reede, 28. aprill 2017

Kes kardab abjekti?

Kes kardab abjekti?

2016. aasta esimese jaanuari  veetsin haiglas tablettidega peetunud loodet kehast väljutadest ning tolle aasta septembris istusin sama asja pärast kodus ahju ees masendunult kõhtu valutades, verd tilkudes. Mõtlesin tookord või õieti olin mõelnud varemgi, pärast oma esimese ja praegu ka ainukese lapse kättesaamist: miks nendest asjadest ei räägita? Naisteajakirjad on mõttetut saasta täis, inimesed liiguvad kaubanduskeskustes ülbelt ja ülesmukitult ringi, nagu klantsajakirjadest välja lõigatud mannekeenid, justkui keegi meist iial ei sureks ega sünnitaks. Keegi ei räägi ühiskonnas sellest, kui raske on näiteks üleüldse üht last ilmale tuua – mis on ühe elu hind; kui palju tehakse tegelikult aborte, kui tihti katkevad ja peetuvad rasedused. Seejuures konservatiivsemad kristlased ja muud tegelased hõiskavad: „sünnitage see vigane laps, abort on ju mõrv!“ Alles siis, kui mul need jamad pihta hakkasid, sain siit-sealt kuulda, et katkemised ja muud seesugused rikked on tavalised asjad. Neist lihtsalt ei räägita. Miks ei räägita? Hästi, Peeter Sauter ükskord kirjutas, aga see on ka kõik.

Mõni aeg tagasi asusin oma kogemuste põhjal jutukest kirjutama, kirjutama sellest, kuidas jalgevahelt põrandale verine koelärakas plärtsatas, kui parajasti riietusin, et sõbranna juurde aastavahetust tähistama minna; kuidas ma samal öösel ent masendusest täis jõin ning purjuspäi keset põldu palgihunniku otsas turnides kogu elu mõttetust ja rõvedust maapõhja needsin ning kuidas naistearst hiljem mulle ähvardava reptiilipilguga otsa vahtis ja lootemunale ette hüppas, kui olin küsinud, kas võin pisikese endale jätta, et ta ise maha matta: „Ei! Ma usun, et teie seda ei tee, aga teate, on igasuguseid, mõni paneb sotsiaalmeediasse pildid üles ja... Ei, ei! Jäätmetesse läheb, jah, otse loomulikult.“  
 Minu jutuke jäi aga pooleli, sest peagi potsatas postkasti värske Vikerkaar, kus oli katkend Maarja Kangro peagi ilmuvast „Klaaslapsest“ ilusti ära trükitud. „Vaat kus!“, hõiskasin ma, ühest küljest õuduse ja kaastundega, teisalt rõõmuga selle üle, et ilmselt oligi aeg küps selleks, et paljastada ühiskonnas inimeste argielu lihaliku, abjektse maailma mured ja salavaevad, see karm ja jälk tõelisus. 
Ühel õhtul istusin elukaaslasega ühe vanemast generatsioonist pärit kirjanduse õpetaja juures, kes lajatas köögilauas südametäiega, et kui hirmsa asja see Maarja Kangro nüüd ikka kokku kirjutanud on. Kes siis niimoodi oma isiklikest asjadest ilmarahvale kuulutab, sellistest asjadest. Aga kas ta raamatut lugenud on, küsisime. Ei, ei olnud. Ja ei tahtvat lugeda ka. „Aga Mati Unt?“  küsisin, „tema kirjutas ka ju oma elu põhjal? Tema oli omal ajal ju ka täiesti šokeeriv kuju, kui näiteks „Tühirand“ ilmus.“ „Nojaa, aga see on hoopis teine asi,“ ütles naine. „Mati Unt on ikka suurkuju, üks tema lemmikuid.“ „Aga Tammsaare, tema oli ju ka täiesti uuenduslik?“ „No Tammsaarest küll halvasti rääkida ei saa, tema on suur klassik, kogu meie rahva elu ja saatuse kirja osanud panna.“ Nojah. Vanasti kirjutati rohkem tunnetest... nendest suurtest ja sügavatest. Kuid kas ka need probleemid ei puuduta tundeid, suuri ja sügavaid? 

Ka üks kooliõde ülikoolis teatas, et tema seda Kangro raamatut lugeda ei suuda. Stiil, sõnavara olevat tema jaoks lihtsalt vastuvõetamatu. „Nojah, ta pisut intellektuaalitseb ja samas pikib sinna vahele elulähedast slängi ja pikantseid vandesõnu. Minu arust kõlab see kõik kokku muhedalt, valusalt ja vägagi tõepäraselt, nii nagu elu on.“

Mind puudutas see teos mõistagi väga. „Klaaslapse“ peategelane seisab silmitsi elu „põrguga“, pärast mitmeteid katseid rasestuda saab ta ultrahelis teada, et hellusega oodatul lapsel pole koljuluid ning looteveed uhavad pisikese värske akraania diagnoosiga olendi aju varem või hiljem minema. „Aga mina olin nii sügaval põrgus või perses, kus ei nuteta. Siin oli kõik juba kõrbenud, ja sel kõrbemisel oli tagasiulatuv jõud. Põrgust ehk persest vaadates osutuvad mineviku lootused, kired ja armsused algusest peale naeruväärseks rämpsuks, jaburuseks, mida ei oleks tohtinud tõsiselt võtta.“ (Kangro 2016: 12,13) See oli tema viimane katse last saada, 41-aastasena kunstliku viljastamise läbi haigekassa toel. Tuli teha abort. Või mida oleksid arvanud konservatiivsemad tegelased:  kanda laps lõpuni, sünnitada surnud laps või toita teda aastake nagu toataime, veel enne kui ta närbub? Nende küsimuste üle arutleb peategelane ja uurib teisi sarnaseid juhtumeid. Jah, ka tema olemus moondus kaalukausiks nii peadpööritava probleemi ees.

Elu eksistentsiaalses põrgus hulpides ja seda helpides vaatleb Kangro inimeste religioossust, kuidas sellest tuge saadakse, ja tunneb põlastust.  Teda hämmastab, kuidas Itaalia naised haiglas hordide kaupa Neitsi Maarja „puuslikule“ palvehelmeid ja kaardikesi kokku veavad, justkui see midagi päästaks – vaid "malbe, ülbe kivinaeratus". Samuti tõsiasi, et õnnelikud sünnitajad ja „hälbinud“ surnusünnitajad hoitakse eraldi ruumides, et säilitada „psühholoogilist hügieeni,“ varjutada karm reaalsus.
Õieti ongi mõtisklus religioossuse üle üks põhilisi raamatu kõrvalliine – kuidas taluda talumatut ilma religiooni toetava abita. Religioossus tundub autori jaoks millegi illusoorse, reaalsust moonutava, naeruväärsena. Tekib aimdus, et autoril on usuga varasemalt mingisugune isiklik lähem side olnud.
„Ära näe kurja, ära kuule kurja, ära räägi kurjast - kuulge sõbrad, öelnud kohe ära, et ära tõlgenda kõike kurjana. See on selge, et sealt peab edasi mõtlema, jõleduse tükkideks lahti võtma. Ei, radikaalset kurjust ei ole. Aga muidu: näe, kuule, räägi.“ (ibid: 34) 
Väljutusvaludes heideldes tõdeb ta, et isegi kui on mingisugune Jumal, siis on ta täielikult ebaõnnestunud, puudulike oskustega tüüp: “Täie selgusega adusin nüüd, et niisugune maailm on kurjast. Äpardunud. Elu alguse ja enamasti ka lõpu piinarikkus näitab juba ise, et inseneritööna on maailm ebaõnnestunud. ... Kui on olemas selline asi nagu sünnitamine, kui tunnetava ja reflekteeriva elu eeltingimus on sünnitamine, ja inimene tahab ikkagi religioosne olla, loojat uskuda, on üsna ilmne järeldada, et füüsilise maailma on loonud vilets demiurg. Saamatu elukas, Saatan.“ (ibid: 134)

Kangro leiab aga hingerahu elu abjektsusse süvenemisest, püüdes lohutust saada abjektsuse esteetikast: „...Kuidas sapp nii ilus on? Hõõguv samblaroheline toon kunstniku paletilt, seda ei tee igaüks järele. Kuninglik samet.“ (144) „Verest tekkis maitsekas punane vuugitäide. WC poti kõrval seinal värvusid vuugid samuti punaseks, kuidagi pritsis veri ka sinna, vist põrkas tagasi prilllaualt. Kui saaks selle verega, raseduseverega, vähemalt võimalikult palju jälgi jätta. Graffitit teha. Kirjutaks... suurelt punasega seinale. Mina olin siin, mu väike kullake oli siin.“ (130) „Käterätt läks mahlakalt punaseks. Nühkisin mõnuga, et teda veel punasemaks saada. See oli moodne abstraktne maal, Mark Rothko, Royal Red. Mm, punane, punane, kuninglik punane! Verest läbiligunud aluspüksid läksid prügikasti, vaesekesed. Kas õnnestub käterätile veel pintslitõmbeid saada?“ (162)

