kolmapÀev, 17. aprill 2019

Ema Theofili ĂŒtles,
et igat inimest kohates me salamisi mÔtleme,
kas ta on minu jaoks, nii, teadmata.
Ja et inimesed on alati samasugused olnud.
Pildistan rabametsa. Ses pildis on mu valu.
Mets ei tea sest midagi. Ega pildist. 

Ja miks ta peakski.
Kas on keegi minu jaoks,
kes mĂŒttaks ja pĂŒherdaks minuga
mööda neid soid mind hoides, ja nii terve elu -
mets, sina oled mu hinge hoidja,
kriiksuv ja kohisev, alati nii olemas
ja selles vaikimises hoian mina sind.


7. aprill, Mauri




tatjana suva plÀra oneginile
armastan sind teoreetiliselt
kuid ainult mitte praktikas
ja tead et muide praktiliselt
iga pÀev ja tund ja sekund ka
sind igatsen mis iganes sa ĂŒtled
-wadewa-
sees sĂŒda hĂŒppab nagu kuumil sĂŒtel
ja teoreetiliselt olengi ju kallis
kuid ainult mitte praktikas
on juuksed lÀinud juba halliks
nohh kĂŒllap see su taktika
igatsed mind siis kui olen Àra
mis jamad mees sa Àra plÀra
igatsesin sind kui olin sinu juures
ent aina suletumaks jÀid su huuled
oh kallis teoorias kÔige parem
on olla praktiliselt arem
arem kui varem
parem kui varem
uus varemeile ehitada loss
ja laulda: lass mich loss
las ma armastan sind kaugelt
ĂŒtle millal sa helistad
ĂŒtle uma telehvoninummĂ”r
kas rÔnnakÔnÔ om iks kummÔr
(vai ei olÔ inÀmb ta?)
-wadewa- ĂŒtlen ka
kas ainult analĂŒĂŒsida
vÔi usaldada sisetunnet
sest teoreetiliselt jumal
veel pole praktiliselt vajund unne:
(enne kui su sĂŒda mattub lumme)
oh inimene armasta

26. mÀrts, Tartu

teisipÀev, 19. mÀrts 2019

Raul OreĆĄkini kureeritud Voronja galerii XXII korterinĂ€itusel "SĂŒgis tuumavarjendis"



Kristina Viin, Kudrun Vungi, Kairo, KĂ€rt Rebane. 

"Hing lendab koju", Ôli lÔuendil 2018.

"Valgus", Ă”li lĂ”uendil 2018. 

"ParemÀÀrmuslane ja vasakÀÀrmuslane", söepliiats 2018.


"Sacred heart/ scared heart", segatehnika 2018. 


