reede, 31. oktoober 2008

Ma panen ka siis lingi ĂŒles, et veel rohkem inimesi nĂ€eks:
www.postimees.ee/?id=44709
VOT NII PEAKS EESTIS ASJU AJAMA! :D
Au Kert Kotkale ja Maris MĂ€ele!
TĂ€na veeretasin terve koolitee lausejuppe.

Tartus on hea kui mul on siin armastus.
Tartus on halb kui armastust ei ole.

Tartus on hea kui mul on siin sÔpru.
Tartus on halb kui sÔpru on liiga palju.

Tartus on hea kui siin purskub loovust.
Tartus on halb kui loojad purskavad ĂŒksteisele nĂ€kku.

Tartus on hea kui siin on viina.
Tartus on halb kui viina sisse Àra uputakse.

Tartus on hea kui peetakse huvitavaid loenguid.
Tartus on halb kui ma loengute ajal huvitult unenÀgusid pean.

Tartus on hea kui mul on jalgratas.
Tartus on halb kui mu jalgratas Àra varastatakse.

Tartus on hea, sest Tallinn on nii kaugel.
Tartus on halb, sest tee Tallinnasse on nii pikk.

Tartus on hea, sest ta hoiab mind endas.
Tartus on halb, sest ta ei lase mind endast vÀlja.

Tartus on hea kui siin Ôpitakse elu tundma.
Tartus on halb kui ei Ôpita ennast tundma.

Tartus on hea kui siin elatakse Ôppides.
Tartus on halb kui Ôppimine ei elata.

Tartus on hea, sest siin saadakse suureks.
Tartus on halb, sest siin on raske suureks saada.

Tartus on hea kui EmajÔgi voolab.
Tartus on halb kui EmajÔgi seisma jÀÀb.

Tartus on hea kui luuakse sildu.
Tartus on halb kui sillad ei loo.

Libastusin vihmaussi otsa. Komistasin, kuid ei kukkunud.

Mul on kaubamaja eskalaatori kÀsipuud palja kÀega vastik katsuda. Kasutan selleks kinnast vÔi varrukat. Samas, Karlova mÔisa viiva trepi raudne kÀsipuu nÀib nii sile ja puhas, et tahaks seda keelega limpsida.

Aga Raekoja platsil kohtume me kÔik. Armastajad, koolivennad ja -Ôed, vanad ja noored, ÔlleklaasisÔbradki. Suure kella all, kus Suudlevad Tudengid.

kolmapÀev, 29. oktoober 2008



FLUXUS GAMES 2008 in KUMU

Hakkasin tubliks spordineitsiks.
Kui presidendiproua ees,
siis mina kohe jÀrel.

reede, 24. oktoober 2008

Vaatasin just filmi "Leaving Las Vegas" Nicolas Cage'i ja Elisabeth Shuega peaosades. Film alkohoolikust ja prostituudist, kumbki oma viimast hingeleeki elus hoidmas/kustutamas?. Mind valdas hirm ja ahastus. VĂ”tsin kohe Albertiga ĂŒhendust, et just temaga rÀÀkida, et ennast tuulutada. Alps loeb mingit ulmekrimkat ja lĂ€heb varsti magama. Olekski mĂ”ttetu talle keset ööd kĂŒlla minna, pealegi on mul tarvis homme ĂŒsna varakult tĂ”usta. Aga ma lĂ€hen ikkagi vĂ€lja, mul on vaja seda jalutuskĂ€iku teha. Und ei ole. Kell on 1:30.
2:30
KĂ”ndisin end tĂŒhjaks. Ega ma suurt midagi enda jaoks vĂ€lja ei mĂ”telnudki, ainult sĂ”nad "distsipliin" ja "alandlikkus" tulid meelele. Kui domineerivad need, siis on minuga kĂ”ik korras. Kuid kui lasen endal olla kaootiline ja uhke, siis vĂ”ib persse minna. Tavalised religioossed soovitused, mis seal salata. Et olla heades suhetes iseenda, tööga, kunstiga, suhetega jne, vĂ”iks kasvatada distsipliini ja alandlikkust.
Üks tuttav ema ĂŒtles kord, et kĂ”ige olulisem on Ă”petada lapsele, kuidas oma emotsioonidega ĂŒmber kĂ€ia. Ma kah kantseldan siis last iseendas ja pĂŒĂŒan talle Ă”petada, kuidas rahutust mĂ”ista ja talitseda. Nagu me kĂ”ik.

