reede, 10. veebruar 2017

Vaateid Jeesusele

Vaateid Jeesusele
Essee




Kristina Viin
US II
28.01.2016


Mida me võime teada Jeesuse kohta? On kaks lähenemist Jeesusele. Esiteks, ta oli ajalooline isik, Jeesus Naatsaretist, esimese sajandi Galilea juut. Läbi ajalooliste faktide saame kõneleda „Ülestõusmise- eelsest Jeesusest”, kes mässas Rooma riigi alluvusse kuulunud Juudamaal, Galileas ja Jeruusalemmas; õpetas, ravitses, kutsus rahvast meeleparandusele ning kuulutas juutidele uut Jumalariiki. Ajaloolise Jeesus-uurimuse tähtsaim allikas on Uus Testament.
Teiseks võime rääkida Elavast Kristusest, „Ülestõusmise järgsest Jeesusest”, usu Kristusest. Tavapärane kristlik pieteet tunnistab „kogum-Jeesust”, nii ajaloolist kui religioonifenomenoloogilist teadmist Jeesusest. Evangeeliumitest saame teada, et Jeesus on Messias, Jumala poeg, kes pärineb Taaveti soost.

Küsimused ja hüpoteesid Jeesuse tõelise eluloo kohta on jätkuvalt elus, sellest annavad tunnistust erinevad n-ö ebaortodokssed kujutelmad ja uskumused. Me võime neid pidada „usu Jeesuse” väljendusteks, kuigi nad on lahutamatud kujutelmadest Jeesuse kui ajaloolise kuju kohta. Järgnevalt mõned näited neist.

Jeesus Indias

Islamis on üldiselt levinud usk, et Jeesus oli suurim prohvet enne Muhamedi. Moslemid jagavad küll usku Jeesuse neitsist sündimisse, kuid eitavad, et ta suri ristil – kõige levinum on versioon, et ta läks taevasse enne seda (st ta ei surnudki) ning ristile läks tema asemel mõni ta järgijatest. 19. sajandi lõpus aga tekkis Pakistanis ja Põhja-Indias ahmadija, islami reformatsiooniline ja messianistlik usuliikumine, mille järgi on liikumise rajaja Mirza Ghulam Ahmadi Jeesuse poolt ette kuulutatut lunastaja. Jeesus on ahmadlaste uskumustes olulisem tegelane kui tavalises islamis, samuti erineb nende ettekujutus Jeesuse maise elu lõpust. Ahmadlaste järgi elas Jeesus ristilöömise üle, päästeti hauast ning läks ida poole otsima Iisraeli kaotsi läinud suguharu; ta suri Kašmiiris Yuz Asafi nime all ning on sinna maetud. Tema hauakohta Srinagaris on ehitatud väike Roza Bali tempel (kuigi templit haldavad sunniidid eitavad, et see võiks olla Jeesuse haud). (vt https://en.wikipedia.org/wiki/Jesus_in_Ahmadiyya_Islam; BBC dokumentaalfilm „Jesus was a Buddhist Monk”, https://www.youtube.com/watch?v=QAaW6BYhfNM)
Ahmadlaste uskumus on saanud tuge varasematest spekulatsioonidest selle kohta, et Jeesus käis oma elu jooksul ka Indias. Neist tuntuim on juudi päritolu vene luuraja, kirjaniku ja seikleja Nikolai Notovitši 1894 ilmunud prantsuskeelne raamat „Jeesus Kristuse tundmatu elu”, mille kohaselt Jeesus käis enne oma evangeeliumites kajastatud avalikku tegevust reisimas Indias ja Tiibetis, kus tutvus budistlike ja hinduistlike õpetustega, mis kujundasid tema religioosseid vaateid, ning et Ladakhis Hemise kloostris mäletatakse Jeesust senini Püha Issa nime all. Notovitši raamat paljastati varsti kui väljamõeldis, kuid sel oli siiski oma suur mõju, sealhulgas ka India kohalike usutegelaste hulgas. (https://en.wikipedia.org/wiki/Nicolas_Notovitch)

