reede, 10. veebruar 2017

Vaateid Jeesusele

Vaateid Jeesusele
Essee




Kristina Viin
US II
28.01.2016


Mida me vĂ”ime teada Jeesuse kohta? On kaks lĂ€henemist Jeesusele. Esiteks, ta oli ajalooline isik, Jeesus Naatsaretist, esimese sajandi Galilea juut. LĂ€bi ajalooliste faktide saame kĂ”neleda „ÜlestĂ”usmise- eelsest Jeesusest”, kes mĂ€ssas Rooma riigi alluvusse kuulunud Juudamaal, Galileas ja Jeruusalemmas; Ă”petas, ravitses, kutsus rahvast meeleparandusele ning kuulutas juutidele uut Jumalariiki. Ajaloolise Jeesus-uurimuse tĂ€htsaim allikas on Uus Testament.
Teiseks vĂ”ime rÀÀkida Elavast Kristusest, „ÜlestĂ”usmise jĂ€rgsest Jeesusest”, usu Kristusest. TavapĂ€rane kristlik pieteet tunnistab „kogum-Jeesust”, nii ajaloolist kui religioonifenomenoloogilist teadmist Jeesusest. Evangeeliumitest saame teada, et Jeesus on Messias, Jumala poeg, kes pĂ€rineb Taaveti soost.

KĂŒsimused ja hĂŒpoteesid Jeesuse tĂ”elise eluloo kohta on jĂ€tkuvalt elus, sellest annavad tunnistust erinevad n-ö ebaortodokssed kujutelmad ja uskumused. Me vĂ”ime neid pidada „usu Jeesuse” vĂ€ljendusteks, kuigi nad on lahutamatud kujutelmadest Jeesuse kui ajaloolise kuju kohta. JĂ€rgnevalt mĂ”ned nĂ€ited neist.

Jeesus Indias

Islamis on ĂŒldiselt levinud usk, et Jeesus oli suurim prohvet enne Muhamedi. Moslemid jagavad kĂŒll usku Jeesuse neitsist sĂŒndimisse, kuid eitavad, et ta suri ristil – kĂ”ige levinum on versioon, et ta lĂ€ks taevasse enne seda (st ta ei surnudki) ning ristile lĂ€ks tema asemel mĂ”ni ta jĂ€rgijatest. 19. sajandi lĂ”pus aga tekkis Pakistanis ja PĂ”hja-Indias ahmadija, islami reformatsiooniline ja messianistlik usuliikumine, mille jĂ€rgi on liikumise rajaja Mirza Ghulam Ahmadi Jeesuse poolt ette kuulutatut lunastaja. Jeesus on ahmadlaste uskumustes olulisem tegelane kui tavalises islamis, samuti erineb nende ettekujutus Jeesuse maise elu lĂ”pust. Ahmadlaste jĂ€rgi elas Jeesus ristilöömise ĂŒle, pÀÀsteti hauast ning lĂ€ks ida poole otsima Iisraeli kaotsi lĂ€inud suguharu; ta suri KaĆĄmiiris Yuz Asafi nime all ning on sinna maetud. Tema hauakohta Srinagaris on ehitatud vĂ€ike Roza Bali tempel (kuigi templit haldavad sunniidid eitavad, et see vĂ”iks olla Jeesuse haud). (vt https://en.wikipedia.org/wiki/Jesus_in_Ahmadiyya_Islam; BBC dokumentaalfilm „Jesus was a Buddhist Monk”, https://www.youtube.com/watch?v=QAaW6BYhfNM)
Ahmadlaste uskumus on saanud tuge varasematest spekulatsioonidest selle kohta, et Jeesus kĂ€is oma elu jooksul ka Indias. Neist tuntuim on juudi pĂ€ritolu vene luuraja, kirjaniku ja seikleja Nikolai NotovitĆĄi 1894 ilmunud prantsuskeelne raamat „Jeesus Kristuse tundmatu elu”, mille kohaselt Jeesus kĂ€is enne oma evangeeliumites kajastatud avalikku tegevust reisimas Indias ja Tiibetis, kus tutvus budistlike ja hinduistlike Ă”petustega, mis kujundasid tema religioosseid vaateid, ning et Ladakhis Hemise kloostris mĂ€letatakse Jeesust senini PĂŒha Issa nime all. NotovitĆĄi raamat paljastati varsti kui vĂ€ljamĂ”eldis, kuid sel oli siiski oma suur mĂ”ju, sealhulgas ka India kohalike usutegelaste hulgas. (https://en.wikipedia.org/wiki/Nicolas_Notovitch)

