kolmapÀev, 16. september 2009

Kuna olen mitmendat pÀeva kerges palavikus, saan Ôigustatult oma koleda luuletuse kohendatuna tagasi panna. MÔtet vist polegi, aga mul on alati olnud kinnisideed (visuaalsete) kujunditega. Ja kinnisideed tuleb vÀlja lasta.
Eile asutasime uue mittetulundusĂŒhingu Tartu NAK. Ma ei tea, ma olin kogu aeg palavikus ja jĂ”uetu, aga Andra tehtud Ă”unakook oli taevalik. Üks neiu istus ilmetu nĂ€oga toolil ega kĂ”nelenud suurt midagi. Siis keegi kĂŒsis, mis on. Neiu vastas, et tal on alati olnud probleeme enesevĂ€ljendamisega. Sellest peale hakkasin tema vastu huvi tundma ja tegin juttu. VĂ€ga tore tĂŒdruk. Positiivset on kergem vĂ€ljendada kui negatiivset, mulle tundub. Lihtne on naeratada ja saada vastunaeratatud. Hirmraske on öelda kellelegi, et sa ei meeldi mulle- esiteks vĂ”tab see palju energiat, teiseks vallandab ĂŒldise sĂŒnge ahelreaktsiooni, mida pole kellelegi vaja. Aga see on minu kogemus. Inimesed, kes EI TUNNE ENNAST hĂ€sti, hakkavad seltskonnas enamasti ebaloomulikult kĂ€ituma. Ent kui keegi vĂ€ljendab oma probleemi sundimatult ja valehĂ€bita ja chillib iseendaks jÀÀdes vabalt edasi, on see minu arust ĂŒliĂ€ge. KĂ€itun mĂ”nikord seltskonnas ebaloomulikult, kui ma just kergelt (mitte liiga) purjus ei ole. See kĂ€ib minu filosoofist sĂ”bra kirjelduse jĂ€rgi ka nĂ€iteks nii: "Kristina, sa rÀÀgid ĂŒht, su kehakeel rÀÀgib teist ja kĂ”ige selle juures jooksevad subtiitrid, mis tĂ”lgivad hoopis kolmandat. ..." Selle peale lĂ”petan nihelemise.

hakkasin praadima kana
lÔikasin lahti filee
hiljem katsusin end peeglis
lÔikumiskohalt
see on filee
tÀpselt sama
toores liha
liha, toores, surelik

paljud on sama asja pÀrast
andnud Àra pool kuningriiki
vahest elugi
ent kas ikka
selle pÀrast

mÔelda vaid milline hÔrgutis
praadida pannil armsama hÀbet

Ilusa Armini
sÔi ta himur naine Àra
mÔned mehed otsivadki
emalÔvisid
kes nad lÔhki rebiks

ĂŒks mees ĂŒtles, et
ta ei söö kunagi midagi
millel on olnud silmad peas
ta tungis alati liiga lÀhedale
kui ta minuga rÀÀkis
ja tal olid niisked silmad

esmaspÀev, 7. september 2009

Tartu elukunstnik P rÀÀgib sĂ”brale, et kui tal muud ĂŒle ei jÀÀ, kasutab plĂ€ru keeramiseks valgeid piiblilehti. SĂ”ber arvab seepeale, et kui nĂŒĂŒd valgus Ă€ra peaks kustuma, siis on selge, et P on piiblist Ă€ra suitsetanud selle koha, kus Jumal ĂŒtleb: "saagu valgus!". P kĂŒsib, et kuidas see siis kĂ€ib. SĂ”ber seletab: "Noh, tuleb pĂ€ike, aga kuna taevas on nii pime, et ta tĂ”usta ei nĂ€e, siis tĂ”useb hoopis pĂ”rgusse."
Siis jÀÀvad mehed mÔtisklema, et mis siis ikka oleks kui pÀike pÔrgusse tÔuseks. "Diskokera," teatan spontaanselt.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.