reede, 28. aprill 2017

Kes kardab abjekti?

Kes kardab abjekti?

2016. aasta esimese jaanuari  veetsin haiglas tablettidega peetunud loodet kehast väljutadest ning tolle aasta septembris istusin sama asja pärast kodus ahju ees masendunult kõhtu valutades, verd tilkudes. Mõtlesin tookord või õieti olin mõelnud varemgi, pärast oma esimese ja praegu ka ainukese lapse kättesaamist: miks nendest asjadest ei räägita? Naisteajakirjad on mõttetut saasta täis, inimesed liiguvad kaubanduskeskustes ülbelt ja ülesmukitult ringi, nagu klantsajakirjadest välja lõigatud mannekeenid, justkui keegi meist iial ei sureks ega sünnitaks. Keegi ei räägi ühiskonnas sellest, kui raske on näiteks üleüldse üht last ilmale tuua – mis on ühe elu hind; kui palju tehakse tegelikult aborte, kui tihti katkevad ja peetuvad rasedused. Seejuures konservatiivsemad kristlased ja muud tegelased hõiskavad: „sünnitage see vigane laps, abort on ju mõrv!“ Alles siis, kui mul need jamad pihta hakkasid, sain siit-sealt kuulda, et katkemised ja muud seesugused rikked on tavalised asjad. Neist lihtsalt ei räägita. Miks ei räägita? Hästi, Peeter Sauter ükskord kirjutas, aga see on ka kõik.

Mõni aeg tagasi asusin oma kogemuste põhjal jutukest kirjutama, kirjutama sellest, kuidas jalgevahelt põrandale verine koelärakas plärtsatas, kui parajasti riietusin, et sõbranna juurde aastavahetust tähistama minna; kuidas ma samal öösel ent masendusest täis jõin ning purjuspäi keset põldu palgihunniku otsas turnides kogu elu mõttetust ja rõvedust maapõhja needsin ning kuidas naistearst hiljem mulle ähvardava reptiilipilguga otsa vahtis ja lootemunale ette hüppas, kui olin küsinud, kas võin pisikese endale jätta, et ta ise maha matta: „Ei! Ma usun, et teie seda ei tee, aga teate, on igasuguseid, mõni paneb sotsiaalmeediasse pildid üles ja... Ei, ei! Jäätmetesse läheb, jah, otse loomulikult.“  
 Minu jutuke jäi aga pooleli, sest peagi potsatas postkasti värske Vikerkaar, kus oli katkend Maarja Kangro peagi ilmuvast „Klaaslapsest“ ilusti ära trükitud. „Vaat kus!“, hõiskasin ma, ühest küljest õuduse ja kaastundega, teisalt rõõmuga selle üle, et ilmselt oligi aeg küps selleks, et paljastada ühiskonnas inimeste argielu lihaliku, abjektse maailma mured ja salavaevad, see karm ja jälk tõelisus. 
Ühel õhtul istusin elukaaslasega ühe vanemast generatsioonist pärit kirjanduse õpetaja juures, kes lajatas köögilauas südametäiega, et kui hirmsa asja see Maarja Kangro nüüd ikka kokku kirjutanud on. Kes siis niimoodi oma isiklikest asjadest ilmarahvale kuulutab, sellistest asjadest. Aga kas ta raamatut lugenud on, küsisime. Ei, ei olnud. Ja ei tahtvat lugeda ka. „Aga Mati Unt?“  küsisin, „tema kirjutas ka ju oma elu põhjal? Tema oli omal ajal ju ka täiesti šokeeriv kuju, kui näiteks „Tühirand“ ilmus.“ „Nojaa, aga see on hoopis teine asi,“ ütles naine. „Mati Unt on ikka suurkuju, üks tema lemmikuid.“ „Aga Tammsaare, tema oli ju ka täiesti uuenduslik?“ „No Tammsaarest küll halvasti rääkida ei saa, tema on suur klassik, kogu meie rahva elu ja saatuse kirja osanud panna.“ Nojah. Vanasti kirjutati rohkem tunnetest... nendest suurtest ja sügavatest. Kuid kas ka need probleemid ei puuduta tundeid, suuri ja sügavaid? 

