kolmapÀev, 30. detsember 2009


Mul ei olnud öösel und, siis istusin hommikuni orkutis ja facebookis ja mujal ja harjutasin hommikuni kÀtt, kuni pilt eest Àra lÀks. Head vana aasta lÔppu!!!

neljapÀev, 24. detsember 2009

Mu luuletajast sĂ”branna rÀÀkis, et oli eile ĂŒhe noormehega jalutades nĂ€inud tĂ€helaeva puude vahele laskumas. Ma olin tĂ€na terve pĂ€eva kerge pohmelliga voodis ja vaatasin youtubeist Ă€ra kĂ”ik vĂ€idetavad videosalvestised tĂ€helaevadest, vaatasin nii palju, et mul hakkasid silmad valutama ja mitte mĂ”hkugi ei saanud aru.
MĂ€letan, ma olin kuu aega kopsupĂ”letikuga kodus, enne seda kui hakkasin muudkui Ă€ra armuma, ja X- files oli mu elu. Ema sundis mind matemaatikat Ă”ppima, sest olin teistest maha jÀÀnud, ma nutsin, sest ei saanud mitte milleskti aru. Mina mĂ”tlesin tulnukatest ja ufodest, ma nĂ€gin neid unes, nĂ€gin Mulderit ja Scullyt unes ja vahel kontrollisin endal ka kogu keha ĂŒle, ega kusagile kiipi ei ole pandud. Ühel öösel oli tuba helendavat sinakat valgust tĂ€is, ma vĂ€hkresin unesegasena pĂ”randal, miski tundmatu jĂ”ud tĂ”mbas mind akna poole ja kuulsin hÀÀlt oma peas, mis ĂŒtles, et me tahame su endaga kaasa viia. Kasutasin meeletult vaimujĂ”udu, et sellele tĂ”mbele vastu vĂ”idelda. Sealtkohast minu teadvus katkes ja hommikul Ă€rkasin kenasti voodis. Samasuguse vĂ€givaldse energiaga ja sama sĂ”numiga oma peas vĂ”itlesin teistkordselt siis kui elasin juba Tartus, magasin lahtise akna all, aga suutsin selle enda kĂŒljest lahti raputada. Mingi imelik hirm on sees kĂŒll, et see miski tuleb ĂŒkskord ka kolmandale katsele mind endaga kaasa tĂ”mmata ja kas ja mis siis juhtuks kui ma ei rabeleks vastu ja nĂ”ustuks, et jah, ma tulen.
NĂŒĂŒd loen omale Doris Kareva luulet kĂ”va hÀÀlega ette, et enda juurde tagasi laskuda. Tema on tĂ”epoolest vĂ€ga palju lahti mĂ”testanud, vĂ€ga palju Ă€ra öelnud. Paljude, paljude naiste eest.

Universum

pĂŒhapĂ€ev, 20. detsember 2009

Ma ei saa mitte midagi parata, lugesin lihtsalt kĂ”ige liigutavamat lugu T. Lehtsaare "Suhtlemiskonflikti psĂŒhholoogiast"(2.2 Eelarvamused lk 82), et ma pean selle siia ĂŒmber kirjutama:

"NaistepĂ€eval ma lĂ€ksin turule, et osta emale lilli. JĂ€rjekorras minu ees seisis vana mees. Miski tema vĂ€limuses pakkus mulle huvi. Tal oli vana, parandatud ja kulunud riietus, kuid puhas ja korralik. Ka tema vanad botased olid lĂ€ikima löödud. NĂ€gu, tema nĂ€gu oli tavaline vana mehe nĂ€gu, kuid tema pilgus oli midagi jĂ€releandmatut ja uhket, vaatamata kĂ”igele. Ta astus lillemĂŒĂŒja juurde, mina jĂ€in tahapoole. Vanamehe kĂŒsimusele, kui palju maksab mimoosioksake, oli vastuseks mĂŒĂŒja sĂ”im.

"Mine siit Àra, joodik, anuma otsustasid tulla vÔi!"
Vanamees tegi veel ĂŒhe katse:
"Ma paluks oksakest... kui palju maksab, perenaine?"
Kuid vastuseks oli jĂ€rjekordne mĂŒĂŒja sĂ”im. Ma nĂ€gin, et vanamehe silmi tulid pisarad. "Perenaine" ei soovinud vanamehega tegelda ja jĂ€lle ajas ta "joodiku" vĂ€lja. "Perenaine, sa lihtsalt ĂŒtle, kui palju maksab, ja Ă€ra karju minu peale..." ĂŒtles vanamees kuidagi hĂ€sti vaikselt.
"Olgu, Sinu jaoks, joodik, 7 krooni oks", ĂŒtles mĂŒĂŒja muhelusega ja kuri naeratus tuli tema nĂ€ole.
Vana mees tĂ”mbas vĂ€riseva kĂ€ega taskust 5-kroonise kupĂŒĂŒri ja ulatas mĂŒĂŒjale.
"Perenaine, mul on viis krooni, vÔib-olla Sa leiad minule viie krooni eest mingit oksakest?"

