laupÀev, 22. oktoober 2011

Jim de Korne „PsĂŒhhedeeliline ĆĄamanism" 
Toredaid lÔike.


KolmemÔÔtmelise ruumi seisukohast on loogiliselt absurdne, et anum oleks vĂ€iksem kui see, mis tema sees on, kuid teisi mÔÔtmeid vĂ”rrandisse tuues pole see sugugi vĂ€ltimatu jĂ€reldus. Teine vĂ”imalus seda ette kujutada on mĂ”elda ruumist/ajast kui sisemise lĂ”pmatuse „vĂ€lisest” projektsioonist. Kujutlege, mida tunneks kahemÔÔtmeline olend, elades ĂŒhel kuubi kuuest tahust. Kuigi ta ei tajuks seda vahetult, puutuks tema maailm kokku viie nĂ€htamatu kahemÔÔtmelise „universumiga”, mis sarnanevad tema omaga ja millest igaĂŒhes elab ainulaadne olendite populatsioon. Kujutlege seda nĂŒĂŒd pahupidi pööratuna kolmemÔÔtmelisena ja te saate intuitiivselt aru, kuidas me sissepoole, teistesse mÔÔtmetesse pÀÀseme.

Et tunnetada tegelikult kolme mÔÔdet "objektiivselt", peaksime neid tajuma vĂ€ljastpoolt, "perpendikulaarsest" mÔÔtmest, see tĂ€hendab neljandast ruumimÔÔtmest." Neid ideid ĆĄamanistlikku mudelisse paigutades nĂ€eme, et inimeste jaoks on kolme- ja vĂ€hemamÔÔtmelised ruumid "vĂ€lised" ja rohkem kui kolmemÔÔtmelised "sisemised". SeetĂ”ttu on meie jaoks kĂ”ik rohkem kui kolmemÔÔtmelised ruumid vaimsed vĂ”i hingelised. Sellest jĂ€reldub, et kolmemÔÔtmeline olend kogeks neljamÔÔtmelist olendit subjektiivselt kui sisehÀÀlt vĂ”i meelepetet, kui sisemist nĂ€htust. Peatu hetkeks ja pĂŒĂŒa kujutleda neljamÔÔtmelist ruumi. See on siinsamas su kĂ”rval, kuid suunas, mida sa ei saa nĂ€idata. ÜkskĂ”ik kui hĂ€sti sa end ka ei peida, neljamÔÔtmeline olend suudab sind alati suurepĂ€raselt nĂ€ha, nii vĂ€ljast kui seest.




ÕNNEKANGESTUS                                          
CAROLINA PIHELGAS

KA UNENÄGUDES TULEB
pidevalt valida VÔimalused on
paukuvad uksed tinased jalad
Tuul puhub majadest lÀbi teadmisega
et lÔpuks ei jÔutagi kusagile Aga kui piisavalt
kannatlikult aina minna? Kajakad Ôppisid selgeks
kasside keele ja trĂŒgivad nĂŒĂŒd nokakoputuste
saatel tuppa Rohi on roheline on roheline
on roheline ja soe Õppida end mĂ”istma
on sama mis oodata talvelt halastust


Luulekogu
Kristina Viina joonistused 

pĂŒhapĂ€ev, 9. oktoober 2011






 



Pilte Carolina luulekogule


Tulin Tallinna kunstimagistrantuuri. Septembri algul selgus aga, et asjad on nĂŒĂŒd sedaviisi. Hirm ja Ă”ud vahelduvad rahuliku unelusega. Kes see laps siis ikkagi on, kes end naise ĂŒska sisse seadnud? On ta osa temast, tema moodi, tema „laiendus” ja and ja geenikoodi edasikandja? VĂ”i on ta VÔÔras, parasiit, „hing”, kes naise kehasse sisse tunginud, tema ĂŒsa omale kasvukohaks valinud, tema geenikoodi oma keha ĂŒlesehitamiseks. Ja imeb ja imeb ja imeb, toitaineid, energiat, elujĂ”udu ning pĂ€rast sĂŒndi orjastab oma kandja terveks eluks. VĂ”ib- olla emaarmastus polegi nii puhas. Laps on emaga ennekĂ”ike seotud, sest tal on teda vaja, ema lapsest sĂ”ltuvuses, paljudele on laps kinnisideeks ja elu mĂ”ttekski.