Tõepoolest, võiks küsida: „Kes kardab abjekti?“ pöördudes hommage´iga ühe näidendi ning samuti Woolfi lehe poole Facebookis. See, kes ei ole ise peadpööritavate eluraskustega kokku puutunud. Või õigemini, kui paljudel meist on julgust nendele kogemustele ausalt silma vaadata? Peategelase toimetulekutööriistad elu „perses“ ja „põrgus“ on viha, alati jõudu andev viha ja analüüsiv kontakt elu abjektse tõelisuse ja valuga. Naine karjub haiglapersonali peale ja loob oma kreedo: „Viha! Kaovad usk, lootus, armastus, aga suurim neist on viha!... Viha võidab kõik, võidab valu, võidab ahastuse, kannab enam kui miski muu. Viha on viimne vägi, tema ongi ülim liigutaja!“ (140)

 Ning peategelane asub surnud loodet pildistama, tema peeneid näojooni ja sõrmi vaatlema ning perverssel moel tehtud pilte imetlema. „Ei tahtnud enam muud teha kui tita pilte vaadata. Surma üle korrata ja läbi elada, muudkui uuesti, seda praegust surma, igasugust elu jooksul nähtud ja puudutatud surma...“ (153) „Mu laps nägi välja palju täiskasvanum kui elusolevad 3-4-aastased mütakad. Väike piiriala olend. Lootena on inimene veel tõsisem kui äsjasündinud beebina, kuigi ka vastsündinu on oma vaikusehetkedel veel sünge piiriala olend... Ühe pildi peal on tita käsi üle pea sirutatud, pöial pikalt väljas. See oleks justkui mingi žest.“ (154)

Raamatut lugedes mõtlesin, kui palju kordi on selles teoses näiteks sõna „persse“ kasutatud. Või „põrgu“. Või „sitt.“Autori keel on tõepoolest abjektsusest pulbitsev. Kuidas nii ränka kogemust üleüldse inimkeeli edasi anda? Loomulikult, võimalikult palju ropendades. Ta mõtiskleb isegi: „Keel kui abjekt. Keel ise on meie abjektsus, mis meid vormib: abjekt, mis loob abjektsuse. Keel on sitt, mida me välja ajame. Seepärast peabki looming nagu sitahäda olema ehtne, sest sittumise teesklus kukub veel piinlikum välja kui sittumine ise.“ (148-149) Aborteeritud akraaniaga lapse väljutamine (ja sellest kirjutamine on inimese) on „abjektsuspotensiaali realiseerimine par excellence.“ (176)

Niisiis on teose sisu ja vorm täielikus harmoonias, iroonia ja kibeda põlgusega kuulutab tegelane teose vältel kümneid kordi, kui persses see maailm on. Jah, ainult nii saab seda tõeliselt realistlikult edasi anda, kõik see põrgu enesest välja elada, et siis ise taas oma eluga edasi minna. Kõik on täiesti õigustatud, moraalipolitseil pole siin midagi teha.

Autoril ja peategelasel ei õnnestunud samuti loodet endale saada, et ta vaikselt leinates maha matta, kuigi talle oli lubatud, abjekt läks jäätmetesse, mingid osad abjektist eemaldati uuringuteks ning ollus heideti tulle kõige muu ollusega, mil ei õnnestunud isiksuseks saada.

Võiks küsida, kas inimesed sõdiksid vähem, kui sünni ja surma raskuspunktidest rohkem kirjutataks ka ilukirjanduses, väljaspool Perekooli foorumeid? Kas antaks vähem hukkamõistvaid hinnanguid ja sildistusi, kui tuuakse päevavalgele inimese siseheitlused, üksikjuhtumi erilisus? Mine tea, loota võib.


neljapäev, 27. aprill 2017

XVI Supilinna päevad



Oli tore nädal: 

XVI Supilinna päevad toimuvad 17. - 23. aprillil 2017

KAVA
AVAPÄEV
Esmaspäeval, 17. aprillil
 16.30 „Kuidas Supilinn endale Herne poe sai?” Fotonäituse avamine Herne poes.
 17.30  Loodusretk „Elurikas Supilinn”. Ringkäik Aire Orulaga. Koguneme Supilinna kiigeplatsil kiige juures.                                                                                                                  
1821  „Koha lood”. Kaisa Kase loovkirjutamise õpituba Supilinna lastehoius Emajõe 1A.  Registreerumine:  kristinaviin@gmail.com
VÄRSKE ÕHU PÄEV
Teisipäeval, 18. aprillil
1013 Õlivärvidega maalimine Supilinnas. Juhendab Andres Rõhu Konrad Mägi Ateljeest. Kaasa oma värvid, lapid, pintslid. Lõuendid meilt. Koguneme Supilinna kiigeplatsil kiige juures. Registreerumine: kristinaviin@gmail.com
18 Jalutuskäik „Tänavakunst Supilinnas“. Koguneme Supilinna kiigeplatsil kiige juures. Registreerumine: sirla@stencibility.eu

KUNSTIPÄEV
Kolmapäeval, 19. aprillil
1013 Õlivärvidega maalimine Supilinnas. Juhendab Andres Rõhu Konrad Mägi Ateljeest. Kaasa oma värvid, lapid, pintslid. Lõuendid meilt. Koguneme Supilinna kiigeplatsil kiige juures. Registreerumine: kristinaviin@gmail.com
1018  COB-saviahju ehitamise talgud Marja 20 hoovis. Koolitaja Jiří Krejčí.
1618 Akrojooga Kesklinna Koolis Kroonuaia tänaval.  Juhendab Liivi Hiienurm Tartu Joogakeskusest.  Registreerumine: liivihiienurm@gmail.com
16-23 Kerttu ja Janni vihtlemisprotseduurid Lodjakoja saunas. Registreerumine: www.facebook.com/ummamuudusaun või Bohemian Spa (5904 5857) 
1820  Raamatulodja retk „Kadunud Jõmmu!“ Retkel osalevad ja „Jõmmust“ räägivad Mika Keränen, Raamatutuba Fahrenheit 451 ning Raamatuklubi. Retke algus ja lõpp Emajõe tänava ääres.  Piletid 7/8/12 Piletilevist. Kuumad joogid hinna sees!
1821 Voronja XIII korternäitus „Naised Supilinnas“ Lepiku 3-1A. Supilinnas elavate naiskunstnike ühisnäitus. Voronja galeriiks muutub Gea, Pääsu ja punasetriibulise kassi Sissimardi kodu. Näitusel osalevad: Kairo, Tea Lemberpuu, Gabriela Liivamägi, Marge Nelk, Merca, Kristiina Põllu, Kärt Rebane, Mari-Ann Remmel, Kristina Viin ja  Marin Laes. Näitus on avatud 19. aprillil 18‒21 ja 22.‒23. aprillil 12‒17.

TALGUPÄEV
Neljapäeval, 20. aprillil
15 Botaanikaaia näituse „Umbrohi taldrikul” ja kasvuhoonete külastamine.  
Lisainfo: Kristine Fenske (737 6180) või Botaanikaaiast www.botaanikaaed.ut.ee.
17 Permakultuuri õpituba Herne 16 aias
18 Supilinna koristustalgud. Koguneme Supilinna kiigeplatsil.  

KIRJANDUSLIK SUPIPÄEV
Reedel, 21. aprillil  
12 Supilinna Selts, Salvest ja Naiskodukaitse Tartu ringkond pakuvad Raekoja platsil tasuta suppi.  
18 Supilinna kultuuriretk Enn Lillemetsaga. Anname ka üle Supilinna parima maja märgi. Kogunemine kiigeplatsil.
20 Kirjandusõhtu Emajõe 12 hoovis. Esinevad Carolina Pihelgas, Elo-Mall Toomet, Marko Kompus, Hanneleele Kaldmaa, Jüri Metssalu, Martin Vabat ja Aare Pilv.

