reede, 20. märts 2009

Daniil Harms ehk Geeniuse elu



Mängivad: Richard Naar, Kaarel Targo, Kaidi Suitslepp, Ingel Terasmees, Katrin Kalma, Mehis Pihla, Enor Niinemägi, Peeter Piiri, Liisu Krass, Lennart Peep, Adeele Sepp

reede, 6. märts 2009

Pohmell

Ärkasin just. Päike paistab, aga tuba on jahtunud. Riided on põrandal ja mustad. kraanikauss on ka musti nõusid täis. Isegi mu silmaalused on mustad. Boiler on välja lülitatud. Söök on otsas. Öösel olin paki kiirnuudleid alla neelanud. Mõned neist vedelevad laual. Helistan umbes viiele sõbrale ja küsin, kuidas neil tervis on, selleks et enda oma kurta. Kõik ei võta vastu. Ma pole täna mitte kusagile jõudnud. Palju tööd on vaja teha, aga mina vedelen arutult voodis. Mõtlen kunstist ja armastusest. Kummagagi neist ei ole võimalik hetkel tegeleda. Kahju. Siis mõtlen, et olen ikkagi kunstnik. Oma loomult ja mõttelaadilt ja nii edasi. Peaasi, et mina ise seda tean. Ja ükskord saab must suur kunstnik. Või vähemalt hea kunstnik. Kunagi kirjutan raamatu. Võib-olla isegi mitu. Leian linadelt tema juuksekarvu. Need on kõige ilusamad asjad maailmas. Öösel, jumal-teab-mis-kell, käisin tema ukse taga kella laskmas. Hea, et ta ei kuulnud. Naaberkorterist kostub tümakat.
Olen jälle väga palju iba ajanud, laianud ja lohutanud. Hea, et kõike ei mäleta. Nõudsin Lavastajalt, et ta ütleks mulle, kas ta ikka seda naist armastab või ei. Et ta on nii tore naine. Lavastaja vastas, et Kristina, tee mulle lavakujundust. Üks vana Poeet kirjutas mulle ja minu kenale sõbratarile luuletuse kahest litsist. Kahjuks ei suutnud ta seda meile arusaadavalt ette kanda, sest käekiri oli loetamatu. Eks ta oli purjus ka. Hiljem ma tantsisin selle sõbrannaga. Tal oli nii pehme keha. Kohtasin üht noort neidu, kes hiljuti kritiseeris oma blogis kaasaegset eesti luulet. Soovitasin talle tungivalt, et ta praegu veel niimoodi ei kirjutaks, et ta ootaks veel paar aastat, tema enda pärast. Neiu tänas mind ja küsis, miks ma temast nii palju hoolin. Siis me kallistasime. Üks tore noormees küsis, et miks ma temaga vahepeal üldse suhelnud ei ole. Ütlesin, et ma ei tahtnud. Siis me kallistasime. Aga ma ei suutnud talle otsa vaadata, sest olin liiga purjus. Kahju. Kiitsin kedagi, et ta on väga lahe. Ja siis veel kedagi. Mu eilse õhtu saatjanna ütles, et Kristina, mine koju. Mõne aja pärast imestas, et ma pole ikka veel koju läinud. Hiljem ütles ta jälle, et mine koju. Lõpuks läksin ka.
Ma ärkan nüüd päriselt üles ja hakkan koristama.

kolmapäev, 4. märts 2009

Ootamatu looming

Pühapäeval, 2. märtsil sai minu blogi 1-aastaseks. Kui eakad teie blogid on?

Vahepeal tegin kiirsööstu marsruudil: Tartu-Tallinn-Helsinki-Turku-Raisio. See oli viimane "PARANORMi" näituse avamine. Õnneks sai sellega nüüd ühele poole.

Muuseas saatis üks onu Priit mulle etteruttavalt õnnitluse:
"ärge pahandage, kui Teid 5.märtsi puhul õnnitlen - 56 aastat tagasi sel päeval kärvas inimkonna kõigi aegade küllap vist jäledaim mõrtsukas Jossif Stalin.
Olge mõnus. Ette tänades P.A."
Jaa! See õnnitlus oli tõesti asjakohane, sest hakkangi justnimelt Stalini portreed maalima Üliõpilasteatri etenduse ("Daniil Harms- Geeniuse elu") jaoks ja süüvin huviga "isakese" kortsukestesse, silma- ja suunurgakaldekestesse. (Kahjuks või õnneks küll olemasolevate portreede põhjal, mitte natuuri järgi.)

