esmaspäev, 15. veebruar 2010

M-ile

sa küpsed vihmajärgses hommikus
kui raske vili puul ja raagest rahutu
su isa toidab sind, see tugev juur su all
on kaevund otsapidi maasse
ja niiskes mullas näeb ema imetabast und
ta kuuleb, kuidas helisevad lilled
ma tean, et oled suurem kui sa ise
su pilk vist narrib päikest nagu vikerkaar
kord ise oled suurem kui sa oled
siis pillad lennult seemneid mulda nagu marutuul
ja sinu pärast tõusebki see päev
et näeksid mõistatada oma küsimuste koormat
ja sinu päralt käia on see tee
mis viib su omaenda sala- ukseni

kolmapäev, 10. veebruar 2010

Hoolimata käredast talvest pole mõned suvelinnud veel lahkunud.

HOOLIMATA käredast talvest pole mõned linnud veel lahkunud. Hoolimata KÄREDAST TALVEST pole mõned linnud veel lahkunud. Hoolimata käredast talvest POLE mõned linnud veel lahkunud. Hoolimata käredast talvest pole MÕNED LINNUD veel lahkunud. Hoolimata käredast talvest pole mõned linnud VEEL LAHKUNUD. Suvelinnud.

„Ma kummardusin, et puid ahju panna ja mul tuli oksemaik suhu. Ma sõin vist liiga palju. Mäletan, ükskord juhtus see algkoolis. Söögivahetund oli just enne keka tundi. Kujutad sa ette? Ma hakkasin just palli korvi viskama...“

Mida sa ütlesid? „Ma ütlesin, et hoolimata käredast talvest pole mõned linnud veel lahkunud.“ Noo, ja mis siis sellega on? „Ah ei midagi. Mul juba paar nädalat vedeleb üks ajalehest väljarebitud artikkel ahju kõrval. Ma pole raatsinud seda ära visata.“ Noo ja, mis linnud need siis on sellised, kes veel lahkunud pole? „Ma ei teagi. Ega ma pole seda artiklit lugenud. Ei tundu eriti huvitav.“ Aga mispärast sa seda siis alles hoiad? „Ma ei tea, mulle meeldib see ilus punane lind valgel taustal. Metsvint vist.“ Ahsoo. Ja kui kaua sa kavatsed seda ajalehetükki põrandal vedelemas hoida? „Ma ei tea. Algusel mõtlesin, et kleebin selle ahju külge. Mul on ilus suur valge ahi. Ja see pilt artikli juurest valgel taustal asetseva punaka laiguga sobiks sinna suurepäraselt. Läheks kuidagi kokku ja. Ja üks lind saaks kujutluses end mõnusasti soojendada. Või vähemalt kujutis temast. Ajalehetükk. Aga siis mõtlesin, et parem ikkagi ei kleebi.“ Aga miks sa seda siis ei tee? „Ma ei tea. Sisetunde pärast.“ Ja kui kaua sa kavatsed seda paberit seal ahju kõrval maas hoida? „Ma ei tea, siis kui villand saab.“ Millal see juhtuda võiks? „Ei või iial teada.“ Ok. (Sõin just šokolaadi.)

Mamma. Jaa, halloo! Sa pole mulle ammu helistanud. (Miks?) Hästi läheb. Ma usun, et mul läheb hästi. Kuidas sul tervis on? See on hea. Jah. Ma arvan, et inimesed peaksid tegelema sellega, mida tehes nad end kõige õnnelikumana tunnevad. (Üks naine ütles mulle seda). Kasvõi tänavapühkimisega. Kui see inimesele tõesti meeldib, rahu hinge toob ja iseloomuga sobib. (Sa ei ole nõus? Me saame ilmselt maailmaasjadest erinevalt aru). „Tead, ma arvan, et see skulptuur ei olnud sinu jaoks ikka õige valik. Sellega sa läksid ikka täiesti rappa. Sa oled ikka maalija ju.“ (Või siis pigem...) Jah, ja aastad lähevad raisku ja. (Aga võib- olla on see õige?) Tõsi, tõsi. Aga mitut elu pole antud. Ju siis oli vaja. Mis seal ikka. Kõigepealt püüan selle ära lõpetada. Ja siis vaatan edasi. „Kas sa võiksid mulle ka oma uuematest maalidest fotosid meilile saata?“ Jah, muidugi. Mis su meiliaadress oligi? Ah, õigus jah. Tuleb meelde. Ei taha enam isegi lilledega tegeleda? Ah! See sobis sulle nii hästi. Sul on alati olnud imeilus aed. Muidugi. Eks sa ise tead. Peaasi, et sa ennast hästi tunneksid. (Peaasi, et sa ennast hästi tunneksid). Ok. Ok. Jaa. No tsau. Jaa. Kalli- kalli. Musi. Kalli- kalli. Jaa, sulle ka. Jah. Ok. Tsau. Tsau.“