kolmapÀev, 22. oktoober 2008

LĂ”una ajal lugesin paari tunni jooksul kiiruga lĂ€bi hunniku Tartu KĂ”rgema Kunstikooli diplomitöid. Viited kasutatud kirjandusele, autoritele, kordusid. NĂ€iteks vĂ€hemalt 4-5 inimest tsiteerisid Kelomeest. Kelomees on popp. VĂ”i on artiklikirjutaja teemad lihtsalt aktuaalsed? VĂ”i on diplomandidele ĂŒhed ja samad materjalid ette söödetud? VĂ”i ongi Kelomees vĂ€ga hea kirjutaja? Igaljuhul on see lahe. Kelomees on lahe.

esmaspÀev, 20. oktoober 2008

Reedel etendati FERRODRUMis perfokaid. Ühtlasi avati nĂ€itus "Abi kosmosest". KĂ”ige vingema performance' iga sai hakkama Aive Kalmus, kes tuletas meelde vana vahvat arvutimĂ€ngu, kus hunt korviga mune pĂŒĂŒab.
Kahest laes olevast avausest lendas kĂŒmne minuti jooksul alla 300 toorest kanamuna, mida siis kunstnik, hundikĂ”rvadega gaasimask peas, meeleheitlikult korvi pĂŒĂŒda ĂŒritas. Loomulikult kukkus enamus mune pĂ”randale lödiks ja need vĂ€hesed, mille Aive kinni napsas, venisid kollaka ilana korvipĂ”hjast lĂ€bi. Publik oli naerukrampides, minagi pĂŒhkisin silmanurgast pisaraid.

Ah jaa. Samal Ôhtul sÔi Raatuse Comarketi juures olev pangaautomaat mu kaardi Àra.


LaupĂ€eval toimus Kirjanike Majas Vaino Vahingu mĂ€lestuspĂ€ev.PsĂŒhhiaater Mehilane leidis, et Vahingu leivatöö kĂ€is talle ĂŒle jĂ”u, loovisikule omase tundlikkuse, siiruse ja avatuse tĂ”ttu. Üle jĂ”u mitte selles mĂ”ttes, et ta oleks kehv arst olnud, vaid selles, et filoloogi vms haridus oleks talle paremini sobinud. Samuti leidis ta, et painavas tunnustusevajaduses piinlev Vahing pĂ”des kroonilist depressiooni, mida talle aga kunagi ei diagnoositud, kĂŒll aga paljut muud, alkoholismi nĂ€iteks.
Ivar PÔllu arvas, et Vahingu tekste ei tahetud omal ajal eriti etendada, sest need tundusid sellel roosakashallil nÔukaajal liiga segased. TÀnapÀeval aga olevatki kÔik head etendused eeskÀtt segased, selles mÔttes oli Vahing ajast ees.
Vahingu viimane naine kiitis JĂŒri Arrakut, kuna Vaints oli elukaaslasele tunnistanud, et justnimelt Arrakut oli ta oma parimaks sĂ”braks pidanud.



Ja minu vĂ€ikesed tĂŒlid.


neljapÀev, 16. oktoober 2008

NĂŒĂŒd peaks vist piinlik hakkama. Mina virisen, et pean aeg-ajalt praekartuleid sööma, aga Contra kiidab neid siin taevani. Muide, praekartulid sibulaga on vist ka Alberti lemmiksöök. VĂ”i valmistab ta seda rooga pigem olude sunnil. Selline lihtne hea toit, mis seal salata.

