teisipÀev, 26. august 2008

pane lÀpakas kÀest
pane lÀpakas kÀest
ou pliis pane lÀpakas kÀest

pane lÀpakas kÀest
pane lÀpakas kÀest
ou pliis pane lÀpakas kÀest

juhhei
Istusime ĂŒhel Ă”htul paari naisega RĂŒĂŒtli tĂ€naval, kell oli 10 vĂ”i pool ĂŒksteist. Siis aga ilmusid kusagilt paar 7? aastast tĂŒdrukut, kes palusid, et nende korvikestest lilli ja komme ostetaks. Ema olevat kĂ€skinud. Mis vĂ€rk on, ma ei saa aru. Kes on see laste ema, kes saadab oma tĂŒtred Ă”htul pimedas linna peale kerjama ja miks ta pole suuteline seda ise tegema vĂ”i mingit muud teenust vĂ€lja mĂ”tlema?

Urr.

pĂŒhapĂ€ev, 24. august 2008




Minu korterikaaslastel Raivol ja Kertul on vÀga nunnud kassid ja tomatid.



Eile toimus VĂ”rus Tamula rannas miskine kehamaalingute konkurss. KĂ€isin asja uurimas ja sain ka kĂ€e soojaks. Medaleid ei antud, raha ei saanud. See-eest kingiti mulle liilia-taoline lilleke, mispeale kimas ĂŒks herilane otsejoones persetpidi mu keskmisse sĂ”rme. NĂŒĂŒd on sĂ”rmed paistes ja kihelevad.

Hiljem sai Ridali lennuvĂ€ljalt lĂ€bi astutud ja vanad nĂ€od ĂŒle vaadatud. Õuele oli pĂŒstitatud uus atraktsioon- kiiking, mille kĂŒlge vĂ€iksed noorkotkad end korda mööda kĂ€si-jalgupidi kinni lasid siduda, et siis ĂŒle vĂ”lli kiikuda. Meesisikutel paistis see kergemini Ă”nnestuvat.

LennuvĂ€lja köögi ees istus ka torssis Susi Jaan, fĂŒĂŒsik, lendur,(ennekĂ”ike mootor-, puksiirlendur) ja muidu kĂ”va mees. Seal ta siis kössitas katuse varjus, kurtis, et tema hiilgeaeg on mööda saamas, uued lendurid tulevad peale ning teda, Jaani, ei vaja enam keegi. Muudkui istus ja peletas rĂ€tikuga herilasi eemale. Oli jah vanemaks jÀÀnud ja kuidagi nurka vajunud. Ma tundsin talle kaasa. Jaan on vĂ€ga tore.

esmaspÀev, 18. august 2008

Naise olemus olevat andumine vastupanu vormis. Kust ma seda lugesin?

laupÀev, 16. august 2008

Inno tÀhismaa ja pÔlev siga

PĂ€evad mööduvad TARTUFFi tĂ€he all. Õhtul peab ikka kolm filmi ĂŒhe jutiga Ă€ra vaatama, hiljem sĂ”prade-tuttavatega linna peale tuuritama, kell 4 hommikul koju, kell kaks pĂ€eval Ă€rkan, siis kodus söön, unustan end paariks tunniks netti kolama, sirvin, toimetan, nokitsen, koristan; ja kell 20 jĂ€lle raeplatsi ning uuele ringile.

Aga mis ma filmidest ikka kirjutan. Jutustan hoopis ĂŒhest veidrast unenĂ€ost. Nii palju, kui mĂ€letan.

JĂ€rsku mĂ€rkan kuivanud heinamaal ĂŒht pĂ”levat siga. Tema selg on leekides ning loom ĂŒritab end maas rullides palangut kustutada. Kuid see ei aita, leegid aina kasvavad. Ta on ĂŒsna lĂ€hedal, kuid ma ei saa teda aidata. Olen kahestunud. Ühest kĂŒljest, oma mĂ”tetes ja tunnetes olen inimene, kes tahab loomale appi söösta, teisalt on minu keha kinni kaamera kĂŒljes, pean sĂŒndmuse filmilindile saama. MĂ”tetes tahan appi söösta, kuid nĂ€en lĂ€bi filmija pilgu, seetĂ”ttu olen kimbatuses ja ei saa midagi teha.

Olen kasvuhoones. Siseneb kÔrbenud seljaga siga. Tirin tema ette veeÀmbrid, mis on mÔeldud tomatite-kurkide kastmiseks. Siga joob nagu loom, nagu ta ongi, nagu ta poleks terve kuu mitte tilkagi vett saanud.

