reede, 20. september 2019

Septembrist alustas orientalistikaring. Logo aitas teostada Liisa Murdvee.

Kirjanikud pakkusid festivalil vÀlja tulevikustsenaariume

ReportaaĆŸ Tartu Postimehele
https://tartu.postimees.ee/6758684/kirjanikud-pakkusid-festivalil-valja-tulevikustsenaariume


Liivi muuseumis toimunud kirjandusfestivalil pakuti vÀlja tulevikustsenaariume

Rupsi kĂŒlas Liivi muuseumi niiskelt vetruval ja pĂ€ikeselisel taluĂ”uel jalutavad kirjanikud, nende ĂŒmber sagib kari lapsi. NĂ€iteks Hasso Krull oma tĂŒtrega, Vahur Afanasjev oma vĂ€ikse tĂŒtrega, muuseumi perenaine Mari Niitra lapsevankriga ja teised. Pisut eemale ehitatud varjualuse alla on tekitatud vĂ€likohvik, kus pakutakse seljankat, kohvi ja saiakesi. “Hakkame pihta, ei ole siin midagi venitada, olen aastaid pedagoog olnud!” talutab ĂŒks iga-aastase kirjandusfestivali korraldajatest, kirjanduskriitik Mihkel Kunnus rahvast rehielamu avaramasse osasse arutelupaneeli kuulama. Nurga taga seisab kirjanik Indrek Hargla, kes otsustab, pĂ€ikeseprillid ees, tagasihoidlikult Ă”ue jÀÀda. TĂ”epoolest, mĂ”tlen ma, mingi pĂ”lvkond on jĂ€lle kĂŒpseks saanud, kirjanikud on ĂŒsna ontlikud pereinimesed. Lustakas kirjandusfestival Eesti Kirjanik, mille lĂ”petab traditsiooniliselt Sensatsiooniline Tartu KevadbĂ€nd eesotsas bioloog Kristjan PiirimĂ€e (muuseumi juhataja kaasa) onubellaliku jauramise ja arhailise jauramiga, ei meenuta kuidagi nĂ€iteks kunagisi Tartu NAKi suvepĂ€evade hiilgeaegu, kuhu Ă”lut veeti kohale kastidega ja visati hambutuid nalju. Õhtul pĂ€rast formaalset osa löövad muusika saatel ainukestena tantsu kunstiteadlane Krista PiirimĂ€e ja tema poeg, seesama Kristjan, ja nemadki ei vaja heaks olemiseks lisanduvaid mĂ”nuaineid. “Nagu kaks tilka vett, vahel on tore, et kĂ€bi kĂ€nnust kaugele ei kuku”, muhelen imetlusega, tĂ”eliselt kompleksivabad inimesed.

Ja eks noored joovadki tĂ€navu vĂ€hem, see pole enam moes. Nii kommenteerin Mihkel Kunnuse poolnaljaga vĂ€lja kĂ€idud ettepanekut: inimesed vĂ”iksid alkoholi asemel minna ĂŒle psĂŒhhedeelikumidele, siis nad tarbiksid vĂ€hem ja tĆĄilliksid rohkem oma sisemaailmas.