PLATSIPÄEV
Laupäeval, 22. aprillil
Pealaval kiigeplatsil. Päeva juhib Jüri Metssalu
12.10 Rahvatantsurühm Tantsumõmm
12.20 Platsipäeva avamine
12.40 Tähtvere Tantsukeskus
13.10 
Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli pärimusmuusika osakonna õpilased
13.45 Laulustuudio Musaklubi
14.10 Shaté Tantsukool
14.30 Supilinlaste lemmikmoosi valimine
15.10 Liinatsuraq
15.35 Sassiku Sokid Kärgulast
16.00 Valmiera BigBand, dirigent Gunars Geduševs
17.00 Allikabänd
17.30 Rail Balticust, tselluloositehasest, Eesti metsade tervisest ja maailmakoristusest vestlevad Kristjan Piirimäe, Linda-Mari Väli ja Helena Läks
18.00 Ansambel A.P.A
19.00 Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd
19.45 Ööviiul
20.30 SMS Tuhkwizza Setomaalt
21.45 Cathouse Radio
Tegevused kiigeplatsil:
13 TÜ loodusmuuseumi telgi juurest retk Supilinna konnatiigi äärde.
1318 UV maalimise töötuba kunstitelgis lastele ja täiskasvanutele. Juhendab Maari Soekov.
21.00 Lauri Tamme tuleskulptuur.
Lisaks: täika, rohevahetus, Utoopia raamatupoe raamatulaat, Prima Vista raamatulaat ja kirjandusfestivali infopunkt, Slackline, Tartu Vibuklubi, Tartu Ülikooli Loodusmuuseum, Sänna Leiutajate Külakooli õpilasfirma, Impresti/Palmako mänguväljak lastele ja palju muud.
Herne 21 aias:   11-20  SprayPrinteriga maalimine. Herne 21 aias valmib seinamaaling. 
Emajõe 4-2: 12-18 kodukohvik
Marja 20 aias:  12‒20  vabalava ja kohvik vahvli, woki ja kohviga
Joogaprogramm Supilinna lastehoiu ruumides (Emajõe 1A):
1010.45 Laste- ja beebijooga Eneli Essiga Tartu Joogakeskusest. Oodatud ka rasedad. Registreerumine: info@enelilastejooga.ee või 5106 288.
1112.15 Shindo tund Riina Kasterpaluga Tartu Joogakeskusest.  
Registreerumine: shindotund@gmail.com või 5225 452.
13.3014.00  Joogatund ajakirja „Hingele Pai“ peatoimetaja Merit Rajuga.
Lodjakoja jõeprogramm (laevad väljuvad Supilinna sadamast Emajõe tn ääres):
78.30 Looduslodja linnulaulusõit kuuma tee ja kohviga (pilet 6/10, piletid Piletilevist).
12 Lodi Jõmmu tunnisõidud alates kell 12 igal täistunnil (pilet 3/5).
12 Paatmaja Jõeobu ja jõelaev Minna-Maria lõbusõidud (pilet 3/5).
12.30 Viikingilaev Turm tunnisõidud alates kell 12.30 igal pooltunnil (pilet 3/5).
Laevareisidel on nõudepeatus Sisevete Saatkonna jäätisekohvikus.

AVATUD HOOVIDE PÄEV
Pühapäeval, 23. aprillil:
Avavad supilinlased oma uksed, väravad ja südamed. Avatud on hoovikohvikud. Lisainfo www.supilinn.ee.
1116 Kesklinna kooli kogukonnapäev koolimajas ja selle hoovis (Kroonuaia 7).
1120 SprayPrinteriga maalimine Herne 21 aias. Oa 10c seinale valmib seinamaaling.
16  Raamatute müük ja Mari-Ann Remmeli maalinäitus Tähtvere 57 aias. 
17 Prima Vista kirjanduskonkursi „Esimene samm“ laureaadi väljakuulutamine ja esinemine Tähtvere 57 aias.
18 Merle Jäägeri kontsert Tähtvere 57 aias. 

Kodukohvikud:
11‒13 Herne 51A aias hommikumuusika ja kohv.
11‒13 Marja jäätisepang Tähtvere-Marja tänava nurgal.
11‒16 Kodukohvik „Pohlakesed” Marja 10. Avatud täika.
11‒16 Saiasahwri pererahvas avab hooviväravad. Herne 20.
11‒16 Hoovikohvik „Mustsõstar” Marja 22 hoovis.
11‒15 Tartu Luterliku Peetri Kooli lasteaia kohvik Kroonuaia 66a.
11‒20 vahvlid, wok ja kohv Marja 20 hoovis.
11‒15 Avatud hoovikohvik Herne 15.
13‒15 Avatud tantsuhoov Herne 15, kus supilinlaste ja külalistega tantsib rahvatantsurühm Upsijad.
13       Herne Lustimaja Herne 5 hoovis. Pakume pelmeene. Avatud seni, kuni kaupa jätkub. 
13‒20 Vaba lava, täika ja kohvik Oa 22 kommuunis.

Kavas võib ette tulla muudatusi− värskeim info: http://www.supilinn.ee
Lisainfo: Kristina Viin (tel 5648 6275), kristinaviin@gmail.com

KÕIK ÜRITUSED ON TASUTA

Miks õppida usuteadust

Noor inimene seisab oma olemise sügavikus ja vaatab sealt tõsiste silmadega väljale, mis peegeldub ta silmis, ja arutleb: „Mis on kogu eksistentsi mõte? Kas elul üldse on mõtet? Kust me oleme tulnud ja miks on praegu maailm selline, nagu ta on? Kas on elu pärast surma? Kuidas me saame kõnelda armastavast Jumalast, kui maailm on ebatäiuslik ja kuri? Kas Jumal on olemas? Kuidas erinevad kultuurid neid küsimusi seletavad? Kust need müstilised kogemused tulevad? Mis see budistlik „tühjus“ ikkagi on?“
Nõnda ta kuulatab eneses ning ühel hetkel saab aru, et teist võimalust ei ole, mingi vastupandamatu jõud haarab tal varrukast kinni ning ta läheb õppima usuteadust.
Nii juhtus minuga. Jätsin EKA magistrantuuri lapsepuhkusel olles pooleli ja astusin paar aastat hiljem Tartu ülikooli usuteaduskonna bakalaureuseõppesse. Mind ei huvitanud enam kaasaegse kunsti probleemid niivõrd kui religioossed küsimused ja elu müstilised sfäärid. Liiatigi tundsin, et mu hariduses on suured lüngad, pole mõtet surkida kaasaegses, kui ei tunne mõtte- ja ajalugu.
Ja „haridus on see, mis enesekindluse tagab“ – nõnda kõneles austatud keeleteadlane ja õppejõud Marju Lepajõe viimasel reformatsioonikongressil. Ta lisas: „Süstemaatilise avara mõtlemisega inimesed on need, mida rahvas ülikoolilt ootab.“
Tõepoolest, Tartu ülikooli usuteaduskonnast saab inimene parima laiapõhjalise humanitaarhariduse maailma terviklikuks mõistmiseks, süstemaatilise ülevaate Euroopa ja ka ida mõtteloost aegade algusest tänapäevani. Õpe usuteaduskonnas hõlmab ajalugu, psühholoogiat, sotsioloogiat, antropoloogiat, filosoofiat, vanu keeli ja teisi distsipliine.
Kaasaegses teoloogias on olulisel positsioonil interreligioossuse mõiste. Globaliseerunud maailma plahvatusohtlike pingete lahendamiseks eri kultuuride ja religioonide vahel on hädasti vaja inimesi, kes aitaksid konstruktiivsele dialoogile kaasa. Tarvis on teolooge, tõlkijaid, mõtlejaid, ajalootundjaid, keeleoskajaid.
Teaduskond on väike ja hubane, kedagi kuhugi usku vägisi ei pressita. Kuid kõik on võimalik: „ateistist“ võib saada tõsiusklik, kristlasest agnostik või hoopis budist. Ka mina ei välista enda puhul midagi. Siin on haridust omandanud tulevased teadlased, kirikuõpetajad, tõlgid, kirjanikud, poliitikud ja nõunikud …
Tõe monopoli pole aga paraku kellelgi, seda, mis on tõde, koolis muidugi ei anta. Vastused peab igaüks ise oma südames leidma. Kuid ühte mõistan ma praegu: elu on üürike ja segane nähtus, siin pole millelgi muul suurt mõtet kui olla hea, aidata teisi, luua, harida ennast ja teisi ning otsida vastuseid suurtele küsimustele.
kristiina viin

Kristina Viin,
Tartu ülikooli usuteaduskonna II kursuse üliõpilane, kunstnik ja luuletaja



reede, 31. märts 2017

Matti Miliuse koomiks






Linnart


Linnarti joonistus vaalast. 



Meil juba märtsi lõpus puud lehtivad toas. Linnart vedas metsast mahasaetud sarapuu oksa kaasa, panime auto peale, kodus pistsin vaasi. See on muide Linnarti kiikumise vaade toas. 



See olen  mina. Ühel hetkel Linnart teatas, et tal on mulle üllatus, tulgu ma magamistuppa üllatust vaatama. Tissid on uhked, kuid ei tea, mida see LD tähendab. Ristimärk tehti peale, seda ei oska ka täpselt tõlgendada.

Tervitan Valdo Valperit, keda ei ole Facebookis. 

