teisipäev, 17. veebruar 2009
Minust sai nüüd supilinlane. Kaks päeva arvasin, et elan siin täitsa üksi. Aga kus sa sellega! Kus on, sinna tuleb juurde. Täna õhtul keegi kolistas kapi taga. Imelik, mõtlesin. Uksed- aknad on ju kinni, kes see siis nii märkamatult sisse trügis? Noojah. Seal ta oligi. Üks väike olend jõllitas pärani silmi mulle otsa ja siis mu makarone ja siis jälle mind ja siis mu makarone. Tema nimi on vist Nipitiri. Hea küll, täna ööseks võib jääda. Väljas ju käre talveilm. Peaasi, et kaissu ei poe. See oleks temast küll üsna jultunud!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest Kristina Viin Õigeusu müstiline te...
-
Ehk hullus ja arutus. Käisime PARAlastega, no tegelikult üsna eakate härradega Tamperes näitust avamas. Vastuvõtt oli võrratu- palju süüa, p...
-
Autorist Kirjanik Lao She Kodanikunimi Shu Qingchun Sündis 3. veebruaril 1899. aastal Pekingis vaesunud mandžu aadliku, keisri kaar...
-
Õu jee, mind huvitab portree Kristina Viin "Valvab koletist". Müüdud. :) õli, lõuend 100x 75
4 kommentaari:
Nipitiri: "täna ööseks võin jääda
mis võiks olla ilusam..."
Päris tore blogi sul. Just avastasin. Siit on nii mõndagi huvitavat ja toredat lugeda.
Noh, mis siis väikesest olevusest ka sai? Ja kurat, talvine ilm on täesti käre, isegi jäin jälle üle mitme kuu taas vähe tõbiseks (deem!). Kuid loodetavasti päästev kevad on taas pea platsis.
jäidki koerad majja
seadsid ennast sisse
omakorda võtsid sõpru korterisse
kinnitussõna on muide:
panti
Hehh.
Ma ei tea, mis hiirest sai, aga nüüd sisenes mu tuppa üks kõuts, kes ei kavatsegi lahkuda...
Postita kommentaar