Jeesus meie pärimuses

Sellised alternatiivsed kujutelmad Jeesuse elust meenutavad kaudselt seda, kuidas Jeesus võib esineda rahvapärimuses, nagu oleks ta tegutsenud kohalikus olustikus ja maastikus. Need ei esita küll otsest väljakutset piibellikule pildile Jeesuse elukäigu kohta, pigem võib neid näha sümboolsete mõistujuttudena, mis kirjeldavad Jeesuse kõikjalolu metafoorselt. Rahvausundi ja muistendite andmebaasist „Rehepapp” (http://www.folklore.ee/rehepapp/) võib nt leida mitu teisendit (üles kirjutatud Põlva, Võnnu ja Karksi kihelkondadest) jutust, kuidas Jeesus koos Peetrusega (või ka lisaks koos Johannesega) satub ühte tallu öömajale ning nad peavad tasuks aitama reht peksta. Jeesus (ühes teisendis ka Peetrus) pistab rehehunnikule tule otsa, nii et üleliigne ära põleb, aga terad, aganad ja õled ise eraldi hunnikutesse kogunevad, kusjuures Jeesus manitseb ka tulepühakut Lauritsat, et see piiri peaks. Hiljem proovib peremees ka ise sama nippi, kuid Lauritsa-sõnad ei toimi ning tuli teeb palju kahju. Tavaliselt on peremees varem Jeesuse või Peetrusega ka halvasti käitunud – kas kepilöökidega tööle ajanud või avaldanud umbusku tule abil rehepeksu kohta, nii et lugu on moralistlik tähendamissõna usu vähesuse kohta.
Samamoodi on mõned konkreetsed kohad Jeesusega seostatud. Kohapärimuse andmebaasist „Koobas” (http://galerii.kirmus.ee/koobas) võib leida teateid kividest, mille peal on Jeesuse jalajälg (Rakvere ja Anna kihelkonnas), samuti on usutud, et Ülemiste järve suure kivi (Linda kivi) on sinna visanud hoopis Jeesus, kui ta käis Eestimaal imetegusid tegemas, ning et see kivi mõõdab aega – kui kivi kaldani jõuab, saabub maailmalõpp.
Folkloorse Jeesuse teemaga haakub omapärane Jeesuse teema käsitlus „Kalevala” lõpus. Seal küll ei mainita Jeesust nimepidi, küll aga võib seda lugu tõlgendada allegooriliselt Soome ja Karjala kristianiseerimise allegooriana, Jeesuse elulegendi põhimotiividel lastakse juhtuda „Kalevala” maailmas. Karske neitsi Marjatta sööb karjas olles imelise pohlamarja ning jääb sellest käima peale. Kui siis Väinämöinen määrab poisi kui sohilapse surma, avab väike poiss ise suu ning meenutab Väinämöisele tolle nooruspatte (siin on muuseas analoogia Lähis-Idas levinud pärimusega selle kohta, kuidas imikust Jeesus võtab sõna Maarja kaitseks, kui tollelt küsitakse lapse isa kohta; see on jõudnud ka Koraani, 19:27-33). Marjatta poeg ristitakse seejärel Karjala kuningaks, mispeale Väinämöinen lahkub vihasena maalt, jättes maha oma kandle ja laulud. (Kalevala. Koostanud Elias Lönnrot. Tallinn, Eesti Raamat, 1985, lk 467-474)