Üks luulekogu

Mare Osi "Elu on ime". Tegin pildid Alli Lunteri palvel.

neljapäev, 9. märts 2017

Selle maailma helged niisked silmad

Tänane

(Lodjakoja sauna lakas pärast vihtlemist, soolaga koorimist ja enese
 jõkkekastmist teki sees lesides ja mediteerides)

Olen ürgkosmos, kõikvõimalikkuse surisev soo.
Siis, kui olen selle maailma enesele lõpuni selgeks mõelnud,
võin sellest maailmast lahti lasta, võin lahkuda rahuga kõigest.
Mu süda on nagu suu, mis on just januga vett joonud, kosmose helisid 
trillerdav lainetus, küllastunud, vaba.
Olen loovutanud oma valukeha, mus pole hirmu, ma pole kade, ma ei leki
igatsuses.
Olen Buddha.
Jeesus, kes sa oled? Ma näen sinu silmi, nii lähedalt. Hõljun su palge
kõrgusel, mis ristil väsinult ripub. Sa veel hingad. Su silmad on paokil, neis
on tasane mõte. Ma tean, mis see on! Kui enam valu ei ole, kui oled end
maailmast lahti laskmas, oled teel õndsusesse. Su meel ja su süda on
valgumas õndsusesse nagu mesi soojasse maasse, rahuga ära.
Milleks üldse nimesid anda? Kultuur murrab mu mõtteisse. Ehitab
konstruktsioone. Kavandab. Kahtleb. Kalkuleerib. Tahab nimesid panna. Tal
ei ole ju nime!
See olen ju mina. Ja see pole mina. Mind polegi. Olen terviklik.
Olen selle maailma helged niisked silmad,
olen varahommikune aurav soo.
Jumal, võta mind endasse!

reede, 10. veebruar 2017

Vaateid Jeesusele

Vaateid Jeesusele
Essee




Kristina Viin
US II
28.01.2016


Mida me võime teada Jeesuse kohta? On kaks lähenemist Jeesusele. Esiteks, ta oli ajalooline isik, Jeesus Naatsaretist, esimese sajandi Galilea juut. Läbi ajalooliste faktide saame kõneleda „Ülestõusmise- eelsest Jeesusest”, kes mässas Rooma riigi alluvusse kuulunud Juudamaal, Galileas ja Jeruusalemmas; õpetas, ravitses, kutsus rahvast meeleparandusele ning kuulutas juutidele uut Jumalariiki. Ajaloolise Jeesus-uurimuse tähtsaim allikas on Uus Testament.
Teiseks võime rääkida Elavast Kristusest, „Ülestõusmise järgsest Jeesusest”, usu Kristusest. Tavapärane kristlik pieteet tunnistab „kogum-Jeesust”, nii ajaloolist kui religioonifenomenoloogilist teadmist Jeesusest. Evangeeliumitest saame teada, et Jeesus on Messias, Jumala poeg, kes pärineb Taaveti soost.

Küsimused ja hüpoteesid Jeesuse tõelise eluloo kohta on jätkuvalt elus, sellest annavad tunnistust erinevad n-ö ebaortodokssed kujutelmad ja uskumused. Me võime neid pidada „usu Jeesuse” väljendusteks, kuigi nad on lahutamatud kujutelmadest Jeesuse kui ajaloolise kuju kohta. Järgnevalt mõned näited neist.

Jeesus Indias

Islamis on üldiselt levinud usk, et Jeesus oli suurim prohvet enne Muhamedi. Moslemid jagavad küll usku Jeesuse neitsist sündimisse, kuid eitavad, et ta suri ristil – kõige levinum on versioon, et ta läks taevasse enne seda (st ta ei surnudki) ning ristile läks tema asemel mõni ta järgijatest. 19. sajandi lõpus aga tekkis Pakistanis ja Põhja-Indias ahmadija, islami reformatsiooniline ja messianistlik usuliikumine, mille järgi on liikumise rajaja Mirza Ghulam Ahmadi Jeesuse poolt ette kuulutatut lunastaja. Jeesus on ahmadlaste uskumustes olulisem tegelane kui tavalises islamis, samuti erineb nende ettekujutus Jeesuse maise elu lõpust. Ahmadlaste järgi elas Jeesus ristilöömise üle, päästeti hauast ning läks ida poole otsima Iisraeli kaotsi läinud suguharu; ta suri Kašmiiris Yuz Asafi nime all ning on sinna maetud. Tema hauakohta Srinagaris on ehitatud väike Roza Bali tempel (kuigi templit haldavad sunniidid eitavad, et see võiks olla Jeesuse haud). (vt https://en.wikipedia.org/wiki/Jesus_in_Ahmadiyya_Islam; BBC dokumentaalfilm „Jesus was a Buddhist Monk”, https://www.youtube.com/watch?v=QAaW6BYhfNM)
Ahmadlaste uskumus on saanud tuge varasematest spekulatsioonidest selle kohta, et Jeesus käis oma elu jooksul ka Indias. Neist tuntuim on juudi päritolu vene luuraja, kirjaniku ja seikleja Nikolai Notovitši 1894 ilmunud prantsuskeelne raamat „Jeesus Kristuse tundmatu elu”, mille kohaselt Jeesus käis enne oma evangeeliumites kajastatud avalikku tegevust reisimas Indias ja Tiibetis, kus tutvus budistlike ja hinduistlike õpetustega, mis kujundasid tema religioosseid vaateid, ning et Ladakhis Hemise kloostris mäletatakse Jeesust senini Püha Issa nime all. Notovitši raamat paljastati varsti kui väljamõeldis, kuid sel oli siiski oma suur mõju, sealhulgas ka India kohalike usutegelaste hulgas. (https://en.wikipedia.org/wiki/Nicolas_Notovitch)

Jeesus meie pärimuses

Sellised alternatiivsed kujutelmad Jeesuse elust meenutavad kaudselt seda, kuidas Jeesus võib esineda rahvapärimuses, nagu oleks ta tegutsenud kohalikus olustikus ja maastikus. Need ei esita küll otsest väljakutset piibellikule pildile Jeesuse elukäigu kohta, pigem võib neid näha sümboolsete mõistujuttudena, mis kirjeldavad Jeesuse kõikjalolu metafoorselt. Rahvausundi ja muistendite andmebaasist „Rehepapp” (http://www.folklore.ee/rehepapp/) võib nt leida mitu teisendit (üles kirjutatud Põlva, Võnnu ja Karksi kihelkondadest) jutust, kuidas Jeesus koos Peetrusega (või ka lisaks koos Johannesega) satub ühte tallu öömajale ning nad peavad tasuks aitama reht peksta. Jeesus (ühes teisendis ka Peetrus) pistab rehehunnikule tule otsa, nii et üleliigne ära põleb, aga terad, aganad ja õled ise eraldi hunnikutesse kogunevad, kusjuures Jeesus manitseb ka tulepühakut Lauritsat, et see piiri peaks. Hiljem proovib peremees ka ise sama nippi, kuid Lauritsa-sõnad ei toimi ning tuli teeb palju kahju. Tavaliselt on peremees varem Jeesuse või Peetrusega ka halvasti käitunud – kas kepilöökidega tööle ajanud või avaldanud umbusku tule abil rehepeksu kohta, nii et lugu on moralistlik tähendamissõna usu vähesuse kohta.
Samamoodi on mõned konkreetsed kohad Jeesusega seostatud. Kohapärimuse andmebaasist „Koobas” (http://galerii.kirmus.ee/koobas) võib leida teateid kividest, mille peal on Jeesuse jalajälg (Rakvere ja Anna kihelkonnas), samuti on usutud, et Ülemiste järve suure kivi (Linda kivi) on sinna visanud hoopis Jeesus, kui ta käis Eestimaal imetegusid tegemas, ning et see kivi mõõdab aega – kui kivi kaldani jõuab, saabub maailmalõpp.
Folkloorse Jeesuse teemaga haakub omapärane Jeesuse teema käsitlus „Kalevala” lõpus. Seal küll ei mainita Jeesust nimepidi, küll aga võib seda lugu tõlgendada allegooriliselt Soome ja Karjala kristianiseerimise allegooriana, Jeesuse elulegendi põhimotiividel lastakse juhtuda „Kalevala” maailmas. Karske neitsi Marjatta sööb karjas olles imelise pohlamarja ning jääb sellest käima peale. Kui siis Väinämöinen määrab poisi kui sohilapse surma, avab väike poiss ise suu ning meenutab Väinämöisele tolle nooruspatte (siin on muuseas analoogia Lähis-Idas levinud pärimusega selle kohta, kuidas imikust Jeesus võtab sõna Maarja kaitseks, kui tollelt küsitakse lapse isa kohta; see on jõudnud ka Koraani, 19:27-33). Marjatta poeg ristitakse seejärel Karjala kuningaks, mispeale Väinämöinen lahkub vihasena maalt, jättes maha oma kandle ja laulud. (Kalevala. Koostanud Elias Lönnrot. Tallinn, Eesti Raamat, 1985, lk 467-474)