Ka üks kooliõde ülikoolis teatas, et tema seda Kangro raamatut lugeda ei suuda. Stiil, sõnavara olevat tema jaoks lihtsalt vastuvõetamatu. „Nojah, ta pisut intellektuaalitseb ja samas pikib sinna vahele elulähedast slängi ja pikantseid vandesõnu. Minu arust kõlab see kõik kokku muhedalt, valusalt ja vägagi tõepäraselt, nii nagu elu on.“

Mind puudutas see teos mõistagi väga. „Klaaslapse“ peategelane seisab silmitsi elu „põrguga“, pärast mitmeteid katseid rasestuda saab ta ultrahelis teada, et hellusega oodatul lapsel pole koljuluid ning looteveed uhavad pisikese värske akraania diagnoosiga olendi aju varem või hiljem minema. „Aga mina olin nii sügaval põrgus või perses, kus ei nuteta. Siin oli kõik juba kõrbenud, ja sel kõrbemisel oli tagasiulatuv jõud. Põrgust ehk persest vaadates osutuvad mineviku lootused, kired ja armsused algusest peale naeruväärseks rämpsuks, jaburuseks, mida ei oleks tohtinud tõsiselt võtta.“ (Kangro 2016: 12,13) See oli tema viimane katse last saada, 41-aastasena kunstliku viljastamise läbi haigekassa toel. Tuli teha abort. Või mida oleksid arvanud konservatiivsemad tegelased:  kanda laps lõpuni, sünnitada surnud laps või toita teda aastake nagu toataime, veel enne kui ta närbub? Nende küsimuste üle arutleb peategelane ja uurib teisi sarnaseid juhtumeid. Jah, ka tema olemus moondus kaalukausiks nii peadpööritava probleemi ees.

Elu eksistentsiaalses põrgus hulpides ja seda helpides vaatleb Kangro inimeste religioossust, kuidas sellest tuge saadakse, ja tunneb põlastust.  Teda hämmastab, kuidas Itaalia naised haiglas hordide kaupa Neitsi Maarja „puuslikule“ palvehelmeid ja kaardikesi kokku veavad, justkui see midagi päästaks – vaid "malbe, ülbe kivinaeratus". Samuti tõsiasi, et õnnelikud sünnitajad ja „hälbinud“ surnusünnitajad hoitakse eraldi ruumides, et säilitada „psühholoogilist hügieeni,“ varjutada karm reaalsus.
Õieti ongi mõtisklus religioossuse üle üks põhilisi raamatu kõrvalliine – kuidas taluda talumatut ilma religiooni toetava abita. Religioossus tundub autori jaoks millegi illusoorse, reaalsust moonutava, naeruväärsena. Tekib aimdus, et autoril on usuga varasemalt mingisugune isiklik lähem side olnud.
„Ära näe kurja, ära kuule kurja, ära räägi kurjast - kuulge sõbrad, öelnud kohe ära, et ära tõlgenda kõike kurjana. See on selge, et sealt peab edasi mõtlema, jõleduse tükkideks lahti võtma. Ei, radikaalset kurjust ei ole. Aga muidu: näe, kuule, räägi.“ (ibid: 34) 
Väljutusvaludes heideldes tõdeb ta, et isegi kui on mingisugune Jumal, siis on ta täielikult ebaõnnestunud, puudulike oskustega tüüp: “Täie selgusega adusin nüüd, et niisugune maailm on kurjast. Äpardunud. Elu alguse ja enamasti ka lõpu piinarikkus näitab juba ise, et inseneritööna on maailm ebaõnnestunud. ... Kui on olemas selline asi nagu sünnitamine, kui tunnetava ja reflekteeriva elu eeltingimus on sünnitamine, ja inimene tahab ikkagi religioosne olla, loojat uskuda, on üsna ilmne järeldada, et füüsilise maailma on loonud vilets demiurg. Saamatu elukas, Saatan.“ (ibid: 134)

Kangro leiab aga hingerahu elu abjektsusse süvenemisest, püüdes lohutust saada abjektsuse esteetikast: „...Kuidas sapp nii ilus on? Hõõguv samblaroheline toon kunstniku paletilt, seda ei tee igaüks järele. Kuninglik samet.“ (144) „Verest tekkis maitsekas punane vuugitäide. WC poti kõrval seinal värvusid vuugid samuti punaseks, kuidagi pritsis veri ka sinna, vist põrkas tagasi prilllaualt. Kui saaks selle verega, raseduseverega, vähemalt võimalikult palju jälgi jätta. Graffitit teha. Kirjutaks... suurelt punasega seinale. Mina olin siin, mu väike kullake oli siin.“ (130) „Käterätt läks mahlakalt punaseks. Nühkisin mõnuga, et teda veel punasemaks saada. See oli moodne abstraktne maal, Mark Rothko, Royal Red. Mm, punane, punane, kuninglik punane! Verest läbiligunud aluspüksid läksid prügikasti, vaesekesed. Kas õnnestub käterätile veel pintslitõmbeid saada?“ (162)