Jeesus meie pÀrimuses

Sellised alternatiivsed kujutelmad Jeesuse elust meenutavad kaudselt seda, kuidas Jeesus vĂ”ib esineda rahvapĂ€rimuses, nagu oleks ta tegutsenud kohalikus olustikus ja maastikus. Need ei esita kĂŒll otsest vĂ€ljakutset piibellikule pildile Jeesuse elukĂ€igu kohta, pigem vĂ”ib neid nĂ€ha sĂŒmboolsete mĂ”istujuttudena, mis kirjeldavad Jeesuse kĂ”ikjalolu metafoorselt. Rahvausundi ja muistendite andmebaasist „Rehepapp” (http://www.folklore.ee/rehepapp/) vĂ”ib nt leida mitu teisendit (ĂŒles kirjutatud PĂ”lva, VĂ”nnu ja Karksi kihelkondadest) jutust, kuidas Jeesus koos Peetrusega (vĂ”i ka lisaks koos Johannesega) satub ĂŒhte tallu öömajale ning nad peavad tasuks aitama reht peksta. Jeesus (ĂŒhes teisendis ka Peetrus) pistab rehehunnikule tule otsa, nii et ĂŒleliigne Ă€ra pĂ”leb, aga terad, aganad ja Ă”led ise eraldi hunnikutesse kogunevad, kusjuures Jeesus manitseb ka tulepĂŒhakut Lauritsat, et see piiri peaks. Hiljem proovib peremees ka ise sama nippi, kuid Lauritsa-sĂ”nad ei toimi ning tuli teeb palju kahju. Tavaliselt on peremees varem Jeesuse vĂ”i Peetrusega ka halvasti kĂ€itunud – kas kepilöökidega tööle ajanud vĂ”i avaldanud umbusku tule abil rehepeksu kohta, nii et lugu on moralistlik tĂ€hendamissĂ”na usu vĂ€hesuse kohta.
Samamoodi on mĂ”ned konkreetsed kohad Jeesusega seostatud. KohapĂ€rimuse andmebaasist „Koobas” (http://galerii.kirmus.ee/koobas) vĂ”ib leida teateid kividest, mille peal on Jeesuse jalajĂ€lg (Rakvere ja Anna kihelkonnas), samuti on usutud, et Ülemiste jĂ€rve suure kivi (Linda kivi) on sinna visanud hoopis Jeesus, kui ta kĂ€is Eestimaal imetegusid tegemas, ning et see kivi mÔÔdab aega – kui kivi kaldani jĂ”uab, saabub maailmalĂ”pp.
Folkloorse Jeesuse teemaga haakub omapĂ€rane Jeesuse teema kĂ€sitlus „Kalevala” lĂ”pus. Seal kĂŒll ei mainita Jeesust nimepidi, kĂŒll aga vĂ”ib seda lugu tĂ”lgendada allegooriliselt Soome ja Karjala kristianiseerimise allegooriana, Jeesuse elulegendi pĂ”himotiividel lastakse juhtuda „Kalevala” maailmas. Karske neitsi Marjatta sööb karjas olles imelise pohlamarja ning jÀÀb sellest kĂ€ima peale. Kui siis VĂ€inĂ€möinen mÀÀrab poisi kui sohilapse surma, avab vĂ€ike poiss ise suu ning meenutab VĂ€inĂ€möisele tolle nooruspatte (siin on muuseas analoogia LĂ€his-Idas levinud pĂ€rimusega selle kohta, kuidas imikust Jeesus vĂ”tab sĂ”na Maarja kaitseks, kui tollelt kĂŒsitakse lapse isa kohta; see on jĂ”udnud ka Koraani, 19:27-33). Marjatta poeg ristitakse seejĂ€rel Karjala kuningaks, mispeale VĂ€inĂ€möinen lahkub vihasena maalt, jĂ€ttes maha oma kandle ja laulud. (Kalevala. Koostanud Elias Lönnrot. Tallinn, Eesti Raamat, 1985, lk 467-474)