(Ai. Selg hakkas valutama. ) Oeh. Veel keegi. Jaa! „Tead, ma mõtlen ikka veel su peale. Meil oli väga tore koos olla.“ (Jaa, minu arust ka.) „Sa oled mu unelmate naine. Mu seksuaalfantaasia. “ Ah. Lõpeta. Mis sa tõesti tahad öelda, et tõesti mingi mees peksab kodus minule mõeldes pihku või? (Mis võib ju olla küll). „Ei. Miks ma seda tegema peaksin?“ Ma ei tea, minu meelest teevad kõik mehed seda... „Tead, sa meeldisid mulle alati ka pärast seksi. Isegi pärast seksi olid sa ikka veel minu jaoks nii ilus, et ma tahtsin sind igavesti kaisus hoida.“ Ot mis mõttes? „Enamus naisi muutuvad pärast seksi nii koledaks, et tahaks neil teki üle pea tõmmata ja jooksu pista. Üldiselt on meestel pärast seksi selline tunne, et tahaks lihtsalt vee peale tõmmata.“ Kuule, mida sa endast arvad? Vee peale tõmmata? Mina pole küll selliseid mehi kohanud, kes tahaksid mulle vee peale tõmmata. „Aga võib- olla pole sa osanud neid õigesti vaadelda? Usu mind, kõik mehed mõtlevad niimoodi.“ (Idioot.) Vee peale tõmmata? „Ma ei rääkinud endast. Mulle sa väga...“ Vee peale tõmmata? Tead, mine sa ka kuu peale. Head aega.
Kohutav. Kohutav. Kohutav. Peaks nende jobudega igasuguse suhtlemise lõpetama. Mulle aitab. (Ei tea, kas ta solvus?) Ah, parem ongi. Las mõtleb järele, mis sousti ta suust välja ajab.

Nii. Millest ma alustaksin oma uut lühijuttu? „Valge vihmavari.“ Ah see... Ma ei tea. Ma pole täna kooli jaoks oma kavandeid edasi teinud. Maalima peaks veel täna. Silmad on liiga lähestikku. Suu peaks olema heledam, piirjooned ähmasemad. Nahk on üldse liiga kahvatu. Peaks elavam olema. Rõõmsam. Taustaga on vaja tegeleda. Teos peab ellu ärkama. Siis kui teos ei vaja loojalt enam midagi, kui ta ei vaata kunstnikule vastu nagu abitu laps, vaid hakkab iseseisvat elu elama, siis ta on valmis. Ei tea, kas täna jõuab. Sõin kõhu liiga täis. Ah, joon paar tassi teed, küll siis paari tunni pärast eluvaim jälle sisse tuleb ja väsimus on kadunud.

„Kuna Arne polnud juba pool aastat ennast näole andnud,“ Ei.

„Ühel külmal talvehommikul tõusis Livia rõskete linade vahelt istuli ja vahtis heledas ärkvelehmatuses oma viimaste nädalate elutegevuse käigus segaminiaetud toaga tõtt. „Jälle. Miks ma ei saa rahulikult normaalse inimese moodi elada? Pudelid. Kohvipaksused tassid. Riided- põrandal. Ja konspektid- laiali maas. Nii, mulle aitab!“ Kerge pohmelli tõttu liigutustelt hell ja konarlik, pani naine end riidesse, keetis endale teed- ja mitte kohvi, see oleks olnud liiast- ja seadis ennast poodi minema, et süüa osta. Millegagi oli ju vaja oma mürgitatud keha kosutada. Kui ta esikusse jõudis, nägi Livia oma sünge olemise juures midagi eriti trööstitut. „See koletu valge vihmavari, mida see ikka veel siin teeb?“

Kuna Arne polnud juba pool aastat ennast kordagi näole andnud, võttis Livia selle tüütu poolmeelega pandiksjäetud räbala, mis oma soliidse disaini järgi kuulus pigem mõnele naisterahvale, endaga kaasa ja astus lumisele tänavale. Hell lunastav lumi langes ta õlule ja karge külm õhk puhastas ta kopse. Jalutanud kodust paar kvartalit linna poole, tõstis naine käe küljele üles ja viskas,sammu aeglustamata, pilku pööramata, valge vihmavarju justkui närtsinud kimbu, nagu muuseas, suvalisele teepervele kohevasse lumme. „Kah mul asi,“ mõtles ta ja kõndis edasi.“ Kõik.

