reede, 28. november 2008

4. kursuse aktifiguuride hindamine skulptuuriosakonnas.

Minu oma sai rahuldava hinde. Karmin naljatas, et see on nĂŒĂŒd kĂŒll saksa ekspressionism ning arutles, et huvitav, miks Kristina sĂ”jakoledusi(nĂ€lga?) kujutab. Aga minu kuju selg olevat tundlikult modelleeritud ja portree muidugi ka. Aga proportsioonid polnud minu tööl pĂ€ris paigas.



Aila oma.

Jaanika oma.


Jaan ja Jaanika. Jaanika töö sai A.

teisipÀev, 25. november 2008

See blogi on ikka ĂŒks vigur meedium kĂŒll. Tahaks muidugi kirjutada,vÀÀnelda, stripata,halada,arvata ja vĂ€lja öelda. Aga ei tohi. Ei saa. Sest see pole ei Ă”ige koht ega moodus. Ega aeg. See pole mingi padjaraamat siin. Ausalt öeldes ma polegi endale pĂ€ris selgeks mĂ”elnud, missugust online identiteeti blogivormis ĂŒles ehitada tahan ja milleks. Ekshibitsionism ja masohhism kĂ€ivad nii vĂ”i naa kĂ€sikĂ€es.

esmaspÀev, 24. november 2008

Seltsis segased.



Luuk, Ehin, mina ja Jaanika

Kelomehe maalid. Esimesed maalid pĂ€rast kĂŒmneaastast pausi.
Vello Vinn ja Elo JĂ€rv
Tegova
Ahti Seppet

Luuk ja Martini
Veiniklaasiga Maailmas kiikumas

laupÀev, 22. november 2008

NĂŒĂŒd ma pole enam
kakskĂŒmmend kaks
Ja ĂŒks vĂ€ike
viimane taks
jooksis tÀna hommikul
vutt-vutt-vutt
kÔrvade lehvides
mu jalge eest mööda.

kolmapÀev, 19. november 2008

PARA nÀitustest:
http://tartu.postimees.ee/191108/tartu_postimees/kultuur/344235_1.atkab-kunstnikust-isa-naitusiphp?kirjanikust-poeg-j
"Kirstina Viina looming on nĂŒĂŒdsel nĂ€itusel kuraatori sĂ”nul klassikalisele sĂŒrrealismile oma jĂ”ulisuses ja seksuaalsuses lĂ€hedasem. «Mingis mĂ”ttes on ta vĂ€ga alasti oma töödes. Minu meelest lisab ta Parale jĂ”udu.»"

Ja veel:
Olete oodatud 20. novembril kell 18 Tartu Lastekunstikooli galeriisse (Jakobi 52)
nÀituse "Paranorm" pÔhiosa avamisele.

NĂ€ituse teine osa avatakse 21. novembril kell 13 Vanemuise Kontserdimajas (Vanemuise
6).

NĂ€ituste korraldajad: Jaan Malin (kuraator) ja Tartu Lastekunstikool

21. novembril kell 14 algab Kirjanduse Majas Tartus (Vanemuise 19) sĂŒrrealismile
keskenduv konverents.

14.00 – 14.10 sissejuhatus – Jaan Malin
14.10 – 14.40 „PsĂŒhhoanalĂŒĂŒtiline alateadvus ja sĂŒrrealistlik
teks“ – Linnar PriimĂ€gi
14.40 – 15.10 „SĂŒrrealism ja terrorism“ – Hasso Krull
15.10 – 15.40 „Laaban ja koerad“ – Eik Hermann
15.40 – 16.00 sĂŒrrealistlikku luulet loeb Andres Ehin

16.00 – 16.30 kohvipaus

16.30 – 17.00 „SĂŒrrealism sotsialismi lammutajana“ – Ants Juske
17.00 – 17.30 „SĂŒrrealistlikest nukkudest telekohaloleku kummaliste
kehadeni” – Raivo Kelomees
17.30 – 18.00 „Hyperaphia“ – Enn Tegova
18.00 – 18.30 „laul minevikust“ – Erkki Luuk


„Paranormi“ toetasid EV Kultuuriministeerium, Eesti Rahvuskultuuri Fond,
Tartu Kultuurkapital, Ecoprint, Tartu linn, Mart Maastik

esmaspÀev, 10. november 2008

Astusin tĂ€na hommikul nördinult uksest vĂ€lja. Siis jĂ€rsku langesid Juhan Viidingu luuleread kardinatena mu habraste mĂ”tete peale. ei tule armastusest iial puudu, sest kes on ĂŒks, on ĂŒks ka kahena.
Esimest korda mÔistsin selle tÀhendust.

