reede, 31. märts 2017

Matti Miliuse koomiks






Linnart


Linnarti joonistus vaalast. 



Meil juba märtsi lõpus puud lehtivad toas. Linnart vedas metsast mahasaetud sarapuu oksa kaasa, panime auto peale, kodus pistsin vaasi. See on muide Linnarti kiikumise vaade toas. 



See olen  mina. Ühel hetkel Linnart teatas, et tal on mulle üllatus, tulgu ma magamistuppa üllatust vaatama. Tissid on uhked, kuid ei tea, mida see LD tähendab. Ristimärk tehti peale, seda ei oska ka täpselt tõlgendada.

Tervitan Valdo Valperit, keda ei ole Facebookis. 

Üks luulekogu

Mare Osi "Elu on ime". Tegin pildid Alli Lunteri palvel.

neljapäev, 9. märts 2017

Selle maailma helged niisked silmad

Tänane

(Lodjakoja sauna lakas pärast vihtlemist, soolaga koorimist ja enese
 jõkkekastmist teki sees lesides ja mediteerides)

Olen ürgkosmos, kõikvõimalikkuse surisev soo.
Siis, kui olen selle maailma enesele lõpuni selgeks mõelnud,
võin sellest maailmast lahti lasta, võin lahkuda rahuga kõigest.
Mu süda on nagu suu, mis on just januga vett joonud, kosmose helisid 
trillerdav lainetus, küllastunud, vaba.
Olen loovutanud oma valukeha, mus pole hirmu, ma pole kade, ma ei leki
igatsuses.
Olen Buddha.
Jeesus, kes sa oled? Ma näen sinu silmi, nii lähedalt. Hõljun su palge
kõrgusel, mis ristil väsinult ripub. Sa veel hingad. Su silmad on paokil, neis
on tasane mõte. Ma tean, mis see on! Kui enam valu ei ole, kui oled end
maailmast lahti laskmas, oled teel õndsusesse. Su meel ja su süda on
valgumas õndsusesse nagu mesi soojasse maasse, rahuga ära.
Milleks üldse nimesid anda? Kultuur murrab mu mõtteisse. Ehitab
konstruktsioone. Kavandab. Kahtleb. Kalkuleerib. Tahab nimesid panna. Tal
ei ole ju nime!
See olen ju mina. Ja see pole mina. Mind polegi. Olen terviklik.
Olen selle maailma helged niisked silmad,
olen varahommikune aurav soo.
Jumal, võta mind endasse!

Olemise maa

Selline raamat läks trükki. Ja paar sisupilti ka.