kolmapäev, 15. oktoober 2008

Eile elasin praekartulitest ja sibulast. Täna saatis vanaema natuke raha. Olen tänulik. Natuke piinlik on küll, et ikka veel majanduslikult omal käel päris hakkama ei saa. Juhuslikke otsi on, aga need on ikka üsna juhuslikud. Ma ei tea, kas saaksin kooli kõrvalt igapäevase töölkäimisega hakkama. Olen selleks liiga laialivalguv. Isa ütles, et hakaku ma ilusaid pilte tegema ja müüma. Heheheh.

Ostsin kohe endale kaks väikest visandiplokki, ühe akvarelli ja teise joonistuste jaoks. Hakkan sinna suuri ja tähtsaid ideid kritseldama. Jaa! Mulle meeldib plaane teha, päeva- ja nädalaplaane, märkmeid üles tähendada, et oi- nüüd teen veel seda ja seda ja siis lähen sinna ja sinna. Siis tuleb selline mõnus kommimaik suhu. Nagu joonistadeski. Kuid ideid on palju ja laiskust niisamuti. Ei teagi kohe, millist mõtet neist kõigist tohuvabohudest teostama peaks. Tore oleks unistama jäädagi, aga nii ei jõua kuhugi. Muidugimõista eristab tark inimene olulist ebaolulisest. Tänapäeval on see ellujäämiseks hädavajalik, müra on lihtsalt nii palju. Ma pole kindel, et õigete valikute tegemises kuigi osav olekisin. Ikka takerdun detailidesse ja keskendun mitte just kõige pakilisematesse toimetustesse. Paldrok ütles hästi, aga üleolevalt, midagi niisugust: "Näed, meie, pärnakad(nongratakad) teeme enne kunsti ja siis hakkame jooma. Tartlasi ajab juba puhas inspiratsioon jooma, kunstini ei taheta nagu jõudagi." Selles osas tahaksin olla küll pigem pärnakas kui tartlane.

Kuu oli täna Tartu kohal suur ja ümmargune, laiutas uhkelt madalal jõe kohal. Ma polegi vist varem nii suurt kuud näinud. Koolitee on pikk. kodutee veel pikem. Narvamäest alla Karlovasse ja tagasi. Hommikuti meeldib mulle mööda Emajõe äärt üle Kaarsilla tormata, õhtuti unelen aga läbi Rüütli tänava, kiikan botaanikaeda ja sealt edasi üle Kroonuaia silla. Sel sillal on hea seisatada ja horisonti vahtida, algul sinnapoole, kus häälitseb linn, siis teisele poole, kus päike loojub puude varju ja paneb Emajõe õhetama.

Kingadest on kahju. Mul jätkub neid tavaliselt ainult üheks aastaks. Ma ei oska kuidagi inimesemoodi käia. Üsna ruttu kuluvad kontsad lõhki ja ninad irvakile. Nagu oleksin mõni metsloom! Kapjadega. Siiski, tore on kingi kanda. Neis tunnen end kuidagi väärtuslikumana, naisemana. Ikka on parem kontsi klõbistada kui tenniseid järel lohistada.

1 kommentaar:

konnula contra ütles ...

ma just täna hommikul mõtlesin tenniste pealt kingade peale üle minna

sest tennistega said jalad märjaks

mul on kingad juba ostetud aga pärast poodi pole jalga saanud

aga võib-olla ei söanda

kingadega

äkki näen naiselik välja

tegelikult hakkasin seda postitust kommmenteerima sellepärast, et sa ajasid mul sibulaga praetud kartuli isu peale

kahtlemata üks mu lemmikroogi

aga pole ammu saanud

komponente peaks nagu olema

aga tavaliselt pole mind

Mu elu on sama halb, aga ma olen õnnelikum

Minge näitust vaatama! "Mu elu on sama halb, aga olen õnnelikum." Avatud detsembrini Aparaaditehase restoranis Tartus, Kastan...