  1. sajandi uuspärimused Jeesuse kohta

Üks põhjalikult läbi töötatud alternatiivne kirjeldus Jeesuse elust leidub Urantia raamatus. Urantia raamat tekkis vahemikus 1924-55, esmatrükk ilmus 1955 (eesti keeles täielikuna 2010). Urantia raamatu tekkeloos on oluline roll Chicago arstil William S. Sadleril, kes kutsuti vaatama meest, kellel esinesid ebaharilikud sügava une perioodid. Selgus, et tegemist on meediumiga, kes oma une ajal edastas sõnumeid ebamaistelt olenditelt, mingist ajast alates hakkasid sõnumid ilmuma ka kirjalikul kujul. (Meediumi isikut pole ametlikult avalikustatud, kuigi oletatakse, et see oli Wilfred Kellogg; Sadleri naisevend oli tuntud hommikuhelveste leiutaja, arst ja filantroop John Kellogg, kes hoolitses paljude leidlaste eest, andes neile ka oma perekonnanime – üks sellistest oli ka Wilfred Kellogg.) Varsti kogunes Sadleri ümber terve rühm inimesi, kes tegelesid meediumi sõnumite jälgimise ja korrastamisega, mis lõpuks anti välja mahuka Urantia raamatuna. Raamat sisaldab väidetavalt kosmiliste olendite poolt edastatud infot universumi, Jumala, Maa ajaloo ning Jeesuse elu kohta. Laias laastus jagab Urantia raamat kristlikku vaatepunkti selle kohta, kes Jeesus on (Sadleril endal oli seitsmenda päeva adventistide taust), kuid teda ei peeta kolmainsuse teiseks isikuks (Jumal küll on kolmainsus, kuid Igavene Poeg pole samastatav Jeesusega); Jeesus on üks nn Looja-Poegadest, keda on kõigis universumites kokku 700 000, Jeesus on meie kohaliku universumi Nebadoni ülevaataja, kes vaimolendina kannab nime Miikael. Urantia raamat ei pea Jeesuse ristisurma lunastavaks aktiks (sest patt pole päritav, vaid isiklike valikute tulemus, seega pole ka pärispattu, mis vajaks lunastamist), vaid lihtsalt tollase ametliku religiooni poolt täide viidud repressiooniks inimese suhtes, kelle vaimseid õpetusi ei suudetud mõista. Samuti ei sündinud Jeesus neitsist, vaid oli lihalikus mõttes Joosepi poeg, kellesse Miikael vaimses mõttes inkarneerus. Jeesus sündis Urantia raamatu kohaselt 21. augustil aastal 7 eKr. Pikalt jutustatakse tema lapse- ja noorukieast, ta tegi enne oma põhitegevust reisi Rooma (koos kahe indialasest kaaslasega, kellelt sai ka teadmisi Ida usundite kohta), aga käis ka mujal Iisraelist eemal (nt Kaspia ääres). Jeesus suri Urantia raamatu kohaselt 7. aprillil aastal 30 pKr, tõusis seejärel surnuist oma „morontiakujul” (st füüsiliselt nähtava vaimolendina, samal ajal kui füüsiline keha lagundati silmapilkselt), ilmus seejärel mitmel korral jüngritele ning lahkus Maa pealt 18. mail. Urantia raamat peab Jeesuse õpetust puhtaimaks universaalse tõe kujuks teiste maapealsete religioonide kõrval. (Urantia raamat. Chicago, Urantia Foundation, 2010; loetav ka internetis: http://www.urantia.org/et)

Miikaeliga on Jeesust samastanud ka mõned moodsamad kristlikud usuvoolud. Seisukohta, et peaingel (või inglite pea) Miikael on Jeesuse sünnieelne kuju, on kaitsnud mitmed varased protestantlikud teoloogid.  Uuemal ajal pooldavad seda seisukohta nt seitsmenda päeva adventistid (pidades seda küll pigem üheks paljudest nimedest, millega Jeesus Kristust pühakirjas iseloomustatakse), veel selgemalt aga Jehoova tunnistajad, kes eitavad kolmainu doktriini. Jeesus on nende usu järgi ainus, kelle Jumal on vahetult loonud (kõik ülejäänu on loodud Jeesuse ehk peaingel Miikaeli kui Jumalariigi kuninga ja peapreestri vahendusel). Muus osas, mis puutub Jeesust, järgivad Jehoova tunnistajad üldkristlikke tõekspidamisi. Välja arvatud see, et Jeesus ei surnud ristil – risti kujund on nende arvates paganliku sümboli imbumine kristlikku usku –, vaid ilma põiklatita postil. (https://en.wikipedia.org/wiki/Michael_(archangel)

Üks viis, kuidas „usu Jeesus” äärmuslikul kujul ilmneb, on inimesed, kes on end ise pidanud või keda on peetud Jeesuse taassünniks või Jeesuse teiseks tulemiseks. Neid on olnud omajagu, osad neist ilmselged petised või kurjategijad, mõned aga inimesed, kes on seda ise siiralt uskunud. Nende hulka kuuluvad nt bahai usundi rajaja Baha'u'llah, kes uskus end olevat üldse erinevate usundite ettekuulutatud lunastajakujude kehastus, sh ka Buddha Maitreya, šiiitide imaam Hussein jm;  Etioopia keiser Haile Selassie, keda peetakse Messiaks rastafariusuliste poolt, kuid kes ise eitas seda; Lõuna-Korea Ühtsuskiriku looja Sun Myung Moon, keda tema järgijad peavad nii taastulnud Messiaks kui ka taassündinud Aadamaks, pikema nimestiku võib leida https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_people_claimed_to_be_Jesus.

Üks tähelepanuväärseid nende hulgas on „Viimase Testamendi Kiriku” ning Lõuna-Siberis Tiberkuli ökokommuuni looja Vissarion, kodanikunimega Sergei Torop.  Ta on pärit Krasnodari kraist. Lapsepõlves mõjutas teda palju baptistist vanaema. Ta töötas Krasnojarski krais Minussinski linnas liiklusinspektorina, kuid samal ajal oli ta tegev ka kohalikus ufoloogide klubis. Pärast miilitsast vallandamist elas mees üle vaimse kriisi, kuni hakkas 1991. aastal kuulutama oma uut õpetust. Ta pidas ennast Jeesuse taassünniks ning kirjutas „Viimase Testamendi”. Talle tekkis oma järgijaskond. 1995. aastal hakatati looma ökoasulaid, kus nüüdseks elab umbes 5000 inimest (mujal maailmas arvatakse tal olevat kuni 10 000 järgijat). Tema õpetuse hulka kuulub ka peatse viimsepäeva ootamine, kuigi selle tähtaega on mitu korda edasi lükatud. Olulisel kohal on taimetoitlus ning loodushoidlik ja kogukondlik eluviis. Ka tema õpetus Jeesusest erineb üksikasjades. Näiteks oli Jeesusel mitte 12, vaid 14 jüngrit. Juudas reetis Jeesuse, kuna ta armastas üht naist, Juudas ei poonud end üles, vaid jõi end surnuks, Jeesus oli ristil poolteist päeva, tõusis üles mitte kolmandal, vaid neljandal päeval jne.  (ru.wikipedia.org/wiki/Тороп,_Сергей_Анатольевич; ru.wikipedia.org/wiki/Последний_Завет; Vissarioni pühakiri on loetav aadressil http://slovo.vissarion.ru/)

Omaette ebaortodokssete Jeesuse-legendide kogumi moodustavad kujutelmad tema abielust ja järeltulijatest. Neil on küll pikk traditsioon, kuid 20. sajandil, kui ühiskonnas pole religioonidogmaatiline kontroll enam nii tugev, on need saanud hoogu juurde. Selle ideega mängib näiteks kreeka kirjanik Nikos Kazantzakis romaanis „Viimne kiusatus” (eesti keeles 2007), kus Jeesus näeb ristil olles nägemust, kuidas ta tegelikult elab rahulikku pereelu. Populaarkultuuris on käibel teooria, mille kohaselt Jeesus abiellus Maarja Magdaleenaga ning nad ise või siis hoopis nende järeltulijad asusid elama Lõuna-Prantsusmaale. Nende vereliinist sündis Merovingide dünastia, ühtlasi seotakse seda Püha Graali müüdiga. Alustrajav teos oli Michael Baigenti, Richard Leigh' ja Henry Lincolni „The Holy Blood and the Holy Grail” (1982), mille põhjal on arendatud hulgaliselt muid samasisulisi teooriaid ja mis on põhjustanud kirglikke poleemikaid, kuid siiski ei saa neid võtta rohkemana kui rikka kujutlusvõimega fiktsioonina. Selle tuntuim väljendus on Dan Browni romaan „Da Vinci kood” (2003, eesti keeles 2005).  (https://en.wikipedia.org/wiki/Jesus_bloodline; https://en.wikipedia.org/wiki/The_Holy_Blood_and_the_Holy_Grail)

Kes oli Jeesus?

