Jim de Korne „Psühhedeeliline šamanism" 
Toredaid lõike.


Kolmemõõtmelise ruumi seisukohast on loogiliselt absurdne, et anum oleks väiksem kui see, mis tema sees on, kuid teisi mõõtmeid võrrandisse tuues pole see sugugi vältimatu järeldus. Teine võimalus seda ette kujutada on mõelda ruumist/ajast kui sisemise lõpmatuse „välisest” projektsioonist. Kujutlege, mida tunneks kahemõõtmeline olend, elades ühel kuubi kuuest tahust. Kuigi ta ei tajuks seda vahetult, puutuks tema maailm kokku viie nähtamatu kahemõõtmelise „universumiga”, mis sarnanevad tema omaga ja millest igaühes elab ainulaadne olendite populatsioon. Kujutlege seda nüüd pahupidi pööratuna kolmemõõtmelisena ja te saate intuitiivselt aru, kuidas me sissepoole, teistesse mõõtmetesse pääseme.

Et tunnetada tegelikult kolme mõõdet "objektiivselt", peaksime neid tajuma väljastpoolt, "perpendikulaarsest" mõõtmest, see tähendab neljandast ruumimõõtmest." Neid ideid šamanistlikku mudelisse paigutades näeme, et inimeste jaoks on kolme- ja vähemamõõtmelised ruumid "välised" ja rohkem kui kolmemõõtmelised "sisemised". Seetõttu on meie jaoks kõik rohkem kui kolmemõõtmelised ruumid vaimsed või hingelised. Sellest järeldub, et kolmemõõtmeline olend kogeks neljamõõtmelist olendit subjektiivselt kui sisehäält või meelepetet, kui sisemist nähtust. Peatu hetkeks ja püüa kujutleda neljamõõtmelist ruumi. See on siinsamas su kõrval, kuid suunas, mida sa ei saa näidata. Ükskõik kui hästi sa end ka ei peida, neljamõõtmeline olend suudab sind alati suurepäraselt näha, nii väljast kui seest.

http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/%C3%B5nnekangestus/808930

ÕNNEKANGESTUS                                          

CAROLINA PIHELGAS

KA UNENÄGUDES TULEB
pidevalt valida Võimalused on
paukuvad uksed tinased jalad
Tuul puhub majadest läbi teadmisega
et lõpuks ei jõutagi kusagile Aga kui piisavalt
kannatlikult aina minna? Kajakad õppisid selgeks
kasside keele ja trügivad nüüd nokakoputuste
saatel tuppa Rohi on roheline on roheline
on roheline ja soe Õppida end mõistma
on sama mis oodata talvelt halastust

Luulekogu
Kristina Viina joonistused 

 

Pilte Carolina luulekogule

Tulin Tallinna kunstimagistrantuuri. Septembri algul selgus aga, et asjad on nüüd sedaviisi. Hirm ja õud vahelduvad rahuliku unelusega. Kes see laps siis ikkagi on, kes end naise üska sisse seadnud? On ta osa temast, tema moodi, tema „laiendus” ja and ja geenikoodi edasikandja? Või on ta Võõras, parasiit, „hing”, kes naise kehasse sisse tunginud, tema üsa omale kasvukohaks valinud, tema geenikoodi oma keha ülesehitamiseks. Ja imeb ja imeb ja imeb, toitaineid, energiat, elujõudu ning pärast sündi orjastab oma kandja terveks eluks. Võib- olla emaarmastus polegi nii puhas. Laps on emaga ennekõike seotud, sest tal on teda vaja, ema lapsest sõltuvuses, paljudele on laps kinnisideeks ja elu mõttekski.

Aga võib- olla tõesti on ta kingitus, elu ime. Võimalus tunda tingimusteta armastust, kellegi eest hoolt kanda, jälgida uue olendi kasvu ja arengut, temaga suhelda, avarduda isegi. Kindlasti on selles midagi võrreldamatult ilusat.

Ma ei tea, kas olen pessimist, tegelikult on maailmas elus olemine minu jaoks midagi kohutavat, traumaatilist. Elu on pidev võitlus elus püsimise nimel, teades, et nii või naa tuleb surra. Inimestel on veel hästi. Loomariigis rebitakse elusatelt poegadelt tükke vanemate silme ees.  Elu toitub paratamatult teisest elavast. Juba enne lapse sündi pean teadma, et temagi peab ükskord surema. Mis õigus on minul kedagi sellesse kohutavasse kuristikku, mis on elu, saata? Kas ema on vastutav, kas ema on süüdi kui laps leiab, et see maailmakorraldus niisugusena nagu ta on, polegi kõige parem keskkond, kus eksisteerida? Või oli see tema, sündinu enda vaba valik siia elama asuda? Kas eksistents eelneb olemusele? Või vastupidi? Kes me oleme? Kust me tuleme? Kas meie tulime siia omatahtsi või oleme siia saadetud? Mitte midagi ei tea. Jah, võib hämaralt vastata- me oleme oma kaugete esivanemate järeltulijad.

Vahel tajun maailma on tohutu peeglitesüsteemina. Sa oled see, mis sa mõtled ja teed. Maailm on selline nagu ta on vastavalt sellele, millesse sa usud. Kõik olev tajub teist olevat ja peegeldab teda, vastab talle vajalikul moel. Evolutsioon on minu jaoks hämmastav. Kuidas teab näiteks orhideeline kärbesõis kasvatada enesele putukat, kaevurherilast, meenutavad õied, olemata kordagi putukat näinud? Või määratleb õie välimuse ja lõhna hoopis isase herilase tajusüsteem? Või loome tõlgendusi ainult meie, niipalju kui meile antud maailma tajuda ja tegelikult kõik lihtsalt on ja hoopis teisiti. Ja mis selle kõige arenemise ja peenestumise mõte siis ikkagi on, kuhu see elav siis peaks ükskord välja jõudma? Kas inimese teke oli juhuslik või määratud? Kas Nihe on jumal?
  Kas laps minu üsas oli juhuslik või määratud?

Soodsam on mõelda, et muidugi määratud ja kindlasti annab see heitlikule olemisele teeviida, uue tarkuse, uue stabiilsuse ja tõukejõu. Kevadel põgenesin suisa maale, igatsesin omale õpetajat, igatsesin rahu ja metsavaikust, et eneses selgust leida, olemise sügavusi uurida, mida ma pean tegema, et ma muutuksin, et minu elu muutuks, mis mul puudu on, et ma kogu aeg nii lohutamatult elus olemist kannatan, et olen kurb. Mida ma siis õppisin? Mida ma teada sain? Kas see ongi vastus?
„Sa pead lapse saama,” ütlesid puud?