Tõepoolest, võiks küsida: „Kes kardab abjekti?“ pöördudes hommage´iga ühe näidendi ning samuti Woolfi lehe poole Facebookis. See, kes ei ole ise peadpööritavate eluraskustega kokku puutunud. Või õigemini, kui paljudel meist on julgust nendele kogemustele ausalt silma vaadata? Peategelase toimetulekutööriistad elu „perses“ ja „põrgus“ on viha, alati jõudu andev viha ja analüüsiv kontakt elu abjektse tõelisuse ja valuga. Naine karjub haiglapersonali peale ja loob oma kreedo: „Viha! Kaovad usk, lootus, armastus, aga suurim neist on viha!... Viha võidab kõik, võidab valu, võidab ahastuse, kannab enam kui miski muu. Viha on viimne vägi, tema ongi ülim liigutaja!“ (140)

 Ning peategelane asub surnud loodet pildistama, tema peeneid näojooni ja sõrmi vaatlema ning perverssel moel tehtud pilte imetlema. „Ei tahtnud enam muud teha kui tita pilte vaadata. Surma üle korrata ja läbi elada, muudkui uuesti, seda praegust surma, igasugust elu jooksul nähtud ja puudutatud surma...“ (153) „Mu laps nägi välja palju täiskasvanum kui elusolevad 3-4-aastased mütakad. Väike piiriala olend. Lootena on inimene veel tõsisem kui äsjasündinud beebina, kuigi ka vastsündinu on oma vaikusehetkedel veel sünge piiriala olend... Ühe pildi peal on tita käsi üle pea sirutatud, pöial pikalt väljas. See oleks justkui mingi žest.“ (154)

Raamatut lugedes mõtlesin, kui palju kordi on selles teoses näiteks sõna „persse“ kasutatud. Või „põrgu“. Või „sitt.“Autori keel on tõepoolest abjektsusest pulbitsev. Kuidas nii ränka kogemust üleüldse inimkeeli edasi anda? Loomulikult, võimalikult palju ropendades. Ta mõtiskleb isegi: „Keel kui abjekt. Keel ise on meie abjektsus, mis meid vormib: abjekt, mis loob abjektsuse. Keel on sitt, mida me välja ajame. Seepärast peabki looming nagu sitahäda olema ehtne, sest sittumise teesklus kukub veel piinlikum välja kui sittumine ise.“ (148-149) Aborteeritud akraaniaga lapse väljutamine (ja sellest kirjutamine on inimese) on „abjektsuspotensiaali realiseerimine par excellence.“ (176)

Niisiis on teose sisu ja vorm täielikus harmoonias, iroonia ja kibeda põlgusega kuulutab tegelane teose vältel kümneid kordi, kui persses see maailm on. Jah, ainult nii saab seda tõeliselt realistlikult edasi anda, kõik see põrgu enesest välja elada, et siis ise taas oma eluga edasi minna. Kõik on täiesti õigustatud, moraalipolitseil pole siin midagi teha.

Autoril ja peategelasel ei õnnestunud samuti loodet endale saada, et ta vaikselt leinates maha matta, kuigi talle oli lubatud, abjekt läks jäätmetesse, mingid osad abjektist eemaldati uuringuteks ning ollus heideti tulle kõige muu ollusega, mil ei õnnestunud isiksuseks saada.

