pühapäev, 28. september 2008

Lugesin Aldous Huxley esseed "Taju uksed" (Vikerkaar 10/1991). 53. aastal manustas kirjanik indiaanlaste püha narkootikumi meskaliini, olles katsejänes psühholoogiliste uuringute tarbeks. Mitmete tajumuutuste seas pidas ta olulisimaks visuaalset tunnetust.

"Kaks lauda ja tool ühinesid, nagu mõnes Braque'i või Juan Gris' kompositsioonis, objektiivse maailmaga äratuntavalt seostuvaks natüürmordiks, millel puudus sügavus, igasuguse fotograafilise realismi taotlus. Ma ei vaadanud oma mööblit mitte utilitaristina, kes peab istuma toolidel või kirjutama laua taga, ega ka mitte fotograafina või teadusliku kirjeldajana, vaid puhta esteedina, keda huvitavad ainult vormid ja nende suhted vaateväljas või pildiruumis. Kuid nii vaadates asendus see puht-esteetiline kubisti vaateviis millegagi, mida ma võiksin kirjeldada ainult kui sakramentaalset visiooni reaalsusest./.../Ma veetsin mitu minutit- või olid need sajandid?- mitte lihtsalt neid bambusjalgu vaadates, vaid tegelikult need olles, või, et olla täpsem (sest "mina" ei olnud asjaga seotud, nagu teatud mõttes ka "nemad"), olles minu mitte-ise selles mitte-ises, mis oli tool."

"Roos on roos on roos. Kuid need toolijalad olid toolijalad olid toolijalad olid Miikael ja kõik inglid. /... /See oli van Gogh, ja pilt, mille kohal raamat avanes, oli "Tool"- see hämmastav portree "asjast iseeneses", mida hull kunstnik nägi iseäraliku jumaldava jubedustundega ja lõuendil püüdis edasi anda. Kuid see oli ülesanne, milleks isegi geeniuse jõud osutus täiesti võimetuks. Tool, mida van Gogh nägi, oli ilmselt samasugune, nagu minu nähtud tool. Ent kuigi võrreldamatult reaalsem kui tavalise taju tool, ei olnud tool tema pildil midagi rohkem kui fakti ebaharilikult väljendusrikas sümbol. Faktiks oli olnud ilmutatud Seesugusus, pilt oli ainult embleem. Sellised embleemid on Asjade Olemuse tõelise tundmise allikad, ja see tõeline tundmine võib aidata vaimu ette valmistada vahetuiks iseseisvaiks süvanägemisteks. Ja see ongi kõik. Sümbolid ei saa kunagi olla asjad, mida nad esindavad, ükskõik kui väljendusrikkad nad ka oleksid."

"Draperiid, nagu ma nüüd olin avastanud, on kaugelt rohkem kui abinõud mittekujutavate vormide tootmiseks naturalistlikesse maalidesse ja skulptuuridesse. Mida meie, teised, näeme ainult meskaliini mõju all, seda võib kunstnik sünnipäraselt näha kogu aeg. Tema taju pole piiratud sellega, mis on bioloogiliselt või sotsiaalselt kasulik. Väike osa Avara Vaimu teadmisest nõrgub aju ja ego piiravast ventiilist mööda tema teadvusse. See on teadmine, et kõigel oleval on oma seesmine tähendus. Kunstnikule nagu ka meskaliini kasutajale on draperiid elavad hieroglüüfid, mis esindavad mingil iseäralikul väljendusrikkal viisil puhta olemise äraarvamatut müsteeriumi. Isegi rohkem kui tool, kuigi võib-olla vähem kui need täiesti üleloomulikud lilled, olid mu hallide flanellpükste voldid küllastunud "on-usest".

Ja viimaks kirjutab ta: "Kurja hulk, väitis Pascal, võiks tunduvalt väheneda, kui inimesed suudaksid õppida vaid vaikselt oma tubades istuma. Mõtisklejal, kelle taju on puhastatud, pole tarvis oma tuppa jääda. Ta võib käia tegemas oma toimetusi, olles nii täielikult rahuldunud nägemast asjade jumalikku korda ning olemast osa sellest, et tal iial ei teki isegi kiusatust anduda "maailma räpastele sepitsustele", nagu Traherne neid nimetas. Kui me tunneme, et oleme universumi ainulised pärijad, kui "meri voolab meie soontes... ja tähed on meie kalliskivid", kui me kõiki asju tajume lõpmatutena ja pühadena, siis mis põhjust võib meil olla saamahimuks või endaupitamiseks, võimuihaks, või naudinguhimu süngemaiks vormideks"/...
/

Huxley lootis pärast droogi manustamist näha võimsaid hallutsinatsioone, värvikirevaid tulejugasid jne, kuid ei. Ta nägi neidsamu asju, mis olid varemgi ruumis, ent nendele lisanus sügavam tähendus, ta laskus nende olemusse.Ta nägi asjade taha. Siiski, värviaistingud teravnesid peadpööritavalt. Tema teadvusesse oli toodud loendamatul hulgal peeneid värvivarjundeid, mille suhtes tavainimene on pime. Ja õhkas siis:"Inimese kõrgesti arenenud värvimeel on bioloogiline luksus, hindamatu väärtusega talle kui intellektuaalsele olendile, kuid tarbetu tema kui looma edasielamise seisukohalt."