Aga vÔib- olla tÔesti on ta kingitus, elu ime. VÔimalus tunda tingimusteta armastust, kellegi eest hoolt kanda, jÀlgida uue olendi kasvu ja arengut, temaga suhelda, avarduda isegi. Kindlasti on selles midagi vÔrreldamatult ilusat.

Ma ei tea, kas olen pessimist, tegelikult on maailmas elus olemine minu jaoks midagi kohutavat, traumaatilist. Elu on pidev vĂ”itlus elus pĂŒsimise nimel, teades, et nii vĂ”i naa tuleb surra. Inimestel on veel hĂ€sti. Loomariigis rebitakse elusatelt poegadelt tĂŒkke vanemate silme ees.  Elu toitub paratamatult teisest elavast. Juba enne lapse sĂŒndi pean teadma, et temagi peab ĂŒkskord surema. Mis Ă”igus on minul kedagi sellesse kohutavasse kuristikku, mis on elu, saata? Kas ema on vastutav, kas ema on sĂŒĂŒdi kui laps leiab, et see maailmakorraldus niisugusena nagu ta on, polegi kĂ”ige parem keskkond, kus eksisteerida? VĂ”i oli see tema, sĂŒndinu enda vaba valik siia elama asuda? Kas eksistents eelneb olemusele? VĂ”i vastupidi? Kes me oleme? Kust me tuleme? Kas meie tulime siia omatahtsi vĂ”i oleme siia saadetud? Mitte midagi ei tea. Jah, vĂ”ib hĂ€maralt vastata- me oleme oma kaugete esivanemate jĂ€reltulijad.

Vahel tajun maailma on tohutu peeglitesĂŒsteemina. Sa oled see, mis sa mĂ”tled ja teed. Maailm on selline nagu ta on vastavalt sellele, millesse sa usud. KĂ”ik olev tajub teist olevat ja peegeldab teda, vastab talle vajalikul moel. Evolutsioon on minu jaoks hĂ€mmastav. Kuidas teab nĂ€iteks orhideeline kĂ€rbesĂ”is kasvatada enesele putukat, kaevurherilast, meenutavad Ă”ied, olemata kordagi putukat nĂ€inud? VĂ”i mÀÀratleb Ă”ie vĂ€limuse ja lĂ”hna hoopis isase herilase tajusĂŒsteem? VĂ”i loome tĂ”lgendusi ainult meie, niipalju kui meile antud maailma tajuda ja tegelikult kĂ”ik lihtsalt on ja hoopis teisiti. Ja mis selle kĂ”ige arenemise ja peenestumise mĂ”te siis ikkagi on, kuhu see elav siis peaks ĂŒkskord vĂ€lja jĂ”udma? Kas inimese teke oli juhuslik vĂ”i mÀÀratud? Kas Nihe on jumal?
  Kas laps minu ĂŒsas oli juhuslik vĂ”i mÀÀratud?

Soodsam on mĂ”elda, et muidugi mÀÀratud ja kindlasti annab see heitlikule olemisele teeviida, uue tarkuse, uue stabiilsuse ja tĂ”ukejĂ”u. Kevadel pĂ”genesin suisa maale, igatsesin omale Ă”petajat, igatsesin rahu ja metsavaikust, et eneses selgust leida, olemise sĂŒgavusi uurida, mida ma pean tegema, et ma muutuksin, et minu elu muutuks, mis mul puudu on, et ma kogu aeg nii lohutamatult elus olemist kannatan, et olen kurb. Mida ma siis Ă”ppisin? Mida ma teada sain? Kas see ongi vastus?
„Sa pead lapse saama,” ĂŒtlesid puud?

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.