Ma nĂ€gin ta silmi. Siiamaani ma polnud nĂ€inud ĂŒhe mehe silmades nii palju kurbust ja valu. Ta vĂ€rises kĂŒlmast nagu paberileht tuules. MĂŒĂŒja hakkas kaua korvis koperdama ja lĂ”puks leidis sealt ĂŒhe keskelt katkise mimoosioksa. Taat pĂŒĂŒdis teise kĂ€ega hoida oksa pĂŒsti, kuid see murdus ikka keskelt pooleks. Taadi kĂ€e peale kukkus pisar. Ma oleksin tahtnud lĂŒĂŒa seda kurja ja rumalat naist. Vaatasin mĂŒĂŒjat pilguga, millest vĂ”is vĂ€lja lugeda, mida tunnen, ta langetas silmad. Ostsin oma lilledele lisaks kolm kĂ”ige ilusamat mimoosioksa ja ulatasin need taadile, kes lihtsalt nuttis vaikselt. Ma kuidagi toppisin talle lilled kĂ€tte.
Ta ĂŒtles vaikselt: "Meie... meie... 45 aastat oleme koos... ta on haige... ma ei saanud teda tĂ€na jĂ€tta ilma kingituseta... aitĂ€h Sulle...!""


Kaunist jÔuluaega Sulle!

Ja mine vaatama Tartu kunstnike aastalÔpunÀitust 17.12.09-17.01.10 (Vanemuise 26)! 2009. aasta Ado Vabbe nimelise visuaalse kunsti preemia laureaat on Albert Gulk!:)

kolmapÀev, 16. detsember 2009

Katan veranda ukse, oma lemmikruumi selles korteris, kus elan ja olen, paksu purpurpunase rĂ”ivaga kinni. Ehk aitab sooja kinni hoida. Aknad on kĂ”rged ja ruumi on, aga kĂŒlm tungib sisse. Vahel on ĂŒldse hea asju kinni katta, silma alt Ă€ra, ja mitte kĂŒlma vĂ”i hĂ€bi vĂ”i valu pĂ€rast. Vaid selleks, et teiseneda, luua uut ruumi, et unustada ja rÔÔmsa ĂŒllatusega taasavastada. Nagu nĂ€iteks skulptor Christo tegi, pakkides rahvale pimesikumĂ€ngu etendades kangasse mitte ainult monumente ja hooneid, aga ka terveid saarestikke ja jĂ”gesid. HĂ€sti unustatud vana on hea uus, eks ole.