Eelnevad näited on tõenduseks sellest, kuidas Jeesuse tähendust tõlgendatakse tänapäevani, konstrueerides vastavalt erinevatele eesmärkidele ka kirjeldusi Jeesuse elulooliste faktide kohta. Põhimõtteliselt on see sarnane sellele, kuidas pärimuses Jeesuse kohta on juba algusest peale olnud palju erinevaid suundumusi, mis ei pruugi omavahel kooskõlas olla. Nii koosneb ka puhtalt piibellik Jeesuse koondpilt mitmest eri kihist: Pauluse õpetus, mille kohaselt Jeesus oli lunastav Messias, kes pakub päästet väljaspool juudi religioosset identiteeti; Jeesus kui imetegijast prohvet; Jeesus kui Jumalariigi radikaalne kuulutaja, uut kogukonda loov revolutsionäär; Markuse evangeeliumis väljenduv Jeesus kui oma tõe nimel kannataja; Matteuse evangeeliumis ilmnev Jeesus kui judaismi reformeerija ja puhastaja; Luuka evangeeliumis on Jeesus juutlusest distantseerunud omaette usundi rajaja; Johannese evangeeliumis räägitakse Jeesusest kui universumi valitsejast ning müstilisest Jumala Sõnast (Ain Riistan, Jeesuse kiusatuste maailm. Rmt: N. Kazantzakis, Viimne kiusatus. Tartu, Johannes Esto Ühing, 2007, lk 480-489).

Nõnda seisab ka ainult Uut Testamenti lugev inimene valiku ees, milline neist vaatenurkadest valida oma kujutluses Jeesusest peamiseks. Selle taustal pole ka ime, et Jeesuse isikust ja elust lähtuv elav pärimus tekitab edasiarendusi, mis polegi otseselt Piibli evangeeliumile taandatavad.

Millisena näen Jeesust mina?

Kahtlemata on tegemist ajaloolise isikuga. Ta oli tark, filosoof ja õpetaja, õilishing, kes esitas raskesti kodeeritavaid allegoorilisi tähendamissõnu ning kuulutas uut revolutsioonilist maailmavaadet, kes läks oma tõe ja ideaali nimel võimule vastu hakkamata surma. Jeesuse end vimmata risti lüüa laskmine polnud tolleaegses kontekstis sugugi haruldane – seda „kaotajalt” oodatigi, auväärne oli pigem kurja kannatada, kui ise seda teha, kättemaksuksust loobuda.

Revolutsiooniline oli ta eelkõige kahes punktis. 
1) Ta tegi Jumala universaalseks: Jumal ei ole ainult juutide Jumal, vaid tema õpetust kuulutatagu kõigile. Selle näiteks on kas või tähendamissõna Samaaria mehest (Lk 10: 30-37): ligimene pole see, kes kuulub minuga samasse kogukonda, vaid see, kes teeb häid tegusid. Tollal oli ka teisi juudi usku reformeerivaid usuliikumisi (nt esseenid), aga Jeesuse eripära, miks ta teistest mõjukamaks osutus, oli just tema universalism, mis võimaldas sel usul laiemalt levida.
2) Tema eetiline õpetus oli radikaalne armu- ja halastusõpetus, mille järgi peaksime andestama kõigile, ka oma vaenlastele. Ta hüüdis ristil surres: „Jumal, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.“ (lk 23:34) See oli oma olemuselt totaalne vägivallatuse akt, mis püüdis katkestada kurjale kurjaga vastamise nõiaringi, ja selle kuulutamine oli tolleaegses kontekstis ootamatult rabav. Oma ligimesearmastuse õpetusega on ka Jeesus uusaegsete valgustusideede ning inimestevahelise võrdsuse alusepanija Õhtumaises kultuuris.

Kahtlemata oli ta karismaatiline ja suure mõjuvõimuga isik, ravija, või n-ö võimetega inimene, kes tegutses Jumala abi väel (soome-ugrilaste mõistes šamaan, nõid?). Ta oskas panna end vanade ettekuulutuste konteksti, ja ilmselt tõemeeli eneses Messia ära tundiski, et täita oodatud Messia ehk kuninga rolli. Aga see polnud poliitiline kuninglus (kuigi ta sel ettekäändel tapeti), vaid vaimne kontseptsioon – tavapoliitilises mõttes oli see anarhistlik maistest hierarhiatest distantseerumine. Jeesus ütles: „minu kuningriik ei ole sellest maailmast.“ (Jh 18:36)

Kristluse tuum on skandaalne („meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele pahandus (kr k skandalon) ja paganatele rumalus.“ 1Kr 1:23).
Armuõpetuse keskmes on hirmus vägivallaakt, nii et lunastuse kõrval on esil ka süü ja kannatus, kuigi Jeesus oma akti läbi kuulutas saabuvat rõõmu.

Kõige paremini seletab Jeesus minu jaoks lahti end läbi Johannese evangeeliumi.
Ta oli prohvet ja kompromissitu teisitimõtleja. Ta oli uue religiooni alusepanija (Jh 6:54-57; Jh 18:25; Jh 14:12-14) ning teatas, et juudid ei ole Jumalat õieti mõistnud ega teenida osanud (Jh 8:44).
Mis mulle aga kogu jeesuspärimuse juures segaseks on jäänud, ongi lunastusõpetus ise, mis viitab tagasi Vana Testamendi vereohvritele. Jeesus on „täiuslik ohver“, mille läbi inimkond saab lunastatud. Mismoodi ühe inimese süütult valatud veri saab kedagi lunastada? See jääb juba juudi müstika valda...
Teine punkt, milles mina sõna ei taha ega oska võtta, on Jeesuse olemus – oli ta siis ainult Jumal, ainult inimene või Jumal ja inimene korraga. Eks ta oli Jumala poeg vaimus, Jumala vaimu kandjana ja Jumala sõnumi edastajana; prohvet,  kes võimaldas ja lubas inimestele, kes temasse usuvad ja teda järgivad, saada enamaks, kui lihtsad inimolendid, saada ülemaks kui inimesed, saada tõeliselt Jumala lasteks.

Jeesuse suurim panus maailma on ligimesearmastuse ja totaalse vägivallatuse õpetus. Mul on tunne, et midagi on ajaloosündmuste rägastikus on Jeesuse mõtteid mõistes viltu läinud, neid võimu haaramise tööriistakastina, seksuaalsuse demoniseerimisega ning võltsmoraali ülesupitamisega valesti kasutatud. Kristluse sõnum oli tegelikult lihtne ja loomulik: armasta oma ligimest ja ära eemaldu Jumalast. 

Huvitav on kaasaegse mõtleja Slavoj Zizeki tõlgendus: Ainus tõeline viis liikuda ateismi juurde on läbi kristuse. Jumal sureb ristil, seega vabastab ta inimesed suurest Teisest ja selle teise arusaamatutest nõudmistest, „superegost“. Seda väljendavad Jeesuse viimased sõnad ristil: „Jumal, miks sa oled mu maha jätnud?“, mis aga väljendab seda, et Zizek ei tunne teoloogiat. Need Jeesuse sõnad viitavad tegelikult ühele tolleaegsele ülistuslaulule (Ps. 22). Võimalik, et Jeesus palvetas ristil selle Psalmi sõnadega. Mina isiklikult aga ei jaga seda vaadet.









Mare Osi mulgi luulekogule


Täna koolis mõtlesin



täna koolis mõtlesin et olen juudi jõulupuu
tunnist tundi eneses õrnalt kannan budismi
kristlust animismi hingelist nudismi
keerlevat sufismi ärevust ja saladustki
metsavaikust pühapuud
kahtesadat seitset luud
siis rõkkavat naeru
kuid jälle vagurat suud
sel trepil tõtates
polegi tihti jututuju
omaette kaalun
terasid sõkaldest
tasa võtan kuju
sahisedes
taarudes
kõlisedes
sahisedes
mühinal
mörr
ja jätan
võtma
ta

kolmapäev, 25. jaanuar 2017

Tagasi metsa

Tagasi metsa
Essee
Kristina Viin
US II
Tartu Ülikool



„Olen nagu eluaegne emigrant, kel iial pole tunnet, et on omasuguste hulgas ja tuttaval maal. Olen tõesti võõras maa pääl, kes varastab päevast viivu või ööst, et katsuda käia kodumaal, ja igasuguste võimatute toimingutega püüab teisi meelitada kaasa. Muidugi, see on asjatu, sest ma vist enam teedki ei tunne.“ (Masing 1996: 99.)