  1. sajandi uuspärimused Jeesuse kohta

Üks põhjalikult läbi töötatud alternatiivne kirjeldus Jeesuse elust leidub Urantia raamatus. Urantia raamat tekkis vahemikus 1924-55, esmatrükk ilmus 1955 (eesti keeles täielikuna 2010). Urantia raamatu tekkeloos on oluline roll Chicago arstil William S. Sadleril, kes kutsuti vaatama meest, kellel esinesid ebaharilikud sügava une perioodid. Selgus, et tegemist on meediumiga, kes oma une ajal edastas sõnumeid ebamaistelt olenditelt, mingist ajast alates hakkasid sõnumid ilmuma ka kirjalikul kujul. (Meediumi isikut pole ametlikult avalikustatud, kuigi oletatakse, et see oli Wilfred Kellogg; Sadleri naisevend oli tuntud hommikuhelveste leiutaja, arst ja filantroop John Kellogg, kes hoolitses paljude leidlaste eest, andes neile ka oma perekonnanime – üks sellistest oli ka Wilfred Kellogg.) Varsti kogunes Sadleri ümber terve rühm inimesi, kes tegelesid meediumi sõnumite jälgimise ja korrastamisega, mis lõpuks anti välja mahuka Urantia raamatuna. Raamat sisaldab väidetavalt kosmiliste olendite poolt edastatud infot universumi, Jumala, Maa ajaloo ning Jeesuse elu kohta. Laias laastus jagab Urantia raamat kristlikku vaatepunkti selle kohta, kes Jeesus on (Sadleril endal oli seitsmenda päeva adventistide taust), kuid teda ei peeta kolmainsuse teiseks isikuks (Jumal küll on kolmainsus, kuid Igavene Poeg pole samastatav Jeesusega); Jeesus on üks nn Looja-Poegadest, keda on kõigis universumites kokku 700 000, Jeesus on meie kohaliku universumi Nebadoni ülevaataja, kes vaimolendina kannab nime Miikael. Urantia raamat ei pea Jeesuse ristisurma lunastavaks aktiks (sest patt pole päritav, vaid isiklike valikute tulemus, seega pole ka pärispattu, mis vajaks lunastamist), vaid lihtsalt tollase ametliku religiooni poolt täide viidud repressiooniks inimese suhtes, kelle vaimseid õpetusi ei suudetud mõista. Samuti ei sündinud Jeesus neitsist, vaid oli lihalikus mõttes Joosepi poeg, kellesse Miikael vaimses mõttes inkarneerus. Jeesus sündis Urantia raamatu kohaselt 21. augustil aastal 7 eKr. Pikalt jutustatakse tema lapse- ja noorukieast, ta tegi enne oma põhitegevust reisi Rooma (koos kahe indialasest kaaslasega, kellelt sai ka teadmisi Ida usundite kohta), aga käis ka mujal Iisraelist eemal (nt Kaspia ääres). Jeesus suri Urantia raamatu kohaselt 7. aprillil aastal 30 pKr, tõusis seejärel surnuist oma „morontiakujul” (st füüsiliselt nähtava vaimolendina, samal ajal kui füüsiline keha lagundati silmapilkselt), ilmus seejärel mitmel korral jüngritele ning lahkus Maa pealt 18. mail. Urantia raamat peab Jeesuse õpetust puhtaimaks universaalse tõe kujuks teiste maapealsete religioonide kõrval. (Urantia raamat. Chicago, Urantia Foundation, 2010; loetav ka internetis: http://www.urantia.org/et)

Miikaeliga on Jeesust samastanud ka mõned moodsamad kristlikud usuvoolud. Seisukohta, et peaingel (või inglite pea) Miikael on Jeesuse sünnieelne kuju, on kaitsnud mitmed varased protestantlikud teoloogid.  Uuemal ajal pooldavad seda seisukohta nt seitsmenda päeva adventistid (pidades seda küll pigem üheks paljudest nimedest, millega Jeesus Kristust pühakirjas iseloomustatakse), veel selgemalt aga Jehoova tunnistajad, kes eitavad kolmainu doktriini. Jeesus on nende usu järgi ainus, kelle Jumal on vahetult loonud (kõik ülejäänu on loodud Jeesuse ehk peaingel Miikaeli kui Jumalariigi kuninga ja peapreestri vahendusel). Muus osas, mis puutub Jeesust, järgivad Jehoova tunnistajad üldkristlikke tõekspidamisi. Välja arvatud see, et Jeesus ei surnud ristil – risti kujund on nende arvates paganliku sümboli imbumine kristlikku usku –, vaid ilma põiklatita postil. (https://en.wikipedia.org/wiki/Michael_(archangel)