Kui kartuleid ja sibulat praadida koos tomativiiludega, sisada maitseks basiilikut, tilli ja pipart ning katta see riivjuustuga, saab ĂŒsna nĂ€mma Ă”htusöögi. Veel maitsvam, kui segada kartulid singitĂŒkikestega. Aga see on juba mĂ”nevĂ”rra kulukam.

MĂ”tlesin, et kui parasjagu ikka midagi muud asjalikku kirjutada ei ole; ja teemad juba raha ning praekartulite peale ĂŒle lĂ€hevad, siis on see juba looma tasemel mĂ€letsemine. Sel pĂ€eval oleks vist targem blögimisest hoiduda. Muidu lĂ€heb asi tuimaks kĂ€tte.

Aga no mis sa teed kui nii suur hÀda klaviatuuri klÔbistada on.

kolmapÀev, 15. oktoober 2008

Eile elasin praekartulitest ja sibulast. TĂ€na saatis vanaema natuke raha. Olen tĂ€nulik. Natuke piinlik on kĂŒll, et ikka veel majanduslikult omal kĂ€el pĂ€ris hakkama ei saa. Juhuslikke otsi on, aga need on ikka ĂŒsna juhuslikud. Ma ei tea, kas saaksin kooli kĂ”rvalt igapĂ€evase töölkĂ€imisega hakkama. Olen selleks liiga laialivalguv. Isa ĂŒtles, et hakaku ma ilusaid pilte tegema ja mĂŒĂŒma. Heheheh.

Ostsin kohe endale kaks vĂ€ikest visandiplokki, ĂŒhe akvarelli ja teise joonistuste jaoks. Hakkan sinna suuri ja tĂ€htsaid ideid kritseldama. Jaa! Mulle meeldib plaane teha, pĂ€eva- ja nĂ€dalaplaane, mĂ€rkmeid ĂŒles tĂ€hendada, et oi- nĂŒĂŒd teen veel seda ja seda ja siis lĂ€hen sinna ja sinna. Siis tuleb selline mĂ”nus kommimaik suhu. Nagu joonistadeski. Kuid ideid on palju ja laiskust niisamuti. Ei teagi kohe, millist mĂ”tet neist kĂ”igist tohuvabohudest teostama peaks. Tore oleks unistama jÀÀdagi, aga nii ei jĂ”ua kuhugi. MuidugimĂ”ista eristab tark inimene olulist ebaolulisest. TĂ€napĂ€eval on see ellujÀÀmiseks hĂ€davajalik, mĂŒra on lihtsalt nii palju. Ma pole kindel, et Ă”igete valikute tegemises kuigi osav olekisin. Ikka takerdun detailidesse ja keskendun mitte just kĂ”ige pakilisematesse toimetustesse. Paldrok ĂŒtles hĂ€sti, aga ĂŒleolevalt, midagi niisugust: "NĂ€ed, meie, pĂ€rnakad(nongratakad) teeme enne kunsti ja siis hakkame jooma. Tartlasi ajab juba puhas inspiratsioon jooma, kunstini ei taheta nagu jĂ”udagi." Selles osas tahaksin olla kĂŒll pigem pĂ€rnakas kui tartlane.

Kuu oli tĂ€na Tartu kohal suur ja ĂŒmmargune, laiutas uhkelt madalal jĂ”e kohal. Ma polegi vist varem nii suurt kuud nĂ€inud. Koolitee on pikk. kodutee veel pikem. NarvamĂ€est alla Karlovasse ja tagasi. Hommikuti meeldib mulle mööda EmajĂ”e ÀÀrt ĂŒle Kaarsilla tormata, Ă”htuti unelen aga lĂ€bi RĂŒĂŒtli tĂ€nava, kiikan botaanikaeda ja sealt edasi ĂŒle Kroonuaia silla. Sel sillal on hea seisatada ja horisonti vahtida, algul sinnapoole, kus hÀÀlitseb linn, siis teisele poole, kus pĂ€ike loojub puude varju ja paneb EmajĂ”e Ă”hetama.

