Ma olli peris väikukesest pääst hüä virk ja ilolinõ inemiselats, inne ku ma naksõ är laisas ja kurvalidsõs kätte minemä. Ütskõrd, ku ma olli vast nelä- viiene, pandsõmi jäl vanaimä man puid riita.Oll illos suvõaig ja kõivo hõngassiva magusalõ päävä käen. Äkki kuuldu mõtsa puult määndsegi tsirgukõsõ helü.
"Mamma, mamma!" hõisassi ma, "kullõ no, tsirk tei ladvan iku- iku- ikuu!"
"Tä ütel: inämb ei tohi puid riita panda!"
Tsirk tei tõtõst mõtsaveeren umbõs säänest hellü, a ma mõista- õs kimmähe arvada, määne tsirk tuu oll. Või - olla, et puukoristaja, a üts targõmb miis arvassi, et tuu võisi hoobis meldsas olla. Egäl juhtumisel jätsemi seo puupandmise tüü poolõlõ ja lätsimi är tõisi toimõnduisi mano.