  1. sajandi uuspÀrimused Jeesuse kohta

Üks pĂ”hjalikult lĂ€bi töötatud alternatiivne kirjeldus Jeesuse elust leidub Urantia raamatus. Urantia raamat tekkis vahemikus 1924-55, esmatrĂŒkk ilmus 1955 (eesti keeles tĂ€ielikuna 2010). Urantia raamatu tekkeloos on oluline roll Chicago arstil William S. Sadleril, kes kutsuti vaatama meest, kellel esinesid ebaharilikud sĂŒgava une perioodid. Selgus, et tegemist on meediumiga, kes oma une ajal edastas sĂ”numeid ebamaistelt olenditelt, mingist ajast alates hakkasid sĂ”numid ilmuma ka kirjalikul kujul. (Meediumi isikut pole ametlikult avalikustatud, kuigi oletatakse, et see oli Wilfred Kellogg; Sadleri naisevend oli tuntud hommikuhelveste leiutaja, arst ja filantroop John Kellogg, kes hoolitses paljude leidlaste eest, andes neile ka oma perekonnanime – ĂŒks sellistest oli ka Wilfred Kellogg.) Varsti kogunes Sadleri ĂŒmber terve rĂŒhm inimesi, kes tegelesid meediumi sĂ”numite jĂ€lgimise ja korrastamisega, mis lĂ”puks anti vĂ€lja mahuka Urantia raamatuna. Raamat sisaldab vĂ€idetavalt kosmiliste olendite poolt edastatud infot universumi, Jumala, Maa ajaloo ning Jeesuse elu kohta. Laias laastus jagab Urantia raamat kristlikku vaatepunkti selle kohta, kes Jeesus on (Sadleril endal oli seitsmenda pĂ€eva adventistide taust), kuid teda ei peeta kolmainsuse teiseks isikuks (Jumal kĂŒll on kolmainsus, kuid Igavene Poeg pole samastatav Jeesusega); Jeesus on ĂŒks nn Looja-Poegadest, keda on kĂ”igis universumites kokku 700 000, Jeesus on meie kohaliku universumi Nebadoni ĂŒlevaataja, kes vaimolendina kannab nime Miikael. Urantia raamat ei pea Jeesuse ristisurma lunastavaks aktiks (sest patt pole pĂ€ritav, vaid isiklike valikute tulemus, seega pole ka pĂ€rispattu, mis vajaks lunastamist), vaid lihtsalt tollase ametliku religiooni poolt tĂ€ide viidud repressiooniks inimese suhtes, kelle vaimseid Ă”petusi ei suudetud mĂ”ista. Samuti ei sĂŒndinud Jeesus neitsist, vaid oli lihalikus mĂ”ttes Joosepi poeg, kellesse Miikael vaimses mĂ”ttes inkarneerus. Jeesus sĂŒndis Urantia raamatu kohaselt 21. augustil aastal 7 eKr. Pikalt jutustatakse tema lapse- ja noorukieast, ta tegi enne oma pĂ”hitegevust reisi Rooma (koos kahe indialasest kaaslasega, kellelt sai ka teadmisi Ida usundite kohta), aga kĂ€is ka mujal Iisraelist eemal (nt Kaspia ÀÀres). Jeesus suri Urantia raamatu kohaselt 7. aprillil aastal 30 pKr, tĂ”usis seejĂ€rel surnuist oma „morontiakujul” (st fĂŒĂŒsiliselt nĂ€htava vaimolendina, samal ajal kui fĂŒĂŒsiline keha lagundati silmapilkselt), ilmus seejĂ€rel mitmel korral jĂŒngritele ning lahkus Maa pealt 18. mail. Urantia raamat peab Jeesuse Ă”petust puhtaimaks universaalse tĂ”e kujuks teiste maapealsete religioonide kĂ”rval. (Urantia raamat. Chicago, Urantia Foundation, 2010; loetav ka internetis: http://www.urantia.org/et)