Kingadest on kahju. Mul jĂ€tkub neid tavaliselt ainult ĂŒheks aastaks. Ma ei oska kuidagi inimesemoodi kĂ€ia. Üsna ruttu kuluvad kontsad lĂ”hki ja ninad irvakile. Nagu oleksin mĂ”ni metsloom! Kapjadega. Siiski, tore on kingi kanda. Neis tunnen end kuidagi vÀÀrtuslikumana, naisemana. Ikka on parem kontsi klĂ”bistada kui tenniseid jĂ€rel lohistada.


LĂŒhike video monteerimisĂ”petus


[0:01:41] Kristina Viin: aa, nĂŒĂŒd leidsin
[0:02:13] Kristina Viin: aga kuidas ma nĂŒĂŒd eest saan Ă€ra lĂ”igata selle
[0:02:53] r: jaa
[0:03:17] r.: see playhead tuleb asetada sinna kust tahad lÔigata
[0:04:58] r: siis vÔtad paremalt zhiletti meenutava tooli, paremal
[0:05:08] r: ja naksad Àra
[0:05:23] r: said?
[0:06:32] Kristina Viin: eee
[0:07:12] Kristina Viin: mismoodi ma mille Àra naksan
[0:07:31] Kristina Viin: razor tool?
[0:07:39] Kristina Viin: jah, aga mis ma teen sellega
[0:09:41] r: sealt kus see playhead seisab lÔikad
[0:09:56] Kristina Viin: mis see playhead on
[0:10:09] Kristina Viin: ega ma ikka ei jaga neid nuppe
[0:10:40] : see mis liigub timelinil kui video kÀima paned
[0:11:02] Kristina Viin: ja kuidas ma sellega Àra naksan siis
[0:11:21] r: lihtsalt
[0:11:33] Kristina Viin: pildi alt?
[0:12:55] r: peale, see video timelinile, riba, mis ongi video, seda lÔikad nagu vorsti
[0:13:12] Kristina Viin: aga ei tule ju
[0:13:18] Kristina Viin: kĂŒljest
[0:13:21] Kristina Viin: :D
[0:14:34] Kristina Viin: no aga jÀrgmine kord, kui play, siis paneb jÀlle otsast peale
[0:14:54] r: tuleb praegu sisse?
[0:15:03] r: pragu
[0:15:24] r: lÔhe, kriipis
[0:15:26] r: kriips
[0:15:43] Kristina Viin: ei nÀe
[0:18:56] r: peab tekkkima kriips sinna videoribale timelinil
[0:19:16] Kristina Viin: no punane kriips on ainult
[0:19:59] r: ĂŒtle seda, kas see video on sul ikka timelinil?
[0:20:10] r: seas asjatada vÔib ka lihtsalt videole klikkides
[0:20:23] r: kas tÔstsid ta sinna
[0:20:24] r: ?
[0:20:30] Kristina Viin: eee ma ei tea
[0:20:38] r: siis tÔsta
[0:20:43] r: sii tekib riba
[0:20:55] Kristina Viin: ei tÔstnud vist
[0:21:15] r: vÔta videost ja tÔsta
[0:21:54] Kristina Viin: tÔstsin. vÀike kastike tuli timelinele
[0:22:15] r: seda kastikest saab vorstikeseks venitada.
[0:22:46] r: vt selle timelini kÔige all vasakul skaala, liiguta seal toda noolekest, see venitab vorstiks
[0:23:11] r: see nagu zoom
[0:26:22] Kristina Viin: ah ei ma ei saa millestki aru. eelmine kord tegin midagi, siis sain
[0:26:26] Kristina Viin: ĂŒkskord
[0:35:49] Kristina Viin: vabandust, et hakkasin sind tĂŒĂŒtama
[0:36:12] Kristina Viin: ma ei tĂŒĂŒta.
[0:46:22] Kristina Viin: öelnud siis head öödki
[0:46:23] Kristina Viin: head ööd