Ilus on ikkagi. Inimesed tormavad tĂ€navatel, nina krae all nohisemas, mitte et just kiire oleks, aga karm pĂ”hjamaa talv on end tunda andmas ja unistus soojast toast, liikmed ahjupaistel ĂŒles sulamas, annavad koibadele samavĂ”rra hoogu juurde. NĂ”nda ruttan minagi veel hilja Ă”htul vĂ€lja, enda juurest Ă€ra, soov armsat sĂ”brannat nĂ€ha on veel kangem kui kĂŒlm. Kaks paarikest suudlevad samaaegselt ĂŒhel trepil, veel treppidest ĂŒles, iga hingetĂ”mbega vĂ€ljuv aurupahvakas tuletab meelde, et olen elu lĂ”puni vĂ€liskeskkonnaga ĂŒks ja sellest paratamatult sĂ”ltuv. Ma ei ole kuigi palju erinev kui on miski muu, mida tean. Siis jĂ”uan oma sĂ”branna juurde, kelle vanaema helistab ja ĂŒtleb, et jÀÀ homme koju, lubas 24 kraadi kĂŒlma. Vaatan ta ilusaid tarku silmi, naerame, ajan tĂ€ielikku möga, et kuidas oleks ikka suudelda armastatut, kes on kĂŒlm nagu metallpost pakases ja iga kord tuleb nahk maha ja veri vĂ€lja. Ja selleks, et terveks jÀÀks, tuleb temperatuurid ĂŒhtlustada.
Ikka on vaja vĂ€lja minna, valada kapinurgast leitud viinapĂ”hi JĂ€germeisteri pudelisse, minna Genklubisse. Seal on elavate kitarrivirtuooside meloodiad ja helgus, laual on hapukurgid ja salat ja palju noori inimesi. Ja koju. Üks tuntud muusik lĂ€heb ka. VĂ”iks ju tutvuda, aga ei tihka ja polegi mĂ”tet ja polegi midagi öelda, mida ta varem kuulnud poleks. Ja vaevalt et tal meilegi midagi uut öelda oleks. Ikka vana jama- ah, elu ja masendav ja vana ja vĂ€sinud... ja noh vĂ”tame? Pealegi on ta sama vĂ€sinud ja kĂŒlmakipras nagu meiegi. Ilmselt lĂ€heb kuhugi baari, vĂ”tab ĂŒhe konjaki ja soigub. Ka meie hĂŒppame korraks ĂŒhte baari sisse, et ĂŒlejÀÀnud koduteeks sooja koguda. Siis edasi. SĂ”branna on nii Ă”hinas, rÀÀkides luulest ja inimestest, et pean talle kĂ€e ette panema, et ta auto ette ei hĂŒppaks. Siis tĂ”mban talle kapuutsi pĂ€he, sest mĂŒtsi ju ei ole. Ta on nii ilus inimene, et ma vĂ”iks talle ka mĂŒtsi ja salli ja kindad Ă€ra anda. Ja ise jookseks, pĂ”sed jÀÀkirmes, ööga vĂ”idu lĂ€bi lĂ”ikava Ă”hu.

Ja homme raiun paekivi. Nagu tÀna ja eile ja veel mÔned pÀevad. TÀitsa mÔnus on. Graniit on mÀrksa jÀigem. Aga mine tea, ehk ei puutu niisuguse tööga enam kunagi kokku.

reede, 4. detsember 2009

ma ei osanud ju minna
ilma kukkumata

vihmaraskes ilmas
jÀÀvad Ôienupud puhkemata

arvasin et arm on mujal
aina pÔgeneb mu eest
armastus ei kasva mujal
kui vaid iseenda sees

kolmapÀev, 2. detsember 2009

Usaldus on moondunud ĂŒleĂŒldiseks skeptitsismiks. Aga armastuse tunne kasvab nii suureks, et hakkan kahtlema, kas ma juba ei kannagi oma vasakus hambas Buddhat. MĂ”ista, ainult mĂ”ista.
Siiski, mida raskem on, seda pöörasemalt tuleb pidutseda. Ja kui raha on tÀiesti otsa saamas, tuleb korraldada enesele kÔige rikkalikum roog. Ning kohustusliku kirjanduse asemel igal juhul kÔike muud.

VĂ€gikaikaveos bĂŒrokraatiaga koolis tuleb enese pÀÀstmiseks nĂŒĂŒd juba mĂ€gesid paigast liigutada. VĂ”ib- olla kasutan selleks telekineesi. Oma viimase raha annan ĂŒĂŒri katteks lahkesti kĂ€est Ă€ra. Homme on ka pĂ€ev. Kaks poolikut maali vedelevad juba mĂ”nda aega seinanajal. Igaks juhuks praegu ei puutu. Loodetavasti tuleb kevadel teostada diplomitöö. Ma ei tea hetkel ĂŒldse, mis on see teema, mis see on, mis mind kĂ”ige sĂŒgavamalt puudutab. Valged lehed ja kiiskavheledad hommikud tekitavad kaamost.

Eile Ă”htul istusime Jo ja Ja-ga minu juures ja leidsime, et kĂ”ik depressiooni tunnused on paigas. Siis mĂ”tlesin, et aitab mandumisest, ja panin meid kĂ”iki kollaaĆŸi tegema. Otsisime hunniku vĂ€rvilisi naisteajakirju ja igivanu Sirpe, kolm suurt paberit, kolm paari kÀÀre ja liimi. VĂ€ga lĂ”bus oli. Isegi nii mĂ”nus, et saime oma kunsttĂŒkid valmis alles nelja paiku öösel. Ja kui kell sai 13 ja mina, olles möödunud tundide jooksul kolmel korral poolunes Ă€ratuse kinni pannud, ent lĂ”puks Ă€rkasin, oli psĂŒhholoogia seminar juba tund aega kĂ€imas...

"Saa tÀiskasvanuks!" kuulen juba neljast kÔrvast. Viiendast hiilib vÀlja.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.