Miikaeliga on Jeesust samastanud ka mĂ”ned moodsamad kristlikud usuvoolud. Seisukohta, et peaingel (vĂ”i inglite pea) Miikael on Jeesuse sĂŒnnieelne kuju, on kaitsnud mitmed varased protestantlikud teoloogid.  Uuemal ajal pooldavad seda seisukohta nt seitsmenda pĂ€eva adventistid (pidades seda kĂŒll pigem ĂŒheks paljudest nimedest, millega Jeesus Kristust pĂŒhakirjas iseloomustatakse), veel selgemalt aga Jehoova tunnistajad, kes eitavad kolmainu doktriini. Jeesus on nende usu jĂ€rgi ainus, kelle Jumal on vahetult loonud (kĂ”ik ĂŒlejÀÀnu on loodud Jeesuse ehk peaingel Miikaeli kui Jumalariigi kuninga ja peapreestri vahendusel). Muus osas, mis puutub Jeesust, jĂ€rgivad Jehoova tunnistajad ĂŒldkristlikke tĂ”ekspidamisi. VĂ€lja arvatud see, et Jeesus ei surnud ristil – risti kujund on nende arvates paganliku sĂŒmboli imbumine kristlikku usku –, vaid ilma pĂ”iklatita postil. (https://en.wikipedia.org/wiki/Michael_(archangel)

Üks viis, kuidas „usu Jeesus” ÀÀrmuslikul kujul ilmneb, on inimesed, kes on end ise pidanud vĂ”i keda on peetud Jeesuse taassĂŒnniks vĂ”i Jeesuse teiseks tulemiseks. Neid on olnud omajagu, osad neist ilmselged petised vĂ”i kurjategijad, mĂ”ned aga inimesed, kes on seda ise siiralt uskunud. Nende hulka kuuluvad nt bahai usundi rajaja Baha'u'llah, kes uskus end olevat ĂŒldse erinevate usundite ettekuulutatud lunastajakujude kehastus, sh ka Buddha Maitreya, ĆĄiiitide imaam Hussein jm;  Etioopia keiser Haile Selassie, keda peetakse Messiaks rastafariusuliste poolt, kuid kes ise eitas seda; LĂ”una-Korea Ühtsuskiriku looja Sun Myung Moon, keda tema jĂ€rgijad peavad nii taastulnud Messiaks kui ka taassĂŒndinud Aadamaks, pikema nimestiku vĂ”ib leida https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_people_claimed_to_be_Jesus.

Üks tĂ€helepanuvÀÀrseid nende hulgas on „Viimase Testamendi Kiriku” ning LĂ”una-Siberis Tiberkuli ökokommuuni looja Vissarion, kodanikunimega Sergei Torop.  Ta on pĂ€rit Krasnodari kraist. LapsepĂ”lves mĂ”jutas teda palju baptistist vanaema. Ta töötas Krasnojarski krais Minussinski linnas liiklusinspektorina, kuid samal ajal oli ta tegev ka kohalikus ufoloogide klubis. PĂ€rast miilitsast vallandamist elas mees ĂŒle vaimse kriisi, kuni hakkas 1991. aastal kuulutama oma uut Ă”petust. Ta pidas ennast Jeesuse taassĂŒnniks ning kirjutas „Viimase Testamendi”. Talle tekkis oma jĂ€rgijaskond. 1995. aastal hakatati looma ökoasulaid, kus nĂŒĂŒdseks elab umbes 5000 inimest (mujal maailmas arvatakse tal olevat kuni 10 000 jĂ€rgijat). Tema Ă”petuse hulka kuulub ka peatse viimsepĂ€eva ootamine, kuigi selle tĂ€htaega on mitu korda edasi lĂŒkatud. Olulisel kohal on taimetoitlus ning loodushoidlik ja kogukondlik eluviis. Ka tema Ă”petus Jeesusest erineb ĂŒksikasjades. NĂ€iteks oli Jeesusel mitte 12, vaid 14 jĂŒngrit. Juudas reetis Jeesuse, kuna ta armastas ĂŒht naist, Juudas ei poonud end ĂŒles, vaid jĂ”i end surnuks, Jeesus oli ristil poolteist pĂ€eva, tĂ”usis ĂŒles mitte kolmandal, vaid neljandal pĂ€eval jne.  (ru.wikipedia.org/wiki/ĐąĐŸŃ€ĐŸĐż,_ХДргДĐč_ĐĐœĐ°Ń‚ĐŸĐ»ŃŒĐ”ĐČоч; ru.wikipedia.org/wiki/ĐŸĐŸŃĐ»Đ”ĐŽĐœĐžĐč_ЗаĐČДт; Vissarioni pĂŒhakiri on loetav aadressil http://slovo.vissarion.ru/)