esmaspÀev, 13. oktoober 2008

TĂ€na tundsin end kurva ja vĂ€sinuna. LĂ€ksin Gulgile kĂŒlla. Alberti pilk oli hajevil ja olemine umbne. Ta kurtis mulle elu mĂ”tte puudumisest ja rÀÀkis surmast. Et vĂ”iks juba tulla. VĂ”tsin tal kĂ€est kinni. Vaatasin ainiti kunstniku hiigelsuurt fantastilist Ă”limaali, ja ei osanud talle kuidagi nĂ”u anda. KĂŒsisin, et kas tal siis ĂŒhtegi ilusat unistust pole, vĂ”i missiooni, salajast pakitsust, midagi, mis annaks elule mĂ”tte. Ei.

Taustaks mĂ€ngis Sven GrĂŒnbergi muusika filmist "Hukkunud alpinisti hotell". Muusika pani maali voogama, sĂŒvendas ruumilisust ja elustas tegelased selles. Hoidsin Alberti kĂ€tt,vahtisin ainiti sinirohelist maali, mu silmad tĂ”mbusid niiskeks. Oleksin tahtnud ulguma hakata, aga austusest Alberti vastu hoidsin end tagasi. MĂ”tlesin, et annaks jumal mulle eluteele tarkust ja avarat hinge. Avarat silma. SĂŒdant. Siis lĂ€ksin Ă€ra.

http://www.youtube.com/watch?v=EDIaNZR7_eA


Kuidas kaitsta kunstnikku ĂŒksildusse ja alkoholi uppumise eest?

Noh, Runnel ehitaks kurbade kaitseks kurbade linna, aga...
Eile mĂ”tlesime Mehisega Miliusele kĂŒlla minna, et tema kĂ€est ĂŒhte Leedu reisi videot laenata. Helistasin siis Miliusele. Ütles, et tema plaat on katki, kĂŒsigu ma Kiisi kĂ€est.
Siis aga lajatas, et tulgu ma kolmapĂ€eval kĂŒlla, andku ĂŒks oma joonistus talle ning vĂ”tku ma kindlasti Raivo ka kaasa. Noore naisterahva keeruline elu.


Paldroki sĂŒnna, PĂ€rnu Fideofest, Non Grata, Moira Tierney
http://www.parnupostimees.ee/141008/kultuur/10089972.php

















kolmapÀev, 8. oktoober 2008

Meil on kÀimas arhitektuuriloengud, mida annavad kaks toredat kutti, Tartu linnaarhitektid Tiit Sild ja TÔnis Kimmel.
Kui kedagi huvitab Tartu nĂŒĂŒdisarhitektuur, nĂ€iteks uued pĂ”nevad korterelamud EmajĂ”e kÀÀnus Siili tĂ€naval; Vabadussilla II preemia töö, mis on palju vingem ja mĂ€ngulisem kui vĂ€ljavalitud variant; Lotte lasteaia planeering Hiinalinnas; Tartu rahu tĂ€hisala ideevĂ”istluse tööd, PĂ€rmivabriku ala planeering, Eesti Rahva Muuseumi arhitektuurivĂ”istluse kavandid jne jne jne.
Klikake lingil: www.tartu.ee/aeo

VÀga pÔnev!
klÔbistan klaviatuuri...
Klaviaator!

Rotaavia
via rotatsioon!
Jooned.

need joon Àra.
Ă€ra joondu!

need more?
emo!
mida fakki
ikka saab
adim...dva

baas sakib
sajaga.
kibe!

jo-le-mi-na
ei ole mina
anime

eritud
must

aa nii meeletu
tulemina

teisipÀev, 7. oktoober 2008



Sain loengus kopatÀie Barbara Krugerit. :)

NÀpin siin photoshoppi keset ööd.


