kolmapÀev, 26. juuli 2017

Valguse mÀng

Valguse mĂ€ng töölaua kĂ”rval. Ja hetke pĂ€rast ta juba kaduski. 

Kujundan-illustreerin-kĂŒljendan Joanna luulekogu, peagi lĂ€heb trĂŒkki. Tuleb ilus raamat, jaa-jaa!

laupÀev, 15. juuli 2017

Paks munk

(Toimetamata, nÔuab edasiarendamist)


Paks munk armastas vĂ€ga kesklinna alkoholipoodi kĂŒlastada. Must kleidisaba lehvimas, pea uhkelt pĂŒsti, loivas ta pĂ€evast-pĂ€eva kummis kilekottidega alkopoe ja nurgataha rÀÀmas lilleaia varju jÀÀva vĂ€ikse Ă”igeusu kiriku vahet. MĂ”nede aastate eest, kui T koos kaastudengitega paasaööl pisut veinistena teel ĂŒliĂ”pilasseltsist koju kirikut kĂŒlastasid, ujus see suur tume kogu otsejoones Etenduselt tema palge ette ja teatas karmilt: “Minge siit minema, see on Kirik.” Tudengid polnud midagi teinud. Kaks naist seisid teineteisel hĂ”lma alt kinni vĂ”tnuna, naeratavatena, peakateteta, vaikivalt keset kirikupĂ”randat ja jĂ€lgisid mĂ€ngu. Noormehed, pisut tagasihoidlikumad, passisid igavledes taga ukse juures. Kristus on ju surnuist ĂŒles tĂ”usnud! Kas naeratamine kirikus on keelatud? Kaks rĂ€ttides vanadaami pĂ”rnitsesid neid kirikuhĂ€maras etteheitvalt. Kas neil olid spetsiaalselt treenitud nuuskurninad veiniaurude peale? VĂ”i oli asi ikkagi puuduvates rĂ€ttides? Igal juhul, hĂ€irivad sissetungivad.
“Avatud uste pĂ€eval”, Kirikute Ööl ostis T viieaastasele pojale kahe palliga kollast vahvlijÀÀtist ja nĂ€hes jalutuskĂ€igul vasakut kĂ€tt pĂ€ikeselaikudes sillerdavat rohetavat kirikuaeda ja suurt lahtiheidetud ust, kus noored pered sisse ja vĂ€lja kĂ€isid, otsustas ta lapsega sisse kiigata. “NĂ€e, see on kirik, kas pole ilus?” Jahedas viiruki-ja konihaisuseguses ruumis istus ukse juures kaks tigedate nĂ€gudega vanamutti. T ostis nende tuju parandamiseks 11 euro eest vahakĂŒĂŒnlaid, Jumalaema ikoonikese ja palvehelmed. Kuid ega see ĆŸest nende vingus ja etteheitvaid palgeid “Mis te siit otsite?” siledamaks ja rÔÔsamaks tĂ”mmanud. Naine lĂ€ks lĂ€bi kullatud ja vĂ€rskete noorte kaskedega ehitud saali altari ette ja Ă”petas pojale kĂŒĂŒnlaid panema. “NĂŒĂŒd sa vĂ”id midagi soovida.” Liikumatu ehmatusega avastas ta, et pingil istus pĂ”rnitsedes seesama musta mĂŒtsilotuga Õudne Munk, diakon, vĂ”i kes ta Ă”ieti oligi. Kuri, sĂŒnge, kahtlustav. Suur Ă”llekĂ”ht ĂŒle pandla ettepoole rippumas. KĂŒĂŒnal ei tahtnud pĂŒsti jÀÀda. Pidi veel vaha tilgutama. JĂ€rsku oli see munk nende seljataga ja kĂ€ratas vene aktsendiga: “Mis teil on poisil mingi meningiit vĂ”i angiin vĂ”i?” Misasja? Naine ei saanud aru ja pĂŒĂŒdis temast mitte vĂ€lja teha. “Ma kĂŒsisin, kas poisil on meningiit vĂ”i?” Misasja, endal on sul meningiit, mĂ”tles naine pĂŒĂŒdis tegevust jĂ€tkata. Ent seljatagune muutus raskemaks ja vajutas talle Ă”lgadele. “Kas sa ei saanud aru vĂ”i?” mĂŒhatas munk Ă€rritunult. Tehes, nagu poleks naine teda kuulnudki, libistas naine tasakesi kiire liigutusega poisi puuvillase suvemĂŒtsi kuklast Ă”lgadele.
