kolmapäev, 2. detsember 2009

Usaldus on moondunud üleüldiseks skeptitsismiks. Aga armastuse tunne kasvab nii suureks, et hakkan kahtlema, kas ma juba ei kannagi oma vasakus hambas Buddhat. Mõista, ainult mõista.
Siiski, mida raskem on, seda pöörasemalt tuleb pidutseda. Ja kui raha on täiesti otsa saamas, tuleb korraldada enesele kõige rikkalikum roog. Ning kohustusliku kirjanduse asemel igal juhul kõike muud.

Vägikaikaveos bürokraatiaga koolis tuleb enese päästmiseks nüüd juba mägesid paigast liigutada. Võib- olla kasutan selleks telekineesi. Oma viimase raha annan üüri katteks lahkesti käest ära. Homme on ka päev. Kaks poolikut maali vedelevad juba mõnda aega seinanajal. Igaks juhuks praegu ei puutu. Loodetavasti tuleb kevadel teostada diplomitöö. Ma ei tea hetkel üldse, mis on see teema, mis see on, mis mind kõige sügavamalt puudutab. Valged lehed ja kiiskavheledad hommikud tekitavad kaamost.

Eile õhtul istusime Jo ja Ja-ga minu juures ja leidsime, et kõik depressiooni tunnused on paigas. Siis mõtlesin, et aitab mandumisest, ja panin meid kõiki kollaaži tegema. Otsisime hunniku värvilisi naisteajakirju ja igivanu Sirpe, kolm suurt paberit, kolm paari kääre ja liimi. Väga lõbus oli. Isegi nii mõnus, et saime oma kunsttükid valmis alles nelja paiku öösel. Ja kui kell sai 13 ja mina, olles möödunud tundide jooksul kolmel korral poolunes äratuse kinni pannud, ent lõpuks ärkasin, oli psühholoogia seminar juba tund aega käimas...

"Saa täiskasvanuks!" kuulen juba neljast kõrvast. Viiendast hiilib välja.

1 kommentaar:

Joanna Ellmann ütles ...

Jaa! Kollaaži oli lahe teha. Tegi olemise veidigi paremaks. :) Teinekordki!

Mu elu on sama halb, aga ma olen õnnelikum

Minge näitust vaatama! "Mu elu on sama halb, aga olen õnnelikum." Avatud detsembrini Aparaaditehase restoranis Tartus, Kastan...