TĂ€navuse kirjandusfestivali teemaks on “vĂ”imatud ja vĂ”imalikud tulevikud”. Selles vestlusringis, suitsupÀÀsukesed sĂ€distamas taustal, pĂŒĂŒtakse leida toimivaid majandusmudeleid ja uuritakse, kuivĂ”rd saab ilukirjandus kaasa rÀÀkida pĂ”letavate tulevikunĂ€gemuste puhul nagu nĂ€iteks kliimakriis ja ĂŒldine ebaselgus tuleviku ees. Arutletakse, kas separatism on parem kui kollektivism, kas kapitalism oleks lahendus vĂ”i siis hoopis universaalne baassissetulek. KĂ”ik on viisakad, omavahel tĂŒlli ei minda. Vahepeal teatab publiku seast Margus Kiis, et Eesti vĂ”iks lĂ”petada hiina kaupade impordi.
Kirjandusteadlase Jaak Tombergi sĂ”nul on kunst hĂ€davajalik, sest see aitab luua vĂ€ljapÀÀse, ideid paremast maailmast ja mĂ”jutab viise, kuidas on vĂ”imalik mĂ”elda. Kriis on ainult kollektiivselt lahendatav. Ta toob vĂ€lja, et on olemas juba uued ĆŸanrid, nĂ€iteks kliimakirjandus. Paraku on kirjandus tĂ€napĂ€eva elutempo juures liiga aeglane, kui ka midagi Ă€rksat ilmub, on aktuaalsed juba uued teemad.
Keskkonnateadlane Aveliina Helm leiab, et meie suhetes keskkonnaga on tegemist pigem moraalse kui kliimakriisiga. On vajalik positiivse narratiivi loomine ja vÀÀrtusruumi nihe tervikuna. Selleks aitab meid kunst. Helm pakub vĂ€lja stsenaarime: nĂ€iteks globaalne koostöö, et keegi ei saaks toota keskkonnakahjulikult; tugevad lokaalsed kogukonnad vĂ”i regionaalsete kindluste ehitamine, isoleerimaks majandusi eri riikide vahel. Oluline on keskkonnateadlik kommunikatsioon. Kristjan PiirimĂ€e kirjeldab nn sinimajandust kui ĂŒht varianti. Hasso Krull rĂ”hutab aga elavat eeskuju, nĂ€iteks buĆĄmanide nĂ€ol nende paindliku moraali ja nĂ”ukoguga. Tuleks leida Ă”ige mĂŒĂŒt, luua individualismi asemel paindlikud kogukonnad. Ta tĂ”stab esile laiskuse kui omaette ressursi siplevas ĂŒhiskonnas. Ühiselt leitakse, et igal juhul tuleks kriisi suhtuda kui kĂ€esolevasse ja rahunemine tuleks viia suurettevĂ”tete tasandile. Kunnus rĂ”hutab Valdur Mikita lingvistikasaaga panust meie keskkonnateadlikkusse, armastust armetu vastu, mis on inimesi pannud tarbimist eitama ja vÀÀrtustama olemasolevat. Tomberg lĂ”petab vestlusringi tuntud sĂ”nadega: “VĂ”tsime planeedi laenuks oma lastelt, mitte ei pĂ€rinud vanematelt.”
Sel kaunil suvepĂ€eval antakse vĂ€lja ka aasta kirjaniku tiitel, mille pĂ€lvib seekord Andrei Hvostov oma raamatu “Kirjad Maarale” eest. Teoses Hvostov kĂŒll omapoolset tulevikunĂ€gemust ei esita, ent pĂŒĂŒab ette aimata kĂŒsimusi, mille tema lapselaps talle sajandi keskel esitada vĂ”iks.
Mihkel Kunnus kommenteerib, et see suvine kirjandusfestival pĂŒĂŒab elus hoida seda vaimu, mis tegi suureks A.H. Tammsaare: meid huvitab inimene, vaim ja eesti kultuur. Hvostovi “Kirjad Maarale” liigub just selles sĂŒvahoovuses. Teos pole kĂŒll rangelt vĂ”ttes ilukirjanduslik, aga see on kirjutatud verega ja puudutab laiemalt olulisi teemasid, ĂŒks keskseid neist on soo- ja rahvuskĂŒsimus. Hvostovi “ĂŒmberlĂ”ikamine” on saanud pĂ”lvkondi ĂŒletavaks protsessiks - ta on veel ise Hvostov, aga poeg on juba eesti nimega ning nĂŒĂŒd on jĂ”utud lapselaps Maarani, tuleviku Maarani, kellele on jĂ€etud dokument ĂŒhest sĂŒgavalt inimlikust katsumusest. Valgetes pĂŒkstes pisut morni olemisega Hvostov teatab, et tema elab matriarhaadis, mis on vĂ€ga mugav ning soovitab seda ka teistele. Krista PiirimĂ€e, kes minu kĂ”rval istub, leiab, et “Kirjad Maarale” on rohkem publitsistika kui ilukirjandus, Hvostov analĂŒĂŒsib seal oma suhteid naistega ja tema meelest teos vĂ”itu ei vÀÀriks.
Kirjanik Peeter Helme, kes ulmeteosega “Haakrist ja ajarelv” kĂŒll valituks ei osutu, kirjeldab oma raamatut kui ĂŒhe maailma groteskset kunstipĂ€rast kujutlust, kliĆĄeede kliĆĄeed, provokatsiooni. Ta nendib, et lood on ohtlikud asjad, mis panevad meid uskuma vĂ€ljamĂ”eldisi, mitte tegelikkust, samas need ĂŒhendavad meid. Hetkel Postimehe peatoimetajana töötav Helme tĂ”deb, et ega töö kĂ”rvalt praegu palju aega lugeda ei ole, rÀÀkimata kirjutamisest. Lohutuseks anti Helmele pidulikult kĂ€tte ajamasinaga saabunud kiri Juhan Liivilt, milles öeldi, et ajakirjandus on ajalik ja kaduv, aga kirjandus pisut vĂ€hem ning paluti Peeter Helmel kirjanduse juurde jÀÀda.

