reede, 28. november 2008

4. kursuse aktifiguuride hindamine skulptuuriosakonnas.

Minu oma sai rahuldava hinde. Karmin naljatas, et see on nüüd küll saksa ekspressionism ning arutles, et huvitav, miks Kristina sõjakoledusi(nälga?) kujutab. Aga minu kuju selg olevat tundlikult modelleeritud ja portree muidugi ka. Aga proportsioonid polnud minu tööl päris paigas.



Aila oma.

Jaanika oma.


Jaan ja Jaanika. Jaanika töö sai A.

teisipäev, 25. november 2008

See blogi on ikka üks vigur meedium küll. Tahaks muidugi kirjutada,väänelda, stripata,halada,arvata ja välja öelda. Aga ei tohi. Ei saa. Sest see pole ei õige koht ega moodus. Ega aeg. See pole mingi padjaraamat siin. Ausalt öeldes ma polegi endale päris selgeks mõelnud, missugust online identiteeti blogivormis üles ehitada tahan ja milleks. Ekshibitsionism ja masohhism käivad nii või naa käsikäes.

esmaspäev, 24. november 2008

Seltsis segased.



Luuk, Ehin, mina ja Jaanika

Kelomehe maalid. Esimesed maalid pärast kümneaastast pausi.
Vello Vinn ja Elo Järv
Tegova
Ahti Seppet

Luuk ja Martini
Veiniklaasiga Maailmas kiikumas

laupäev, 22. november 2008

Nüüd ma pole enam
kakskümmend kaks
Ja üks väike
viimane taks
jooksis täna hommikul
vutt-vutt-vutt
kõrvade lehvides
mu jalge eest mööda.

kolmapäev, 19. november 2008

PARA näitustest:
http://tartu.postimees.ee/191108/tartu_postimees/kultuur/344235_1.atkab-kunstnikust-isa-naitusiphp?kirjanikust-poeg-j
"Kirstina Viina looming on nüüdsel näitusel kuraatori sõnul klassikalisele sürrealismile oma jõulisuses ja seksuaalsuses lähedasem. «Mingis mõttes on ta väga alasti oma töödes. Minu meelest lisab ta Parale jõudu.»"

Ja veel:
Olete oodatud 20. novembril kell 18 Tartu Lastekunstikooli galeriisse (Jakobi 52)
näituse "Paranorm" põhiosa avamisele.

Näituse teine osa avatakse 21. novembril kell 13 Vanemuise Kontserdimajas (Vanemuise
6).

Näituste korraldajad: Jaan Malin (kuraator) ja Tartu Lastekunstikool

21. novembril kell 14 algab Kirjanduse Majas Tartus (Vanemuise 19) sürrealismile
keskenduv konverents.

14.00 – 14.10 sissejuhatus – Jaan Malin
14.10 – 14.40 „Psühhoanalüütiline alateadvus ja sürrealistlik
teks“ – Linnar Priimägi
14.40 – 15.10 „Sürrealism ja terrorism“ – Hasso Krull
15.10 – 15.40 „Laaban ja koerad“ – Eik Hermann
15.40 – 16.00 sürrealistlikku luulet loeb Andres Ehin

16.00 – 16.30 kohvipaus

16.30 – 17.00 „Sürrealism sotsialismi lammutajana“ – Ants Juske
17.00 – 17.30 „Sürrealistlikest nukkudest telekohaloleku kummaliste
kehadeni” – Raivo Kelomees
17.30 – 18.00 „Hyperaphia“ – Enn Tegova
18.00 – 18.30 „laul minevikust“ – Erkki Luuk


„Paranormi“ toetasid EV Kultuuriministeerium, Eesti Rahvuskultuuri Fond,
Tartu Kultuurkapital, Ecoprint, Tartu linn, Mart Maastik

esmaspäev, 10. november 2008

Astusin täna hommikul nördinult uksest välja. Siis järsku langesid Juhan Viidingu luuleread kardinatena mu habraste mõtete peale. ei tule armastusest iial puudu, sest kes on üks, on üks ka kahena.
Esimest korda mõistsin selle tähendust.

/.../
hää küll ma lähen
olen nagu udu
ja laskun vihma-
lume-rahena
ei tule armas-
tusest iial puudu
sest kes on üks
on üks ka kahena