Satun seks-orgiale. Olen sunnitud magama ĂŒhe vanamehega, kes on mulle vastumeelt. Keeldun. Aga kellegagi ma ikkagi teen seda, kuid ei mĂ€leta, kellega. Siis mĂ€rkan alasti Inno TĂ€hismaad. Ja Irjat. Nemad peavad magama oma endistega. Teevadki seda. Vaatan selgema pilguga, et nad seksivad siiski teineteisega, Inno Irjaga.

MĂ€rkan Inno selga. See on ĂŒleni pĂ”lenud, kĂ”rbenud. MiskipĂ€rast on seljal paralleelsed jĂ€medad tumedad triibud. Nagu oleks teda grillitud. Hiljem nelja silma alla sattudes kĂŒsin mehelt siira hĂ€mmastusega,et kas sina olidki see heinamaal pĂ”lev siga? "Jah, see olin mina," kĂ”las Inno TĂ€hismaa aus vastus.


Veider kĂŒll. Polegi nagu erilist seost nende TĂ€hismaadega, ei tunnegi pea-aegu(LĂ€tetel kohtutud), aga unenĂ€os nĂ€en niisugust lugu. Vahel olen nende blogi lugenud, ehk olen siis alateadlikult mĂ”jutatud. Mingil moel elan kaasa ja kirun mĂ”tetes ka. Ei tea.

MÔtlesin, et peaksin talle sellest unenÀost kirjutama. VÔi siiski mitte.

Kell on 19. 12, aga ma ikka vedelen voodis teki all. Ja mĂ”tlen hirmuga, et varsti on vaja jĂ€lle filmile söösta. Ei taha ju maha magada. :) Nagu nĂ”iaring, kuid erutav,pĂ”nev, hariv. Õnneks saab see varsti lĂ€bi.





teisipÀev, 5. august 2008

Lugesin Mai blogi. Imetlen tema julgust isiklikuks minna, avada oma kĂ”hklusi, mĂ”ttehelke, kaalutlemata, hĂ€benemata. See vabastab kindlasti. Ja imetlen Inno TĂ€hismaad seestĂ”ttu, et ta skandaalset blogi pidades oma Ă€ngi ja raevu vĂ€lja elab. See on ĂŒsna tĂ”hus teraapia, ma usun. Ja mis on paljastustes taunimisvÀÀrset? Pole midagi kosutavamat, vabastavamat kui kristallselge tĂ”de. VĂ”i julge hingekarjatus, mis atmosfÀÀri kajama jÀÀb.

Teen ka proovi.

Ma saadan persse kÔik need vÔltsid eputised, kes ennast teistest paremaks peavad, kes lÀbi kalkuleeritud vÔtete, teistele pÀhe istudes endale mugavat kohta otsivad, kes suhtlevad ainult inimestega kes neile parajasti kasulikud on, kes ehivad ennast vÀrviliste sulgedega, et varjata oma lehkavat hinge. JÀlestan.

Eile istusin Illegaardis kunstnik Peetri, nĂ€itleja Peetri,kursaĂ”e Jaanika, veel kellegi ja Non Grata Aliga. JĂ€rsku hakkas Al norima, et miks ma midagi ei rÀÀgi. Et oleme juba viis tundi istunud, aga Kristina pole veel suurt midagi öelnud. Et miks ma selline olen? Miks ma selline eeeestlane olen? See jutt ajas marru. LĂ€ksime peaaegu tĂŒlli kui ennast Ă”igustama hakkasin. Jah, ma ei oska seltskondlikku vestlust elus hoida, vajun endasse. Olen jah suhtlemisinvaliid. Ma ei suhtle isegi oma endise kursusega, sest ma ei oska nendega millestki rÀÀkida. Sest mul pole midagi öelda. Sest ma ei tea, mida öelda. Sest nad vist ei tahagi minuga suhelda. Lakkamatu paranoia.