kolmapÀev, 31. oktoober 2018

esmaspÀev, 6. august 2018

Gotland II. Hingamisest


Gotland II

Hingamisest

Kirjutaks lihtsalt hingamisest. KĂ”ige lihtsamad, elementaarsemad asjad on tihti need, mida inimene tĂ€hele ei pane. Olen proovinud erinevaid hingamistehnikaid, aga alles siin hiljaaegu olen hakanud tĂ€hele panema oma argist hingamist erinevates hetkedes. Kui olen Ă€rev ja tunnen hirmu, mĂ€rkan, et ma ei hinga. Hingamine on muutunud hillitsevaks, pindmiseks. Stressis ja pingeseisundis inimene tĂ”mbub kapslisse, ta ei hinga. Ja saladus, mida neis seisundites ette vĂ”tta, ongi imelihtne – lihtsalt hinga! VĂ€list kĂ€itumist ei pea muutma, kui tĂŒkk aega korrapĂ€raselt ja sĂŒgavalt sisse ja vĂ€lja hingata, muutub enesetunne paremaks, hirm kaob. KĂ”ik teavad seda. Elementaarne ju. Aga Ă€ratundmine seisis justnimelt selles, et ma mitte ei hinga, sest olen Ă€rev, vaid olen Ă€rev, sest ma ei hinga. Kuid lihtne teadvustamine, et ei maksa unustada hingamist. On ehmatav sukelduda kargesse merre, kui eelnevalt ei hinga sĂŒgavalt sisse ja seejĂ€rel vĂ€lja. Tuhude talumine paljudel naistel ilma sĂŒgava korrapĂ€rase hingamiseta on ĂŒsna vĂ€ljakannatamatu. Hingamata on raske vĂ”imelda. Ja mis on hingamispĂ€ev? Siis ei ole stressi, inimene ei unusta hingata. Puhkav inimene hingab sĂŒgavalt ja rahulikult. Kui keegi sind salvab, ei pea kohe mĂ”tlema, mida vĂ”iks talle andekalt vastu Ă€sada. Lihtsalt hinga. Miks muidu öeldakse, hinga, loe kĂŒmneni ja siis vasta? Hingamisega meel selgineb, emotsionaalne filter Ă”heneb. Kui siit, lihtsamast lihtsaimast edasi mediteerida, vĂ”iks nii mĂ”negi halva harjumuse maha jĂ€tta. Kui tĂ€iega teadvustatakse nĂ€iteks, et iga sissetĂ”mmatud sÔÔm tubakasuitsu on ĆĄokk kehale. Aga teadmine ei ole teoreetiline arusaamine asjadest. Teadmine on lĂ€bitunnetatus. Kui see hetk tuleb, oled Ă”nnega koos. Head hingamist.






























esmaspÀev, 18. juuni 2018

Gotland I

Töötamisest

TĂ€na pesukĂ€ruga ĂŒle mĂ€nnijuurte pansionaadi majakeste vahet rassides vedeles keset kitsast jalutusrada seest tĂŒhjaks Ă”gitud jĂ€nese laip, sipelgad askeldamas karvatuusti silmades. TĂ”stsin ta eemale pÔÔsa alla, andmata nii rootsi pensionĂ€ridest suvitajatele (vanad inimesed on siin Gotlandi lĂ”unatipus asuvas suvituskeskuses enamuses, sekka lastega peresid, mootorrattureid) vĂ”imalust surma ĂŒle mediteerida. Eks nad mĂ”tisklevad sellest siin mereÀÀrses rahus niigi. VĂ”i mine tea, kes millest ĂŒldse mĂ”tleb.
Algus oli minu jaoks raske. Ei jĂ”udnud sellesse paika sisse elada, jalad valutasid seismisest ja kĂ”ndimisest, töötasin nĂ”udepesija- koristaja- linadevahetajana neli pĂ€eva jĂ€rjest, sest ĂŒks eestlastest lĂ€ks just Ă€ra ja praegu oleme paarilisega kahekesi.
NĂŒĂŒd on juba jalad harjunud ja rabelemine meeldib. Mulle meeldib, kui köögis on kiire, olla selles protsessis sees, selles voolamises nĂ”ude vahel. Keha muudkui tegutseb, aga pea on tĂ€iesti tĂŒhi. VĂ”tan seda kui zen-budistlikku harjutust, ka ĂŒleĂŒldiselt siin toimetades. Metsamajakestes koristades meeldiks mulle jĂ€lle omaette rahulikult ja pĂ”hjalikult askeldada. Nii et on aega, ei pea tormama. Siis loominguline mĂ”te lendab, kirjutan mĂ”tetes vestlusi. Kirjutan arutlusi. Rattaga metsa vahet sĂ”ites ja mere ÀÀres konnates kĂ”nelen Jumalaga.
PÔhiliselt seisan silmitsi aga oma egoga. Siin on aega olemist jÀlgida, jÀlgida neid rootslasi, kuidas nad on ja tegutsevad, jÀlgida oma emotsioone, reaktsioone, meeleseisundeid. Olen siin veel nii vÀhe olnud, aga ikka tuleb ette olukordi, kui mu haavatav ego pead tÔstab ja maailmas Ôigust ja Ôiglust nÔudma tahab hakata. Oi, kuidas tahaks vahel öelda ja lajatada. Mulle ikka ei meeldi, kui mulle nÀpuga mingit poollÀbipaistvat pisiplekki nÀidatakse vÔi kuidagi kamandatakse. Ent lasen sellel kÔigel olla, mÔne aja pÀrast vaatan, et inimesed on toredad ning kÔik tegelik negatiivne, kui seda on olnud, on toimunud minu ajukeemias.
Jah, mulle meeldib fĂŒĂŒsilist tööd teha, meeldib tunda ennast tugevana. Tunda, kuidas töö lendab, higi voolab, pĂ”sed Ă”hetavad, nagu teeks sporti. Aga ikka n-ö projekti korras, periooditi. Sest maal saab valmis, luuletus saab valmis, tĂ”lge on konkreetne valmis asi, aga mÀÀrdunud nĂ”ud ja tolm ei saa kunagi otsa. Jama on siis, kui aega napib ja hirm mĂ€ngu tuleb. Ja hirmuga töötegemine pole Ă”ige asi. JĂ”udsin pĂ€rast ĂŒhe elamise kraamimist higisena Holmeni nimelise majakese juurde. Tegin uksed – aknad lahti, merelt puhus soe tuul. Seal oli palju inimesi olnud. Vaja voodid ĂŒles vĂ”tta, prĂŒgikastid tĂ€is jne. Neli voodit tarvis valmis seada. Hakkasin hooga toimetama ja nautisin protsessi. Siis aga meenus, et paariline oli öelnud, et ĂŒle tunni ei tohiks ĂŒhes majas olla, hakatakse ehk kahtlustama, et vedeled niisama. Mina aga panin jĂ€rjest, pausi tegemata, aeg hakkas otsa saama, mind oodati peagi kööki. Olin ajahĂ€tta jÀÀmas. Siis tundsin, kuidas vimm tĂ”useb, kujutasin ette, et kui peremees otsima tuleb, siis on mul talle ĂŒhte koma teist öelda: “Ma vĂ”in töötada nagu robot, aga olen ikkagi inimolend ja kiiremini pole lihtsalt vĂ”imalik seda elamist korda saada, vĂ”ta vĂ”i jĂ€ta.” Tekkis Ă€revus, meeleheide ja selga lĂ”i valu – olin tuuletĂ”mbuses kĂŒlma saanud. Siis otsustasin mitte hirmu ligi lasta, tĂ€idan korralikult oma ĂŒlesannet ja jĂ”uab, millal jĂ”uab. Sest tööd pole mĂ”tet hooletult teha, kui teha, siis juba korralikult. Veerandtunnise hilinemisega kööki jĂ”udes emotsioon lahtus, selja ĂŒmber sidusin paariks tunniks kampsuni, olemine lĂ€ks heaks. Haigeks ei tohi jÀÀda.
Keegi ei paistnud murelik. Ometi mainis paariline Ă€ra, et peremees oli paar korda minu jĂ€rele kĂŒsimas kĂ€inud, et kus ma olen. Ta oli vastanud, et majades loomulikult. Assaa, jĂ€lle jĂ”udsin poolmuheledes mĂ”elda: “kapitalist selline!” Loomulikult ei ĂŒtle ma siin kellelegi midagi. Suhelda tuleb normaalselt. Mitte naiivset mĂ€ngida ega ka julmalt Ă”igust taga nĂ”uda. Suhted on kĂ”ige olulisemad.
Selle pansionaadi peremees ja perenaine on hĂ€mmastav vanapaar. Vanuse jĂ€rgi peaksid ammu pensionil olema, aga lasevad pĂ€ev otsa mööda asutust ringi, nii seitse pĂ€eva nĂ€dalas. MĂŒĂŒvad baariletis jooke, aeg-ajalt toovad kandikuid kööki, suhtlevad klientidega, ajavad asju. MĂ”lemad tĂŒtred on perefirmas tööl. Üks töötab koos teiste kokkadega köögis nagu eimiskit, nĂ€gu naeru tĂ€is. See kĂ”ik on vĂ”luv, mingisugune traditsioonide alleshoidmine. Lapsed ei torma vanemate juurest ilma peale laiali, vaid terve pere veab ĂŒksmeelset ĂŒhist ettevĂ”tet, nii nagu vanasti elati taludes, aeti ĂŒhte asja. Tekib kĂŒsimus muidugi, mis sellest ilust ja rahast tolku, kui puhkust ei vĂ”eta. Ent kĂŒllap see kĂŒlalistemaja ongi nende elutöö ja hobi. Kui koju lesima jÀÀda, vĂ”ib ĂŒsna ruttu Ă€ra vajuda. Tunne, et ilmselt nad kukuvadki mingil hetkel jala pealt.
Eile Ă”htul ajasin töökaaslasega meie köögi juures juttu, jĂ”ime paar klaasi veini. Pea lĂ€ks uimaseks, kuigi olin mĂ”elnud kirju kirjutada, arveid maksta. Jalutasin mere ÀÀrde. Taevas oli tĂ”mbunud tumesiniseks, kuivanud heinamaad intensiivseks ookerkollaseks. Hakkas potsatama vihmapiisku. VĂ”imas. Tundsin kahetsust, et telefoni kaasa ei vĂ”tnud, sest selle vaatega seoses tekkis kergelt metafĂŒĂŒsilise maali idee, tahtsin seda taustana kasutada. Siin peab isegi viieks minutiks jalutama minnes mingi asi, mis pilti suudab teha, taskus olema. Mere ÀÀrde jĂ”udes hakkas pĂ€ris sadama. JĂ”in paar sÔÔmu merevett. Tahtsin ĂŒle tĂŒki aja merd maitsta, vĂ”ib-olla ka lihtsalt soola. Siin on pikalt pĂ”ud olnud, see vihm jĂ€i aga ĂŒĂŒrikeseks.
Tagasi kĂ”ndides sain aru, et mulle hakkab siin meeldima. Iga pĂ€evaga lĂ€heb jĂ€rjest paremaks. Eks millalgi keskpaigas tekib kriis, aga seegi on ĂŒleelatav. PĂ”hiline mure on minu jaoks laps, tema eemalolek. Jutustame Ă”htuti Skype´is. Aga siin pole hĂ€da midagi. VĂ€hemalt praegu tundub nii. TĂ€na on vaba pĂ€ev. Magasin vĂ€he, sest vestlesin kella viieni kellegagi FB-s. SĂ”itsin rattaga randa ja tagasi, jĂ€lle Ă”nnetunne. Aega mĂ”lgutada vĂ”i siis jĂ€lle pĂ€ris mĂ”tetest tĂŒhi olla. NĂ€edsa, mĂ”ned kĂ€ivad retriitidel, maksavad peale, mina pesen mediteerides nĂ”usid ja makstakse peale ka.