teisipäev, 4. november 2008

Mul on tunne, et ma rabelen mudas. Ja seda seetõttu, et ma neli aastat tagasi ei läinud maaliosakonda, vaid hoopis skulptuuri. Ise ka ei tea, miks. Kui ma oleksin maali astunud, oleks see kool juba lõpetatud. Aga mõnele kohe meeldib elu raskeks elada.
Nad ei lase mind siit koolist minema enne kui ma olen ära raiunud oma kolm kivi, mis eelnevast aastast võlgu jäid. Kolm kivi, millega ma kohe üldse tegeleda pole tahtnud. Nii vastumeelne ja mõttetu näib mulle see tegevus. Eriti siis kui tulen Linnapi kontseptuaalse kunsti loengust või Kaire Nurga kaasaegsest kunstist vms. Mul oli võimalus maali üle minna, kuid ei teinud seda. Ma ei tea, kas põhjus oli julguse puudumises, laiskuses või milleski muus, aga nüüd on juba hilja.
Ja ikkagi pean ma saama skulptori hariduse. Kuid diplomitööle ei lasta mind enne, kui mul on need kolm kivi raiutud.
Parema meelega maaliksin, kui olen sunnitud samal ajal mässama kipsiga ja kõigi nende saja vormitükiga ja karkassidega ja makettidega ja ei tea millega. Skulptuur ei ole mu loomule omane, minus pole seda soont. Kuid tagasiteed pole ja rist tuleb lõpuni kanda.
Kasemaa narris mind ükskord, kui tema ees vingusin oma valiku pärast: "Loll oled! Kas sa siis ei mõista, milline kingitus see on? Kas sa siis ei näe, kui palju see sind arendab? Kui sa oleksid läinud maali õppima, oleksid nad su ära rikkunud. Sa oleksid uhkeks läinud ja hakanud arvama, et kunst peabki kergelt kätte tulema. Ei. Ainult läbi valu ja kannatuste sünnib kunst. Laiskuse pärast tahad sa maali minna! Mõtle, kui huvitav on tegeleda millegagi, mida sa ei oska. Katsetad ja avastad endas uusi tahke. Rableled ja mässad ja siis avastad eneses midagi täiesti uut ja ootamatut.
Ja kui sa nüüd skulptorina lõpetad, ja siis maalima hakkad, on maalikunst sinu jaoks palju põnevam, värskem, võimalusterohkem maa. Ja sa näed seda teisiti kui need, kellele on päevast-päeva ette söödetud, kuidas peab maalima. See muutub nende jaoks harilikuks. Ja niimoodi on nende iseseisev areng kärbitud. Näed, mina sain ka maalikunstniku hariduse, aga ma hakkasin hoopis skulptuure tegema. Sa ei kujuta ette, kui põnev see on!" No umbes nii.

Nojah. Oma valikut tuleb õppida armastama, nii absurdne kui see ka pole. Et sellest võitu saada. Mulle meeldib mõelda, et iga asi on juhtunud millegipärast. Et nii pidigi minema. Et raskused ja ekslemised kasvatavad vaimu, et vaenlasi tuleb õppida armastama. Et juhuseid ei ole, kuigi ma seda päriselt ei usu. Ma simuleerin usku saatusesse vaid seetõttu, et nii on kergem eluga edasi minna ja võtta vastu uusi kogemusi, nii halbu kui häid.
Jälle ma istun ja ootan
Ent mida küll, seda ei tea
Kui võiks lihtsalt minna ja joosta
Et leida sealt kusagilt head.

Jälle ma jooksen ja tõttan
Ent kuhu küll, seda ei tea
Kui võiks aega endale võtta
Ning mõtelda millestki heast.

Jälle jooksen ma kinni
Ei tea, mida tegema pean
Ometi -kingapael kinni-
Ja keha mind edasi veab.

Jälle ma jooksen, hing kinni
Ja mõtetest tulvil on pea
Õnneks on kingapael kinni
Ja hea, et kord minulgi veab.

. . .

Ma vaatan peeglist,
kuidas sa mind kepid
ja seda ei tea keegi,
mis imetlus mul tekib
iseenda vastu,
kui sa minu vastu
tõukad
oma ihuliikmed
ja minus liikled.

Kui Narkissos
vaatan oma
naiselikke poose
ja oma kaunist keha,
mis
antud sinu hoolde
ja on veel noor.

Sa jood mind iharalt,
kui keegi selle lollaka
Cartlandi seebika kaanel,
on kõikjal minu kiharad
ja nendes sinu haare.
Ma olen sinu
ja ainult sinu silmadesse
jääksin nõnda andunult
ma peeglist vaatama.



(mul ei ole häbi.)

esmaspäev, 3. november 2008

Leidsin arvutist ühe teksti, mille kirjutasin aprillis 2007. Algidee on pärit Veiko Märkalt.

Kolm rubiini


Vaikses Nurgakeses istusid Mülleri Sass ja Lembit Kurvits. Mehed arutlesid tähtsate filosoofiliste teemade üle ja limpsisid kohvi. Mõne aja pärast ilmus kohvikusse Ilmari Karro, kes lähenes seltskonnale kükakil, selg ees ja kandis Albert Gulgilt varastatud prille.