Üks viis, kuidas „usu Jeesus” äärmuslikul kujul ilmneb, on inimesed, kes on end ise pidanud või keda on peetud Jeesuse taassünniks või Jeesuse teiseks tulemiseks. Neid on olnud omajagu, osad neist ilmselged petised või kurjategijad, mõned aga inimesed, kes on seda ise siiralt uskunud. Nende hulka kuuluvad nt bahai usundi rajaja Baha'u'llah, kes uskus end olevat üldse erinevate usundite ettekuulutatud lunastajakujude kehastus, sh ka Buddha Maitreya, šiiitide imaam Hussein jm;  Etioopia keiser Haile Selassie, keda peetakse Messiaks rastafariusuliste poolt, kuid kes ise eitas seda; Lõuna-Korea Ühtsuskiriku looja Sun Myung Moon, keda tema järgijad peavad nii taastulnud Messiaks kui ka taassündinud Aadamaks, pikema nimestiku võib leida https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_people_claimed_to_be_Jesus.

Üks tähelepanuväärseid nende hulgas on „Viimase Testamendi Kiriku” ning Lõuna-Siberis Tiberkuli ökokommuuni looja Vissarion, kodanikunimega Sergei Torop.  Ta on pärit Krasnodari kraist. Lapsepõlves mõjutas teda palju baptistist vanaema. Ta töötas Krasnojarski krais Minussinski linnas liiklusinspektorina, kuid samal ajal oli ta tegev ka kohalikus ufoloogide klubis. Pärast miilitsast vallandamist elas mees üle vaimse kriisi, kuni hakkas 1991. aastal kuulutama oma uut õpetust. Ta pidas ennast Jeesuse taassünniks ning kirjutas „Viimase Testamendi”. Talle tekkis oma järgijaskond. 1995. aastal hakatati looma ökoasulaid, kus nüüdseks elab umbes 5000 inimest (mujal maailmas arvatakse tal olevat kuni 10 000 järgijat). Tema õpetuse hulka kuulub ka peatse viimsepäeva ootamine, kuigi selle tähtaega on mitu korda edasi lükatud. Olulisel kohal on taimetoitlus ning loodushoidlik ja kogukondlik eluviis. Ka tema õpetus Jeesusest erineb üksikasjades. Näiteks oli Jeesusel mitte 12, vaid 14 jüngrit. Juudas reetis Jeesuse, kuna ta armastas üht naist, Juudas ei poonud end üles, vaid jõi end surnuks, Jeesus oli ristil poolteist päeva, tõusis üles mitte kolmandal, vaid neljandal päeval jne.  (ru.wikipedia.org/wiki/Тороп,_Сергей_Анатольевич; ru.wikipedia.org/wiki/Последний_Завет; Vissarioni pühakiri on loetav aadressil http://slovo.vissarion.ru/)

Omaette ebaortodokssete Jeesuse-legendide kogumi moodustavad kujutelmad tema abielust ja järeltulijatest. Neil on küll pikk traditsioon, kuid 20. sajandil, kui ühiskonnas pole religioonidogmaatiline kontroll enam nii tugev, on need saanud hoogu juurde. Selle ideega mängib näiteks kreeka kirjanik Nikos Kazantzakis romaanis „Viimne kiusatus” (eesti keeles 2007), kus Jeesus näeb ristil olles nägemust, kuidas ta tegelikult elab rahulikku pereelu. Populaarkultuuris on käibel teooria, mille kohaselt Jeesus abiellus Maarja Magdaleenaga ning nad ise või siis hoopis nende järeltulijad asusid elama Lõuna-Prantsusmaale. Nende vereliinist sündis Merovingide dünastia, ühtlasi seotakse seda Püha Graali müüdiga. Alustrajav teos oli Michael Baigenti, Richard Leigh' ja Henry Lincolni „The Holy Blood and the Holy Grail” (1982), mille põhjal on arendatud hulgaliselt muid samasisulisi teooriaid ja mis on põhjustanud kirglikke poleemikaid, kuid siiski ei saa neid võtta rohkemana kui rikka kujutlusvõimega fiktsioonina. Selle tuntuim väljendus on Dan Browni romaan „Da Vinci kood” (2003, eesti keeles 2005).  (https://en.wikipedia.org/wiki/Jesus_bloodline; https://en.wikipedia.org/wiki/The_Holy_Blood_and_the_Holy_Grail)

Kes oli Jeesus?

