja mõistmist. Budismis pole vaja midagi risti lüüa. Samuti ei saa Suzuki aru euharistiast, Kristuse ihu söömisest ja tema vere joomisest. Kui see kujutab kristlaste jaoks Jumalaga ühekssaamist, siis Suzuki arvates võiks seda hoopis humaansemalt kujutada.

Kõige lõpus kõrvutab Suzuki Eckharti ja Namu Amida Butsu praktika ning Puhta Maa koolkonnaga. See sarnanevat Eckharti õpetusele veel enamgi kui zen-budism. Amida Buddha nime lausumine on müstiline identifitseerumine Buddhaga. Seda koolkonda huvitab rohkem karuna-aspekt, kui prajna. See on subjektiivsem ja personaalsem kui zen-budism ning sarnaneb väga Eckharti suhtele Jumalaga.

See ongi see müstiline seletamatu ühtsus, millel pole intellektuaalsusega suurt pistmist. Niimoodi arutledes viis meister Eckhart kristliku uusplatonismi äärmuseni, käsitledes Jumalat omadusteta absoluudina, inimest Jumalaga samaolemuslikuna ja maailma Jumala enesetunnetusprostessina. 1329. aastal tunnististati ta ketseriks.
 Kuivõrd tõsiselt saab D.T. Suzuki kristliku müstika ja budismi võrdlust võtta, on juba lugeja otsustada. Minu meelest on Suzuki teooriate aluseks palju meelevaldset ja valikulist, teisalt aga, kui keerukad sümbolid, allegooriad ja keel kõrvale jätta, on õpetuste tuumas tõepoolest üht-teist sarnast, lihtsat ja enesestmõistetavat. Budism on tänasel päeval Läänes au sees, kuid kahjuks on budismi mõistmises Läänes ka palju valestimõistmist just selle lihtsustatud vahendina kasutamises isikliku edu ja õnne tagaajamisel New-Age´i keskkonna kerglases kergemeelses kastmes. Viimasele religioonideülene teosoofia ju aluse panigi.


Kasutatud kirjandus:

Suzuki, D.T. 2002. Mysticism: Christian and Buddhist. London: The Buddhist Society.
Mäll, Linnart. 2005. Dhammapada. Tartu: Tartu Ülikooli orientalistikakeskus. Budismi Instituut. 


      Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest   Kristina Viin           Õigeusu müstiline te...