kolmapÀev, 29. detsember 2010

Noorpoetessid- kunstnikud Kristina ja Joanna ehk
Gena ja Potsataja soovivad hÀÀd uut aastat!

esmaspÀev, 20. detsember 2010

Panin oma kunstika lÔputöö blogisse. http://turvatunderuumid.blogspot.com/

PĂŒhapĂ€eva öö

Istume Joannaga minu juures. Mina ĂŒritan lugeda, tema laob tarot´d. Oleme juba mĂ”nda aega nagu sukk ja saabas. Teen talle sĂŒĂŒa ja silitan pead ning tema on minu jaoks olemas. Sest on rasked ajad, tĂ”esti, ma pole ammu tunnetanud enese ĂŒmber nĂ”nda lĂ€mmatavat pimedust. Hetkel pole tööd, pole aimugi, kust seda enesele leiutada, ei tea ka, mille eest maksta ĂŒĂŒriraha. Kool on lĂ€bi, uude kooli saab astuda alles suvel, ja mina olen siia linna, aegade vahele kinni kiilunud. Looming ei edene, ideed ei hakka hargnema. Praegu ma ei leia enesele kuidagi seda Ă”iget vĂ€ljundit. Loen erinevaid raamatuid, tegelen vaheldumisi meditatsiooni ja vabastava hingamisega ning suhtlen sĂ”pradega kodudes, pidudel, kultuuriĂŒritustel. Inimestel ĂŒmberringi, sealhulgas minu korterikaaslastel ja sĂ”pradel, on mured ja pained, tunnetan kannatusi nii elavalt et selg valutab ja jĂ”uetus rĂ€sib hinge.

Kell on kaksteist öösel. Aga magada ei taha, ei taha enam sekunditki toas istuda. On vaja mĂ”tteid tuulutada, teha pĂŒhapĂ€evaöine jalutuskĂ€ik lĂ€bi jĂ€ise Tartu linna. Pakime end riideisse, pistame kotti mĂ€rkmiku, pastaka ja paar luulekogu, et istuda Illegaardis ja juua ĂŒks tee, koos, vaikides, naerdes, uneledes, kirjutades.
On tĂ”esti kĂŒlm. Linn on tĂŒhi. Ainult raekoja platsil sĂ€rab jĂ”ulupuu ja lodi, lipud lehvivad. Majad on ilusad. Enamus inimesi elavad toredat perekonnaelu, puhkavad kodudes, et hommikul minna tööle ja kooli. Kas tĂ”esti selles linnas me elamegi? Ülikoolilinn, valguse ja vabaduse linn. See peaks seostuma hariduse, helgete tulevikulootuste ja lustliku nooruse vaimuga. Minu jaoks on ta aga ennast ammendanud. Seostuvad viletsus ja depressioon, labiilsed sĂ”brad- kunstnikud, kirjanikud, loomeĂ€ng ja purjus ööd.

Illegaard on tĂ€na kinni. Mis siis ikka. Suundume siis Genklubi poole, seal oleks teine variant mĂ”nusaks istumiseks. Aga ei. Gen on tĂ€na reserveeritud. Nojaa. Vaatame Joannaga teineteisele nĂ”utult otsa. Kas tĂ”esti pole pĂŒhapĂ€eva öösel lahti ainsatki hubast nurgakest peale Zavoodi, kuhu sisse pudeneda. Selle hĂ€mara pĂ”rguurka, mille vĂ€ravate keeviskaheksad kuulutavad dekadentlikku lĂ”pmatuseringi. „KĂ”ik teed viivad ĂŒkskord Zavoodi” vĂ”iksid öelda noored tartlased, „ĂŒkskĂ”ik, kust sa oma teed ka ei alustaks”.

Allaandnult kĂ”mbimegi Zavoodi poole, lootuses, et see on inimtĂŒhi. Hubane seal ei ole, aga sooja saab siiski. Laial tĂ€naval, baari akende ees passib kamp purjus tĂŒĂŒpe. „Õu, nĂ€e, litsid tulevad!” hĂŒĂŒatab ĂŒks neist. Kamp dressides töllakaid ja ĂŒks vanem pĂ€ss. Kahtlen hetkeks, kas pöörata ots ringi, ent otsustame siiski sisse minna, ehk Ă”nnestub tĂŒĂŒtajad eemale hoida. VĂ”tame laua. Nii kui oleme maha istunud, istutab seltskond mehi endid meie sekka toolidele. „Palun minge minema,” kĂ€ratan ma, „me ei taha teid siia”. „ÕhhĂ”hhĂ”hh!” kumiseb seltskond. „Me tahame omaette olla,” Ei midagi. „Mine perse!” karjun ĂŒhele kiimas troppidest otse nĂ€kku. „Oota, mis sa ĂŒtlesid?” jĂ”miseb tĂŒĂŒp. „Ma ĂŒtlesin, et mine perse!” kordan ma. Mehe silmades vĂ€lgatab valulik raev. MĂ”tlen, et kui ma poleks murdosa sekundi jooksul pead kĂ”rvale pööranud, oleks ta mind nĂ€kku löönud. Vaikides libiseme kĂ”rvallauda. Hoiame mĂ”lemad vaikides hinge kinni ja kĂ€tega peadest kinni. „Masendav.”