Jumeka esinemise teeb Kristiina Ehin. Muuhulgas loeb ta ette ĂŒhe pika metafooridest koosneva luuletuse. Enne kĂŒsib ta publikult kelmikalt, et arvake Ă€ra, millest on jutt. “See on armastus!” hĂŒĂŒab Krista PiirimĂ€e (mĂ”tlen sama, ent see oleks liiga lihtne). Õige vastus on reklaam. Kristiina arvab, et maailm muutuks palju paremaks paigaks kui inimesed loobuksid reklaamist. Ta kĂŒsib seltskonnalt, kas see oleks valmis sellest loobuma, ka enesereklaamist. Seltskond just ei nĂ”ustu, iseĂ€ranis kirtsutab nina Vahur Afanasjev. Kristiina Ehini sinine pitskleit, skandinaavialik ilu ja hooletu elegants on ju ka luuletaja enesereklaam. Mul oleks kahju, kui seda glamuuri poleks. Siis aga talutab Ă”bluke Kristiina Sensatsioonilise KevadbĂ€ndi mehed talle saateks beatbox´i mĂ€ngima ning teeb vĂ€geva etteaste, esitades kord ĂŒhes “Naised Köögis” pundiga Ringvaatele improkorras paari tunniga praamil koostatud laulu, mis kĂ”neleb pĂ€evauudistest. Inimeste sĂŒdamed sulavad.
Õhtu jooksul esinevad veel Kai Kask, Kertu Sillaste ning debĂŒĂŒtluulekogudega Berit Petolai ja Maarja-Liis Mölder.
Mina sauna ei jÀÀ. VĂ”tan lapse ja otsustan Tartusse sĂ”ita. Pakun kĂŒĂŒti ka aktiivsele kultuuriĂŒrituste vĂ€isajale Helle-Viivi Tolgile, kes jutustab terve tee oma kassist ja nutijalgratastest, millega on mugav ĂŒhes kassiga ringi sĂ”ita, sekka mĂ€lestame Marju LepajĂ”ed ning varsti olemegi kohal.

Kristina Viin
kirjanik, kunstnik, usuteaduskonna tudeng




kolmapÀev, 17. aprill 2019

Ema Theofili ĂŒtles,
et igat inimest kohates me salamisi mÔtleme,
kas ta on minu jaoks, nii, teadmata.
Ja et inimesed on alati samasugused olnud.
Pildistan rabametsa. Ses pildis on mu valu.
Mets ei tea sest midagi. Ega pildist. 

Ja miks ta peakski.
Kas on keegi minu jaoks,
kes mĂŒttaks ja pĂŒherdaks minuga
mööda neid soid mind hoides, ja nii terve elu -
mets, sina oled mu hinge hoidja,
kriiksuv ja kohisev, alati nii olemas
ja selles vaikimises hoian mina sind.


7. aprill, Mauri




tatjana suva plÀra oneginile
armastan sind teoreetiliselt
kuid ainult mitte praktikas
ja tead et muide praktiliselt
iga pÀev ja tund ja sekund ka
sind igatsen mis iganes sa ĂŒtled
-wadewa-
sees sĂŒda hĂŒppab nagu kuumil sĂŒtel
ja teoreetiliselt olengi ju kallis
kuid ainult mitte praktikas
on juuksed lÀinud juba halliks
nohh kĂŒllap see su taktika
igatsed mind siis kui olen Àra
mis jamad mees sa Àra plÀra
igatsesin sind kui olin sinu juures
ent aina suletumaks jÀid su huuled
oh kallis teoorias kÔige parem
on olla praktiliselt arem
arem kui varem
parem kui varem
uus varemeile ehitada loss
ja laulda: lass mich loss
las ma armastan sind kaugelt
ĂŒtle millal sa helistad
ĂŒtle uma telehvoninummĂ”r
kas rÔnnakÔnÔ om iks kummÔr
(vai ei olÔ inÀmb ta?)
-wadewa- ĂŒtlen ka
kas ainult analĂŒĂŒsida
vÔi usaldada sisetunnet
sest teoreetiliselt jumal
veel pole praktiliselt vajund unne:
(enne kui su sĂŒda mattub lumme)
oh inimene armasta

26. mÀrts, Tartu

teisipÀev, 19. mÀrts 2019

Raul OreĆĄkini kureeritud Voronja galerii XXII korterinĂ€itusel "SĂŒgis tuumavarjendis"



Kristina Viin, Kudrun Vungi, Kairo, KĂ€rt Rebane. 

"Hing lendab koju", Ôli lÔuendil 2018.

"Valgus", Ă”li lĂ”uendil 2018. 

"ParemÀÀrmuslane ja vasakÀÀrmuslane", söepliiats 2018.


"Sacred heart/ scared heart", segatehnika 2018. 


kolmapÀev, 31. oktoober 2018

Septembrist alustas orientalistikaring. Logo aitas teostada Liisa Murdvee.