/.../
hÀÀ kĂŒll ma lĂ€hen
olen nagu udu
ja laskun vihma-
lume-rahena
ei tule armas-
tusest iial puudu
sest kes on ĂŒks
on ĂŒks ka kahena

teisipÀev, 4. november 2008

Mul on tunne, et ma rabelen mudas. Ja seda seetÔttu, et ma neli aastat tagasi ei lÀinud maaliosakonda, vaid hoopis skulptuuri. Ise ka ei tea, miks. Kui ma oleksin maali astunud, oleks see kool juba lÔpetatud. Aga mÔnele kohe meeldib elu raskeks elada.
Nad ei lase mind siit koolist minema enne kui ma olen Ă€ra raiunud oma kolm kivi, mis eelnevast aastast vĂ”lgu jĂ€id. Kolm kivi, millega ma kohe ĂŒldse tegeleda pole tahtnud. Nii vastumeelne ja mĂ”ttetu nĂ€ib mulle see tegevus. Eriti siis kui tulen Linnapi kontseptuaalse kunsti loengust vĂ”i Kaire Nurga kaasaegsest kunstist vms. Mul oli vĂ”imalus maali ĂŒle minna, kuid ei teinud seda. Ma ei tea, kas pĂ”hjus oli julguse puudumises, laiskuses vĂ”i milleski muus, aga nĂŒĂŒd on juba hilja.
Ja ikkagi pean ma saama skulptori hariduse. Kuid diplomitööle ei lasta mind enne, kui mul on need kolm kivi raiutud.
Parema meelega maaliksin, kui olen sunnitud samal ajal mĂ€ssama kipsiga ja kĂ”igi nende saja vormitĂŒkiga ja karkassidega ja makettidega ja ei tea millega. Skulptuur ei ole mu loomule omane, minus pole seda soont. Kuid tagasiteed pole ja rist tuleb lĂ”puni kanda.
Kasemaa narris mind ĂŒkskord, kui tema ees vingusin oma valiku pĂ€rast: "Loll oled! Kas sa siis ei mĂ”ista, milline kingitus see on? Kas sa siis ei nĂ€e, kui palju see sind arendab? Kui sa oleksid lĂ€inud maali Ă”ppima, oleksid nad su Ă€ra rikkunud. Sa oleksid uhkeks lĂ€inud ja hakanud arvama, et kunst peabki kergelt kĂ€tte tulema. Ei. Ainult lĂ€bi valu ja kannatuste sĂŒnnib kunst. Laiskuse pĂ€rast tahad sa maali minna! MĂ”tle, kui huvitav on tegeleda millegagi, mida sa ei oska. Katsetad ja avastad endas uusi tahke. Rableled ja mĂ€ssad ja siis avastad eneses midagi tĂ€iesti uut ja ootamatut.
Ja kui sa nĂŒĂŒd skulptorina lĂ”petad, ja siis maalima hakkad, on maalikunst sinu jaoks palju pĂ”nevam, vĂ€rskem, vĂ”imalusterohkem maa. Ja sa nĂ€ed seda teisiti kui need, kellele on pĂ€evast-pĂ€eva ette söödetud, kuidas peab maalima. See muutub nende jaoks harilikuks. Ja niimoodi on nende iseseisev areng kĂ€rbitud. NĂ€ed, mina sain ka maalikunstniku hariduse, aga ma hakkasin hoopis skulptuure tegema. Sa ei kujuta ette, kui pĂ”nev see on!" No umbes nii.