Meenub, kuidas paari pĂ€eva eest ĂŒks eks mul kĂŒlas kĂ€is. Kohvi joomas. Enne Ă€rasaatmist hakkas ta mind silitama ja kĂ€perdama. „Oh, Kristina, sa oled nii armas!” „Ära tee,” ĂŒtlesin. „Kas sa peksa ei taha saada vĂ”i?” kĂŒsis ta sisisedes. „Ei, ma ei taha peksa saada,” vastasin. „Ehh, Kristina, sa vĂ”tad ka kĂ”ike nii tĂ”siselt,” mĂ”mises ta piinlikkusest. „Sul on aeg minna.” Saatsin ta alla uksele. Enne lahkumist oli tal veel midagi lisada. „NĂ€ed, mina kĂŒll paitasin sind... aga sina ei andnud mulle mitte midagi!” Ahah. Ma olen talle viissada krooni vĂ”lgu. Aga ma ei uskunud, et nii palju.

PĂ€rast mĂ”nda hetke vaikust imbub meie lauda orelimĂ€ngija Joel. Kes Joelit ei teaks. Armas ja hea inimene, aga surmani tĂŒĂŒtu. „TĂŒdrukud, tĂŒdrukud, ega te minu peale pahased ei ole,” lömitab ta ĂŒle laua ja haarab meil kĂ€test ja Ă”lgadest kinni. „Ei ole pahased, aga tahame omaette olla, palun sind.” „Mul suri just kirikuĂ”petajast vanaisa Ă€ra ja naine lĂ€ks ka jĂ€lle Ă€ra, mis ma tegema pean?” „Mine koju magama, kuula muusikat ja mine koju magama.” „Ma ei taha koju minna, ei taha ĂŒksi koju minna. Kas te ei taha minu juures muusikat kuulata?” „Tead, mul on kĂ”igi inimeste tahtmistest ja hĂ€dadest kĂ”rini, mul on praegu endal halb olla ja ma hakkan kohe nutma kui sa meid omaette ei jĂ€ta.” „Okei okei okei,” rÀÀgib orelimĂ€ngija pĂ€rast pikka tĂŒĂŒtamist. „Aga kas ma tohin teid Facebookis sĂ”braks panna?” „Jah, ikka tohid,” vastame Joannaga ĂŒhest suust, „aga mine praegu Ă€ra”. „Okei, ma praegu lĂ€hen, aga viieteist minuti pĂ€rast tulen tagasi,” hoiatab Joel.

KĂ”rvallaua töllid on haihtunud. Hoiame mĂ”lemad Joannaga kĂ€tega peadest kinni. Ägisen, et mul ĂŒtlevad kohe nĂ€rvid ĂŒles. „Joo nĂŒĂŒd kiiresti oma klaas tĂŒhjaks, see Joel on kohe tagasi,” ĂŒtleb ta. JĂ€rsku silman ĂŒhte endistest kĂ”rvallaua- tĂŒĂŒpidest. „Ära vaata sinna, Joanna,” sosistan. Kuid on juba hilja.
 DressipĂŒksitĂŒĂŒp istub juba meie lauas ja alustab:”Ilusad tĂŒdrukud, kas te teate, mida kĂ”ik naised tahavad ja mis on kaheksateist senti pikk... kas ma vĂ”tan kohe rahakoti vĂ€lja?” Villases, kurguni mustas ja pruunis... silmitsen end ja Joannat... no ei ole vĂ€ljakutsuvalt riides. „Viissada euri!” sosistab tĂŒĂŒp Joannale. Otsustan mehele nii siiralt otsa jĂ”llitada kui oskan, sest sĂ”nad enam ei aita. See vĂ€ljendab meeleheidet ja raevu. Selle peale kutt leebub ja ĂŒtleb Joannale:”Kuule, see teine tĂŒdruk on sinust armsam, sest tema on lihtsalt vihane, aga sina oled kuri.” Vaikus. „Okei, ma olengi juba minemas,” annab dressimees alla ja lahkub.
Peale seda asume Joannaga endid hirmkiiresti riidesse mĂ€ssima, aga oh ei, sealt tuleb orelimĂ€ngija: „TĂŒdrukud, Ă€rge olge minu peale pahased, ma tahan lihtsalt...” Puksime end temast mööda ja kiirustame pooljoostes kodu poole.
„Ma ei taha enam sekunditki selles linnas elada,” sonin Joannale lĂ€bi jĂ€ise Ă”hu koju tormates. Uskudes ja teades, et head ajad on ees, saab ainult paremaks minna. Ja ongi juba hea, pĂ€ris sisimas on hea. Hea valge soe energia tĂ€is armastust ja mÀÀramatut jĂ”udu. Andku kĂ”iksus vabadust see ellu rakendada.

KÔik möödub. Inimese meel on muutlik nagu tuul.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.