neljapäev, 9. märts 2017

Selle maailma helged niisked silmad

Tänane

(Lodjakoja sauna lakas pärast vihtlemist, soolaga koorimist ja enese
 jõkkekastmist teki sees lesides ja mediteerides)

Olen ürgkosmos, kõikvõimalikkuse surisev soo.
Siis, kui olen selle maailma enesele lõpuni selgeks mõelnud,
võin sellest maailmast lahti lasta, võin lahkuda rahuga kõigest.
Mu süda on nagu suu, mis on just januga vett joonud, kosmose helisid 
trillerdav lainetus, küllastunud, vaba.
Olen loovutanud oma valukeha, mus pole hirmu, ma pole kade, ma ei leki
igatsuses.
Olen Buddha.
Jeesus, kes sa oled? Ma näen sinu silmi, nii lähedalt. Hõljun su palge
kõrgusel, mis ristil väsinult ripub. Sa veel hingad. Su silmad on paokil, neis
on tasane mõte. Ma tean, mis see on! Kui enam valu ei ole, kui oled end
maailmast lahti laskmas, oled teel õndsusesse. Su meel ja su süda on
valgumas õndsusesse nagu mesi soojasse maasse, rahuga ära.
Milleks üldse nimesid anda? Kultuur murrab mu mõtteisse. Ehitab
konstruktsioone. Kavandab. Kahtleb. Kalkuleerib. Tahab nimesid panna. Tal
ei ole ju nime!
See olen ju mina. Ja see pole mina. Mind polegi. Olen terviklik.
Olen selle maailma helged niisked silmad,
olen varahommikune aurav soo.
Jumal, võta mind endasse!

Kommentaare ei ole: