esmaspÀev, 15. veebruar 2010

M-ile

sa kĂŒpsed vihmajĂ€rgses hommikus
kui raske vili puul ja raagest rahutu
su isa toidab sind, see tugev juur su all
on kaevund otsapidi maasse
ja niiskes mullas nÀeb ema imetabast und
ta kuuleb, kuidas helisevad lilled
ma tean, et oled suurem kui sa ise
su pilk vist narrib pÀikest nagu vikerkaar
kord ise oled suurem kui sa oled
siis pillad lennult seemneid mulda nagu marutuul
ja sinu pÀrast tÔusebki see pÀev
et nĂ€eksid mĂ”istatada oma kĂŒsimuste koormat
ja sinu pÀralt kÀia on see tee
mis viib su omaenda sala- ukseni

kolmapÀev, 10. veebruar 2010

Hoolimata kÀredast talvest pole mÔned suvelinnud veel lahkunud.

HOOLIMATA kĂ€redast talvest pole mĂ”ned linnud veel lahkunud. Hoolimata KÄREDAST TALVEST pole mĂ”ned linnud veel lahkunud. Hoolimata kĂ€redast talvest POLE mĂ”ned linnud veel lahkunud. Hoolimata kĂ€redast talvest pole MÕNED LINNUD veel lahkunud. Hoolimata kĂ€redast talvest pole mĂ”ned linnud VEEL LAHKUNUD. Suvelinnud.

„Ma kummardusin, et puid ahju panna ja mul tuli oksemaik suhu. Ma sĂ”in vist liiga palju. MĂ€letan, ĂŒkskord juhtus see algkoolis. Söögivahetund oli just enne keka tundi. Kujutad sa ette? Ma hakkasin just palli korvi viskama...“

Mida sa ĂŒtlesid? „Ma ĂŒtlesin, et hoolimata kĂ€redast talvest pole mĂ”ned linnud veel lahkunud.“ Noo, ja mis siis sellega on? „Ah ei midagi. Mul juba paar nĂ€dalat vedeleb ĂŒks ajalehest vĂ€ljarebitud artikkel ahju kĂ”rval. Ma pole raatsinud seda Ă€ra visata.“ Noo ja, mis linnud need siis on sellised, kes veel lahkunud pole? „Ma ei teagi. Ega ma pole seda artiklit lugenud. Ei tundu eriti huvitav.“ Aga mispĂ€rast sa seda siis alles hoiad? „Ma ei tea, mulle meeldib see ilus punane lind valgel taustal. Metsvint vist.“ Ahsoo. Ja kui kaua sa kavatsed seda ajalehetĂŒkki pĂ”randal vedelemas hoida? „Ma ei tea. Algusel mĂ”tlesin, et kleebin selle ahju kĂŒlge. Mul on ilus suur valge ahi. Ja see pilt artikli juurest valgel taustal asetseva punaka laiguga sobiks sinna suurepĂ€raselt. LĂ€heks kuidagi kokku ja. Ja ĂŒks lind saaks kujutluses end mĂ”nusasti soojendada. VĂ”i vĂ€hemalt kujutis temast. AjalehetĂŒkk. Aga siis mĂ”tlesin, et parem ikkagi ei kleebi.“ Aga miks sa seda siis ei tee? „Ma ei tea. Sisetunde pĂ€rast.“ Ja kui kaua sa kavatsed seda paberit seal ahju kĂ”rval maas hoida? „Ma ei tea, siis kui villand saab.“ Millal see juhtuda vĂ”iks? „Ei vĂ”i iial teada.“ Ok. (SĂ”in just ĆĄokolaadi.)

Mamma. Jaa, halloo! Sa pole mulle ammu helistanud. (Miks?) HĂ€sti lĂ€heb. Ma usun, et mul lĂ€heb hĂ€sti. Kuidas sul tervis on? See on hea. Jah. Ma arvan, et inimesed peaksid tegelema sellega, mida tehes nad end kĂ”ige Ă”nnelikumana tunnevad. (Üks naine ĂŒtles mulle seda). KasvĂ”i tĂ€navapĂŒhkimisega. Kui see inimesele tĂ”esti meeldib, rahu hinge toob ja iseloomuga sobib. (Sa ei ole nĂ”us? Me saame ilmselt maailmaasjadest erinevalt aru). „Tead, ma arvan, et see skulptuur ei olnud sinu jaoks ikka Ă”ige valik. Sellega sa lĂ€ksid ikka tĂ€iesti rappa. Sa oled ikka maalija ju.“ (VĂ”i siis pigem...) Jah, ja aastad lĂ€hevad raisku ja. (Aga vĂ”ib- olla on see Ă”ige?) TĂ”si, tĂ”si. Aga mitut elu pole antud. Ju siis oli vaja. Mis seal ikka. KĂ”igepealt pĂŒĂŒan selle Ă€ra lĂ”petada. Ja siis vaatan edasi. „Kas sa vĂ”iksid mulle ka oma uuematest maalidest fotosid meilile saata?“ Jah, muidugi. Mis su meiliaadress oligi? Ah, Ă”igus jah. Tuleb meelde. Ei taha enam isegi lilledega tegeleda? Ah! See sobis sulle nii hĂ€sti. Sul on alati olnud imeilus aed. Muidugi. Eks sa ise tead. Peaasi, et sa ennast hĂ€sti tunneksid. (Peaasi, et sa ennast hĂ€sti tunneksid). Ok. Ok. Jaa. No tsau. Jaa. Kalli- kalli. Musi. Kalli- kalli. Jaa, sulle ka. Jah. Ok. Tsau. Tsau.“

(Ai. Selg hakkas valutama. ) Oeh. Veel keegi. Jaa! „Tead, ma mĂ”tlen ikka veel su peale. Meil oli vĂ€ga tore koos olla.“ (Jaa, minu arust ka.) „Sa oled mu unelmate naine. Mu seksuaalfantaasia. “ Ah. LĂ”peta. Mis sa tĂ”esti tahad öelda, et tĂ”esti mingi mees peksab kodus minule mĂ”eldes pihku vĂ”i? (Mis vĂ”ib ju olla kĂŒll). „Ei. Miks ma seda tegema peaksin?“ Ma ei tea, minu meelest teevad kĂ”ik mehed seda... „Tead, sa meeldisid mulle alati ka pĂ€rast seksi. Isegi pĂ€rast seksi olid sa ikka veel minu jaoks nii ilus, et ma tahtsin sind igavesti kaisus hoida.“ Ot mis mĂ”ttes? „Enamus naisi muutuvad pĂ€rast seksi nii koledaks, et tahaks neil teki ĂŒle pea tĂ”mmata ja jooksu pista. Üldiselt on meestel pĂ€rast seksi selline tunne, et tahaks lihtsalt vee peale tĂ”mmata.“ Kuule, mida sa endast arvad? Vee peale tĂ”mmata? Mina pole kĂŒll selliseid mehi kohanud, kes tahaksid mulle vee peale tĂ”mmata. „Aga vĂ”ib- olla pole sa osanud neid Ă”igesti vaadelda? Usu mind, kĂ”ik mehed mĂ”tlevad niimoodi.“ (Idioot.) Vee peale tĂ”mmata? „Ma ei rÀÀkinud endast. Mulle sa vĂ€ga...“ Vee peale tĂ”mmata? Tead, mine sa ka kuu peale. Head aega.
Kohutav. Kohutav. Kohutav. Peaks nende jobudega igasuguse suhtlemise lÔpetama. Mulle aitab. (Ei tea, kas ta solvus?) Ah, parem ongi. Las mÔtleb jÀrele, mis sousti ta suust vÀlja ajab.

Nii. Millest ma alustaksin oma uut lĂŒhijuttu? „Valge vihmavari.“ Ah see... Ma ei tea. Ma pole tĂ€na kooli jaoks oma kavandeid edasi teinud. Maalima peaks veel tĂ€na. Silmad on liiga lĂ€hestikku. Suu peaks olema heledam, piirjooned Ă€hmasemad. Nahk on ĂŒldse liiga kahvatu. Peaks elavam olema. RÔÔmsam. Taustaga on vaja tegeleda. Teos peab ellu Ă€rkama. Siis kui teos ei vaja loojalt enam midagi, kui ta ei vaata kunstnikule vastu nagu abitu laps, vaid hakkab iseseisvat elu elama, siis ta on valmis. Ei tea, kas tĂ€na jĂ”uab. SĂ”in kĂ”hu liiga tĂ€is. Ah, joon paar tassi teed, kĂŒll siis paari tunni pĂ€rast eluvaim jĂ€lle sisse tuleb ja vĂ€simus on kadunud.

„Kuna Arne polnud juba pool aastat ennast nĂ€ole andnud,“ Ei.

„Ühel kĂŒlmal talvehommikul tĂ”usis Livia rĂ”skete linade vahelt istuli ja vahtis heledas Ă€rkvelehmatuses oma viimaste nĂ€dalate elutegevuse kĂ€igus segaminiaetud toaga tĂ”tt. „JĂ€lle. Miks ma ei saa rahulikult normaalse inimese moodi elada? Pudelid. Kohvipaksused tassid. Riided- pĂ”randal. Ja konspektid- laiali maas. Nii, mulle aitab!“ Kerge pohmelli tĂ”ttu liigutustelt hell ja konarlik, pani naine end riidesse, keetis endale teed- ja mitte kohvi, see oleks olnud liiast- ja seadis ennast poodi minema, et sĂŒĂŒa osta. Millegagi oli ju vaja oma mĂŒrgitatud keha kosutada. Kui ta esikusse jĂ”udis, nĂ€gi Livia oma sĂŒnge olemise juures midagi eriti trööstitut. „See koletu valge vihmavari, mida see ikka veel siin teeb?“

Kuna Arne polnud juba pool aastat ennast kordagi nĂ€ole andnud, vĂ”ttis Livia selle tĂŒĂŒtu poolmeelega pandiksjĂ€etud rĂ€bala, mis oma soliidse disaini jĂ€rgi kuulus pigem mĂ”nele naisterahvale, endaga kaasa ja astus lumisele tĂ€navale. Hell lunastav lumi langes ta Ă”lule ja karge kĂŒlm Ă”hk puhastas ta kopse. Jalutanud kodust paar kvartalit linna poole, tĂ”stis naine kĂ€e kĂŒljele ĂŒles ja viskas,sammu aeglustamata, pilku pööramata, valge vihmavarju justkui nĂ€rtsinud kimbu, nagu muuseas, suvalisele teepervele kohevasse lumme. „Kah mul asi,“ mĂ”tles ta ja kĂ”ndis edasi.“ KĂ”ik.

