esmaspäev, 3. november 2008

Leidsin arvutist ühe teksti, mille kirjutasin aprillis 2007. Algidee on pärit Veiko Märkalt.

Kolm rubiini


Vaikses Nurgakeses istusid Mülleri Sass ja Lembit Kurvits. Mehed arutlesid tähtsate filosoofiliste teemade üle ja limpsisid kohvi. Mõne aja pärast ilmus kohvikusse Ilmari Karro, kes lähenes seltskonnale kükakil, selg ees ja kandis Albert Gulgilt varastatud prille.

"Head inimesed," pöördus ta suurte mõtlejate poole ja teatas siis: "Kas te juba kuulsite, et sel kevadel 30. aprillil antakse välja Juhan Liivi nimeline luulepreemia? Ei tea, kellele see antakse?" Ja jäi tähendusrikkalt Sassile otsa vaatama.

"No sina jääd sellest küll ilma, sina kirjutad kõigest ja mitte millestki. Jooksed kasvõi nahast välja, et Ilmari Karro nimi ikka ajaleheveergudel hiilgaks, luuletad mingitest totakatest horoskoopidest ja tulnukatest. Igavene lollpea!" räuskas Müller ja jõi ühe sõõmuga oma kohvitassi tühjaks.
"Mina näiteks olen Jimi Hendrix. Meisterkitarristi uuendatud ja täiustatud variant," alustas ta taas ja hakkas oma rögiseva häälega ümisema katkendit laulust "Hey Joe".

Kibestunud olemisega Kurvitsa nägu tõmbus veelgi rohkem krimpsu. Mees tõusis toolilt, lajatas rusikaga vastu lauda ja käratas: "Kuule Sass, sa oled ennast ikka täitsa idioodiks joonud! Hendrixit armastasid kõik, sind ei armasta aga enam mitte keegi. Pealegi suri Jimi juba 70. aastal, sina olid sel ajal alles paras piimahabe, kollanokk, nolk. Hendrix oli rikas mees, sina ainult kerjad ja lunid teisi, et nad sulle viinaraha laenaks. Üks paadunud joodik oled, seda ma ütlen!"

Mülleri suured lopergused silmad muutusid veel niiskemaks kui nad enne olid. Ta suunas pilgu aknasse. Tihke vihm oli hakanud vastu klaasi peksma, justkui tahaks mehele näkku pursata. "Bää-ääsemist ei ole!", ulgus Sass.

Mõistes, et Sass hakkab jälle bluusi vajuma, tõmbas Lembit ennast veel rohkem õhku täis ja teatas: "Aga mina olen Juhan Liiv. Isegi Mats Traat ütles seda. Mina olen Eesti parim..."

"Kuule, kuule," segas Karro vahele ja kohendas ninaotsas läikivaid prille. "Te mõlemad olete rumalad. Mis jutt see niisugune on- Jimi Hendrix ja Juhan Liiv? Sina oled Sass ja sina Lembit," suunas ta nimetissõrme otsustavalt nii ühele kui teisele. "Tavalised eesti mehed. Teil on miskine suurushullustus kallal. Oot, oot. Kui koju jõuan, uurin kohe tähtede seisu, kuidas planeedid inimesi nii kummalisel moel mõjutama on hakanud. Või on hoopis magnettormid valla pääsnud? Oh taevas, oh armuline, missuguste lollakate wannabe`de seltskonda ma olen sattunud!"

Suur müstik haaras kätega peast ja hakkas rahulikul ilmel seletama: "Mina olen Ilmari Karro. Ma tahangi olla ainult mina ise ja ei keegi muu. Mehed, ma ütlen teile: Just be yourself! Hö-hö-hö! Nagu vanad inglased, tead. Pealegi, kes ei tahaks olla Ilmari Karro? Olen ma ju ehtsa nõia järeltulija. Ja ma usun kaelkirjakut, aga kõige rohkem- iseennast!"

"Kallid sõbrad", kostis nurgast Mülleri värisev-mörisev hääl. "Mul on tunne, et me kõik oleme lollid. Aga kõige rumalam meist on ikkagi Ilmari Karro. Sest see, kes tahab olla Ilmari Karro, peab ikka täielik idioot olema."

"Jaa- jah, sul on õigus ," ähkis Lembit Kurvits, "näete, mul on siin üks luulekogu kaasas.(Ma ei tea, kas luulekogu nimi oli siis "Tühermaa" või "Meie ühine vend armastus" või midagi muud, aga see selleks.) Selle võikski konkursi võitjale,kõige lollimale, kinkida."
Ka Sass oli nõus. Ja kirjutas Lembitu vana luulekogu puhtale sisekaanele pühenduse. Kössi vajunud Ilmari jäi aga nõutu näoga kaugusesse vahtima.

Sel kevadel kuulutati Ilmari Karro kõige lollimaks meheks. Auhinnaks anti talle Juhan Liivi luulekogu Jimi Hendrixi pühendusega.




Lisan ikka veel, et tegemist on loomulikult fiktsiooniga ja teksti eesmärk ei ole kahjustada reaalseid isikuid.

Kristina Viin

1 kommentaar:

ilves@metsas.ee ütles ...

krt, tahaks kah liivi kogu hendrixi pühendusega. mõnel ikka veab :-D

Valguse mäng

Valguse mäng töölaua kõrval. Ja hetke pärast ta juba kaduski.  Kujundan-illustreerin-küljendan Joanna luulekogu, peagi läheb trükki. ...