Algkooliklassides kĂ€isin allasurutud pilguga ringi, vedasin end mööda seinu, ei julgenud keset koridori kĂ”ndida, olin minestamise ÀÀrel kui pidin inimeste vahelt lĂ€bi kĂ”ndima. Koridori ĂŒhest otsast teise minek oli suur katsumus. Sest olin naerualune, sest arvasin, et kĂ”ik vaatavad mind, sest mulle pandi jalg ette, sest mind löödi jalaga, sest mulle löödi nĂ€ts pĂ€he, sest mu kott seoti bussis toru kĂŒlge kinni, sest mind mĂ”nitati kui mingit vĂ€rdjat. Ja need vĂ€rdjad jÀÀvad minu silmis vĂ€rdjaks ka tĂ€iskasvanuna. Lapsed vĂ”ivad ĂŒksteisele palju liiga teha.
Siis istusingi klassinurgas, vahtisin aknast vĂ€lja ja ei suhelnudki peaaegu ĂŒldse. Kartsin inimesi. Sotsiaalfoobia. MĂ€letan, kuidas ĂŒks klassivend anus:"Joonista mulle see pilt valmis, siis ma ei narri sind enam!" Tropp. HĂ€benesin sellest kodustele rÀÀkida. Mis on kĂ”ige hullem- kui ÕPETAJAD ei pane lapsi tĂ€hele, EI NÄE, MIS LASTEGA TOIMUB.
(See-eest oli mul keskkoolis vÀga hea klassijuhataja, Vesta Pille. Ma armastasin teda, ma ootasin tema tunde, tema pÀrast ma kooli lÀksingi. Ma olen tÀnulik.)

Kodus sain jĂ€llegi isa kĂ€est peksa nii et nina verine. Tihtipeale ma ei mĂ”istnudki, miks. NĂ€iteks. Isal oli kombeks suures toas valjusti telekat vaadata. Televiisor pidi kogu aeg taustaks mĂ€ngima, isegi kui seda ei vaadatud. Isa pani teleka tööle ka siis kui hakkas ajalehte lugema. Mul oli vaja kĂ”rvaltoas Ă”ppida, ei suutnud keskenduda, palusin isa, et ta teleka vaiksemaks paneks. Seepeale pani tema valjemaks. Palusin uuesti. Ei midagi. Siis ĂŒtlesin talle: "vastik idioot" vĂ”i midagi sellist, mispeale tema pĂŒsti tĂ”usis, tuli ja lĂ”i mind labakĂ€ega nĂ€kku nagu ikka(vĂ”i tĂ”mbas juukseidpidi pĂ€randale ja lĂ”i jalaga) ja nĂ€hvas "sina vĂ€rdjas Ă€ra haugu siin!" À la. Praegu on mul isaga vĂ€ga jahe suhe. Tere- head aega. Ja jĂ€lle ei teadnud vĂ€ljaspool kodu mitte keegi, mis toimub. Ka sellest hĂ€benesin ma rÀÀkida.

(Ükskord sĂ”itsime klassiga Tallinnasse ekskursioonile. See oli 7. klass. Meile anti linna peal vaba aeg, sörkisin ĂŒhel kahe-kambal jĂ€rel, sest ma ei tundnud linna ja kartsin Ă€ra eksida. Olin ĂŒldse hajevil ja kadusin ikka ja jĂ€lle Ă€ra. Teised ei tahtnud mind. Nad lĂ€ksid kiiremini ees Ă€ra. VĂ€ga alandav oli neil sabarakuna jĂ€rel kĂ€ia. Hiljem mindi ĂŒhte kohvikusse sööma. Seisin oma kandikuga keset ruumi. Ma ei julgenud ĂŒhtegi lauda istuda, kus olid teised lapsed. Siis istusin Ă”petajate lauda, kĂŒsisin veel, kas vĂ”ib. Nosisin seal niimoodi pea maas. VĂ€ga ebamugav oli. PĂ€rast seda kĂŒsis klassijuhataja kĂŒll, et kas mul on kodus kĂ”ik korras ja miks ma teiste lastega ei suhtle. Ütlesin, et kĂ”ik on hĂ€sti. Lastevanemate koosolekul kĂŒsis ta ema ja isa kĂ€est ka, et mis Kristinal viga on. Nemad ĂŒtlesid ka, et kĂ”ik on hĂ€sti.)

Ma ei tahtnud kooli minna, ma ei tahtnud kodus olla. NĂ€rvid olid perses.

Ja siis tuleb Al ja kĂ€ib pinda, miks ma ei rÀÀgi, rÀÀkigu ma ometi mĂ”ni naljakas lugu. See pole minu loomuses. Ma ei suuda vabalt mingit blĂ€ma ajada. Kuigi jĂ€tan seltskondliku mulje ja olen muidu selline nunnu ja naeratav, tisside ja tagumikuga. Alkoholiga on muidugi teine lugu, see kisub juttu valla kĂŒll, ehk liigagi.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.