Praegu, alustades seda esseed, on mul tunne, et pean end häälestama mitte just essee komponeerimise lainele, vaid lähenema  teemale pisut teise nurga alt, nii, nagu inimene kirjutas kirjasõbrale. Põhjus peitub ülal Masingult näpatud motos, aga ka alljärgnevalt seletan selle pikemalt lahti. Niisiis alustan seda nõnda:

Tere Valdur,
Loodusmüstika või loodusmetafüüsika on miski, mida tajun eneses mingisuguse ürgollusena algusest peale olemas olevat. Mets, üksildased jalutuskäigud metsas on mind alati viinud tsivilisatsioonist päriskoju, kus kohtun omaenda hingemaastike ja reaalsega, puutumatu loodusega enese peegelduses. Olen põline soomeugrilane, kes linnas kuigi kaua vastu ei pea. Ühel hetkel hakkab linnakeskkond  lämmatama, olgugi see väike Tartu provints. Ma ei saa tajuda linna loomuliku elukeskkonnana.

Müürilehes ilmunud mõtiskluses  „Kirikusse, metsa või kaubanduskeskusesse“ kirjutasin: „Mina ei ole kasvanud kristlikus peres, lapsena sattusin kirikusse harva (kuigi minagi sain 8-aastaselt vanaema ettevõtmisel, keda vahest ainsana meie lähikonnas tol ajal need teemad huvitasid, Sangaste kirikus ristitud). Mul olid omad kondamised. Kirikus käimise asemel uitasin nädalavahetustel mööda metsi ja võsastikke, kus avastasin enda jaoks uusi maailmu, leiutasin lugusid ja sain kehale ja hingele kosutust. Ma ei oska praegu hinnata, kas sellist omaette metsas kondamist võiks päriselt hinnata kui religioosset kogemust, aga sarnase elamuse olen ma sealt saanud nagu pärast jumalateenistusel käimistki. Üksi metsas seigeldes saab inimene täiesti transtsendentse kogemuse. Ta tunnetab looduse vägevust, iseenda väiksust, on poole jalaga nagu teispool ja väljaspool tsivilisatsiooni, justnagu teisi inimesi ei eksteerikski. On ainult mina, looja ja loodus. Seal sa kõneled endaga, kompad oma hingeasju, mõtiskled, mediteerid, vahel loitsidki. Kogu meeltega tajutav atribuutika uhkeks liturgiaks on olemas, samuti tühjuse tunnetamiseks, muutunud teadvuseseisundiks, maagiaks ja müstikaks. Väiksena istusin ikka omaette kuskil perifeerias puu otsas, kus laulsin või luuletasin. Meenus, et olen kunagi ühes tekstis sel teemal ka kirjutanud: “toetan selja vastu puud / mu selgroog / hingus ja luud / on temale meediumiks / olen metsausku / ta tuules äiutav lööv / on minule kloostriks”.

Kord ühes metsajärves ujudes, kust ühtegi maja ei paistnud, mitte jälgegi,mis meenutaks  tsivilisatsiooni, ainult tuttpütid, vaikus ja mina selle selle kõige keskel, tajusin, et see ongi õnn. Mingisugune tõeline olemine.  Kaotatud Paradiis kristlikus terminoloogias – kui inimene elas veel nagu loom metsade keskel, enne, kui ta asus karja kasvatama ja maad harima. Läinud suvel mööda Käsmu metsi jalgrattaga, märg särk seljas, vurades arutlesin endamisi pühaduse mõiste üle. Pühadus tähistab erilist, puutumatut, profaanse vastandit, teispoolset, teisenenut, jumalikku... Selle „pühaduse“  tunde saan kõige kergemini kätte loovates mõtisklustes keset metsi ringi nuuskides. 2011. aasta kevade ja suve veetsin oma nõelravitsejast sõbra Leifi pööningul raamatuid lugedes ja sealset ümbruskonda avastades. Uinusin vahel, mõni herilane pea ümber tiirlemas. Sealtsamast pööningu aknalt leidsin kahe klaasi vahelt pesakonna surnud, kuivanud herilasekesti. Ja põrandalt ümmarguse lõhkise kärje. Kruntisin lõuendi valgeks, värvisin aerosooliga kärje kuldseks ja liimisin selle lõuendi keskele. Kõik leidobjektid, herilased värvisin samuti ühekaupa kuldseks ja kleepisin nad sakrofaagidena diagonaalsesse ruudustikku kärje ümber. Mis oli selle mõte? Eks omamoodi pühitsus, zenbudistlik harjutus. Samal sügisel läksin esimest korda EKA vestlusele, et magistrantuuri astuda, kus rääkisin, et tore oleks teha näiteks maastikukunsti, piirates mingi  osa loodusest aia või lindiga  ning märkides juurde, et see ala on püha. Et vaadata, kuidas inimesed reageerivad. Tol aastal ma sisse ei saanud, fotograaf Marco Laimre naeris, et vahest sa peaksid hoopis usuteaduskonda astuma. Järgmisel aastal sain küll sinna kooli sisse, aga sündis mul laps ja täna õpingi hoopis Tartu Ülikoolis religiooniuuringute erialal ja kõrvalerialana hiina ja jaapani kultuure ja keeli.
Selles punktis hüppaksin aga korraks tänavuste jõulude juurde. Jõulu eelõhtul otsustas sõber Valpri Valdo lapsele meie juures jõuluvana teha. Kuigi Valper oli eelnevalt kostümeerimata meie juures ja lapsele vana tuttav, ei tundnud või ei tahtnud ta teda jõuluvanas ära tunda. Siis jõudsin koos sõpradega konsensusele, et armastus on jõuluvana. Lacan´i objekt väike „a“.  Nii nagu naine või mees võib olla kuitahes tark, seksikas, ilus ja hea, aga kui temas ei jää meie jaoks midagi müstilist, tabamatut, hoomamatut, nii, et me usuksime temasse nagu lapsed jõuluvanasse, siis jääb sellest väheks. Nagu ka religioon, mille võlu seisneb teaduslikult tõestamatutes müsteeriumites ja sakramentides. Nõnda leppis ka minu laps sellega, et jõuluvanal on habe nööriga, nagu ta täheldas, aga ei esitanud kordagi argumenti, et jõuluvanal võiks olla mingitki seost onu Valpriga, kes külas oli. Kui mu sõbranna ütles lapsele, et mine vaata aknast, kuidas jõuluvana minema lendab, lapse selle järele täies usus kohe ka jooksis. Valper oli varsti tagasi ja hoopis teine.
Samamoodi on ka üksildased  rännakud looduses minu jaoks täiesti jõuluvana- kogemused. Võib hämmastuda ja hämmastuma jäädagi, kuidas saab ikka ühest pisikesest seemnest kasvada võimas kirju huvitava kujuga ja struktuuriga lill. Kus on see kood? Kust ta teab selliseks kasvada, see seeme? Kuidas võivad üraskid justkui ürgunedes viibides oma elutegevusega vanade palkmajade seintele hobuseid, inimesi, paate, elukaid ja muid sümboleid graveerida? Paralleelselt Peeter Lauritsaga asusin minagi neid üraskimustreid hariliku pliiatsiga läbi õrna paberi üles kopeerima. Töötlesin saadud kujutisi arvutis ja mõned neist said toona Maarja Pärtna luulekogu illustratsioonideks.
Loodusega ühekssaamine annab tõepoolest jumaliku, transtsendentaalse kogemuse, kus inimene unustab iseennast ehk saab nõnda lahustudes oma tõelise olemusega kokku. Eestlane metsas, vana Hiina taoist vahest pigem mägedes. Suzuki oma raamatus „Mysticism: Christian and Buddhist“ toob „ise“ või „ego“ tühjuse mõistmiseks, mida niisuguseks kogemuseks vaja on, mängu orientaalse kunsti, mis kujutab pigem asja vaimu  ja olemust kui vormi: Öeldakse, et vorm loob ennast ise, kui selle olemus on mõistetud. Tõeline kunstnik on looja, mitte kopeerija. Ta on külastanud Jumala töötuba ja on tema loomise võtted omandanud. See tähendab millegi loomist eimillegist. Selleks, et maalida taime, peab saama ise selleks taimeks, mida ta kavatseb maalida. Kuid selleks peab sinus olema ruumi. Subjekt peab objektis kaduma minema ja teenima objekti vaimu.
Nõnda on ka Jumalaga, oli kirjutanud meister Eckhart. Jumal ei loonud maailma niisama heast peast. Ta tahtis näha iseenda peegeldust oma loomingus.  Nõnda on isegi tühiseimgi kirp Jumala näo järgi loodud  ja jagab Jumala nõndasust oma nõndasuses. See asja nõndasus ei ole lihtsalt nõnda olek, vaid sisaldab eneses lõputuid võimalusi. Kui ise on tühi, lased taimel endas maalida või jumalal endas toimida. 
Hiljuti kirjutasin sellel teemal ühe luuletuse:
luuletajad  jalgratastel
luuletajad  jalgratastel nagu lapsed
nagu lapsed, kellel polegi nime ega sugu ega maad
nagu inglid
sõites mööda jõeäärset matkarada
ja hõljudes sealt üle põldude Vorbuse mäele
nii kõige juurest eemale
 nii iseendast ära nimetusse loodusse

nii, et silmadest saavadki paiseleheõied
kõrvadest konnade krooksumine
ja päädest pajuvitsad
“`ενθεος” ütleb tark
inimene on kõige rohkem ise kui ta ennast unustab
mis on ongi olemine jumalas
“α`υτοματος” ütleb tark
kõige puhtam automaat on Jumal, 'isepüüdleja'
või jumalik inimene
kelles hingus on iseenesest
metsas nurme kohal lompides
silmipidi soos