Omaette ebaortodokssete Jeesuse-legendide kogumi moodustavad kujutelmad tema abielust ja jĂ€reltulijatest. Neil on kĂŒll pikk traditsioon, kuid 20. sajandil, kui ĂŒhiskonnas pole religioonidogmaatiline kontroll enam nii tugev, on need saanud hoogu juurde. Selle ideega mĂ€ngib nĂ€iteks kreeka kirjanik Nikos Kazantzakis romaanis „Viimne kiusatus” (eesti keeles 2007), kus Jeesus nĂ€eb ristil olles nĂ€gemust, kuidas ta tegelikult elab rahulikku pereelu. Populaarkultuuris on kĂ€ibel teooria, mille kohaselt Jeesus abiellus Maarja Magdaleenaga ning nad ise vĂ”i siis hoopis nende jĂ€reltulijad asusid elama LĂ”una-Prantsusmaale. Nende vereliinist sĂŒndis Merovingide dĂŒnastia, ĂŒhtlasi seotakse seda PĂŒha Graali mĂŒĂŒdiga. Alustrajav teos oli Michael Baigenti, Richard Leigh' ja Henry Lincolni „The Holy Blood and the Holy Grail” (1982), mille pĂ”hjal on arendatud hulgaliselt muid samasisulisi teooriaid ja mis on pĂ”hjustanud kirglikke poleemikaid, kuid siiski ei saa neid vĂ”tta rohkemana kui rikka kujutlusvĂ”imega fiktsioonina. Selle tuntuim vĂ€ljendus on Dan Browni romaan „Da Vinci kood” (2003, eesti keeles 2005).  (https://en.wikipedia.org/wiki/Jesus_bloodline; https://en.wikipedia.org/wiki/The_Holy_Blood_and_the_Holy_Grail)

Kes oli Jeesus?

Eelnevad nĂ€ited on tĂ”enduseks sellest, kuidas Jeesuse tĂ€hendust tĂ”lgendatakse tĂ€napĂ€evani, konstrueerides vastavalt erinevatele eesmĂ€rkidele ka kirjeldusi Jeesuse elulooliste faktide kohta. PĂ”himĂ”tteliselt on see sarnane sellele, kuidas pĂ€rimuses Jeesuse kohta on juba algusest peale olnud palju erinevaid suundumusi, mis ei pruugi omavahel kooskĂ”las olla. Nii koosneb ka puhtalt piibellik Jeesuse koondpilt mitmest eri kihist: Pauluse Ă”petus, mille kohaselt Jeesus oli lunastav Messias, kes pakub pÀÀstet vĂ€ljaspool juudi religioosset identiteeti; Jeesus kui imetegijast prohvet; Jeesus kui Jumalariigi radikaalne kuulutaja, uut kogukonda loov revolutsionÀÀr; Markuse evangeeliumis vĂ€ljenduv Jeesus kui oma tĂ”e nimel kannataja; Matteuse evangeeliumis ilmnev Jeesus kui judaismi reformeerija ja puhastaja; Luuka evangeeliumis on Jeesus juutlusest distantseerunud omaette usundi rajaja; Johannese evangeeliumis rÀÀgitakse Jeesusest kui universumi valitsejast ning mĂŒstilisest Jumala SĂ”nast (Ain Riistan, Jeesuse kiusatuste maailm. Rmt: N. Kazantzakis, Viimne kiusatus. Tartu, Johannes Esto Ühing, 2007, lk 480-489).