(Daniil Harms "Ootamatu jooming"

ELULUGU

Nüüd räägin, kuidas ma sündisin, kuidas kasvasin ja kuidas minus ilmnesid geeniuse esimesed tunnusjooned. Ilmale tulin ma kahel korral.See juhtus nõnda.
Isa abiellus minu emaga 1902. aastal, kuid ilmale tulin ma alles 1905. aasta lõpul, sest isa soovis, et tema laps sünniks tingimata uue aasta esimesel päeval. Ta arvestas välja, et siis peaks eostamine toimuma 1. aprillil, puges emale külje alla ainult sellel päeval ja pani ette eostada laps.
Esimest korda otsis isa emal lähedust 1. aprillil 1903. aastal. Ema oli seda hetke kaua oodanud ja rõõmustas kohutavalt. Isa oli sellest nähtavasti nii lustlikus tujus, et ei suutnud end tagasi hoida ja ütles emale: "Aprill!"
Ema solvus sellest väga ega lasknudki isa sel päeval enam endale ligi. Tuli oodata järgmist aastat.
1904. aasta 1. aprillil kippus isa emale külje alla sama jutuga. Kuid ema, kel oli mullune lugu meeles, ütles, et ei soovi enam lolli olukorda sattuda ning ei lasknud isa ikka enesele ligi. Tormitses isa mis ta tormitses, mingit abi sellest polnud.
Alles aasta pärast õnnestus isal minu ema veenda ja mind sigitada.
Niisiis toimus minu eostamine 1. aprillil 1905. Ainult et kõik isa arvestused läksid vett vedama, sest ma osutusin enneaegseks ja sündisin neli kuud enne tähtaega.
See ajas isa sellisesse raevu, et ämmaemand, kes mu vastu võttis, kaotas pea ja hakkas mind sinna, kust ma just välja olin roninud, tagasi suruma.
Meie tuttav Sõjameditsiiniakadeemia tudeng, kes asja juures viibis, tegi neile teatavaks, et tagasi toppida mind ei õnnestu, ent tudengi sõnadele vaatamata suruti mind siiski kuhugi. Tõsi küll, pärast selgus, et kiirustades mitte just sinna, kuhu vaja.
Sellest tuli kohutav tohuvabohu. Nurganaine kisab: "Andke mulle mu laps!" Talle aga vastatakse:"Teie laps on teie sees."- "Kuidas!" karjub nurganaine. "Kuidas saab laps minu sees olla, kui ma just nüüd äsja sünnitasin!"- "Äkki te eksite?"- "Mismoodi eksin!?" ahastab sünnitaja. "Kuidas ma saan eksida? Ma ju nägin, et laps lamas siin sellel linal!"- "Õige küll," seletatakse nurganaisele, "kuid vahest ta roomas kusagile."
Lühidalt- keegi ei tea, mida naisele öelda. Nurganaine aga lööb lamenti ja nõuab oma last. Tuli kutsuda arst. Too vaatas nurganaise üle ja laiutas käsi, kuid taipas siis anda talle inglise soola. Nurganaisel läks süda pahaks ja niiviisi tulin ma teist korda ilmale.
Siis hakkas isa uuesti märulit tegema, kuna seda ei saavat nimetada sündimiseks, sest ma polevat veel inimene, vaid poolenisti loode ja mind tuleb kas uuesti tagasi toppida või inkubaatorisse istuma panna.
Ja nii pandigi mind inkubaatorisse.

25. september 1935

...
Keemik: Mina olen keemik!
Füüsik: Aga minu meelest oled sa pask!
Keemik ei ütle sõnagi ja variseb raskelt põrandale.
...)

Mu elu on sama halb, aga ma olen õnnelikum

Minge näitust vaatama! "Mu elu on sama halb, aga olen õnnelikum." Avatud detsembrini Aparaaditehase restoranis Tartus, Kastan...