laupäev, 15. juuli 2017

Käsmus




   Puud, samblad, moon ja kivid rannal – kõik üks tervik. 
Mina ikka üksik, teine, justkui oleksin eraldi. Kordumatu ingellik silm. Põhjatu. Määramatu.
Igav tühi teadvus.
Sõita üksi rattaga rannale mõistmaks, et ollakse õnnelik. Mida veel?
Paremat ei olegi – armas pereelu, enam-vähem korras elu,
puhkus, loodus, vabadus luua. Huvid on paigas. Terve. Lunastav omaette olemine. Väljavaateid on. Vahest ainult hell ja tundlik, pelglik. Kuid mis siis.
Meri nagu elu, elumeri. Üha muutuv, mitte kunagi päris vait.
Meel nagu valgus ta üle. Roosatav, kollane, must ja sillerdav meri.
Sügavroheline, valge vaht.
Ava oma meele lambid, ava oma südame üsk.
Jaa, sa pole päris rahul. Näriv tühimik nõuab igas sammus oma palukest.
Midagi on veel, tahaks midagi veel. Igas silmapilgus on tabamatus. Tahaks leida midagi mõtete tagant.
Kivide vahelt, metsaradade kõrvalt mätastest.
Sund olla igas hetkes vaimukas, sund olla igas hetkes loov. Tung leida midagi sealpoolset, tõeliselt tarka.
Nagu ootaks ilmutust. Oodates januselt ilmutust, nii terve elu.
Ent see tabab ootamatult nagu surm. Kui ootad, ta ei tule. Kui varitsed, kaob käest. Tuleb, kui lased vabaks, heidad ta minema.
Ilmneb meenutuses. Kaks sekundit hiljem. Või aastat. Ettenägemises. Sülle varisedes. Peale valgudes. Plaksaki ja kõik on teine.
Hea on olla teel. Just nii ongi hea, kui siht pole päris selge, aga suund on vähemalt õige. See tunne kuklas, mis juhatab metsast välja, see tunne kuklas, mis kinnitab, et praegune elu on õige, see tunne, et teed õigesti. Otsa vaatavad õiged silmad. Õiged inimesed teel. Teed õigeid asju.
Muu polegi nii oluline.
Vale näitab end varem või hiljem. Lööb oma värdjalikud kihvad rindu, küüned kuklasse.
...

Kui tulime, olid Käsmu loomemajas veel Koffid ja Kausid. Linnartil oli palju lõbu. Koffi kaksikud õpetasid Linnartile jalgpalli ja võtsid üldse kuidagi lahkelt ja asjalikult õpetajaliku toetava hoiaku. Praegu on siin Asta Põldmäe lapsed ja lapselapsed, nemad aga hoiavad rohkem omaette. Linnart oli pahur, et need lapsed temaga väga mängida ei viitsi. Lõpuks siiski ühendus tekkis, seda tänu arvutimängudele muidugi. Ilmad on jahedavõitu. Mõnel päeval annab ujumas käia, teisel mitte. Eile Võsul oli meri täitsa ujutav, aga ilm liiga jahe ja tuuline, et rannas vastu pidada. Pole nagu seda õiget suve. Kui aasta vältel pole üldse mahti filme vaadata, siis nüüd on paari nädala jooksul ära vaadatud enamus Miyazaki multikaid, "The Silence Of The Lambs" ja üldse kõik Hannibali filmid; "Ghost In The Cell", "In The Mood For Love", "Arrival", "Interstellar" jne. Ei tulegi meelde. Igatahes, järsku on aega. Kuid logeleda ei saa. Suurem tõlketöö on ees, Joannale kojunaasnuna kujundus ära lõpetada, veel paar tellimust ning püüda jõudsalt augustis maalida. Ning sügisest hakata muuseas mõtlema teise luulekogu kokkupanemise peale. Lennarti-lastejutud ootavad samuti ühteköitmist ja toimetamist. Mõned proosatekstid laokil.



Sellise vahva talvemütsi leidsin endale Võsu kunstikuurist



Tänane väike näpuharjutus tušiga loomemaja trepil. Palganeemel püüdsin ka roikaid ja juuri joonistada, aga tuul merelt oli suur ja ei saanud midagi erilist.

Kommentaare ei ole:

Karepa

Verevad sooned hommikukumas Otsustasime Käsmust otse Karepale Sagritsa talumuuseumisse edasi sõita, et veel veidi mere ääres puhata, ri...