Olles manustanud meskaliini, ilmutus Huxley'le kui kirjamehele visuaalkunstniku maailm. Ta teadvustas endale, kuidas võib maalikunstnik asju vaadelda, neist mõelda. Ometi pole see minu arvates alati nii nagu Huxley kirjeldas. Taju avardub ja kitseneb ikkagi perioodiliselt. Kunstnikke on ka "lühinägelikke". Mõnele maalijale on natüürmordiga ühele poole saamine ülemine piir tema arengus.

Esseed lugedes mõtlesin oma lapsepõlve. Millega ma ometi tegelesin, kui olin laps? Teistega eriti ei mänginud, lugeda ma ka eriti ei armastanud, koolis lonkas ikka paar kolme teistele hinnetele järele. Laisk olin ma ka. Kõblata ei viitsinud ning tuba koristada samuti mitte. Ma lihtsalt istusin. Kas siis puu otsas või kiige peal. Ja nüüd sai mulle selgeks: MA VAATASIN. Ma tegelesin vaatamisega. Vaatasin inimesi, nende ilmeid, puid, loomi, mulda, vaatasin sitta ja tiigivett. Vaatasin enda ümber toimuvat ja enese sisse. Ma ei istunud niisama kõik need aastad. Ma töötasin end visuaalkunstnikuks. Kuigi ma seda ei teadnud. Ja "töötan" ikka veel ja veel rohkem, ma loodan.

Ma vaatan praegu ka päris palju. Alati ei kaasne sellega sõnaline tähenduste külgekleepimine, visuaalne mõtlemine võib olla ka mittemõisteline. Ja nagu Huxley kirjutas oma narkokogemusest: "Visuaalsed muljed on tugevnenud ja silm saab tagasi midagi sellest taju süütusest, mis oli omane lapsepõlvele, mil meeltesignaal ei olnud vahetult ja automaatselt allutatud mõistetele. Huvi ruumi vastu on vähenenud ja huvi aja vastu langeb peaaegu nullpunkti." Nii see on. Tihti leian end üsna süüdimatult lähedaloleva inimese näolappi uurimast, pean end suisa sundima neid mitte nii palju vahtima, et teisel imelik ei hakkaks. Tõesti, ma ei pruugi vaadeldavast midagi mõeldagi, ma uurin teda lihtsalt kui visuaalset objekti.

Teisalt võin ise kohmetuks muutuda, kui tajun, et keegi mind liiga palju jõllitab. Ikka mõtlen, et ei tea, mis ta nüüd sepitseb. Enamasti tundub mulle, et kaasinimesed ei vahi mind veeranditki nii palju kui mina neid. Eile käisin kirjanike maja saunas Andra Teede sünnipäeval. Näiteks mulle tundus, et Aapo oli ainus, kes mind VAATAS, teised olid rohkem sõnalises mõistetemaailmas. Aga see on ka loomulik, et märkasin teda inimesi vaatavat, sest ta oli seltskonnas peale minu ja Alberti ainus, kes tegeleb ka visuaalloomega. Aga Albert ei vaadanud sel ajal loomulikult enam midagi. Teised hakkasid mind VAATAMA alles siis kui olin leiliruumist väljunud ja paljana ringi tolknesin. Kui olin ALASTI. Ning loomulikult ilmusid ka fotoaparaadid, naklased on ju kirglikud aktifoto austajad. Ja mitmetest said kohe hopsti visuaalkunstnikud. :)

Nõndaviisi.

Foto: Ilves

3 kommentaari:

ilves@metsas.ee ütles ...

ma nägin

ilves@metsas.ee ütles ...

vaatasin, et see ilmselt on jah parim nendest uksel-piltidest. mürane küll, aga mida kottpimedast ikka oodata. korraks mõtlesin, et sobiks raamatukaaneks, aga kirju ei oskaks enam kuhugi paigutada.

Ma viin, sa too ütles ...

Oo! Raamatukaaneks... miks mitte. Aga sel juhul võiks ju seda musta pinda photoshopis juurde kasvatada, et figuur ise võtaks vähem ruumi.

Mu elu on sama halb, aga ma olen õnnelikum

Minge näitust vaatama! "Mu elu on sama halb, aga olen õnnelikum." Avatud detsembrini Aparaaditehase restoranis Tartus, Kastan...