laupäev, 29. jaanuar 2011

Rivaal

Hallitab ja halvab
Nälgiv parasiit su sees
Ei ole põhjust
Piisab naeratusestki
Piisab vastunaeratusestki
Ja oled süüdi mõistetud
Maailma paralüüsi
Ilmeksimatult laotab
Oma kuninglikud tiivad
Pigipritsmeina
Su lõpusekäärdude vahele
Maailma paralüüsi
Rivaal
Kallistab ja valvab
Juudanälkjas voodipeatsil igal  ööl
Pilkamiseks põhjust
Piisab elus olemisestki
Su elus olemisestki
On ta pimedusse mõistetud
Maailma paralüüsi
Kas tõesti nõnda kiivalt
Kaks sarnast ühte aega
Üksteist riivamatagi  ei mahu
Ei muud kui siiralt
Ta kutsu lõunale
Hõbekandikul
Serveeri verevalumeid tromboose
Ängide udumerekastmes
Ja kopitanud kopse jah võta maitse
Eks jagage siis saatust
Ehk leiate jaatust
Jah küllalt saab jah küllalt saab
Või ikka keegi süüdi jääb
Miks ikka ikka
kardad kadedust
Miks vihkad vihkamist
Või on see pime armastus
Kaks külmunud krevetti
Krampi kooldunud
Kaks hingitsevat tulukest
Maailma paralüüsis

laupäev, 22. jaanuar 2011


ei mitte armastusest
vaid üksilduse plahvatavast ainest
sa ikka pudenesid minu sisse
nagu surija 
kui mul ei olnud kallimat
ja sinul taevas jääs
mu ingelblond
ma olin sinu lumivalge haud
su esiema kauge hääl
su nurruv urila

neljapäev, 20. jaanuar 2011

Mõnikord

Mõnikord tõmbun nii enesesse, nagu oleksin justkui musta sulapigina reaalsusest välja voolamas. Kuhugi määramatusse. Umbes nädal aega olin nõrk ja tõbine. Teine ja varsti kolmaski nädal on möödumas koduselt oma asju nokitsedes ja muretsedes. Unerütm on ka sassis. Öösel joonistan oma pooleliolevaid töid ja illustratsioone ja olen internetist sõltuvuses, siis jälle ei suuda otsustada, millist raamatut pooleliolevate või veel alustamata olevate vahel täpselt lugeda tahan, millisel teemal peaksin end harima. Pärastlõunal tuleb uni peale. Istun justkui oma elu malelaua taga, päev tõuseb ja pimeneb, ega suuda ikka õiget käiku välja mõelda.
 Inimestega suhtlemine on tundub väsitav. Korterikaaslastega muidugi lobisen, aga see on kuidagi orgaaniline ja enesestmõistetav. Tegelikult tahaksin suhelda küll, aga vähestega. Aga ühed on Tallinnas ja teised armsad Taimaal reisimas ja Räpinas ja eiteakus ja kolmandal- neljandal on lihtsalt kiire elu või olen lasknud neil nii kaugeks jääda, et justkui ei tahagi ennast jagada. Ja kes siin Tartus nii väga ongi- vähesed on jäänud, vähesed, aga väga kallid. Ja siis ringkond vähem tuttavaid meeldivaid võitluskaaslasi, kellele pigem eemalt pöialt hoian. Olen suur pidudel käija, armastan pidusid, veini ja napsu, nüüd ei ole juba mõnda aega eneselegi üllatuseks pähe tulnud, et ennast mõnele üritusele kohale vedada või vähemalt Genklubissegi sisse põigata.
Igatsen Emajõe äärde, nende Supilinna paplite alla, mida tänasel päeval ähvardatakse maha raiuda. Aga ka selline käik näib hirmutav. Pärast pikka aega avalikust ruumist eemal olemist hakkan kogelema kui keegi mind kõnetab, õhk lõikab nahasse haavad ja silmad paistavad läbi. Aga tuleb minna. Õnneks on mul raamatukogus tähtaeg juba nädal aega möödas, see on nüüd küll piisav stiimul oblomovlusest väljumiseks.
Ilmselt tulevad peagi kiired ajad. Siis pole mahti niimoodi uneleda. Adrenaliini on vaja. Elada, võidelda ja surra. Ja elada. Reedel sõidan Tallinna. Tuiskan nüüd...

Mõnus! Käisin ka nüüd üle mitme päeva päevavalges väljas. Täitsa valgustumise tunne kohe. :) Emajõe kõige tagumises rannas polnud ühtki jalajälge ega inimest ja lumi oli  perseni. Soe, puhas, valge.

enese väärtust ja väärikust

enese väärtust ja väärikust

on imelihtne tõsta
paned tapjakontsad alla
ja oled hetkega
kümme sentimeetrit
sirgem ja kõrgem
siis lähed ja piinad ennast
haiglase mõnuga
selle eest et sa
nii pehme ja soe ja
maavillane oled
tipid uneledes
punase tule alla
keset ristmikku
jääd peaaegu auto alla
kukud tänavale pikali
nikastad jala
pole viga
küll keegi koju viib
mõne aja pärast
oled jälle
piisavalt suur
et punastes ketsides
porilombis pilvi
puruks trampida

teisipäev, 18. jaanuar 2011

paar korda elus

paar korda elus

mõni erkpunane rong
kihutab sinust läbi
ega tule enam
kunagi tagasi

ma mäletan

nüüd vana laisa jõe
tahmunud sooned
on ammu
jäässe külmunud

see linn on mind jätmas
enam ei hoia mind
vangis ta varesejalad

siin mageneb vesi
siin tumeneb taevas
ja õhk on otsa saamas

paar korda elus
mõni erkpunane rong
kihutab sinust läbi
ega tule enam
kunagi tagasi

Mu elu on sama halb, aga ma olen õnnelikum

Minge näitust vaatama! "Mu elu on sama halb, aga olen õnnelikum." Avatud detsembrini Aparaaditehase restoranis Tartus, Kastan...