"Head inimesed," pöördus ta suurte mõtlejate poole ja teatas siis: "Kas te juba kuulsite, et sel kevadel 30. aprillil antakse välja Juhan Liivi nimeline luulepreemia? Ei tea, kellele see antakse?" Ja jäi tähendusrikkalt Sassile otsa vaatama.

"No sina jääd sellest küll ilma, sina kirjutad kõigest ja mitte millestki. Jooksed kasvõi nahast välja, et Ilmari Karro nimi ikka ajaleheveergudel hiilgaks, luuletad mingitest totakatest horoskoopidest ja tulnukatest. Igavene lollpea!" räuskas Müller ja jõi ühe sõõmuga oma kohvitassi tühjaks.
"Mina näiteks olen Jimi Hendrix. Meisterkitarristi uuendatud ja täiustatud variant," alustas ta taas ja hakkas oma rögiseva häälega ümisema katkendit laulust "Hey Joe".

Kibestunud olemisega Kurvitsa nägu tõmbus veelgi rohkem krimpsu. Mees tõusis toolilt, lajatas rusikaga vastu lauda ja käratas: "Kuule Sass, sa oled ennast ikka täitsa idioodiks joonud! Hendrixit armastasid kõik, sind ei armasta aga enam mitte keegi. Pealegi suri Jimi juba 70. aastal, sina olid sel ajal alles paras piimahabe, kollanokk, nolk. Hendrix oli rikas mees, sina ainult kerjad ja lunid teisi, et nad sulle viinaraha laenaks. Üks paadunud joodik oled, seda ma ütlen!"

Mülleri suured lopergused silmad muutusid veel niiskemaks kui nad enne olid. Ta suunas pilgu aknasse. Tihke vihm oli hakanud vastu klaasi peksma, justkui tahaks mehele näkku pursata. "Bää-ääsemist ei ole!", ulgus Sass.

Mõistes, et Sass hakkab jälle bluusi vajuma, tõmbas Lembit ennast veel rohkem õhku täis ja teatas: "Aga mina olen Juhan Liiv. Isegi Mats Traat ütles seda. Mina olen Eesti parim..."

"Kuule, kuule," segas Karro vahele ja kohendas ninaotsas läikivaid prille. "Te mõlemad olete rumalad. Mis jutt see niisugune on- Jimi Hendrix ja Juhan Liiv? Sina oled Sass ja sina Lembit," suunas ta nimetissõrme otsustavalt nii ühele kui teisele. "Tavalised eesti mehed. Teil on miskine suurushullustus kallal. Oot, oot. Kui koju jõuan, uurin kohe tähtede seisu, kuidas planeedid inimesi nii kummalisel moel mõjutama on hakanud. Või on hoopis magnettormid valla pääsnud? Oh taevas, oh armuline, missuguste lollakate wannabe`de seltskonda ma olen sattunud!"

Suur müstik haaras kätega peast ja hakkas rahulikul ilmel seletama: "Mina olen Ilmari Karro. Ma tahangi olla ainult mina ise ja ei keegi muu. Mehed, ma ütlen teile: Just be yourself! Hö-hö-hö! Nagu vanad inglased, tead. Pealegi, kes ei tahaks olla Ilmari Karro? Olen ma ju ehtsa nõia järeltulija. Ja ma usun kaelkirjakut, aga kõige rohkem- iseennast!"

"Kallid sõbrad", kostis nurgast Mülleri värisev-mörisev hääl. "Mul on tunne, et me kõik oleme lollid. Aga kõige rumalam meist on ikkagi Ilmari Karro. Sest see, kes tahab olla Ilmari Karro, peab ikka täielik idioot olema."

"Jaa- jah, sul on õigus ," ähkis Lembit Kurvits, "näete, mul on siin üks luulekogu kaasas.(Ma ei tea, kas luulekogu nimi oli siis "Tühermaa" või "Meie ühine vend armastus" või midagi muud, aga see selleks.) Selle võikski konkursi võitjale,kõige lollimale, kinkida."
Ka Sass oli nõus. Ja kirjutas Lembitu vana luulekogu puhtale sisekaanele pühenduse. Kössi vajunud Ilmari jäi aga nõutu näoga kaugusesse vahtima.

Sel kevadel kuulutati Ilmari Karro kõige lollimaks meheks. Auhinnaks anti talle Juhan Liivi luulekogu Jimi Hendrixi pühendusega.




Lisan ikka veel, et tegemist on loomulikult fiktsiooniga ja teksti eesmärk ei ole kahjustada reaalseid isikuid.

Kristina Viin
Mehis sõitis kuuks ajaks Gotlandile näidendit kirjutama. Nojah. Ma siis hakkan maalima ja skulptuuri tegema ja olen tubli koolilaps.

Mu elu on sama halb, aga ma olen õnnelikum

Minge näitust vaatama! "Mu elu on sama halb, aga olen õnnelikum." Avatud detsembrini Aparaaditehase restoranis Tartus, Kastan...