esmaspÀev, 31. mÀrts 2008

Fake or real? Teekond unelma lÔppu.

MĂ”ned pĂ€evad tagasi haigestusin mingisse rĂ”vedasse kurguvalu-palaviku-grippi. Ei saanud neelata, ĂŒldine nĂ”rkustunne. Ühtlasi lugesin netist, et paari pĂ€eva pĂ€rast avatakse ĂŒks ĂŒhisnĂ€itus, kus oli ka minu nimi osalejana kirjas. Mul polnud sellest Ă”rna aimugi. Kuraator polnud mind nĂ€ituse ajavahemikust informeerinud, ka mina polnud oma kindlat sĂ”na andnud, et lĂ€hiajal ĂŒldse midagi valmis jĂ”uan. Ma pole kuigi palju nĂ€ituseformaadis töid teinud, st SUURI pilte. MĂ€letan vaid paari talvist vestlust Margus Kiisiga, kus ta mainis, et kevadel, millalgi aprillis-mais on mĂ”ni nĂ€itus tulemas, kus ka mina osaleda vĂ”iksin.
Nii ta lÀks. PÀrast kerget ƥokki vÔtsin end kokku ja hakkasin kurguvalu ja palaviku seguses olekus pilti vorpima, jÀttes kÔrvale koolikohustused ja pakilised ÔppevÔlgnevused, mis ikka veel kuklasse hingavad.
Pildi sain valmis, tervis on parem, nÀitus avatakse Tartu Lastekunstikooli galeriis homme Ôhtul, 1. aprillil kell kuus.

TĂ€na vaatasin sĂ”ber Vahur Afanasjevi uut filmi ''Teekond unelma lĂ”ppu''. Esmalt koos sĂ”bratar Pillega, hiljem omaette. Hea film. Tapvalt paljastav, autobiograafiline, ekshibitsionistlik, visuaalselt pĂ”nev, musikaalselt kaasahaarav, sotsiaalselt intrigeeriv. Kas autor tĂ”mbas selle teosega endale vee peale vĂ”i pigem ĂŒlistas end kaaskondlaste silmis? VĂ”i mĂ”lemat? Eks saame nĂ€ha.
Aga kindlasti ta pÀÀstis oma hinge, iseenda jaoks vÀhemalt.


reede, 28. mÀrts 2008

Contral uus luulekogu ''Tahaksin olla autobuss''





Minu pildid!

Aimee Mullins










SĂ”pruse kinos USA kunstifilmide nĂ€dalal linastunud Matthew Barney filmis CREMASTER 3 kohtasin ĂŒhe imelik-imelist naistegelast. Kord kandis ta allpool pĂ”lvi lĂ€bipaistvaid plastmasssÀÀri, kord kitsenesid need kĂ”ver-graatsilisteks gepardijalgadeks... Siis vaevasin pead kĂŒsimusega- on see mingi eriefekt vĂ”i ongi leitud spetsiaalne nĂ€itlejanna, kelle jalad on altpoolt pĂ”lvi amputeeritud?

Uurisin jĂ€rele- USA meedias hiilgabki niisugune jalaproteese kandev nĂ€itlejanna- Aimee Mullins (sĂŒnd. 1976), keda ajakiri People on mÀÀranud maailma 50 kauneima inimese hulka.
Mis veel pĂ”nevam- Aimee mullins tipib kergejalgselt moelavadel ja tegeleb kergejĂ”ustikuga. 1996.aastal pĂŒstitas ta ParaolĂŒmpiamĂ”ngudel rekordi kaugushĂŒppes ja 100 meetri jooksus. Samuti on ta praegune president organisatsioonis nimega Women's Sports Foundation.

Ta on nĂ€idelnud mitmes linateoses, nĂ€iteks etles ta reporterit filmis World Trade Center ja Agatha Cristie mĂ”rvamĂŒsteeriumis Five Little Pigs.
Ja mida kÔike veel... Sitke hakkaja!

pĂŒhapĂ€ev, 23. mĂ€rts 2008

neljapÀev, 6. mÀrts 2008

Tegin disaini...




Kuidas see nĂŒĂŒd oligi.... Agressiivse loomuga inimestest saavad sportlased,...
kĂ”rge libiidoga tĂŒĂŒbid hakkavad kunstnikeks ja kirjanikeks.
Disainisin niisuguse pudeli. Ha-haa :)
Vaha, klaas.

teisipÀev, 4. mÀrts 2008

Kurjajuurikas, Kitupunn ja Pugeja







Heiki Vilep
Kurjajuurikas, Kitupunn ja Pugeja


jutukogu lastele alates 7 - ...

