esmaspÀev, 23. veebruar 2009

Olen natuke kĂŒlma saanud ja tĂ”bisevĂ”itu. Ka puud olid otsa saanud. Aga siis tĂ”i Mehis mulle kelguga puid ja kibuvitsasiirupit ja suppi ja taruvaiku. Oo, mind on hoitud!
KolmapÀeval tuleb Ôde ja toob ka puid. TÀna ma olengi nagu pesuehtne vaene supilinna poeet.


PĂ€evalilled.

teisipÀev, 17. veebruar 2009

Minust sai nĂŒĂŒd supilinlane. Kaks pĂ€eva arvasin, et elan siin tĂ€itsa ĂŒksi. Aga kus sa sellega! Kus on, sinna tuleb juurde. TĂ€na Ă”htul keegi kolistas kapi taga. Imelik, mĂ”tlesin. Uksed- aknad on ju kinni, kes see siis nii mĂ€rkamatult sisse trĂŒgis? Noojah. Seal ta oligi. Üks vĂ€ike olend jĂ”llitas pĂ€rani silmi mulle otsa ja siis mu makarone ja siis jĂ€lle mind ja siis mu makarone. Tema nimi on vist Nipitiri. Hea kĂŒll, tĂ€na ööseks vĂ”ib jÀÀda. VĂ€ljas ju kĂ€re talveilm. Peaasi, et kaissu ei poe. See oleks temast kĂŒll ĂŒsna jultunud!

kolmapÀev, 11. veebruar 2009

hÀmar aeg ja hÀrmaaeg
jĂ”ledalt kĂŒlm on vĂ€ljas
nii mÔnigi poeet
vÔi kits vÔi lits
on kusagil metsas
vÔi toanurgas nÀljas

reede, 6. veebruar 2009

Minu oivaline seiklus Tamperes

Ehk hullus ja arutus.


KĂ€isime PARAlastega, no tegelikult ĂŒsna eakate hĂ€rradega Tamperes nĂ€itust avamas. VastuvĂ”tt oli vĂ”rratu- palju sĂŒĂŒa, palju juua, palju kĂŒlastajaid. Avamisel tegin tutvust ĂŒhe noortekambaga, kes olid ilmselgelt kunstitudengid. Neid on kerge muust massist eristada. KĂŒsisin neilt, kas keegi tunneb Tiina Raaterovat, kes oli eelmisel aastal Tartu KĂ”rgemas Kunstikoolis vahetusĂŒliĂ”pilane. EnnĂ€e, neil oligi number varnast vĂ”tta, ja poole tunni pĂ€rast sain Tiinaga kokku.

JĂ€tkasime veinijoomist ööbimiskohas. Mina ja minu endine vana peika R suutsime end kogematakombel nii pildituks juua, et lĂ€ks suisa kĂ€sikĂ€hmluseks. Kui olime juba arutuseni vaielnud teemadel, millest kumbki midagi ei mĂ€leta, leidis ta, et nĂŒĂŒd oleks paras aeg minuga vahekorda astuda. Kuna mina aga keeldusin ja minu vastumeelsus teda veelgi enam sĂŒtitas, olin sunnitud teda nĂ€kku lööma. Mispeale R lajatas mulle paraja litaka vastu pĂ”ske.

Et mulle nĂ”nda hĂ€bitul kombel liiga oli tehtud, vĂ”tsin oma kompsud, tormasin ummisjalu vĂ€lja ja astusin sisse esimesse ettejuhtuvasse baari. Kui olin seal mĂ”nda aega vahtinud, leidsin, et ega mul seal suurt midagi teha pole ja tahtsin lahkuda. Kahjuks ei leidnud ma ĂŒhtegi ust, mis viitaks vĂ€ljapÀÀsule. Ma ei saanud sellest neetud urkast vĂ€lja. "EXCUSE ME, HOW CAN I GET OUT OF THIS BAR?" kĂŒsisin inimestelt inglise keeles, sest mina kui lĂ”unaeestlane ju soome keelt ei kĂ”nele. Kuna mitte keegi minu abipalvet tĂ”siselt ei vĂ”tnud,(arvasid vist, et tegin nalja), otsustasin ĂŒhe Ă”lle tellida ja seltskonda maha istuda.(Hiljem vaatasin tĆĄeki pealt, et see maksis 8,9 eurot.) Ja tĂŒtarlaste kambale jĂ€rgnedes ma sealt mĂ”ne aja pĂ€rast ka vĂ€lja pÀÀsesin.