Naises lahvatas raev, metsik valu, jĂ€rsku kehastas see kibestunud pundunud nĂ€oga munk kĂ”iki ĆĄovinistlikke sigu tema elus. Repressiooni. Headust ja armastust köndistavat vĂ”imu. Seda, kuidas tema isa tal korduvalt ninast vere vĂ€lja peksis, kui ta laps oli ja siis vihaselt salvas: “Sinu pĂ€rast pean ma neid veriseid botaseid pesema.” “Sinu pĂ€rast olen ma jĂ€lle emaga tĂŒlis.” “Sina, kuradi lita, ei lase mul ennast rahulikult vĂ€lja elada, tagajĂ€rgedeta peksta. Rahulikult telekat vaadata. Kahvliga peab ĂŒle laua sulle, haukuvale kutsikale. Kui sa siia majja kunagi mingi mehe tooma peaksid, peksan ta surnuks. Ja sina paki oma kohvrid ja kasi siit minema.” Seda, kuidas poisid teda algkoolis jalgadega tagusid. “Hajameelne paksuke.” Kirjanduse tunni pugeja. Kunstitunni geenius. See meie “geenius”. T-d solvas, kui valentinipĂ€eval pidid Ă”pilased ĂŒksteist kirjalikult iseloomustama ja tema kohta ei kirjutatud “lahe” ega “tore” ega “sĂ”bralik”, vaid lihtsalt “andekas”. Andekas. Mis loomuomadus see on? PĂ”hikoolis ajasid needsamad peksjad poisid teda tahvlikepiga klassinurka ja surkisid, ise koridoris jĂ€rele hĂŒĂŒdes: “ Ma ei tahaks sind siis ka, kui sa oleksid viimane naine maailmas. Sinna pekkide vahele, vĂ”eh.” T-le jĂ€i see eluks ajaks meelde, see oli naljakas. Armukadedad klassiĂ”ed punusid tema ĂŒmber valesid ja kiusu, sest just T oli see, kellele “lahedad poisid” tunni ajal seljatagant rinnahoidjapaelaga vastu selga laksatasid. Ja tema oli see, kes hiljem ĂŒlikoolis purjuspĂ€i kursavennaga magas ja kelle ĂŒle teised pĂ€rast naersid: “P-l on ka suur munn, tahad vĂ€?” Tema oli see, kes veel nii mĂ”nelgi hoolimatul ennast narrida ja alandada lasi; see, kes ei teadnud, mida ta teeb. Tegelikult teadis, vĂ€ga hĂ€sti teadis. See enesehĂ€vitus oli summutatud appikarje mingisugusegi armastuse ja hoolivuse jĂ€rele. Vastuseta, ĂŒha enam endassesulguv. Tema oli see, kes ĂŒhe ennasttĂ€is lugupeetava joodikmehega mĂ”nda aega koos elas, hirmus, et too teda ei armasta, trotslikult teenida pĂŒĂŒdis. “Kas ma olen sul mingi koer vĂ”i?” kĂŒsis T, kui lamasklev joodik kĂ€skis endale ĂŒhe kohvi teha. “Hahaha, aga sa oledki ju koer, “ lÔÔpis joodik seepeale .
T kujutas ette, kuidas ta sellele mungale kĂ€ratab: “Mis sa arvad, kas Jeesus ka kirikus hapra mĂŒtsikese pĂ€rast pisikesele poisile kirikus kallale kargaks? Ei, ta viskaks sinusugused siit vĂ€lja. VĂ”ib-olla pistaks tulegi otsa niisugusele, nagu see teeseldud kulda ja karda tĂ€is tort siin keset ilusat aeda.” Kuid ei, ta ainult vaikis, pea maas, pooleldi seljaga korranĂ”udja poole ja teatas otsustavalt poisile: “LĂ€hme siit Ă€ra.” “Aga emme, mu mĂŒts…” “Õues panen pĂ€he tagasi.”
Olles kĂŒĂŒnaldega ĂŒhele poole saanud ning ka usksest vĂ€lja jĂ”udnud, oli paks munk neist juba ette jĂ”udnud ja traageldas, mobiiltelefon kĂ”rva juures, nĂ€rviliselt mööda kirikuaeda. Ning kui naine poisiga temast möödus, tegi munk, nagu muuseas, telefon ĂŒhes kĂ€es, teise kĂ€ega poisi poole osutades risti enese ette. Kui jĂ€lk, mĂ”tles naine. Mida ta endast mĂ”tleb. JĂ€rgmine kord, kui ta teda veel peaksin ĂŒlbitsemas nĂ€gema vĂ”i Ă”ieti kujutlustes juba nĂŒĂŒd, moondub ta Suureks Amatsooniks vĂ”i Raevukaks Dakiniks ning hammustab tegelasel ĂŒhe kerge lĂ”uatĂ”mbega pea otsast.
Veel kujutles ta, kuidas munk öövarjus, palvehelmed ĂŒhes kĂ€es, peenis teises, vaikselt suviste pluuside alt pungitavate nibumĂ€lestuste uimastavas meelevallas pohmas peaga pĂ€rast suuremaid kirikupidustusi pihku peksab ja siis Ă”ndsalt, ĂŒks kĂ€si veel ligane, oma kujuteldavatJumalat palub. Tema, pĂŒha, Jumalale nii lĂ€hedalseisev, puutumatu, vankumatu, pĂŒĂŒdlik ja truu. Ainult pisikeste Inimlike NĂ”rkustega.
Tema, joodikmunk. Ilmselt ilmalikuks eluks liiga metsik. Kirikuta elus enesega hakkama saamiseks liiga Ă”rnuke. Kirik, armastava mamma soe ĂŒsk. Hellade heidikute amm.
“Kohutav Jumala poolt hĂŒljatud uberik,” mĂ”tles T ja kĂ”ndis edasi.
NÔnda