Ma ei mäleta, et oleksin kunagi nii vähe loov olnud ja ennast nii kammitsetuna tundnud, kui paar  aastat galeriis töötades, seal päevast päeva „kinni“ istudes. Ma ei kirjutanud sel ajal pea ühtegi luuletust. Aga ma ei mäleta ka, et oleksin kunagi õnnelikum olnud, kui lapsena mõned suved ühe Võrumaa majandi palgal metsade vahel mullikakarjas karjusena töötades. Ma isegi ei joonistanud ega kirjutanud seal. Olin siis helilooja. Päevast päeva mõtlesin isekeskis viise välja ja laulsin neile sõnad juurde. Kuigi ma enda teada üldse laulda ei oska. Aga seal ei olnud teist inimest, kriitikut. Huvitav oleks neid tänasel päeval kuulda. Paraku on need  loodusele lauldud viisid  kaduvikku  lahtunud.
Ahto Kaasiku „Looduslike pühapaikade“ loengus jõudis mulle päriselt kohale, et olen enda teadmata sünnist saati, juba eos, vahest maausuline olnud, soomeugrilise animistliku maailma tunnetuse  ja pärimuse kandja. Enda teadmata, nagu lillgi juba seemnena eneses iidset koodi kannab, sest meie pere oli üsna ateistlik, maausust, regilaulust või hiiepuudest ei teadnud ma midagi. Ometi oli mul lapsena võsas, kuhu ainult mina teadsin minna, oma puu, õieti tüvest murdunud kask, mille keskosa omamoodi pesa moodustas, kus sai mõnusalt istuda ja luuletusi kirjutada, ja kase küljelt üles kasvav pihlakas, mis seda moodustist toetas ja ehtis.

Täna tärkas mus üks ilus mõtteke koostada lihtne luulekogumik, võib-olla ka kinkeraamat, millele kirjutaksin ka sisuka eessõna. „Vaadates lilli“ või midagi seesugust. Mõte sai oma seemne jällegi sellestsamast D.T.  Suzuki raamatust „Mysticism in Christian and Buddhism“, kus Suzuki kasutades näiteks briti luuletaja lord Tennysoni ja jaapani luuletaja Bacho tekste võrdleb Ida mõtteviisi ja Lääne dualistlikku maailmanägemist. Ta kommenteerib, et kui näiteks Basho vaatleb metsikut lille põõsastaras, ei korja ta seda üles, ei murra seda, vaid näeb selles kontempleerides makro- ja mikromaailma lahutamatut samasust, kogu olemise jumalikku müsteeriumit. (Et midagi mõista, tuleb see olla).Tennyson aga lääne teaduslikule ratsionalismile omaselt murrab varre ja analüüsib objekti väljastpoolt. Tekst kujutab endast pigem dualistlikku intellektualiseerimist.

Autorite loodusekäsitlus kõneleb nii nende enese- kui maailmatajust, kultuuriruumist, milles nad eksisteerivad. Kindlasti kuulub sellesse teemasse ka Uku Masingu „Mälestusi taimedest“, tema poeetiline loodusmüstika või loodusmetafüüsika. Mõtlesin hakata koguma luuletusi n-ö lillevaatlustest.
Täna kõnetas mind Juhan Liiv. Suvel vaimustas mind üks Jaak Jõerüüdi tekst, aga ma ei leia seda praegu üles.
Jaak Jõerüüt

Lillede lõhn
Lilledeni jõudsin ma siis kui olin viiskümmend ja üle
Äkki ma mõistsin neid
Nende keelt, nende ilu ja au
Nende värve ja tagasihoidlikkust
Ja seda, et lilled on teispoolsuse
Värvilised õhuaknad meie kinnises elumajas
Mõistsin et kõik, mis lilledega kaasas käib
On sõnastamatu,
Kuid seda võib siiski näha
Vaadates üle lille vasaku õla
Seal see on
...

Juhan Liiv

Vaat sammalde vahele vara
On ärgand üks õieke.
Ma leidsin ta õrna ja ara –
Külm oli veel kevade.

Veel vaatsin küsides mina,
miks õitses üks õieke?
seal nõidus mu südant ta sina,
Rind liikus sest laulule.
...
Basho

lähedalt kaedes
märkan üht hiirekõrva
heki alt paistmas
Masing oma raamatus „Mälestusi taimedest“ on öelnud: „Taimed on täiuslikud elusolendid, kes söönukssaamaks ei tarvitse õgida teist omasugust, kes kuju lõplikkuselt ületavad kõik nõtked ja kaunemate joontega loomad, kes suudavad sööki valmistada valgusest, õhust ja veest, vaades ainult kübekene anorgaanilist ainest oma hoone taladeks. (---) nad hoolivad sellest universumi suurimast haruldusest, valgusest, et nad temast oskavad ehitada tõeliselt võimatut, millega mingi loodusekroon ei tuleks toime.“
Ükskord, aastaid tagasi jõin eetrit ja läksin siis maikuu öös üksinda võõrasse aeda kondama. Kõige mõttetuse üle mõeldes otsustasin küsida kirsipuult, miks sa õitsed. Tundsin, kuidas oksad justkui kooldusid kallistuseks ja vastus tuli telepaatiliselt,  justkui vaevuaimatava sosinana kerge hingusena mu pähe: „inimesed on rumalad.“ See oli ka kirsipuu ainus vastus. Nii paljuütlev, nii paikapanev, tõeline koan.

Ida vaimsus on mulle alati kuidagi orgaanilisem, mõistetavam ja südamelähedasem tundunud, kui lääne kristlik kultuuriruum. Mingi jaapani zen-budismile sarnase praktika läbi avastasin lapsena eneses ka tõelise loovuse ja sürrealisti: täheldasin seintel, kohvitassijälgedel ja muudel plekkidel igasugu kummalisi olendeid ja kujutisi, mida hakkasin edasi joonistama ja täiendama. Ilma igasuguse taotluseta, kasutades käe ja meele vaba kulgemist.

Sünesteesia peale mõeldes tooksin välja sügavama tunnetuse, mida mäletan. Kokkukõla, mis tekkis bussiga läbi maastike kihutades. Bussi liikumine ja tumedate kuuselatvade möödumine taamal tekitas valutunde, mulle näis, et teravad kuuseladvad olid need, mis loojangutaevasse punetavaid viirge kriipisid.

Võtaksin kogu jutu kokku ühe Heljo Männi luuletusega, milles ennast ära tundsin ning mille oma metsaskondamiste teemalise pildialbumi pealkirjaks või motoks panin:

Mahajäetud maastikud

 

Minagi olen kadunud
eelajaloolisse aega.
Olen metsavendade onn tihnikuräsus.
Või metsavend?
Metsnaine?
Orjatüdruk, kes põgenes
esimese öö õiguse eest
laande?
Libahunt?
Ma ei mäleta enam midagi.
Mäletan vaid mässumeelt,
vastuhakku maailmale.

***

Aitäh kõigi nende kirjutiste eest, mida oled loonud. Kui „Lingvistilise mets“  ilmus ja seda lugeda sain, tundsin suurt heameelt, et kusagil on olemas mõttekaaslane, kes kõik need asjad, mida eneses olen kandnud ja oluliseks pidanud, on keegi sõnadesse seadnud ning seda teistega jagab. Mul on seetõttu nüüd ja edaspidi palju vähem seletamist teistele, miks ma olen nagu olen. Ja paistab, et samasugune rõõmus äratundmine valdab paljusid teisigi.

Kristina Viin







Kasutatud  materjalid:
D.T. Suzuki „Mysticism: Christian and  Buddhist“, Routledge classics, 2002

Uku Masing „Mälestusi taimedest“, kirjastus Ilmamaa, 1996
Jüri Talvet „Juhan Liivi luule. Monograafia“, kirjastus Tänapäev, 2012
Jaak Jõerüüt "Uus raamat", kirjastus Tuum, 2004