Võiks küsida, kas inimesed sõdiksid vähem, kui sünni ja surma raskuspunktidest rohkem kirjutataks ka ilukirjanduses, väljaspool Perekooli foorumeid? Kas antaks vähem hukkamõistvaid hinnanguid ja sildistusi, kui tuuakse päevavalgele inimese siseheitlused, üksikjuhtumi erilisus? Mine tea, loota võib.


neljapäev, 27. aprill 2017

XVI Supilinna päevad



Oli tore nädal: 

XVI Supilinna päevad toimuvad 17. - 23. aprillil 2017

KAVA
AVAPÄEV
Esmaspäeval, 17. aprillil
 16.30 „Kuidas Supilinn endale Herne poe sai?” Fotonäituse avamine Herne poes.
 17.30  Loodusretk „Elurikas Supilinn”. Ringkäik Aire Orulaga. Koguneme Supilinna kiigeplatsil kiige juures.                                                                                                                  
1821  „Koha lood”. Kaisa Kase loovkirjutamise õpituba Supilinna lastehoius Emajõe 1A.  Registreerumine:  kristinaviin@gmail.com
VÄRSKE ÕHU PÄEV
Teisipäeval, 18. aprillil
1013 Õlivärvidega maalimine Supilinnas. Juhendab Andres Rõhu Konrad Mägi Ateljeest. Kaasa oma värvid, lapid, pintslid. Lõuendid meilt. Koguneme Supilinna kiigeplatsil kiige juures. Registreerumine: kristinaviin@gmail.com
18 Jalutuskäik „Tänavakunst Supilinnas“. Koguneme Supilinna kiigeplatsil kiige juures. Registreerumine: sirla@stencibility.eu

KUNSTIPÄEV
Kolmapäeval, 19. aprillil
1013 Õlivärvidega maalimine Supilinnas. Juhendab Andres Rõhu Konrad Mägi Ateljeest. Kaasa oma värvid, lapid, pintslid. Lõuendid meilt. Koguneme Supilinna kiigeplatsil kiige juures. Registreerumine: kristinaviin@gmail.com
1018  COB-saviahju ehitamise talgud Marja 20 hoovis. Koolitaja Jiří Krejčí.
1618 Akrojooga Kesklinna Koolis Kroonuaia tänaval.  Juhendab Liivi Hiienurm Tartu Joogakeskusest.  Registreerumine: liivihiienurm@gmail.com
16-23 Kerttu ja Janni vihtlemisprotseduurid Lodjakoja saunas. Registreerumine: www.facebook.com/ummamuudusaun või Bohemian Spa (5904 5857) 
1820  Raamatulodja retk „Kadunud Jõmmu!“ Retkel osalevad ja „Jõmmust“ räägivad Mika Keränen, Raamatutuba Fahrenheit 451 ning Raamatuklubi. Retke algus ja lõpp Emajõe tänava ääres.  Piletid 7/8/12 Piletilevist. Kuumad joogid hinna sees!
1821 Voronja XIII korternäitus „Naised Supilinnas“ Lepiku 3-1A. Supilinnas elavate naiskunstnike ühisnäitus. Voronja galeriiks muutub Gea, Pääsu ja punasetriibulise kassi Sissimardi kodu. Näitusel osalevad: Kairo, Tea Lemberpuu, Gabriela Liivamägi, Marge Nelk, Merca, Kristiina Põllu, Kärt Rebane, Mari-Ann Remmel, Kristina Viin ja  Marin Laes. Näitus on avatud 19. aprillil 18‒21 ja 22.‒23. aprillil 12‒17.

TALGUPÄEV
Neljapäeval, 20. aprillil
15 Botaanikaaia näituse „Umbrohi taldrikul” ja kasvuhoonete külastamine.  
Lisainfo: Kristine Fenske (737 6180) või Botaanikaaiast www.botaanikaaed.ut.ee.
17 Permakultuuri õpituba Herne 16 aias
18 Supilinna koristustalgud. Koguneme Supilinna kiigeplatsil.  

KIRJANDUSLIK SUPIPÄEV
Reedel, 21. aprillil  
12 Supilinna Selts, Salvest ja Naiskodukaitse Tartu ringkond pakuvad Raekoja platsil tasuta suppi.  
18 Supilinna kultuuriretk Enn Lillemetsaga. Anname ka üle Supilinna parima maja märgi. Kogunemine kiigeplatsil.
20 Kirjandusõhtu Emajõe 12 hoovis. Esinevad Carolina Pihelgas, Elo-Mall Toomet, Marko Kompus, Hanneleele Kaldmaa, Jüri Metssalu, Martin Vabat ja Aare Pilv.