Ilmumise aeg: veebruar 2008
Tiraazh: 1000
Lk-de arv: 64
ISBN: 978-9985-9718-3-3
Formaat: A-5
Illustratsioonid: Kristina Viin
Kujundus: Margus NÔmm
TrĂŒkkis: AS Greif



















pĂŒhapĂ€ev, 2. mĂ€rts 2008

Kolisime kappe.

See on Tartus oldud aja jooksul juba kuues kolimine: poolteist aastat Kalda teel, kaheksa kuud Tolstoi tĂ€naval, paar nĂ€dalat Kunstimaja monumentaalis, aasta korrus kĂ”rgemal- Vanemuise 26-3-s, nĂ€dal Tiigi 6-s, kuus kuud Eha tĂ€naval, reedel kolisime sama,viimase korteri tudengikambaga Peetri kiriku lĂ€histele. Maja on uhiuus, meie vĂ”tame korterilt sĂŒĂŒtuse. Usun, et pĂ€rast seda elamispinda ei avane mul niipea vĂ”imalust nĂ”nda korralikku korterit soodsalt ĂŒĂŒrile anda.
Elamine on kena ja kaaslased jÀtkuvalt toredad. Ainult tuba vÔiks avaram olla ning elutoast rÔdule avanev klaasist sein annab edastab ohumÀrke. See-eestvalgust on palju ja mulje on chick.

Tahan kirjutada sektsioonkapist, mille ĂŒks korterikaaslastest meie uude elutuppa vedas. See on tĂ€pselt sama mudel, mis tolmas minu lapsepĂ”lvekoduski. Ema ja isa tuba nimetasime magamistoaks, minu ja Ă”e-venna tube ĂŒhise nimetajaga lastetoaks, suure kapiga elutuba suureks toaks. Seal ta tolmas- lakitud pinnaga nĂ”uka-aegne mĂŒrakas, mida pidi kogu aeg lapiga ĂŒle pĂŒhkima, sest see lausa kiskus endale tolmu peale. Vihkasin seda. Ja vihkasin tema tumepruuni sĂŒngust, tema raskust, millega ta niigi kitsas, inimestevahelistest painetest umbses toas mulle peale Ă€hvardas vajuda.

Seal olid isa sahtlid, mida oli keelatud uurida. Seal oli baarikapp, millest oli kiusatus kommi nĂ€pata kui neid oli. Klaasi taga olid suveniirid, kujukesed, mida ma kordagi ei puudutanud ja kapi peal pĂ”letatud savist ÔÔva tekitava pilguga neegritari pea, mille all peitus magamistoa vĂ”ti. Ema ja isa tuba oli alatasa lukus, kui neid kodus polnud. Ja muigugi raamatud! Riiulid olid tĂ€is tuubitud vanu raamatuid, mille nimed ja asukohad aastate jooksul mĂ€llu sĂŒĂŒbisid, kuigi paljusid neist ma kunagi ei avanud. Paaril korral pĂŒĂŒdsin oma silmanĂ€gemist testida, otsides riiuleist kĂ”ige pisemaid tekste. Aga see oli mĂ”ttetu, sest teadsin tĂ€htede jĂ€rjestust juba ette. Ka Valev Mirtemi teoste ''Kaunid valged laigud'' ning ''Erootika lĂ€bi ajaloo'' asukohad olid mul vĂ€lja uuritud. Neid raamatuid sirvisin salaja, kui kedagi kodus polnud. Kui pĂ”nev ja ohtlik ja erutav. Iga kord tundsin sĂŒdame all valus-rasket kuuma, kui oli kuulda mĂ€rke kellegi kojusaabumisest.

''Mees Vincist'' rasvased tĂ€hes seisid aastaid mu silme ees kui tugitoolis juhtustin istuma. KĂ”ige kummastavam asja juures on fakt, et ma pole seda kunagi lugenud. Olin ju siis juba kunstihuviline, joonistasin, voolisin. NĂŒĂŒd olen kunstitudeng, Ă”pin skulptuuri lĂ€bi ja lĂ”hki tundma, ka Leonardo da Vinci teoste ja avastustega on ammu tutvust tehtud. Kuid seda raamatut ma avanud pole. Rasvastest tĂ€htedest sai justkui sĂŒmbol, mis pidigi ĂŒksi oma uhkuses raamaturiiulil hiilgama. Ehk nĂŒĂŒd on aeg teost lugeda. VĂ”tan selle oma lĂ€himaks eesmĂ€rgiks.

TĂ€na seisab samasugune rarkepĂ€rane kapihunnik meie- tudengite uues korteris. Aga kui ma tugitooli vajun ja mööblimĂŒhakat silmitsen, valdab mind soe ja turvaline tunne. Mingisugune kodu-kindluse mĂ€rk on tulnud lapsepĂ”lvest tĂ€napĂ€eva, sugugi mitte Ă€hvardavana, vaid igava osana minu igapĂ€evastest visuaalidest. Niikaua kui elan siin, Narva maanteel.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.