kolmapäev, 16. september 2009

Kuna olen mitmendat päeva kerges palavikus, saan õigustatult oma koleda luuletuse kohendatuna tagasi panna. Mõtet vist polegi, aga mul on alati olnud kinnisideed (visuaalsete) kujunditega. Ja kinnisideed tuleb välja lasta.
Eile asutasime uue mittetulundusühingu Tartu NAK. Ma ei tea, ma olin kogu aeg palavikus ja jõuetu, aga Andra tehtud õunakook oli taevalik. Üks neiu istus ilmetu näoga toolil ega kõnelenud suurt midagi. Siis keegi küsis, mis on. Neiu vastas, et tal on alati olnud probleeme eneseväljendamisega. Sellest peale hakkasin tema vastu huvi tundma ja tegin juttu. Väga tore tüdruk. Positiivset on kergem väljendada kui negatiivset, mulle tundub. Lihtne on naeratada ja saada vastunaeratatud. Hirmraske on öelda kellelegi, et sa ei meeldi mulle- esiteks võtab see palju energiat, teiseks vallandab üldise sünge ahelreaktsiooni, mida pole kellelegi vaja. Aga see on minu kogemus. Inimesed, kes EI TUNNE ENNAST hästi, hakkavad seltskonnas enamasti ebaloomulikult käituma. Ent kui keegi väljendab oma probleemi sundimatult ja valehäbita ja chillib iseendaks jäädes vabalt edasi, on see minu arust üliäge. Käitun mõnikord seltskonnas ebaloomulikult, kui ma just kergelt (mitte liiga) purjus ei ole. See käib minu filosoofist sõbra kirjelduse järgi ka näiteks nii: "Kristina, sa räägid üht, su kehakeel räägib teist ja kõige selle juures jooksevad subtiitrid, mis tõlgivad hoopis kolmandat. ..." Selle peale lõpetan nihelemise.

hakkasin praadima kana
lõikasin lahti filee
hiljem katsusin end peeglis
lõikumiskohalt
see on filee
täpselt sama
toores liha
liha, toores, surelik

paljud on sama asja pärast
andnud ära pool kuningriiki
vahest elugi
ent kas ikka
selle pärast

mõelda vaid milline hõrgutis
praadida pannil armsama häbet

Ilusa Armini
sõi ta himur naine ära
mõned mehed otsivadki
emalõvisid
kes nad lõhki rebiks

üks mees ütles, et
ta ei söö kunagi midagi
millel on olnud silmad peas
ta tungis alati liiga lähedale
kui ta minuga rääkis
ja tal olid niisked silmad

esmaspäev, 7. september 2009

Tartu elukunstnik P räägib sõbrale, et kui tal muud üle ei jää, kasutab pläru keeramiseks valgeid piiblilehti. Sõber arvab seepeale, et kui nüüd valgus ära peaks kustuma, siis on selge, et P on piiblist ära suitsetanud selle koha, kus Jumal ütleb: "saagu valgus!". P küsib, et kuidas see siis käib. Sõber seletab: "Noh, tuleb päike, aga kuna taevas on nii pime, et ta tõusta ei näe, siis tõuseb hoopis põrgusse."
Siis jäävad mehed mõtisklema, et mis siis ikka oleks kui päike põrgusse tõuseks. "Diskokera," teatan spontaanselt.

Paks munk

(Toimetamata, nõuab edasiarendamist) Paks munk armastas väga kesklinna alkoholipoodi külastada. Must kleidisaba lehvimas, pea uhkelt püs...