Eelnevad näited on tõenduseks sellest, kuidas Jeesuse tähendust tõlgendatakse tänapäevani, konstrueerides vastavalt erinevatele eesmärkidele ka kirjeldusi Jeesuse elulooliste faktide kohta. Põhimõtteliselt on see sarnane sellele, kuidas pärimuses Jeesuse kohta on juba algusest peale olnud palju erinevaid suundumusi, mis ei pruugi omavahel kooskõlas olla. Nii koosneb ka puhtalt piibellik Jeesuse koondpilt mitmest eri kihist: Pauluse õpetus, mille kohaselt Jeesus oli lunastav Messias, kes pakub päästet väljaspool juudi religioosset identiteeti; Jeesus kui imetegijast prohvet; Jeesus kui Jumalariigi radikaalne kuulutaja, uut kogukonda loov revolutsionäär; Markuse evangeeliumis väljenduv Jeesus kui oma tõe nimel kannataja; Matteuse evangeeliumis ilmnev Jeesus kui judaismi reformeerija ja puhastaja; Luuka evangeeliumis on Jeesus juutlusest distantseerunud omaette usundi rajaja; Johannese evangeeliumis räägitakse Jeesusest kui universumi valitsejast ning müstilisest Jumala Sõnast (Ain Riistan, Jeesuse kiusatuste maailm. Rmt: N. Kazantzakis, Viimne kiusatus. Tartu, Johannes Esto Ühing, 2007, lk 480-489).

Nõnda seisab ka ainult Uut Testamenti lugev inimene valiku ees, milline neist vaatenurkadest valida oma kujutluses Jeesusest peamiseks. Selle taustal pole ka ime, et Jeesuse isikust ja elust lähtuv elav pärimus tekitab edasiarendusi, mis polegi otseselt Piibli evangeeliumile taandatavad.

Millisena näen Jeesust mina?

Kahtlemata on tegemist ajaloolise isikuga. Ta oli tark, filosoof ja õpetaja, õilishing, kes esitas raskesti kodeeritavaid allegoorilisi tähendamissõnu ning kuulutas uut revolutsioonilist maailmavaadet, kes läks oma tõe ja ideaali nimel võimule vastu hakkamata surma. Jeesuse end vimmata risti lüüa laskmine polnud tolleaegses kontekstis sugugi haruldane – seda „kaotajalt” oodatigi, auväärne oli pigem kurja kannatada, kui ise seda teha, kättemaksuksust loobuda.

Revolutsiooniline oli ta eelkõige kahes punktis. 
1) Ta tegi Jumala universaalseks: Jumal ei ole ainult juutide Jumal, vaid tema õpetust kuulutatagu kõigile. Selle näiteks on kas või tähendamissõna Samaaria mehest (Lk 10: 30-37): ligimene pole see, kes kuulub minuga samasse kogukonda, vaid see, kes teeb häid tegusid. Tollal oli ka teisi juudi usku reformeerivaid usuliikumisi (nt esseenid), aga Jeesuse eripära, miks ta teistest mõjukamaks osutus, oli just tema universalism, mis võimaldas sel usul laiemalt levida.
2) Tema eetiline õpetus oli radikaalne armu- ja halastusõpetus, mille järgi peaksime andestama kõigile, ka oma vaenlastele. Ta hüüdis ristil surres: „Jumal, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.“ (lk 23:34) See oli oma olemuselt totaalne vägivallatuse akt, mis püüdis katkestada kurjale kurjaga vastamise nõiaringi, ja selle kuulutamine oli tolleaegses kontekstis ootamatult rabav. Oma ligimesearmastuse õpetusega on ka Jeesus uusaegsete valgustusideede ning inimestevahelise võrdsuse alusepanija Õhtumaises kultuuris.