NÔnda seisab ka ainult Uut Testamenti lugev inimene valiku ees, milline neist vaatenurkadest valida oma kujutluses Jeesusest peamiseks. Selle taustal pole ka ime, et Jeesuse isikust ja elust lÀhtuv elav pÀrimus tekitab edasiarendusi, mis polegi otseselt Piibli evangeeliumile taandatavad.

Millisena nÀen Jeesust mina?

Kahtlemata on tegemist ajaloolise isikuga. Ta oli tark, filosoof ja Ă”petaja, Ă”ilishing, kes esitas raskesti kodeeritavaid allegoorilisi tĂ€hendamissĂ”nu ning kuulutas uut revolutsioonilist maailmavaadet, kes lĂ€ks oma tĂ”e ja ideaali nimel vĂ”imule vastu hakkamata surma. Jeesuse end vimmata risti lĂŒĂŒa laskmine polnud tolleaegses kontekstis sugugi haruldane – seda „kaotajalt” oodatigi, auvÀÀrne oli pigem kurja kannatada, kui ise seda teha, kĂ€ttemaksuksust loobuda.

Revolutsiooniline oli ta eelkĂ”ige kahes punktis. 
1) Ta tegi Jumala universaalseks: Jumal ei ole ainult juutide Jumal, vaid tema Ôpetust kuulutatagu kÔigile. Selle nÀiteks on kas vÔi tÀhendamissÔna Samaaria mehest (Lk 10: 30-37): ligimene pole see, kes kuulub minuga samasse kogukonda, vaid see, kes teeb hÀid tegusid. Tollal oli ka teisi juudi usku reformeerivaid usuliikumisi (nt esseenid), aga Jeesuse eripÀra, miks ta teistest mÔjukamaks osutus, oli just tema universalism, mis vÔimaldas sel usul laiemalt levida.
2) Tema eetiline Ă”petus oli radikaalne armu- ja halastusĂ”petus, mille jĂ€rgi peaksime andestama kĂ”igile, ka oma vaenlastele. Ta hĂŒĂŒdis ristil surres: „Jumal, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.“ (lk 23:34) See oli oma olemuselt totaalne vĂ€givallatuse akt, mis pĂŒĂŒdis katkestada kurjale kurjaga vastamise nĂ”iaringi, ja selle kuulutamine oli tolleaegses kontekstis ootamatult rabav. Oma ligimesearmastuse Ă”petusega on ka Jeesus uusaegsete valgustusideede ning inimestevahelise vĂ”rdsuse alusepanija Õhtumaises kultuuris.

Kahtlemata oli ta karismaatiline ja suure mĂ”juvĂ”imuga isik, ravija, vĂ”i n-ö vĂ”imetega inimene, kes tegutses Jumala abi vĂ€el (soome-ugrilaste mĂ”istes ĆĄamaan, nĂ”id?). Ta oskas panna end vanade ettekuulutuste konteksti, ja ilmselt tĂ”emeeli eneses Messia Ă€ra tundiski, et tĂ€ita oodatud Messia ehk kuninga rolli. Aga see polnud poliitiline kuninglus (kuigi ta sel ettekÀÀndel tapeti), vaid vaimne kontseptsioon – tavapoliitilises mĂ”ttes oli see anarhistlik maistest hierarhiatest distantseerumine. Jeesus ĂŒtles: „minu kuningriik ei ole sellest maailmast.“ (Jh 18:36)

Kristluse tuum on skandaalne („meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele pahandus (kr k skandalon) ja paganatele rumalus.“ 1Kr 1:23).
ArmuĂ”petuse keskmes on hirmus vĂ€givallaakt, nii et lunastuse kĂ”rval on esil ka sĂŒĂŒ ja kannatus, kuigi Jeesus oma akti lĂ€bi kuulutas saabuvat rÔÔmu.

