neljapÀev, 12. mÀrts 2015

Sven Antsoni sumedad suved



Kultuuriklubis Promenaadiviis, aadressil Ülikooli 1, on 12. mĂ€rtsini avatud Sven Antsoni nĂ€itus "Projektsioon pasuna ja redeliga". Antsoni elulugu on kirju. Tartu hipiringkondades liikunud Antson on paljude muude ametite kĂ”rval töötanud nĂ€iteks Jaan Toominga stuudiost vĂ€lja kasvanud Lasteteatri nĂ€itlejana, kitarristina erinevates bĂ€ndides, puidurestauraatorina ERM-is , masinakirjutajana TRÜ kĂ€itumishĂ€irete laboris ja nii nagu ta oma nĂ€ituse kaaskirjas vaimukalt ĂŒtleb: ka kalevipojana Soomes. Sealsamas lisab kunstnik, et aastal 2008 tegi ta lĂ”pu alkoholiga ning asendas selle maalimisega. Ise nimetab ta ennast kunstihariduse puudumise tĂ”ttu tagasihoidlikult asjaARMASTAJAKS.

Justnimelt asjaARMASTAJA ta ongi. Kuid seejuures kindlasti mitte amatöör. Antson on tĂ€iesti vĂ€ljakujunenud kunstnik, ta maalib oskuslikult ning tema teosed on valminud silmnĂ€htavalt suure armastuse ja naudinguga. Neis peegeldub kirg maalimise enda vastu. Niisugune vĂ€heambitsioonikas tĂ”epoolest „asja (st. maalimist) armastav“ kunstiviljelemine on kaasaegses projektipĂ”hises kunstimaailmas pigem haruldane. Kunstnikud rabelevad enest uusi ideid vĂ€lja pressides taotlusi kirjutada, et olla kunstnikud, et pĂŒsida skeenel.

Sven Antsoni maalid on valminud seevastu meditatiivses rahus. Tema pildid on naivistikud, neis on tunda mĂ”jutusi nĂ€iteks Navitrollalt, Rousseau´lt, Toomas Vindilt. RÔÔmsale koloriidile vaatamata on Antsoni töödes metafĂŒĂŒsilisele maalile iseloomulik terav valguse ja varju kontrast ning mĂŒstiline atmosfÀÀr. Kujutatud Ă”hustik kaldubki pigem maagilisse realismi, psĂŒhhedeeliasse, Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“ fantastilisse maailma. Antsoni maalid sobiksid suurepĂ€raselt ka lasteraamatuid illustreerima. Õigupoolest ongi kunstnik joonistanud kĂŒmme aastat pilte ajakirja „Kodukiri“ lastelehekĂŒljele. Antsoni maalidel on alati soe aastaaeg, suvi, kevad, vĂ”i sĂŒgise algus.  Teoses nimega „Blues“ valitseb suisa lĂ”unamaine ilm. Saviseintele, puudele ja kaevule paistab sumesoe hispaania valgus. PealtnĂ€ha samasugune sume Ă”htu on maalil „Augustiöö“- suured laternatevalguses pallikujulised puud Supilinna jĂ”eÀÀrt meenutaval promenaadil, puude taga kĂ”rgub aga tundmatu lipuga riigihoone, ĂŒlal paisumas apokalĂŒptiline Ă€hvardav pruun pilvemass.

Pehmed vormid, kirkad toonid ning lapselikult stiliseeritud konnad, tiigrid, jĂ€nesed ja kakukesed jutlustavad maailma imelisust ja zenbudistlikku rahu, ometi on neis tunda ka eluraskust- kunstnik on oma töödesse sublimeerinud kogu oma olemuse, ka viinavea, nii nagu ta oma nĂ€ituse „Projektsioon pasuna ja redeliga“ juurde kuuluvas kaaskirjas tunnistab. See on suur vĂ”it.

„Promenaadiviies“ on vĂ€ga hea nĂ€itusepind, kunstiteosed on hĂ€sti valgustatud veini- vĂ”i kohvitassi juures on hea Ă”dusas keskkonnas pilte vaadata. Kahjuks on tegemist aga suhteliselt kinnise klubiga, kord on uks avatud, teinekord mitte, sisse pÀÀsemiseks peab koputama aknale, et avataks kiibiga suletud uks. Eks minge ja proovige Ă”nne! 

Kristina Viin
(Tartu Postimees 10. mÀrts 2015)



Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.