„Kui sul oleks niisugune omaenda vĂ€ljamĂ”eldud olend, kellega sa aeg- ajalt juttu puhud, missugune ta vĂ€lja nĂ€eks?“ Ei tea. Ei taha mĂ”elda sellele. Muidu tekibki ja vahib, silmad punnis, otsa. Ma tean kĂŒll, et paljudel on. Eriti lastel. Ükskord ma rÀÀkisin naabritĂŒdrukule, et mul on oma kaitseingel. Ta uskus ka. VĂ”ib- olla ma valetasin. Aga loodan, et siiski mitte. „Aga ikkagi. Kui sul oleks. Mis ta nimi oleks?“ Oleks, oleks. Ma ei tea. Mingi Huu... Aga tead. Neid Hu-sid on juba ĂŒsna palju. Ma tean vĂ€hemalt kolme. Ja siis on veel The Who, mis on ka ju hÀÀlduselt Hu ja siis veel Hu- man, Who- man, Woman. Tead. Ma lihtsalt ei ĂŒtle sulle. Inimesel peab ju mĂ”ni asi enda teada ka jÀÀma. „Mida sa nĂŒĂŒd sellega öelda tahad? Kuule, kui sa vĂ€idad, et mĂ”ne asja ainult enda teada jĂ€tad ja mulle ei ĂŒtle, siis ei saa sa ju seda ise ka teada. Mina tean ju neidsamu asju mida sinagi tead.“ NĂŒĂŒd sa rÀÀkisid kĂŒll enesele vastu. Aga mida sa ĂŒldse kĂŒsid siis, kui sa tĂ€pselt samu asju tead, mida minagi ja ei tea neidsamu asju, mida minagi ei tea. „Aga vĂ”ib-olla saad sina mĂ”nest asjast natukene paremini aru kui mina. Ja mina ainult aiman mĂ”nda asja, mis on sinu jaoks nagu sulaselge vesi. Me ei ole ju pĂ€ris ĂŒhesugused. Üks meist on targem öösel ja teine pĂ€eval. Ja ĂŒldse sĂ”ltub see tujudest ja tahtejĂ”ust ja teadvusseisundist ja kasvĂ”i kuufaasist.“ Hea kĂŒll, oled tark kĂŒll. Tead, mul tuli just idee. Kirjutaks koos sellise lasteraamatu ĂŒhest tĂŒdrukust, kes mĂ”tleb öösel ĂŒht- ja pĂ€eval teistmoodi. Ja tal on raske aru saada, kes ta ikkagi on. Kuid see- eest juhtub temaga igasuguseid pĂ”nevaid seiklusi. „Ah, see on nii tavaline.“ VĂ”ib- olla tĂ”esti. „Aga kas sul paremaid ideid ei ole?“ On kĂŒll. Aga ma ei saa sellest sulle praegu rÀÀkida. Äkki keegi loeb. „Ah! Kas sa kavatsed selle teksti oma blogisse panna?“ Mine tea... „Kuule, mĂ”nikord ma ei saa sust kohe ĂŒldse aru. Me ei ole vist tĂ”esti ĂŒks ja sama.“ Muidugi ei ole. Kust sa ĂŒldse vĂ”tsid seda, et me ĂŒks ja sama oleme. Me oleme erinevad ja meid on peale meie veel ĂŒsna palju, ma kujutan ette. „Kuule! Tss! Keegi kirjutab meid praegu.“ Ah, mina... Kes siis muu. (Mina jah. Kes siis muu.) Miks ma siukseid lollusi kirjutan praegu? Ahjaa, lugesin mĂ”ned pĂ€evad tagasi ĂŒht uut raamatut... Aga sellest ei hakka ma siin kirjutama, eksju.

„Aga kas sa hulluks kardad minna?“ Ei, ei karda. Ma lihtsalt ei saa hulluks minna. Selleks, et minusugune inimene saaks hulluks minna, peaks ta kĂ”igepealt hĂ€sti- hĂ€sti terveks saama. Mitte et ma haige oleks, aga. KĂ”igepealt kavatsen hĂ€sti terveks saada ja seejĂ€rel, juhul kui on tunne, et nii ei ole ikka pĂ€ris see, siis kavatsen kĂŒll hulluks minna. Heas mĂ”ttes, noh. Ja kui, siis ikka korralikult. Kui inimene on sisemiselt kindel, kui tema kese on kui oma telje ĂŒmber pöörlev silinder, mis kordagi kĂ”rvale ei paindu, vĂ”ib ta vĂ€liselt igasuguseid vahvaid tempe teha. KasvĂ”i hulluks minna. NĂ€iteks minu Õpetaja A. Ta on vana mees, ta on tĂ€iesti terve ja terviklik inimene (kui nĂŒĂŒd kehalised hĂ€dad, reuma vĂ€lja jĂ€tta) ja ei karda enam paljusid asju, ka surma mitte. Aga ta kĂ€itub nagu hullumeelne. (Ma ei tea peale kunsti ja ta hullumeelse kĂ€itumise, ja vĂ”ib- olla poegade, midagi muud, mis talle veel olulisem oleks. Jumal?) Ja see on mĂ€ng. Spiel.

„Nojah. Aga miks sa ĂŒldse kirjutad seda teksti praegu?“ Ma ei viitsinud midagi muud teha lihtsalt. „Ok.“
Ma panen nĂŒĂŒd ahju kinni.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.