„Kui sul oleks niisugune omaenda väljamõeldud olend, kellega sa aeg- ajalt juttu puhud, missugune ta välja näeks?“ Ei tea. Ei taha mõelda sellele. Muidu tekibki ja vahib, silmad punnis, otsa. Ma tean küll, et paljudel on. Eriti lastel. Ükskord ma rääkisin naabritüdrukule, et mul on oma kaitseingel. Ta uskus ka. Võib- olla ma valetasin. Aga loodan, et siiski mitte. „Aga ikkagi. Kui sul oleks. Mis ta nimi oleks?“ Oleks, oleks. Ma ei tea. Mingi Huu... Aga tead. Neid Hu-sid on juba üsna palju. Ma tean vähemalt kolme. Ja siis on veel The Who, mis on ka ju häälduselt Hu ja siis veel Hu- man, Who- man, Woman. Tead. Ma lihtsalt ei ütle sulle. Inimesel peab ju mõni asi enda teada ka jääma. „Mida sa nüüd sellega öelda tahad? Kuule, kui sa väidad, et mõne asja ainult enda teada jätad ja mulle ei ütle, siis ei saa sa ju seda ise ka teada. Mina tean ju neidsamu asju mida sinagi tead.“ Nüüd sa rääkisid küll enesele vastu. Aga mida sa üldse küsid siis, kui sa täpselt samu asju tead, mida minagi ja ei tea neidsamu asju, mida minagi ei tea. „Aga võib-olla saad sina mõnest asjast natukene paremini aru kui mina. Ja mina ainult aiman mõnda asja, mis on sinu jaoks nagu sulaselge vesi. Me ei ole ju päris ühesugused. Üks meist on targem öösel ja teine päeval. Ja üldse sõltub see tujudest ja tahtejõust ja teadvusseisundist ja kasvõi kuufaasist.“ Hea küll, oled tark küll. Tead, mul tuli just idee. Kirjutaks koos sellise lasteraamatu ühest tüdrukust, kes mõtleb öösel üht- ja päeval teistmoodi. Ja tal on raske aru saada, kes ta ikkagi on. Kuid see- eest juhtub temaga igasuguseid põnevaid seiklusi. „Ah, see on nii tavaline.“ Võib- olla tõesti. „Aga kas sul paremaid ideid ei ole?“ On küll. Aga ma ei saa sellest sulle praegu rääkida. Äkki keegi loeb. „Ah! Kas sa kavatsed selle teksti oma blogisse panna?“ Mine tea... „Kuule, mõnikord ma ei saa sust kohe üldse aru. Me ei ole vist tõesti üks ja sama.“ Muidugi ei ole. Kust sa üldse võtsid seda, et me üks ja sama oleme. Me oleme erinevad ja meid on peale meie veel üsna palju, ma kujutan ette. „Kuule! Tss! Keegi kirjutab meid praegu.“ Ah, mina... Kes siis muu. (Mina jah. Kes siis muu.) Miks ma siukseid lollusi kirjutan praegu? Ahjaa, lugesin mõned päevad tagasi üht uut raamatut... Aga sellest ei hakka ma siin kirjutama, eksju.

„Aga kas sa hulluks kardad minna?“ Ei, ei karda. Ma lihtsalt ei saa hulluks minna. Selleks, et minusugune inimene saaks hulluks minna, peaks ta kõigepealt hästi- hästi terveks saama. Mitte et ma haige oleks, aga. Kõigepealt kavatsen hästi terveks saada ja seejärel, juhul kui on tunne, et nii ei ole ikka päris see, siis kavatsen küll hulluks minna. Heas mõttes, noh. Ja kui, siis ikka korralikult. Kui inimene on sisemiselt kindel, kui tema kese on kui oma telje ümber pöörlev silinder, mis kordagi kõrvale ei paindu, võib ta väliselt igasuguseid vahvaid tempe teha. Kasvõi hulluks minna. Näiteks minu Õpetaja A. Ta on vana mees, ta on täiesti terve ja terviklik inimene (kui nüüd kehalised hädad, reuma välja jätta) ja ei karda enam paljusid asju, ka surma mitte. Aga ta käitub nagu hullumeelne. (Ma ei tea peale kunsti ja ta hullumeelse käitumise, ja võib- olla poegade, midagi muud, mis talle veel olulisem oleks. Jumal?) Ja see on mäng. Spiel.

„Nojah. Aga miks sa üldse kirjutad seda teksti praegu?“ Ma ei viitsinud midagi muud teha lihtsalt. „Ok.“
Ma panen nüüd ahju kinni.

voogasin üle rapsipõllu

voogasin üle rapsipõllu mul polnud nime voolasin mööda maantee serva mul polnud nime ladestusin surnuaias pargipingi vaikusesse mul polnud n...