Foto:Ilves Töötlus: Viin

kolmapÀev, 1. oktoober 2008

Siin ta on, minu toas, minu voodis, minu embuses. Tema soe helendav keha hingab hÀmaras ruumis, minu keha vastas. Nagu kesköine ingel, kes on mu kÔrvale laskunud, et oma tiibu puhata. Silitan ta puusa. Missugune kumerus, siidine kaar. Pigistan C rinda, see on minu pihus. See tuksleb ja vÀreleb nagu vÀike linnuke. Ma tahaksin teda pigistada nii kÔvasti, et ta Àra lÀmbuks. Et ta oleks lÔpuni minu, minu, minu, see pehme rind.

C nurrub magusalt, ja pöörab siis oma Ă”hetava nĂ€o minu poole. Naise silmad helgivad pimeduses. Pilk, mis mind joob, on tĂ€is andumust ja kirge. "VĂ”ta mind!" anuvad need silmad, "tee mind enda omaks, liida meid ĂŒhte!" Ta surub end tugevamini minu vastu, mu riist tuksatab ihast, tunnen, kuidas see verd tĂ€is valgub. Kriimustan ta selga. Naise tagumik tĂ”useb erutusest. Libistan kĂ€e ĂŒle ta vÀÀnleva ihu. Iga mu puudutus paneb ta keha tĂ”mblema nagu maruse looma. Silitan tema reiepadjakesi, need on higised, palavad. Mu kĂ€si jĂ”uab ta hĂ€bemekinguni. Õhkub niisket soojust. Seal aurab troopika. Missugune lihav roos Ă”ilmitseb mu sĂ”rmede all! Missugune elujanus lill! Tema nupp on paisunud ja mahlane. Ma ei suuda seda enam taluda, ma tahan temasse.

Juhin C kĂ€e oma peenisele. See on jĂ€ik, kuumav, valulevat kiima tĂ€is. C mudib seda hellalt. Pistan oma sĂŒljega niisutatud sĂ”rme temasse. See pĂ”rgulikult palav metroo, see hullutav kiirtee on koondunud rulli ja imeb mu sĂ”rme sĂŒgavamale, sĂŒgavamale. Naise tupp tĂ”mbleb erutusest, C ohkab rĂŒtmiliselt. Kleepun tema kĂŒlge, imen ta rinda, suudlen ta Ă”hetavaid pĂ”ski, tema kaela, sasin ta juukseid.

Ja juba ma lĂŒkkangi oma kĂ”vastunud liikme temasse. "Aah!" karjatab C. Ma kepin teda. Ma vaevlen tema hukutavas soos, ma mĂ”nulen selles mĂŒlkas, mida kĂ”ige rohkem ihalenud olen. Nagu siga soojas poris. Ei! Nagu patune ingli sĂŒles. Liiga ilus. Liiga hea. Ma tahan su purustada! Naise keha moondub ameerika raudteeks, ja mina kihutan selles surmasĂ”lmi. "Aah!" oigab C. Naise hingamine kiireneb. Ta lÔÔtsutab nagu palavikuline.

C tĂ”stab pea ja pĂŒĂŒab mind suudelda. Imen ta huuli. Ma ÔÔtsun ta kohal. Ja tema minu peal. Naise keha ratsub agoonias. Ta silmad on niisked, ta vaatab mind ekstaatilise kurbusega, tal on abiotsiva uppuja pilk. Ta huuled poetuvad, justkui tahaks midagi öelda. "Ma, ma... aah!" Naise rĂŒtm kaotab pidevuse, ta kargleb nagu arukaotanu mu seljas. Juuksed Ă”givad tema nĂ€gu, ta rinnad vappuvad meeleheitlikult. Ja siis ma tunnen, siis ma tunnen, et ma enam ei suuda. Ma purskun selle hullunud ingli kehasse just sel hetkel kui ta viimase jĂ”uga minu peenise juureni laksatab. Mu armas, ta kukub vĂ€riseva ja vĂ”belevana minu peale nagu sĂŒgisene lehesadu. Ja ei liiguta enam.

Me jÀÀme teineteise peale roidunult lebama. Nagu meri ja liiv, liiv ja meri, sulame me hÀÀletult ĂŒhte ja vajume kĂ€sikĂ€es Ă”nnestavasse unne.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.