laupÀev, 30. jaanuar 2010

kuu on prĂŒgikast

minul ei olegi
kuud tÀna taevas
sinavas nurgas on
Recycle Bin

Ühmasin eile sĂ”brannale, et vanasti oli ikka kuidagi romantilisem juua. Olid ikka tundmused ja lĂ”hnad ja jaburused. NĂŒĂŒd lĂ€hed vĂ€lja ja kĂ”ik on kuidagi... tavaline. Tema vastas, et ei tea jah, kas peaks siis pika pausi tegema, et taasavastada neid purjus retkede vĂ”lusid. :)

luuletus vĂ€iksele tartu tĂŒdrukule

ta oli nii puhas ja
noorusest hull
hull- mu jumal-
vÔib- olla lihtsalt rumal
Ôunapuu Ôitses end ogaraks
kui pulmatort
ta suure linna akna all
Ôrnroosa seeliku all
vÀrisesid sÀÀred
sÀÀl vÀikeses maailma ÀÀres
laulis tĂŒhine sÀÀsk ja
linn kumas kuud
nii magus ja uus
ja nii kuum
ootamisest

ootamatult hÔiskas ööbik
ta ilmsĂŒĂŒtuse hukku
kui nukku visati veelsamal kuul
sÀÀltsamast aknast alla
ta pÀikesed ja pÀitsed ja
ĂŒheksa padjasooja Ă”it
algas vabalangemises sÔit
Ôhutu liftiga alla
mÀrjale asfaldile maha
kurt pime ja lohutu öö
sagivad vÔÔrad zavood
nÔgised linad ja Ôllene soo

ja ei olnud enam
seitseteist ĂŒheksateist
kakskĂŒmmend
pĂŒĂŒdis ĂŒht ja viskas teist
siis kakskĂŒmmend
kokku ei saanud vist ĂŒhtegi
mÔistlikku aastat vÔi
seda teist

ta tuli koju
asetas vÀsinud kingad
tasakesi toanurka
van Gogh oleks maalinud neid
(vÔi Munch?)
kuid teid mida kÀidud
maalis nĂŒĂŒd ise
istus tasakesi
peegli ette
pani sÔrme vaikselt
suu ette
ta juuksed olid jÀlle
pikad ja soravad
silmad hirmsuured kuid
selged ja osavad
vaatamaks-
mu jumal
kui ilus sa oled

laupÀev, 2. jaanuar 2010

Aastavahetus möödus KĂŒtiorus, parim koht ja seltskond armsaks olemiseks. VĂ€ljas hĂ”bevalge talv ja kĂŒlm, meil toas kĂ”ige maitsvamad road, kassid, koerad, tantsud ja veinid, heale kuulajale pean ennastunustavalt monoloogi, öösel nutan voodis purjuspĂ€i end "boreaalsest kurbusest" tĂŒhjaks. JĂ€rgmisel pĂ€eval lĂ€heme kohevasse lumme sumpama ja viskame endid keset metsalagendikus hiilgavat labĂŒrinti pikali, Ă”htul on suitsusaun, lasen end oimetuks vihelda, et siis jĂ€lle lumme karata, metsavaikust kuulata, ja sooja tagasi. NĂŒĂŒd olen Tartus, hakkasin kohe kĂŒtma kui jĂ”udsin, aga ikkagi on kĂŒlm, nii kĂŒlm, et olen tekikoti sees ja joon juba kolmandat teed jĂ€rjest. Las ta siis olla.

nukkumisaeg

tĂ”mban teki ĂŒle pea, ehitan omale onni,
see on minu pÀrisoma, sumesoe ja Ôhkuv öö.
mitte keegi mind ei nĂ€e, mina nĂ€en kĂŒll-
laugudeski voogab tÀhemustreid ja igivÔÔraid silmi.
mitte keegi ei saa minuga mĂ€ngida, mina mĂ€ngin kĂŒll
sadatuhat vÔimalikku elu, unelust ja hingepilku
sĂŒdamevatsakeste sulgudes oma silmakoopais lĂ€bi.
on veel liiga vara, et minna edasi,
liiga hilja, et tagasi kaeda,
tiivad on vÀiksed ja Ôrnad nagu esimene lumi,
mis kÔrbeb kergesti poriks.
keha on koorikus kaardunud ubajaks,
idusid ajab ent kĂŒll,
aga vĂ€ljas on kĂŒlm, et vĂ”rsuda vÔÔrsile.
olen magusust tÀis kui talvine kartul,
ent krampis kui ehmumiseelsuses loode,
kes teab, et tuleb kord minna.
mu suhkurdatud palgeis peitub summutatud naer,
see vabaduse ootus, mil valget tÀrklist
lendub minu tiivalöökidest kui lund
kirikukellade sillerdavas kajas,
rÔÔmukilgetes sagivatele
peanuppudele pÀrgadeks.


Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.