PLATSIPÄEV
Laupäeval, 22. aprillil
Pealaval kiigeplatsil. Päeva juhib Jüri Metssalu
12.10 Rahvatantsurühm Tantsumõmm
12.20 Platsipäeva avamine
12.40 Tähtvere Tantsukeskus
13.10 
Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli pärimusmuusika osakonna õpilased
13.45 Laulustuudio Musaklubi
14.10 Shaté Tantsukool
14.30 Supilinlaste lemmikmoosi valimine
15.10 Liinatsuraq
15.35 Sassiku Sokid Kärgulast
16.00 Valmiera BigBand, dirigent Gunars Geduševs
17.00 Allikabänd
17.30 Rail Balticust, tselluloositehasest, Eesti metsade tervisest ja maailmakoristusest vestlevad Kristjan Piirimäe, Linda-Mari Väli ja Helena Läks
18.00 Ansambel A.P.A
19.00 Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd
19.45 Ööviiul
20.30 SMS Tuhkwizza Setomaalt
21.45 Cathouse Radio
Tegevused kiigeplatsil:
13 TÜ loodusmuuseumi telgi juurest retk Supilinna konnatiigi äärde.
1318 UV maalimise töötuba kunstitelgis lastele ja täiskasvanutele. Juhendab Maari Soekov.
21.00 Lauri Tamme tuleskulptuur.
Lisaks: täika, rohevahetus, Utoopia raamatupoe raamatulaat, Prima Vista raamatulaat ja kirjandusfestivali infopunkt, Slackline, Tartu Vibuklubi, Tartu Ülikooli Loodusmuuseum, Sänna Leiutajate Külakooli õpilasfirma, Impresti/Palmako mänguväljak lastele ja palju muud.
Herne 21 aias:   11-20  SprayPrinteriga maalimine. Herne 21 aias valmib seinamaaling. 
Emajõe 4-2: 12-18 kodukohvik
Marja 20 aias:  12‒20  vabalava ja kohvik vahvli, woki ja kohviga
Joogaprogramm Supilinna lastehoiu ruumides (Emajõe 1A):
1010.45 Laste- ja beebijooga Eneli Essiga Tartu Joogakeskusest. Oodatud ka rasedad. Registreerumine: info@enelilastejooga.ee või 5106 288.
1112.15 Shindo tund Riina Kasterpaluga Tartu Joogakeskusest.  
Registreerumine: shindotund@gmail.com või 5225 452.
13.3014.00  Joogatund ajakirja „Hingele Pai“ peatoimetaja Merit Rajuga.
Lodjakoja jõeprogramm (laevad väljuvad Supilinna sadamast Emajõe tn ääres):
78.30 Looduslodja linnulaulusõit kuuma tee ja kohviga (pilet 6/10, piletid Piletilevist).
12 Lodi Jõmmu tunnisõidud alates kell 12 igal täistunnil (pilet 3/5).
12 Paatmaja Jõeobu ja jõelaev Minna-Maria lõbusõidud (pilet 3/5).
12.30 Viikingilaev Turm tunnisõidud alates kell 12.30 igal pooltunnil (pilet 3/5).
Laevareisidel on nõudepeatus Sisevete Saatkonna jäätisekohvikus.

AVATUD HOOVIDE PÄEV
Pühapäeval, 23. aprillil:
Avavad supilinlased oma uksed, väravad ja südamed. Avatud on hoovikohvikud. Lisainfo www.supilinn.ee.
1116 Kesklinna kooli kogukonnapäev koolimajas ja selle hoovis (Kroonuaia 7).
1120 SprayPrinteriga maalimine Herne 21 aias. Oa 10c seinale valmib seinamaaling.
16  Raamatute müük ja Mari-Ann Remmeli maalinäitus Tähtvere 57 aias. 
17 Prima Vista kirjanduskonkursi „Esimene samm“ laureaadi väljakuulutamine ja esinemine Tähtvere 57 aias.
18 Merle Jäägeri kontsert Tähtvere 57 aias. 

Kodukohvikud:
11‒13 Herne 51A aias hommikumuusika ja kohv.
11‒13 Marja jäätisepang Tähtvere-Marja tänava nurgal.
11‒16 Kodukohvik „Pohlakesed” Marja 10. Avatud täika.
11‒16 Saiasahwri pererahvas avab hooviväravad. Herne 20.
11‒16 Hoovikohvik „Mustsõstar” Marja 22 hoovis.
11‒15 Tartu Luterliku Peetri Kooli lasteaia kohvik Kroonuaia 66a.
11‒20 vahvlid, wok ja kohv Marja 20 hoovis.
11‒15 Avatud hoovikohvik Herne 15.
13‒15 Avatud tantsuhoov Herne 15, kus supilinlaste ja külalistega tantsib rahvatantsurühm Upsijad.
13       Herne Lustimaja Herne 5 hoovis. Pakume pelmeene. Avatud seni, kuni kaupa jätkub. 
13‒20 Vaba lava, täika ja kohvik Oa 22 kommuunis.