KĂ€smus




   Puud, samblad, moon ja kivid rannal – kĂ”ik ĂŒks tervik. 
Mina ikka ĂŒksik, teine, justkui oleksin eraldi. Kordumatu ingellik silm. PĂ”hjatu. MÀÀramatu.
Igav tĂŒhi teadvus.
SĂ”ita ĂŒksi rattaga rannale mĂ”istmaks, et ollakse Ă”nnelik. Mida veel?
Paremat ei olegi – armas pereelu, enam-vĂ€hem korras elu,
puhkus, loodus, vabadus luua. Huvid on paigas. Terve. Lunastav omaette olemine. VĂ€ljavaateid on. Vahest ainult hell ja tundlik, pelglik. Kuid mis siis.
Meri nagu elu, elumeri. Üha muutuv, mitte kunagi pĂ€ris vait.
Meel nagu valgus ta ĂŒle. Roosatav, kollane, must ja sillerdav meri.
SĂŒgavroheline, valge vaht.
Ava oma meele lambid, ava oma sĂŒdame ĂŒsk.
Jaa, sa pole pĂ€ris rahul. NĂ€riv tĂŒhimik nĂ”uab igas sammus oma palukest.
Midagi on veel, tahaks midagi veel. Igas silmapilgus on tabamatus. Tahaks leida midagi mÔtete tagant.
Kivide vahelt, metsaradade kÔrvalt mÀtastest.
Sund olla igas hetkes vaimukas, sund olla igas hetkes loov. Tung leida midagi sealpoolset, tÔeliselt tarka.
Nagu ootaks ilmutust. Oodates januselt ilmutust, nii terve elu.
Ent see tabab ootamatult nagu surm. Kui ootad, ta ei tule. Kui varitsed, kaob kÀest. Tuleb, kui lased vabaks, heidad ta minema.
Ilmneb meenutuses. Kaks sekundit hiljem. VĂ”i aastat. EttenĂ€gemises. SĂŒlle varisedes. Peale valgudes. Plaksaki ja kĂ”ik on teine.
Hea on olla teel. Just nii ongi hea, kui siht pole pĂ€ris selge, aga suund on vĂ€hemalt Ă”ige. See tunne kuklas, mis juhatab metsast vĂ€lja, see tunne kuklas, mis kinnitab, et praegune elu on Ă”ige, see tunne, et teed Ă”igesti. Otsa vaatavad Ă”iged silmad. Õiged inimesed teel. Teed Ă”igeid asju.
Muu polegi nii oluline.
Vale nĂ€itab end varem vĂ”i hiljem. Lööb oma vĂ€rdjalikud kihvad rindu, kĂŒĂŒned kuklasse.
...

Kui tulime, olid KĂ€smu loomemajas veel Koffid ja Kausid. Linnartil oli palju lĂ”bu. Koffi kaksikud Ă”petasid Linnartile jalgpalli ja vĂ”tsid ĂŒldse kuidagi lahkelt ja asjalikult Ă”petajaliku toetava hoiaku. Praegu on siin Asta PĂ”ldmĂ€e lapsed ja lapselapsed, nemad aga hoiavad rohkem omaette. Linnart oli pahur, et need lapsed temaga vĂ€ga mĂ€ngida ei viitsi. LĂ”puks siiski ĂŒhendus tekkis, seda tĂ€nu arvutimĂ€ngudele muidugi. Ilmad on jahedavĂ”itu. MĂ”nel pĂ€eval annab ujumas kĂ€ia, teisel mitte. Eile VĂ”sul oli meri tĂ€itsa ujutav, aga ilm liiga jahe ja tuuline, et rannas vastu pidada. Pole nagu seda Ă”iget suve. Kui aasta vĂ€ltel pole ĂŒldse mahti filme vaadata, siis nĂŒĂŒd on paari nĂ€dala jooksul Ă€ra vaadatud enamus Miyazaki multikaid, "The Silence Of The Lambs" ja ĂŒldse kĂ”ik Hannibali filmid; "Ghost In The Cell", "In The Mood For Love", "Arrival", "Interstellar" jne. Ei tulegi meelde. Igatahes, jĂ€rsku on aega. Kuid logeleda ei saa. Suurem tĂ”lketöö on ees, Joannale kojunaasnuna kujundus Ă€ra lĂ”petada, veel paar tellimust ning pĂŒĂŒda jĂ”udsalt augustis maalida. Ning sĂŒgisest hakata muuseas mĂ”tlema teise luulekogu kokkupanemise peale. Lennarti-lastejutud ootavad samuti ĂŒhteköitmist ja toimetamist. MĂ”ned proosatekstid laokil.



Sellise vahva talvemĂŒtsi leidsin endale VĂ”su kunstikuurist



TĂ€nane vĂ€ike nĂ€puharjutus tuĆĄiga loomemaja trepil. Palganeemel pĂŒĂŒdsin ka roikaid ja juuri joonistada, aga tuul merelt oli suur ja ei saanud midagi erilist.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.