esmaspÀev, 23. veebruar 2015

Mul tekib Ă”ud kui sĂ”idan Tartus rattaga linnupeletite alt mööda. Kas inimesed ei mahu enam lindudegagi koos elama? Mind isiklikult pole hakikisa kunagi hĂ€irinud, pigem on selles mingi iselaadne vĂ”lu. Kunagi olid kĂ”ik tĂ€navad hobuserooja tĂ€is, kedagi ei hĂ€irinud. NĂŒĂŒd ei vĂ”i isegi pargipingil linnusitta nĂ€ha. Isegi koertel on juba kaelarihmad, mis annavad elektrit nii kui ta haukuda maldab. Kelleks inimesed endid Ă”ieti peavad? Peaks Ă€kki mĂ”nele kodanikule kah kohe elektrit andma nii kui ta laulda proovib vĂ”i liiga julgelt kusagil sĂ”na vĂ”tab? See on nii nagu antidepressantidegagi, kĂ”ige tundlikumad tehakse tuimaks, et ĂŒhiskond saaks vĂ”imuhierarhia tippude soovide jĂ€rgi toimida. Tahaks minna maale elama, kasvatada kĂ”ik ise, valmistada kĂ”ik eluks vajalik ise- kuid see on pelgalt ilus unenĂ€gu, eskapism, reaalsuse eest ei pÀÀse. KĂ”ik inimesed vĂ”iksid pöörata oma pilgud looduse poole, selle asemel, et mingi jampsiga tegeleda.

24.09.2014



reede, 20. veebruar 2015

Kristus elab Siberis

Vaatasin ka nĂŒĂŒd kinos filmi „Kristus elab Siberis“ Ă€ra. Ma ei tea, kas ja mil mÀÀral vĂ”is seal olla ideoloogilist kallutatust, aga minu meelest oli film humoorikas, soe, maaliliste kaadritega sissevaade vissarionlaste ellu osaliselt lĂ€bi sĂŒĂŒtute lapsesilmade. Ma ei nĂ€inud seal erilist sektantlust, pĂ”gusa sissevaate pĂ”hjal tundus, et et inimesed olid selgepilgulised, normaalsed, kogukond ĂŒksmeelne ja toimiv.
Polegi vahet, kas Kristus Vissarion on megalomaania all „kannatav“ s
kisofreenik, valgustunud Ă”petaja, kaval manipulaator vĂ”i tĂ”epoolest ĂŒmbersĂŒndinud Kristus, tundub, et tema ideed on Ă”ilsad, masinavĂ€rk töötab ning rahvale on antud piisavalt voli ja vabadust tegutseda parema maailma nimel.
Dalai Lamat austavad ja armastavad peaaegu kĂ”ik, tema Ă”petustest peavad lugu ka mittereligioossed inimesed ning tema traditsioonilist ĂŒmbersĂŒnniideed peetakse iseenesestmĂ”istetavaks. Ma ei nĂ€e pĂ”hjust, miks peaks vissarionlaste Kristust kuidagi naeruvÀÀristama vĂ”i pĂ”lgama. Olgugi, et tegu on new-age`iga segatud kristlusega, meeldib mulle niisugune looduslapselik positiivsuse kultiveerimine rohkem kui muidu sĂŒnguse all kannatav ning kannatamist nĂ”udev kristlus. Miks mitte.

 Pigem pitsitas sĂŒdant jĂ€llegi mĂ”nusa metsase elu positiivsete kĂŒlgede nĂ€gemine, massiivsete pĂ”lismetsade taustal vĂ”imendus seesama kĂŒsimus: mille nimel kĂŒll siin linna luitunud tehismaastikel tĂ”mmelda, tahaks isegi metsasemalt ja ökomalt elada. KĂ”ige eluks tarviliku oma kĂ€tega valmistamine on tegus, tervistav ja loov. Ning vahetud looduselamused, nende sees elamine mĂ”jub poeetilisele vaimule kordades inspireerivamalt ja elavdamalt kui kaasaegne linnaelu. Hea film.




teisipÀev, 3. veebruar 2015

*

Minagi olen kadunud
eelajaloolisse aega.
Olen metsavendade onn tihnikurÀsus.
VÔi metsavend?
Metsnaine?
OrjatĂŒdruk, kes pĂ”genes
esimese öö Ôiguse eest
laande?
Libahunt?
Ma ei mÀleta enam midagi.
MÀletan vaid mÀssumeelt,
vastuhakku maailmale.

(Heljo MĂ€nd)

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.