Kavas võib ette tulla muudatusi− värskeim info: http://www.supilinn.ee
Lisainfo: Kristina Viin (tel 5648 6275), kristinaviin@gmail.com

KÕIK ÜRITUSED ON TASUTA

Miks õppida usuteadust

Noor inimene seisab oma olemise sügavikus ja vaatab sealt tõsiste silmadega väljale, mis peegeldub ta silmis, ja arutleb: „Mis on kogu eksistentsi mõte? Kas elul üldse on mõtet? Kust me oleme tulnud ja miks on praegu maailm selline, nagu ta on? Kas on elu pärast surma? Kuidas me saame kõnelda armastavast Jumalast, kui maailm on ebatäiuslik ja kuri? Kas Jumal on olemas? Kuidas erinevad kultuurid neid küsimusi seletavad? Kust need müstilised kogemused tulevad? Mis see budistlik „tühjus“ ikkagi on?“
Nõnda ta kuulatab eneses ning ühel hetkel saab aru, et teist võimalust ei ole, mingi vastupandamatu jõud haarab tal varrukast kinni ning ta läheb õppima usuteadust.
Nii juhtus minuga. Jätsin EKA magistrantuuri lapsepuhkusel olles pooleli ja astusin paar aastat hiljem Tartu ülikooli usuteaduskonna bakalaureuseõppesse. Mind ei huvitanud enam kaasaegse kunsti probleemid niivõrd kui religioossed küsimused ja elu müstilised sfäärid. Liiatigi tundsin, et mu hariduses on suured lüngad, pole mõtet surkida kaasaegses, kui ei tunne mõtte- ja ajalugu.
Ja „haridus on see, mis enesekindluse tagab“ – nõnda kõneles austatud keeleteadlane ja õppejõud Marju Lepajõe viimasel reformatsioonikongressil. Ta lisas: „Süstemaatilise avara mõtlemisega inimesed on need, mida rahvas ülikoolilt ootab.“
Tõepoolest, Tartu ülikooli usuteaduskonnast saab inimene parima laiapõhjalise humanitaarhariduse maailma terviklikuks mõistmiseks, süstemaatilise ülevaate Euroopa ja ka ida mõtteloost aegade algusest tänapäevani. Õpe usuteaduskonnas hõlmab ajalugu, psühholoogiat, sotsioloogiat, antropoloogiat, filosoofiat, vanu keeli ja teisi distsipliine.
Kaasaegses teoloogias on olulisel positsioonil interreligioossuse mõiste. Globaliseerunud maailma plahvatusohtlike pingete lahendamiseks eri kultuuride ja religioonide vahel on hädasti vaja inimesi, kes aitaksid konstruktiivsele dialoogile kaasa. Tarvis on teolooge, tõlkijaid, mõtlejaid, ajalootundjaid, keeleoskajaid.
Teaduskond on väike ja hubane, kedagi kuhugi usku vägisi ei pressita. Kuid kõik on võimalik: „ateistist“ võib saada tõsiusklik, kristlasest agnostik või hoopis budist. Ka mina ei välista enda puhul midagi. Siin on haridust omandanud tulevased teadlased, kirikuõpetajad, tõlgid, kirjanikud, poliitikud ja nõunikud …
Tõe monopoli pole aga paraku kellelgi, seda, mis on tõde, koolis muidugi ei anta. Vastused peab igaüks ise oma südames leidma. Kuid ühte mõistan ma praegu: elu on üürike ja segane nähtus, siin pole millelgi muul suurt mõtet kui olla hea, aidata teisi, luua, harida ennast ja teisi ning otsida vastuseid suurtele küsimustele.
kristiina viin

Kristina Viin,
Tartu ülikooli usuteaduskonna II kursuse üliõpilane, kunstnik ja luuletaja



voogasin üle rapsipõllu

voogasin üle rapsipõllu mul polnud nime voolasin mööda maantee serva mul polnud nime ladestusin surnuaias pargipingi vaikusesse mul polnud n...