laupäev, 30. jaanuar 2010

kuu on prügikast

minul ei olegi
kuud täna taevas
sinavas nurgas on
Recycle Bin

Ühmasin eile sõbrannale, et vanasti oli ikka kuidagi romantilisem juua. Olid ikka tundmused ja lõhnad ja jaburused. Nüüd lähed välja ja kõik on kuidagi... tavaline. Tema vastas, et ei tea jah, kas peaks siis pika pausi tegema, et taasavastada neid purjus retkede võlusid. :)

luuletus väiksele tartu tüdrukule

ta oli nii puhas ja
noorusest hull
hull- mu jumal-
võib- olla lihtsalt rumal
õunapuu õitses end ogaraks
kui pulmatort
ta suure linna akna all
õrnroosa seeliku all
värisesid sääred
sääl väikeses maailma ääres
laulis tühine sääsk ja
linn kumas kuud
nii magus ja uus
ja nii kuum
ootamisest

ootamatult hõiskas ööbik
ta ilmsüütuse hukku
kui nukku visati veelsamal kuul
säältsamast aknast alla
ta päikesed ja päitsed ja
üheksa padjasooja õit
algas vabalangemises sõit
õhutu liftiga alla
märjale asfaldile maha
kurt pime ja lohutu öö
sagivad võõrad zavood
nõgised linad ja õllene soo

ja ei olnud enam
seitseteist üheksateist
kakskümmend
püüdis üht ja viskas teist
siis kakskümmend
kokku ei saanud vist ühtegi
mõistlikku aastat või
seda teist

ta tuli koju
asetas väsinud kingad
tasakesi toanurka
van Gogh oleks maalinud neid
(või Munch?)
kuid teid mida käidud
maalis nüüd ise
istus tasakesi
peegli ette
pani sõrme vaikselt
suu ette
ta juuksed olid jälle
pikad ja soravad
silmad hirmsuured kuid
selged ja osavad
vaatamaks-
mu jumal
kui ilus sa oled

laupäev, 2. jaanuar 2010

Aastavahetus möödus Kütiorus, parim koht ja seltskond armsaks olemiseks. Väljas hõbevalge talv ja külm, meil toas kõige maitsvamad road, kassid, koerad, tantsud ja veinid, heale kuulajale pean ennastunustavalt monoloogi, öösel nutan voodis purjuspäi end "boreaalsest kurbusest" tühjaks. Järgmisel päeval läheme kohevasse lumme sumpama ja viskame endid keset metsalagendikus hiilgavat labürinti pikali, õhtul on suitsusaun, lasen end oimetuks vihelda, et siis jälle lumme karata, metsavaikust kuulata, ja sooja tagasi. Nüüd olen Tartus, hakkasin kohe kütma kui jõudsin, aga ikkagi on külm, nii külm, et olen tekikoti sees ja joon juba kolmandat teed järjest. Las ta siis olla.

nukkumisaeg

tõmban teki üle pea, ehitan omale onni,
see on minu pärisoma, sumesoe ja õhkuv öö.
mitte keegi mind ei näe, mina näen küll-
laugudeski voogab tähemustreid ja igivõõraid silmi.
mitte keegi ei saa minuga mängida, mina mängin küll
sadatuhat võimalikku elu, unelust ja hingepilku
südamevatsakeste sulgudes oma silmakoopais läbi.
on veel liiga vara, et minna edasi,
liiga hilja, et tagasi kaeda,
tiivad on väiksed ja õrnad nagu esimene lumi,
mis kõrbeb kergesti poriks.
keha on koorikus kaardunud ubajaks,
idusid ajab ent küll,
aga väljas on külm, et võrsuda võõrsile.
olen magusust täis kui talvine kartul,
ent krampis kui ehmumiseelsuses loode,
kes teab, et tuleb kord minna.
mu suhkurdatud palgeis peitub summutatud naer,
see vabaduse ootus, mil valget tärklist
lendub minu tiivalöökidest kui lund
kirikukellade sillerdavas kajas,
rõõmukilgetes sagivatele
peanuppudele pärgadeks.