reede, 6. märts 2009

Pohmell

Ärkasin just. Päike paistab, aga tuba on jahtunud. Riided on põrandal ja mustad. kraanikauss on ka musti nõusid täis. Isegi mu silmaalused on mustad. Boiler on välja lülitatud. Söök on otsas. Öösel olin paki kiirnuudleid alla neelanud. Mõned neist vedelevad laual. Helistan umbes viiele sõbrale ja küsin, kuidas neil tervis on, selleks et enda oma kurta. Kõik ei võta vastu. Ma pole täna mitte kusagile jõudnud. Palju tööd on vaja teha, aga mina vedelen arutult voodis. Mõtlen kunstist ja armastusest. Kummagagi neist ei ole võimalik hetkel tegeleda. Kahju. Siis mõtlen, et olen ikkagi kunstnik. Oma loomult ja mõttelaadilt ja nii edasi. Peaasi, et mina ise seda tean. Ja ükskord saab must suur kunstnik. Või vähemalt hea kunstnik. Kunagi kirjutan raamatu. Võib-olla isegi mitu. Leian linadelt tema juuksekarvu. Need on kõige ilusamad asjad maailmas. Öösel, jumal-teab-mis-kell, käisin tema ukse taga kella laskmas. Hea, et ta ei kuulnud. Naaberkorterist kostub tümakat.
Olen jälle väga palju iba ajanud, laianud ja lohutanud. Hea, et kõike ei mäleta. Nõudsin Lavastajalt, et ta ütleks mulle, kas ta ikka seda naist armastab või ei. Et ta on nii tore naine. Lavastaja vastas, et Kristina, tee mulle lavakujundust. Üks vana Poeet kirjutas mulle ja minu kenale sõbratarile luuletuse kahest litsist. Kahjuks ei suutnud ta seda meile arusaadavalt ette kanda, sest käekiri oli loetamatu. Eks ta oli purjus ka. Hiljem ma tantsisin selle sõbrannaga. Tal oli nii pehme keha. Kohtasin üht noort neidu, kes hiljuti kritiseeris oma blogis kaasaegset eesti luulet. Soovitasin talle tungivalt, et ta praegu veel niimoodi ei kirjutaks, et ta ootaks veel paar aastat, tema enda pärast. Neiu tänas mind ja küsis, miks ma temast nii palju hoolin. Siis me kallistasime. Üks tore noormees küsis, et miks ma temaga vahepeal üldse suhelnud ei ole. Ütlesin, et ma ei tahtnud. Siis me kallistasime. Aga ma ei suutnud talle otsa vaadata, sest olin liiga purjus. Kahju. Kiitsin kedagi, et ta on väga lahe. Ja siis veel kedagi. Mu eilse õhtu saatjanna ütles, et Kristina, mine koju. Mõne aja pärast imestas, et ma pole ikka veel koju läinud. Hiljem ütles ta jälle, et mine koju. Lõpuks läksin ka.
Ma ärkan nüüd päriselt üles ja hakkan koristama.

8 kommentaari:

ilves@metsas.ee ütles ...

me natuke armastame sind kah, või siis hoopis palju. ei teagi, mis sellega saab.

Anonüümne ütles ...

Purjus liiga olin, sest vaadata otsa talle ei suutnud. Ei tahtnud ma, ütlesin. Kallistasime. Ei ole ma suhelnud vahepeal üldse temaga. Miks? - üks neiu küsib.

Mõtlen armastusest.

Kuid ka täna ei ole ma mitte kusagile jõudnud. Palju on vaja teha, aga mina vedelen arutult laual. Öösel ärkasin just, sest olen ikkagi kunstnik. Võib-olla isegi mitu. Oma loomult ja mõttelaadilt ja nii edasi. Helistan umbes ühele sõbrale ja küsin, kas oleks ehk võimalik nendega hetkel tegeleda. Ta on nii tore naine. Olen jälle temaga palju iba ajanud. Ta ei kuulnud. Hea, et kõike ei mäleta.
Kahju.

Kritiseeriksin mu kena sõbratari musti linu, kuid ärkasin just. Isegi minu riided on mustad. Hoolin temast palju. Peaasi, et ise seda tean.

Ma viin, sa too ütles ...

Keegi anonüümne kommenteerija on minu teksti paroodiat teinud, nagu näha. Tahaksin teada, kes see on.

Ma viin, sa too ütles ...

Lahe sürrealistlik tekst tegelikult.

Ma viin, sa too ütles ...

Ma olen vahukoor ja maasikatort. Musi!

Anonüümne ütles ...

Rekompositsioon.

andra ütles ...

krt, mul oli kah järgmisel päeval esimene õte, et peaks koristama, a õnneks võtsin jõu ja julguse kokku ja läksin kodust ära. nüüd olen tagasi ja on koduselt sassis.

afanasjev ütles ...

tahan eestisse!

Mu elu on sama halb, aga ma olen õnnelikum

Minge näitust vaatama! "Mu elu on sama halb, aga olen õnnelikum." Avatud detsembrini Aparaaditehase restoranis Tartus, Kastan...