laupäev, 27. september 2008

Mõnd ilu, hämmastavat peent ja kurba hing leiab, ilma et ta üldse otsiks...
Eile sõitsime Mehisega jalgratastega mööda emajõe luhaääri ja sügisesi teid, kaasas termosetäis teed rummiga. Jorutasime "Rändaja õhtulaulu" ja muid viisijupikesi, päike paistis, lehti langes, lasksime soojal sügispäeval end emmata.

Mõni hetk on elus liiga ilus, et suudaks seda välja kannatada. Mõni ilu teeb haigeks. Siis ei teagi, mida kõige selle iluga peale hakata, kas nutta või naerda, hulluda, vaikida või karjuda. Ja maailmas pole muud kui vaid see hetk, see joovastus. Kõik need sõjad ja koolitulistamised ja majanduslangused on mingite totrate töllide väljamõeldised. Neid pole olemas.

Nüüd istun taas arvuti taga ja mõtlen, et blogipidamine on küll kõige mõttetum asi maailmas, millele oma aega kulutada. Jah, praegu tundub mulle nii. Kuid miks ma seda kirjutan? Küllap on see mulle millegipärast ikkagi vajalik.

1 kommentaar:

Ma viin, sa too ütles ...

Ma ei ole hipi. ;)

tuled õhtul koju ja

tuled õhtul koju ja keegi on jätnud sulle elamisse armastuse märke:  väiksed kakajunnid potis millele on unustatud vett peale tõmmata r...