Nojah. Oma valikut tuleb Ôppida armastama, nii absurdne kui see ka pole. Et sellest vÔitu saada. Mulle meeldib mÔelda, et iga asi on juhtunud millegipÀrast. Et nii pidigi minema. Et raskused ja ekslemised kasvatavad vaimu, et vaenlasi tuleb Ôppida armastama. Et juhuseid ei ole, kuigi ma seda pÀriselt ei usu. Ma simuleerin usku saatusesse vaid seetÔttu, et nii on kergem eluga edasi minna ja vÔtta vastu uusi kogemusi, nii halbu kui hÀid.
JĂ€lle ma istun ja ootan
Ent mida kĂŒll, seda ei tea
Kui vÔiks lihtsalt minna ja joosta
Et leida sealt kusagilt head.

JÀlle ma jooksen ja tÔttan
Ent kuhu kĂŒll, seda ei tea
Kui vÔiks aega endale vÔtta
Ning mÔtelda millestki heast.

JĂ€lle jooksen ma kinni
Ei tea, mida tegema pean
Ometi -kingapael kinni-
Ja keha mind edasi veab.

JĂ€lle ma jooksen, hing kinni
Ja mÔtetest tulvil on pea
Õnneks on kingapael kinni
Ja hea, et kord minulgi veab.

. . .

Ma vaatan peeglist,
kuidas sa mind kepid
ja seda ei tea keegi,
mis imetlus mul tekib
iseenda vastu,
kui sa minu vastu
tÔukad
oma ihuliikmed
ja minus liikled.

Kui Narkissos
vaatan oma
naiselikke poose
ja oma kaunist keha,
mis
antud sinu hoolde
ja on veel noor.

Sa jood mind iharalt,
kui keegi selle lollaka
Cartlandi seebika kaanel,
on kÔikjal minu kiharad
ja nendes sinu haare.
Ma olen sinu
ja ainult sinu silmadesse
jÀÀksin nÔnda andunult
ma peeglist vaatama.



(mul ei ole hÀbi.)

esmaspÀev, 3. november 2008

Leidsin arvutist ĂŒhe teksti, mille kirjutasin aprillis 2007. Algidee on pĂ€rit Veiko MĂ€rkalt.

Kolm rubiini


Vaikses Nurgakeses istusid MĂŒlleri Sass ja Lembit Kurvits. Mehed arutlesid tĂ€htsate filosoofiliste teemade ĂŒle ja limpsisid kohvi. MĂ”ne aja pĂ€rast ilmus kohvikusse Ilmari Karro, kes lĂ€henes seltskonnale kĂŒkakil, selg ees ja kandis Albert Gulgilt varastatud prille.

"Head inimesed," pöördus ta suurte mÔtlejate poole ja teatas siis: "Kas te juba kuulsite, et sel kevadel 30. aprillil antakse vÀlja Juhan Liivi nimeline luulepreemia? Ei tea, kellele see antakse?" Ja jÀi tÀhendusrikkalt Sassile otsa vaatama.

"No sina jÀÀd sellest kĂŒll ilma, sina kirjutad kĂ”igest ja mitte millestki. Jooksed kasvĂ”i nahast vĂ€lja, et Ilmari Karro nimi ikka ajaleheveergudel hiilgaks, luuletad mingitest totakatest horoskoopidest ja tulnukatest. Igavene lollpea!" rĂ€uskas MĂŒller ja jĂ”i ĂŒhe sÔÔmuga oma kohvitassi tĂŒhjaks.
"Mina nĂ€iteks olen Jimi Hendrix. Meisterkitarristi uuendatud ja tĂ€iustatud variant," alustas ta taas ja hakkas oma rögiseva hÀÀlega ĂŒmisema katkendit laulust "Hey Joe".