Merle ja Ülle


HolmhÀllari pansionaadi majakestest leiab ikka klientidele öökappidesse pandud Nya Testamenteteid.



JĂ€nestel on siin hea elu, surevad vist loomulikku surma. Pole suuri kiskjaid nii palju, kes neid murda viitsiks. Neid vĂ€ikseid on aga kĂ”ik pÔÔsaalused tĂ€is. Ilmselt kunagi metsistunud kodujĂ€nesed, mĂ”ni must sekka. VĂ”i on nad segunenud. Ei teagi. Laipa on parem pildile saada kui elus jĂ€nest , mul pole siin kahjuks fotokat ning telefoni kaamera ei vĂ”ta kuigi kaugele, jÀÀvad vaid pruunid lĂ€rakad.


 Tahaks muudkui Alice´ina imedemaal mööda metsi jĂ€neseid taga ajada, aga tööpĂ€evadel pole selleks ĂŒldse aega, tuleb ignoda, vabadel pĂ€evadel vĂ”ib seda vist mööda saart lĂ”putult teha. Kahju ainult, et korralikku kaamerat ei ole, ainult telefoni fotokas .






Liisa puu. Seal Liisa (Murdvee) Gotlandil olles koob ja naudib loodust :-)





Ema Theofili ĂŒtles, et igat inimest kohates me salamisi mĂ”tleme, kas ta on minu jaoks, nii, teadmata. Ja et inimesed on alati samasugused ol...