Kahtlemata oli ta karismaatiline ja suure mõjuvõimuga isik, ravija, või n-ö võimetega inimene, kes tegutses Jumala abi väel (soome-ugrilaste mõistes šamaan, nõid?). Ta oskas panna end vanade ettekuulutuste konteksti, ja ilmselt tõemeeli eneses Messia ära tundiski, et täita oodatud Messia ehk kuninga rolli. Aga see polnud poliitiline kuninglus (kuigi ta sel ettekäändel tapeti), vaid vaimne kontseptsioon – tavapoliitilises mõttes oli see anarhistlik maistest hierarhiatest distantseerumine. Jeesus ütles: „minu kuningriik ei ole sellest maailmast.“ (Jh 18:36)

Kristluse tuum on skandaalne („meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele pahandus (kr k skandalon) ja paganatele rumalus.“ 1Kr 1:23).
Armuõpetuse keskmes on hirmus vägivallaakt, nii et lunastuse kõrval on esil ka süü ja kannatus, kuigi Jeesus oma akti läbi kuulutas saabuvat rõõmu.

Kõige paremini seletab Jeesus minu jaoks lahti end läbi Johannese evangeeliumi.
Ta oli prohvet ja kompromissitu teisitimõtleja. Ta oli uue religiooni alusepanija (Jh 6:54-57; Jh 18:25; Jh 14:12-14) ning teatas, et juudid ei ole Jumalat õieti mõistnud ega teenida osanud (Jh 8:44).
Mis mulle aga kogu jeesuspärimuse juures segaseks on jäänud, ongi lunastusõpetus ise, mis viitab tagasi Vana Testamendi vereohvritele. Jeesus on „täiuslik ohver“, mille läbi inimkond saab lunastatud. Mismoodi ühe inimese süütult valatud veri saab kedagi lunastada? See jääb juba juudi müstika valda...
Teine punkt, milles mina sõna ei taha ega oska võtta, on Jeesuse olemus – oli ta siis ainult Jumal, ainult inimene või Jumal ja inimene korraga. Eks ta oli Jumala poeg vaimus, Jumala vaimu kandjana ja Jumala sõnumi edastajana; prohvet,  kes võimaldas ja lubas inimestele, kes temasse usuvad ja teda järgivad, saada enamaks, kui lihtsad inimolendid, saada ülemaks kui inimesed, saada tõeliselt Jumala lasteks.

Jeesuse suurim panus maailma on ligimesearmastuse ja totaalse vägivallatuse õpetus. Mul on tunne, et midagi on ajaloosündmuste rägastikus on Jeesuse mõtteid mõistes viltu läinud, neid võimu haaramise tööriistakastina, seksuaalsuse demoniseerimisega ning võltsmoraali ülesupitamisega valesti kasutatud. Kristluse sõnum oli tegelikult lihtne ja loomulik: armasta oma ligimest ja ära eemaldu Jumalast. 

Huvitav on kaasaegse mõtleja Slavoj Zizeki tõlgendus: Ainus tõeline viis liikuda ateismi juurde on läbi kristuse. Jumal sureb ristil, seega vabastab ta inimesed suurest Teisest ja selle teise arusaamatutest nõudmistest, „superegost“. Seda väljendavad Jeesuse viimased sõnad ristil: „Jumal, miks sa oled mu maha jätnud?“, mis aga väljendab seda, et Zizek ei tunne teoloogiat. Need Jeesuse sõnad viitavad tegelikult ühele tolleaegsele ülistuslaulule (Ps. 22). Võimalik, et Jeesus palvetas ristil selle Psalmi sõnadega. Mina isiklikult aga ei jaga seda vaadet.









Mare Osi mulgi luulekogule


Täna koolis mõtlesin



täna koolis mõtlesin et olen juudi jõulupuu
tunnist tundi eneses õrnalt kannan budismi
kristlust animismi hingelist nudismi
keerlevat sufismi ärevust ja saladustki
metsavaikust pühapuud
kahtesadat seitset luud
siis rõkkavat naeru
kuid jälle vagurat suud
sel trepil tõtates
polegi tihti jututuju
omaette kaalun
terasid sõkaldest
tasa võtan kuju
sahisedes
taarudes
kõlisedes
sahisedes
mühinal
mörr
ja jätan
võtma
ta

tuled õhtul koju ja

tuled õhtul koju ja keegi on jätnud sulle elamisse armastuse märke:  väiksed kakajunnid potis millele on unustatud vett peale tõmmata r...