Kibestunud olemisega Kurvitsa nĂ€gu tĂ”mbus veelgi rohkem krimpsu. Mees tĂ”usis toolilt, lajatas rusikaga vastu lauda ja kĂ€ratas: "Kuule Sass, sa oled ennast ikka tĂ€itsa idioodiks joonud! Hendrixit armastasid kĂ”ik, sind ei armasta aga enam mitte keegi. Pealegi suri Jimi juba 70. aastal, sina olid sel ajal alles paras piimahabe, kollanokk, nolk. Hendrix oli rikas mees, sina ainult kerjad ja lunid teisi, et nad sulle viinaraha laenaks. Üks paadunud joodik oled, seda ma ĂŒtlen!"

MĂŒlleri suured lopergused silmad muutusid veel niiskemaks kui nad enne olid. Ta suunas pilgu aknasse. Tihke vihm oli hakanud vastu klaasi peksma, justkui tahaks mehele nĂ€kku pursata. "BÀÀ-ÀÀsemist ei ole!", ulgus Sass.

MĂ”istes, et Sass hakkab jĂ€lle bluusi vajuma, tĂ”mbas Lembit ennast veel rohkem Ă”hku tĂ€is ja teatas: "Aga mina olen Juhan Liiv. Isegi Mats Traat ĂŒtles seda. Mina olen Eesti parim..."

"Kuule, kuule," segas Karro vahele ja kohendas ninaotsas lĂ€ikivaid prille. "Te mĂ”lemad olete rumalad. Mis jutt see niisugune on- Jimi Hendrix ja Juhan Liiv? Sina oled Sass ja sina Lembit," suunas ta nimetissĂ”rme otsustavalt nii ĂŒhele kui teisele. "Tavalised eesti mehed. Teil on miskine suurushullustus kallal. Oot, oot. Kui koju jĂ”uan, uurin kohe tĂ€htede seisu, kuidas planeedid inimesi nii kummalisel moel mĂ”jutama on hakanud. VĂ”i on hoopis magnettormid valla pÀÀsnud? Oh taevas, oh armuline, missuguste lollakate wannabe`de seltskonda ma olen sattunud!"

Suur mĂŒstik haaras kĂ€tega peast ja hakkas rahulikul ilmel seletama: "Mina olen Ilmari Karro. Ma tahangi olla ainult mina ise ja ei keegi muu. Mehed, ma ĂŒtlen teile: Just be yourself! Hö-hö-hö! Nagu vanad inglased, tead. Pealegi, kes ei tahaks olla Ilmari Karro? Olen ma ju ehtsa nĂ”ia jĂ€reltulija. Ja ma usun kaelkirjakut, aga kĂ”ige rohkem- iseennast!"

"Kallid sĂ”brad", kostis nurgast MĂŒlleri vĂ€risev-mörisev hÀÀl. "Mul on tunne, et me kĂ”ik oleme lollid. Aga kĂ”ige rumalam meist on ikkagi Ilmari Karro. Sest see, kes tahab olla Ilmari Karro, peab ikka tĂ€ielik idioot olema."

"Jaa- jah, sul on Ă”igus ," Ă€hkis Lembit Kurvits, "nĂ€ete, mul on siin ĂŒks luulekogu kaasas.(Ma ei tea, kas luulekogu nimi oli siis "TĂŒhermaa" vĂ”i "Meie ĂŒhine vend armastus" vĂ”i midagi muud, aga see selleks.) Selle vĂ”ikski konkursi vĂ”itjale,kĂ”ige lollimale, kinkida."
Ka Sass oli nĂ”us. Ja kirjutas Lembitu vana luulekogu puhtale sisekaanele pĂŒhenduse. Kössi vajunud Ilmari jĂ€i aga nĂ”utu nĂ€oga kaugusesse vahtima.

Sel kevadel kuulutati Ilmari Karro kĂ”ige lollimaks meheks. Auhinnaks anti talle Juhan Liivi luulekogu Jimi Hendrixi pĂŒhendusega.




Lisan ikka veel, et tegemist on loomulikult fiktsiooniga ja teksti eesmÀrk ei ole kahjustada reaalseid isikuid.

Kristina Viin
Mehis sÔitis kuuks ajaks Gotlandile nÀidendit kirjutama. Nojah. Ma siis hakkan maalima ja skulptuuri tegema ja olen tubli koolilaps.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.