Ööbimispaika naastes haaras mind enneolematu ja ohjeldamatu kĂ€ttemaksutung. Minust oli saanud fuuria. Kuna R ja hĂ€rra Luuk magasid korteri ĂŒlemisel korrusel ja mina koos nende maise varaga alumisel, asusin segamatult asja kallale. Rebisin ribadeks sĂ€rgi, mida pidasin kahtlemata R omaks, seejĂ€rel haarasin ĂŒhed saapad ja valasin need kraani all vett tĂ€is. Viimaks pillasin asjad R kotist sĂŒdamerahus mööda tuba laiali. Korraks kĂ€is peast lĂ€bi mĂ”te ka lĂ€ptop aknast alla visata, aga Ă”nneks leidus minus veel inimlikkust. Oma koti aga vĂ”tsin igaks juhuks kaissu.

Hommik oli ilmutuslik. Ärgates aimasin midagi halba. Igaks juhuks ei pistnud enneaegselt pead teki alt vĂ€lja. JĂ€rsku kuulsin hĂ€rra Luugi nördinud hÀÀlt: "Kes mu sĂ€rgi Ă€ra on lĂ”hkunud? See oli minu ainus, ilus kollane sĂ€rk. MIKS MU SAAPAD MÄRJAD ON?"
Olin vist midagi sassi ajanud. Olin vist öösel hulluks lĂ€inud. Need ei olnud mitte R, vaid Luugi saapad ja sĂ€rk. Ja ohvriks langes tĂ€iesti sĂŒĂŒtu inimene.
Õnneks kannatanu vĂ€ga ei pahandanudki. Pigem oli kĂ”igil naljakas. EeskĂ€tt R, kes ĂŒtles, et ta polnud juba ammu nii palju naernud. Rga olime sĂ”brad edasi, nagu poleks midagi juhtunudki. Tegova irvitas ja mina ei suutnud naerupurskeid terve pĂ€eva tagasi hoida. Aga hĂ€bi oli kĂŒll. Õudselt piinlik. Vaese hĂ€rra Luugi ees, kes pidi korduvalt ajalehti saabastesse toppima ja kĂŒlma Soome talveilma niisketes jalanĂ”udes taluma. Aga ma kingin talle ĂŒkskord uue ja ilusa sĂ€rgi. Kindlapeale.

Kuidas ma nĂŒĂŒd oma kuriteosse suhtuma peaksin, pole veel otsustanud. Mis tehtud, see tehtud. Aga nĂŒĂŒd tean, et vĂ”in mĂ”nikord ka vĂ€ga kuri olla. Ent siiski- oli see ju sĂŒrrealistliku nĂ€ituse avamine.
NĂŒĂŒd ma sukeldun Harmsi.



Kiasma
HĂ€rra doktorant Luuk ja JĂŒri Palmi maal



esmaspÀev, 2. veebruar 2009

Mul oli ĂŒks vaidlus, millele pole ilmselt lahendust...

Kumb siis on tugevam, kas see, kes suudab oma tundeid varjata, aga kardab neid vÀlja nÀidata vÔi see, kes kes julgeb oma tundeid vÀlja nÀidata, aga ei suuda neid varjata?

Muuseas sattusin lugema hr Psycho teaduslikke traktaate ja seal oli kirjas niisugune tore sĂ”na nagu S Ä Ä S T U P A R A D I I S.
(Ja Veiko MÀrka leiutas hiljuti sÀÀstukalendri.)

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.