KÔige paremini seletab Jeesus minu jaoks lahti end lÀbi Johannese evangeeliumi.
Ta oli prohvet ja kompromissitu teisitimÔtleja. Ta oli uue religiooni alusepanija (Jh 6:54-57; Jh 18:25; Jh 14:12-14) ning teatas, et juudid ei ole Jumalat Ôieti mÔistnud ega teenida osanud (Jh 8:44).
Mis mulle aga kogu jeesuspĂ€rimuse juures segaseks on jÀÀnud, ongi lunastusĂ”petus ise, mis viitab tagasi Vana Testamendi vereohvritele. Jeesus on „tĂ€iuslik ohver“, mille lĂ€bi inimkond saab lunastatud. Mismoodi ĂŒhe inimese sĂŒĂŒtult valatud veri saab kedagi lunastada? See jÀÀb juba juudi mĂŒstika valda...
Teine punkt, milles mina sĂ”na ei taha ega oska vĂ”tta, on Jeesuse olemus – oli ta siis ainult Jumal, ainult inimene vĂ”i Jumal ja inimene korraga. Eks ta oli Jumala poeg vaimus, Jumala vaimu kandjana ja Jumala sĂ”numi edastajana; prohvet,  kes vĂ”imaldas ja lubas inimestele, kes temasse usuvad ja teda jĂ€rgivad, saada enamaks, kui lihtsad inimolendid, saada ĂŒlemaks kui inimesed, saada tĂ”eliselt Jumala lasteks.

Jeesuse suurim panus maailma on ligimesearmastuse ja totaalse vĂ€givallatuse Ă”petus. Mul on tunne, et midagi on ajaloosĂŒndmuste rĂ€gastikus on Jeesuse mĂ”tteid mĂ”istes viltu lĂ€inud, neid vĂ”imu haaramise tööriistakastina, seksuaalsuse demoniseerimisega ning vĂ”ltsmoraali ĂŒlesupitamisega valesti kasutatud. Kristluse sĂ”num oli tegelikult lihtne ja loomulik: armasta oma ligimest ja Ă€ra eemaldu Jumalast. 

Huvitav on kaasaegse mĂ”tleja Slavoj Zizeki tĂ”lgendus: Ainus tĂ”eline viis liikuda ateismi juurde on lĂ€bi kristuse. Jumal sureb ristil, seega vabastab ta inimesed suurest Teisest ja selle teise arusaamatutest nĂ”udmistest, „superegost“. Seda vĂ€ljendavad Jeesuse viimased sĂ”nad ristil: „Jumal, miks sa oled mu maha jĂ€tnud?“, mis aga vĂ€ljendab seda, et Zizek ei tunne teoloogiat. Need Jeesuse sĂ”nad viitavad tegelikult ĂŒhele tolleaegsele ĂŒlistuslaulule (Ps. 22). VĂ”imalik, et Jeesus palvetas ristil selle Psalmi sĂ”nadega. Mina isiklikult aga ei jaga seda vaadet.









Mare Osi mulgi luulekogule


TÀna koolis mÔtlesin



tÀna koolis mÔtlesin et olen juudi jÔulupuu
tunnist tundi eneses Ôrnalt kannan budismi
kristlust animismi hingelist nudismi
keerlevat sufismi Àrevust ja saladustki
metsavaikust pĂŒhapuud
kahtesadat seitset luud
siis rÔkkavat naeru
kuid jÀlle vagurat suud
sel trepil tÔtates
polegi tihti jututuju
omaette kaalun
terasid sÔkaldest
tasa vÔtan kuju
sahisedes
taarudes
kÔlisedes
sahisedes
mĂŒhinal
mörr
ja jÀtan
vÔtma
ta

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.