reede, 31. mÀrts 2017

Matti Miliuse koomiks






Linnart


Linnarti joonistus vaalast. 



Meil juba mĂ€rtsi lĂ”pus puud lehtivad toas. Linnart vedas metsast mahasaetud sarapuu oksa kaasa, panime auto peale, kodus pistsin vaasi. See on muide Linnarti kiikumise vaade toas. 



See olen  mina. Ühel hetkel Linnart teatas, et tal on mulle ĂŒllatus, tulgu ma magamistuppa ĂŒllatust vaatama. Tissid on uhked, kuid ei tea, mida see LD tĂ€hendab. RistimĂ€rk tehti peale, seda ei oska ka tĂ€pselt tĂ”lgendada.

Tervitan Valdo Valperit, keda ei ole Facebookis. 

Üks luulekogu

Mare Osi "Elu on ime". Tegin pildid Alli Lunteri palvel.

neljapÀev, 9. mÀrts 2017

Selle maailma helged niisked silmad

TĂ€nane

(Lodjakoja sauna lakas pÀrast vihtlemist, soolaga koorimist ja enese
 jĂ”kkekastmist teki sees lesides ja mediteerides)

Olen ĂŒrgkosmos, kĂ”ikvĂ”imalikkuse surisev soo.
Siis, kui olen selle maailma enesele lÔpuni selgeks mÔelnud,
vÔin sellest maailmast lahti lasta, vÔin lahkuda rahuga kÔigest.
Mu sĂŒda on nagu suu, mis on just januga vett joonud, kosmose helisid 
trillerdav lainetus, kĂŒllastunud, vaba.
Olen loovutanud oma valukeha, mus pole hirmu, ma pole kade, ma ei leki
igatsuses.
Olen Buddha.
Jeesus, kes sa oled? Ma nÀen sinu silmi, nii lÀhedalt. HÔljun su palge
kÔrgusel, mis ristil vÀsinult ripub. Sa veel hingad. Su silmad on paokil, neis
on tasane mÔte. Ma tean, mis see on! Kui enam valu ei ole, kui oled end
maailmast lahti laskmas, oled teel Ă”ndsusesse. Su meel ja su sĂŒda on
valgumas Ôndsusesse nagu mesi soojasse maasse, rahuga Àra.
Milleks ĂŒldse nimesid anda? Kultuur murrab mu mĂ”tteisse. Ehitab
konstruktsioone. Kavandab. Kahtleb. Kalkuleerib. Tahab nimesid panna. Tal
ei ole ju nime!
See olen ju mina. Ja see pole mina. Mind polegi. Olen terviklik.
Olen selle maailma helged niisked silmad,
olen varahommikune aurav soo.
Jumal, vÔta mind endasse!

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.